Kalli Velly Joonase 70. juubel

Kui me nädala eest Ave ja Germoga kallil Vellyl ja teistel sõpradel Vahenurmes külas käisime, ei teadnud, et juba nädala aja pärast saame Pärnus koos Velly väärikat 70. juubelit pidada. Aga saatus tahtis nii. Kallid Ave ja Tarvi võimaldasid lahkelt Vellyl juubelit pidada nende valdustes. Kuigi täna taevas kogu päeva nuttis, piilus päike just pildistamise ajal taevast ja vihmasadu taandus mõneks ajaks. Aga meie seltskonnas oli kogu päeva päike, no ausõna. Küll võtsime laulu lahti, küll pajatasid Velly Joonas ja legendaarne diskor Elmu Sadulsepp muusikaajaloost, küll jätkus juttu, mis tahes teema iganes. Isegi peremees võttis pilli kätte ja lasi lugulaulu. Velly, aitäh sulle selle imelise kingituse - plaadi eest! See oli üliarmas kingitus ja üllatus meile kõigile. Aitäh, aitäh, aitäh! Nagu Germo soovis, leidis plaat koha tema toas sektsiooni riiulis, kuhu ta koju naastes selle kohe asetas. Aitäh ka kõikidele teistele seltskonnakaaslastele, te kõik olete üliarmsad! Ja nüüd lisan siia kõik tänased jäädvustused ja ka osad need, mille Epp mulle saatis, sest fotoaparaadiga tulevad lihtsalt palju paremad pildid, aga blogisse jäävad kõik tallele. 9. juuni 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 688. päev

No jõudsime õhtul veel rajale ka, kuigi rada jäi vaid umbes 6 km pikkuseks, sest kiirustasime koju. Vihma ka veidi tibas, aga see ei häirinud. Nüüd juba läks üle. Ja pühapäeviti on meil niiöelda saunapäev ka. Nagu näha, pügasin Germo juuksed lühemaks. Aga näe Geio, ma ei pannud fotot otse fb-sse :D Blogipostituse peatsisse ka mitte, seega kõik ei näe. Jah, mu noorem poeg on Pärnus käimas, hakkaski nägu juba ununema, kaob sinna päälinna ära ka veel nii. Aga mis ma siin ikka lobisen, lähen avan veel käsikirja nagu ikka. Midagi vaikselt immitseb, kirjutamisel on romaan, mille tegevus toimub 1941. aastal. Seda olen juba kaua aastaid kirjutanud, vahepeal seisab ja siis tuleb jälle edasi. Küll ma ta kunagi valmis ka saan. Poolikuid käsikirju mul ikka jagub. Uusi pole tulema hakanud, õnneks. Aga head õhtut! 8. juuni 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

NÕIAORG - Urve Tinnuri

Mina olen see üks õnnelik inimene, kellel on kodus olemas kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid, nendes kõigis on sees ka pühendus (välja arvatud ühes, millesse autor vist unustas kirjutada) ja kõik on mul ka loomulikult loetud ning ilutsevad eriliste raamatute riiulis, kuhu kuulub päris mitusada autogrammide ja pühendustega raamatut. Sinna läheb ka see. Lisaks on seal mul ka osad kirjanik Urve Tinnuri lasteraamatud, mis ka kõik on loetud. Ma võin meelsasti lugeda nii lastekaid, romaane, elulooraamatuid, meediaväljaandeid, piiblit jne... Ütlen ausalt, ma olen vapustatud. Romaan "Nõiaorg" on niivõrd elutruu ja haarav romaan, nagu oleks otse kellegi elust maha kirjutatud, sajandi tagusest elust. Raamat nimelt kätkeb endas elu 20 sajandi kolmekümnendate elust Eestis. Olen selle ajaga nagunii kursis, sest mu kallis Ema sündis 1935. aastal ning ta on mulle tollest ajast palju pajatanud. Eks ilmselt sealt ka minu loome mõningane käekiri pärineb ja osade tegelaskujude karakterid samuti. Selles loos siin on valu ja on ilu, olgugi, et loo lõpp on õnnelik, jääb hinge siiski harras tunne, sest peretütar, kelle elulugu siin kaante vahel on, ei suutnud oma kallile isale tema uut abielu andestada isa elupäevade lõpuni. Ta nägi isas üksnes neid vigu, mis temas endas ka esiplaanis olid. Kahjuks peategelase ema lahkub siit ilmast ja mõne aja pärast suudab üks külahull isa pea sassi ajada ning võtab mehelt kõik maise vara, ilmselt ka elu. Kuidas üks noor peretütar metsaonni elama asub ning seal oma beebi kasvatamisega hakkama saab või ei saa, sellest lugege juba ise. Tohutult ilusvalus lugu koorub lahti. Lootus jääb, et ehk suudab peretütar isale ta eksimuse andestada vähemalt nüüd, kus isa postuumselt ta perekonna tulesurmast päästab. Aitäh, hea Urve. Ma olen ennegi öelnud ja ei väsi kordamast, sa oled mu lemmik Eesti naiskirjanik! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. On eelmise sajandi 1930-ndate teine pool, mil esimene Eesti Vabariik läheneb oma vääramatule lõpule. Jalaka talu peretütar Kreet peab ema kaotuse tõttu jätma gümnaasiumiõpingud katki ja võtma enda õlule perenaisekohustused. Kui isa mõne aja pärast uuesti abiellub, tuleb tallu koos tema uue naisega ka tolle poeg Moorits. Kreeda elu pööratakse pea peale ja neiu otsustab kodust lahkuda, asudes elama üksildasse metsaonni. „Nõiaorg” räägib läbi katsumuste tugevaks kasvamisest, iseenda usaldamisest ja väärtustamisest ning sellest, kui vähe inimlaps ses maises elus tegelikult vajab, et õnnelik olla. 8. juuni 2025. Vana-Rääma