Võrratu suveõhtu Pärnu südames

Olen kuulnud inimesi ütlemas, et kui nad pole kasvõi korra suvel Pärnus käinud, pole nende suvi korda läinud. Aga loomulikult ei kehti see kõikide puhul, aga õnneks väga paljude minu tuttavate puhul küll. Nii ongi just suvi ja Pärnu see aeg ja koht, kus on suurem tõenäosus kohata kalleid tuttavaid ja sõpru ning osa saada põnevatest ja hingekosutavatest sündmustest. Ja nagu teate, sai Pärnu juba 24. korda Suvepealinna tiitli, nii on loomulik, et just siin toimub midagi põnevat igapäevaselt. Jooksku kasvõi mitu üritust või sündmust kokku, kui ikka suur soov on nendest osa saada, jõuad sa kõikjale. Kui sa just Tallinnas suure kaare all ei ole, on Pärnu Hansapäevade aegu eriliselt siginat-saginat täis, et talviti taas vaikellu sukelduda. Sestap on Pärnu ka parim koht elaiseks. Ja see meri, imeline puhas ja korras liivarand oma ilus ja elus, värskuses ja atraktsioonide rikkuses. Eile tegime me Hansapäevade vaba päeva, sest Pärnusse oli esinema tulemas üks minu noorusaja (las ma kõlada nagu vana inimene, mind see ei morjenda) vaieldamatu lemmiklaulja Marju Länik, kelle laivkontserdil polnudki juba päris mitu head aastat käinud. Nüüd sai see mure murtud ja ka Germo särab siin õnnest ja rõõmust, sest ka temal on väga paljud Marju laulud peas. Marju mõjub positiivselt ka "päikeselastele", mida oli eile näha ja tunda, sest ta on ise nagu Päike. Aitäh selle võrratu elamuse eest, kallis Marju! Me kõik armastame Sind ja loodame Pärnus esinemas nähe ikka veel ja veel! Meie kulgesime Maarja ja Germoga edasi Postipoissi ning jäime otseses mõttes sinna Jüri Homenja pilli järgi tansima, sest Postipoiss oli rahvast tulvil ja üksnes tantsides mahtusime ära. Sain oma pojale juba teise laulja näol suurt rõõmu valmistada ja seda kõike, pärast raskemaid üleelamis ning luban endale, et üllatan teda veel ja veel, kuniks suve ...Aitäh, hea Jüri! Ja Postipoisist liikusime oma trioga randa. Käisime purskkaevude juures, Sun Seti juures lootuses, et kuuleme Shanonit, aga ma ei tea isegi kas nad olid alles alustamas või lõpetamas, terrassil kõlas vaid diskomuuska ning me liikusime tagasi, läksime Wasa juurest läbi, sest väidetavalt pidavat seal ka midagi huvitavat toimuma, aga jõudsime ürituse lõpuks ning naasesime kodu suunas edasi. Hansapäevade plats oli sellel kellaajal unemaailmas, vaid turvamehed olid nagu elutud postid objektil valves. Ja 1.45, kui me koju jõudsime, jõudis murdosa sekundeid enne meist Simba kes tuli ka öist Pärnu suve nautimast. Pere jälle kodus ja rõõm suur. Aitäh, mu kallid, kes te meie päeva imeliseks muutsite! (sündmused ja üritused toimusid 1. juulil ) 2. juuli 2023. Vana-Rääma

Pärnu Hansapäevad 2023 ( 1. päev )

Täna algasid Pärnus järjekordsed Hansapäevad, mis kestavad suisa 3 päeva, ehk siis 30. juuni kuni 2. juuli. Käin neist igal aastal osa saamas ja võin ka öelda, et käin Hansapäevadel tööd tegemas, kirjatööd. Jäädvustan endale huvi pakkuvamad müügikohad ning vestlen mõne põneva persooniga ning loomulikult käin keskajast osa saamas ja neid võrratuid bände kuulamas ja vaatamas, mis igast maailma otsast juba kohale tulevad. Sellel aastal on üks peaesinejaid Itaalia bänd In Vino Veritas, mille muusikasse ja väesse ma kohe ära armusin. Uhh! Tiibutagi! Õnneks astvad nad üles veel ka homme ja ülehomme mitmel korral ja neil on kaasas ka cd paat, 15 eurot tk. Ja mulle meeldib ka see, mdia teevad poolakad, Roderyki nime all. Nedi kuulasin ja vaatasin täna esimesena Veelaval, kus bände juhatab sisse koolivend Ants Välimäe. Lisaks nägin palju tuttavaid ja sai ka nalja. Vea sinagi ennast kodust välja ja saa osa sellest elust ja melust, mis Pärnu südalinnas toimub. Usu, see lisab positiivset energiat juurde. Meie lähme homme ikka ka! Ahjaa, sammud said ka täis, neid tuli üle 10 00 ja üle 6 km käisime maha. 30. juuni 2023. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 343. päev

Pärast järjekordset vihmasadu kepikõndisime Vana-pärnu randa, sest me ei olnud mitu päeva vette saanud ning Germo tuletas meelde, et homme algavad ju Hansapäevad, siis pole ometi aega :) Ühtlasi kepikõndisime randa, kaks ühes, kuigi kilomeetreid tuli veidi üle 6 km ja samme üle 10 000-d. No vette minnes ma ju neid ei loe, seega ... Eile sai umbes samapalju kilomeetreid liigutud bluusi nautimas käies. Seega me liigume igapäevaselt aga reeglina blogin läbitud maast kepikõnni postitustes. Vesi oli soe, lausa 23 sooja, ees lombis mõõtsid mehed seal lausa 26. Igav natuke, lainet üldse polnud :) Aga ma elakski vees ja nii soojast veest ei tahakski välja tulla. Üldse on peale vihma ja peale äikest vesi soe. Vana-Pärnus on hea käia, seal pole sellist rahvamassi nagu kesklinnas. Täna tulid ka kohalikud veised lompi sulistama. Neid on seal ohtralt. Mõnus on olla ja rõõmsasti päev taas õhtus. Liikuge teie ka, onju? ;) 29. juuni 2023. Vana-Rääma

ELU VÕIB ALATA LÕPUST - Elme Väljaste

Ülemöödunud öösel panin öökapilt eriliste raamatute riiulisse Elme Väljaste uue romaani "Elu võib alata lõpust." Erilste raamatute nimekirja läks ta sellepärast, et see on pühendusega raamat ja pühendustega raamatud on mulle eriti kallid, neid ma ka parimatele sõpradele lugemiseks ei laena, sest olen saanud kapsana tagasi. Tegu on elulise romaaniga, mis kajastab tänapäevaelu, viib ligi 30 aastat ajas tagasi, käsitleb põgusalt Parvlaeva Estonia hukku ning on psühholoogiline teos, mis paneb sind enda sisse vaatama. Tegelasteks on eakad pensionärid, kes alles avastavad ennast, sest nende noorusajal on näiteks seksiteema tabu, asju aeti pimedas ja teki all ning tunnetest ja vajadustest rääkimine oli ka tabu. Mulle meedis raamatu algus rohkem, haaras mind nii endasse, polnud esimesel õhtul aega palju lugeda ning terve järgmise päeva olin põnevil. Vahepealne süžee natuke üllatas, sest kui raamat algab teemaga, mis paelub meid kõiki ja mille kohta on palju lahti harutamata sõlmi, siis ... aga siiski oskab Elme Väljaste luua huvitavaid karaktereid ning tihti tundub, nag tunneks neid tegelasi päriselt. Meil kõigil on oma luukere kapis, aga kõige vähem sain teada loo tegelase ( jutustaja) kohta, kuigi tema loomus pakkus mulle kõige rohkem huvi. Aga romaan on kaasaegselt kaasakiskuv, mõtlema panev ja kaalutlev ning kohati ka õpetlik. Soovitan lugeda ja kopeerin siia ka raamatu tutvustuse. Siirad tänud, Elme! 28. juuni 2023. Vana-Rääma . Kui ma poleks läinud Piritale spaasse molutamise kunsti õppima just sellel märtsikuu päeval ja nimelt sel kellaajal, siis poleks seda raamatut sündinud. Mu käsi tõusis just saunas leili viskama, kui leiliruumi sisenes üks naine. Ta teretas mind viisakalt, sättis end istuma ning me lobisesime maast, ilmast ja merest. Veel üks tubli kulbitäis kerisele ja siis, 90-kraadises kuumuses purustasid naise sõnad minu molutamisele orienteeritud rahuliku pensionipõlve. „Olen üks kaheksast naisest, kes pääses eluga Estonialt. Laeval oli 186 meeskonnaliiget, neist 43 jäi ellu. Mina nende hulgas,” sõnas ta nii ükskõiksel häälel, nagu harjutaks eluga pääsemist iga jumala päev. Sellest hetkest sai alguse sündmuste jada, mille kaasosalisena mõistsin, et täiel rinnal nauditav elu võib mõnikord alata ka lõpust. Elme Väljaste, raamatu autor