Loetud sai Marje Ernitsa raamat "Üks inimelu," mis on tema 23. romaan, mille olen läbi lugenud. Selle lugemine mind väga endasse ei haaranud, sest millegipärast satuvad viimasel ajal mulle lugemiseks ette raamatuid, mis kõnelevad suurest Nõukogude Liidu ajast. Aga samas tekib siis võrdlusmoment. Lisaks olen ise ka sellel ajal sündinud ja kasvanud ning ajalugu peaks meist igaüks teadma, olgu tegu mis ajastuga tahes. Samas üha enam tundub mulle, et nende elu, kes sündisid 40.-50. oli kordi hullem. Nii palju kokkupõrkeid pole mina küll oma elus kogenud, pean silmas kokkupõrkeid, mis on riigikorraga seotud. Lisaks, mina ei saa ka öelda, et mu lapsepõlv sügaval nõuka aja õnnetu oleks olnud, vastupidi. Tarbimist oli lihtsalt vähem, defitsiit, mis oli leti all, langes sulle sülle tutvuse kaudu ja kõike oligi vähem. Aga mis siis praegu targem on, inimesed upuvad oma riidehunnikutesse jne... Ma isegi ütleks, et kurjust ja kadedust on rohkem. Austust vanemate vastu palju vähem. Viisakusest rääkimata. Peretunne häguneb, hävineb, omakesed visatakse kergekäeliselt riigi hoole alla, sugulased on mööda maailma laiali jnejne... ehk siis minu jaoks on paljud nõuka ajast kõnelevad raamatud üledramatseeritud. Kindlalt. Antud teos kõnelebki sellest, kuidas noor perenaine elab üle mitu riigikorda, satub ohtlikesse olukordatesse, austab vanu traditsioone, näiteks seda, et enne pulmi mehega ei maga, aga jääb mehest seetõttu üldse ilma. Kohati tundub, et niiöelda hea peaga peategelane on veidi kentsakas, huumorivaene ja mõistmatu inimene, kes peab ennast teistest paremaks. Ta on ka mõjutatav, läheb kaasa uue riigikorraga, võiks öelda isegi et paras pugeja, saab asutoostuloa, nagu nõuka ajal neid anti jnejne... Lõpuks jääbki õnnetuks vanatüdrukuks, kellel pole ka lapsi. Kahjuks tänapäeval paljud naised, kes võiks meie iivet tõsta, otsutavad karjääri kasuks ja ei saagi iial emaks. Las ma kõlada vanaaegsena, aga mina pole nii rikutud, olen pigem sedamoodi mõtlev naine, et iga naine võiks ühe lapse kasvõi ilmale tuua, siis ta mõistaks emaks olemist. Vastasel korral jääb ta paljust ilma. Ma ei viibuta näppu nendele, kes tervislikel põhjutel emadust tunda ei saa. Aga kaldusin nüüd isiklikuks, kuid antud teos tõi need emotsioonid esile ja ma pidin kirja panema. Nüüd kopeerin ka raamatu kokkuvõtte. Eestis on veel inimesi, kelle elu on kulgenud läbi kolme riigikorra – Eesti esimene omariiklus, teine maailmasõda, saksa ja sellele järgnenud nõukogude okupatsioonid. Amanda Kirchberg, teose peategelane, on üks neist. Tema vanemate talukoht oli heal järjel ja põllumajandus tõusuteel ning peretütrele loodeti helget tulevikku. Kui Eesti valitsus Nõukogude Liidu sõjaväebaaside sissetoomise lepingule alla kirjutas, muutus elu kogu maal. Sama laastavalt kui sõda, mõjutasid rahva elukorraldust ka riigikorra muutustega kaasnenud repressioonid. Peretütar pidi ellu astuma riigis, mis polnud enam see vaba riik, milles elamiseks teda ette oli valmistatud. Inimesed harjusid ja õppisid teistmoodi hakkama saama ning kes seda ei suutnud, need surid, või siis suretati välja. Oma elutee lõpusirgel asutas Amanda pansionaadi ja fondi Üks Inimelu, et kindlustada väärikas vanaduspõlv kõigile neile eakatele inimestele, kelle suhtes saatus sama karm oli olnud. 17. juuni 2025. Vana-Rääma
