Olen alati maininud, et luuleraamatuid loen ma esmajärjekorras, sest luule on mu lemmik kirjandusžanr, nii ka seekord panin ühe proosaraamatu veidikeseks kõrvale ja neelasin endasse Minnesotast pärit kirjaniku Adam Culleni luuleraamatu, mis on kakskeelne. Päris kosutav oli oma vigast inglise keelt meelde tuletada. Ega ma eriti seda rääkima ei kipu, puudub praktika ja kooli lõpetamisest on väga palju möödas ning ma olen sellest põlvkonnast, kus venekeelele pandi suuremat rõhku. Aga raamatus on võrdlusmoment olemas, sest osad luuletused on tõesti kakskeelsed, eesti ja inglise. Mulle meeldib Adama luulestiil. Juba eile kohtumisõhtul, kus ta oma luuleraamatut esitles, tundsin, et tahan seda omada, omangi. Pühendusega. Seega läheb eriliste raamatute riiulisse. Ja üleüldse räägib nii perfektselt meie emakeelt, hämmastav. Adam Cullen elab Eestis, Haapsalus. Aga eks lugege ise. Minul oli rõõm kohtuda ja tutvuda ka. Aitäh! Ja raamatu tutvustus ka siia. Noore kuid hirmutavalt teeneka eesti kirjanduse ingliskeelsesse maailma vahendaja Adam Culleni (tõlkinud autoreid: Mihkel Mutt, Rein Raud, Emil Tode, Indrek Hargla, Elo Viiding jt) esimene päris enda luulekogu, kirjutatud eesti ja inglise keeles, risti-rästi tõlgitud ja tõlgendatud. Minneapolis meets Tallinn, Suur Järvistu lõimub Noa-Rootsiga, samblik ühendab, katab ja tervendab. Ridade vahelt aimdub Adami Iiri ning Lapimaa tausta ja verd, keelepagulase karmi ja kaunist saatust.
Hingepelg merel, / iidsete aegade laulud / kumisevad / kõrvus sel / ajastul, / mis oli siis ja mis on / nüüd. / Kas joiu / lained / liigutavad poid? / Sõnulseletamatud sügavused / seavad neid sõnule. // Solace on the sea, / songs of distant ages / ringing / in ears in this / time, / which is then and which is / now. / Do the waves of / yoik / stir the buoys? / Depths untold / hold them to their word. 8. oktoober 2025. Vana-Rääma
