esmaspäev, 19. veebruar 2018

JUURED ERINEVAS MULLAS- Pia Pajur


  Panin just öökapilt riiulisse Pia Pajuri sulest kirjutatud romaani "Juured erinevas mullas," mis märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2013.aasta romaanivõistlusel.

 Autor on juba eakas naine, sündinud 1940.aastal ja see on ainuke romaan (siiani) tema sulest. Tahaks nii loota, et ta kirjutab neid veel, sest mulle väga, väga meedlis see raamat!

 Eesti tüdruk Heli armub juudirahvusest noormehesse. Haim ja Heli abielluvad, kuigi juudisuguvõsa ei võta teda kunagi päriselt omaks. Elu Haimiga, kes oskab suhelda vaid vene keeles, kulgeb õudusunenäoks, lausa nii, et Haim hirmutab abikaasat KGB-ga. Lisaks sellele ähvardab võtta enda kasvatada nende ühise poja Joosepi. Kuidas kõik edasi kulgeb? Lugege ise. Mina nautisin sajaga! Küll meil, väikeses Eestis, on ikka häid kirjanikke!

 Romaan saab alguse sellest kuidas Heli (aastakümneid hiljem) sõidab suvilasse ja avastab vanad kirjad...

Praegu on see raamat Rahva Raamatus poolmuidu saadaval, kiirustage!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JUURED ERINEVAS MULLAS

Autor: PIA PAJUR
 2 Google +0  0 Share0

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus ...


19. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 18. veebruar 2018

Kirjanik kirjanikul külas


  Ma olen nüüd rikas, ehk siis taas kahe raamatu võrra rikkam. Nüüd on mul kõik 6 Lea Jaanimaa raamatut olemas ning 4 neist ka loetud. Aitäh, armas inimene!

 Leaga kohtudes tunnen ma alati õe tunnet, et nagu oleks õde külas käinud või nii. Mõne inimesega kohe oled nii ühel lainel, nagu aimaks ette mida ta järgmisena ütleb või teaksid küsimustele vastuseid. Teisega jälle ei kipu üldse ühist keelt leidma. Elu paradoks!

 Aga meil oli täna tore päev, saime rääkida raamatutest, kirjutamisest ja elust üldse. Ja loomulikult vahetasime raamatuid ja kirjutasime pühendusi. Nüüd lähevad kõik Lea raamatud erilisse riiululisse- pühendustega raamatute omasse!

 Vahel ma tunnen puudust kirjandusõhtute korraldamisest, aga sügis ei ole enam mägede taga ning siis alutan taas korraldamisega, 8. hooaja korraldamisega. Seniks veel puhkan. Ja hetkel pani ka inspiratsioon minu juures plehku, aga ju on tal omad käigud.

 Ja fotosessiooni korraldasime ka. Selle eest tänud Renele, aitäh!

kalli Leaga
ja meie lapsukesed...
need raamatud olidki mul veel Lea omadest puudu...
ja veel üks Lea ;)
Lea 6 last...

 Aitäh, kallid külalised!


18. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 17. veebruar 2018

KATKI- Tea Lall

  Panin just käest Tea Lalli romaani "Katki," mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

 Põnevat lugemist jagus kaheks õhtuks.
Teal on hämmastavalt eriline võime luua ülivõimsaid kujundeid, mis hakkavad elama ja on ääretult müstilised, nagu kogu see raamat, mis tegelikult on väga eluline ja isegi reaalne.

 Ragne otsib nii ennast kui endale ajutist kodu, et sirvida oma vanu päevikuid ja panna kokku enda luuleraamat. Maja, mis läbi aastate ei leia endale võika kuriteo tagajärjel uut omanikku, meeldib Ragnele (45. aastasele naisele) nii, et ta lausa armub sellesse õudustemajja. Ta tunneb seda õiget kodu lõhna seal, vaatamata saladustele, mis hakkavad lahti kooruma. Naine seisab silmitsi väga õudsate ja valulike katsumustega, ehkki ta põgenes linnakodust, kuna vajas omaette olemist. Ragne oli katki.

 Küla kus maja asub, on tühi, vaid naabertalus elab Aksel oma invaliidist naisega. Kes on Aksel tegelikult? Mis või kes salasuselooride taga peidus on? Seda kõike, ja paljutki muud põnevat loe raamatust!

 Aitäh, armas Tea, et nii vapustavalt hea romaani oled kirjutanud! Kirjuta veel!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT


KATKI

Autor: TEA LALL
 1 Google +0  0 Share0

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega... 
„Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” 
„Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

17. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 15. veebruar 2018

JUMALATE ARITMEETIKA- Katrina Kalda



  14. juulil 1941. aastal küüdiatatakse Pärnust üks perekond, kelle laps jääb maha. See on üks osa sellest raamatust, kuidas Tomski oblastisse küüditatud Liisi hakkab raamatu peategelase vanaemale kirju saatma ning peategelane leiab need aastakümnete pärast ja hakkab oma suguvõsa umbsõlmi lahti harutama.

 Paralleeltegevus (selles romaanis) leiab aset Prantsusmaa pealinnas Pariisis, kuhu Kadri oma emaga elama kolib. Kõige võikam lugu kõneleb sellest kuidas üks Pariisi hotellis töötav pedofiilist administraator 9 aastase Eesti tüdruku treppidel kinni püüab ja...

 Tohutult hea käekirjaga kirjutaud raamat! Ma üldse ei imestagi et autor sain aastate eest Prantsuse Akdeemia maineka kirjandusauhinna, millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse.

 Antud romaani on prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar ning tegu on eestlannast prantsuse kirjaniku Katrina Kalda teise romaaniga.

  Väga soovitan! Saad Rahva Raamatust osta selle ülisoodsalt!RAAMAT

JUMALATE ARITMEETIKA

Autor: KATRINA KALDA
 3 Google +0  0 Share0
Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.


15. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 13. veebruar 2018

Mõtetega lapsepõlves, PETU ajas...


 Täna panen kirja juba teise blogipostituse, sest raamatublogi ja "lapsepõlveblogi" on kaks täiesti erinevat asja, kuigi just oma lapsepõlvest ma tegelikult kirjutasin lasteraamatu PETU, mis on kohe poelettidelt otsa saamas, vaid alla 10 eksemplari on veel müügiks! Miks ma sellest räägin?

 Meid külastas minu lapsepõlvesõbranna Kaie, kes ilmselt mäletab ka PETU lugu.
Kui me lapsena Orajõele kolisime, olin mina kõigest 3 aastane ja just seal elades tutvusin ma Kaiega, seega terve igavik on sellest möödas. Ja seal külas saigi minust PETU, ise panin selle nime endale. Kes on sellenimelist raamatut lugenud, teab juba. Minu (PETU) järgi hakati ka kalli Kaie nooremat õde Karinit (rahu talle seal üleval!) Petuks kutsuma. Ja eks oli Kaie üks esimesi lapsepõlvesõbrannasid keda ma mäletan ka.

  Aastakümneid hiljem elasime Kaiega taas ühes külas-Lõpel. Ja kui sa ikka saad oma sõbrannaga harva kokku, siis on nii palju jutustada, et 4 tunnist lihtsalt ei piisa! Nii me vadistasime, et öeldu ununes, sest juttu jätkus kauemaks kui kauaks. Aitäh imelise päeva eest!

 Fotol on kalli Kaie armas tütar Biibe, kellega oli ka armas taaskohtuda! Ja nagu foto reedab, kujuneski meie päev positiivseks.

 Aitäh, kallikesed!

Meie oleme ikka rõõmsad, ka perekass Zorro, kes meelsasti poseerib.

 Ja aitäh, kallis Jaanika nende imeliste sõbraõunte eest!
Maarja, sulle ka kallid.

Natuke fotosid ka:
küll siin kapi otsas on hea ja turvaline...:)
Zorro küsib;" Germo, mis teed seal?" :)
minu musirulli Jaanika kingitud õunad


13. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


JÄLJED- Mari Sajo


 Möödunud öösel kell 2.52 panin selle raamatu öökapile, seekord siis loetuna. Kaalusin tükk aega kas avada arvuti ja blogida või mitte, aga otsustasin viimase kasuks, sest see raamat elas minus veel kaua, kaua ja ma ei saanud und...

  Linnukesed sidistasid, et Mari Sajolt on oodata peagi uue raamatu sündi ja ma ei jaksa enam ära oodata millal see sünnib! Üks kirjanik on lisandunud minu lemmikute hulka, see on kindlamast kindlam. Nautisin selle raamatu lugemist täiel rinnal ja poetasin ka pisaraid, sest see on väga valus ja aus lugu, ajalooline romaan elust möödunud sajandi neljakümnendatel, kus Ingerimaalt hakati ingerlasi küüditama ja need teekonnad olid väga valusad ja tohutult ebainimlikud. Nii solgutati ingerlasi läbi mitme riigi (Eesti, Soome, Ingerimaa, Venemaa...) ning üks peategelane kaotas sõja jalus olles oma poja, kelle ta aastate pärast üles otsis. Kuidas see õnnestus ja mismoodi elu edasi läks sellest loe juba ise. Ma ei taha pikalt reeta.

 Olen minagi palju kuulnud erinevaid lugusid küüditamistest ja elanud Nõukogude Liidus, sestap leidsin palju "äratundmist." Selline kord meie elu oli tollal. Selline oli meie emade, isade...vanavanemate elu, halastamatu ja traagiline.

 Võta aega ja loe kõik Mari Sajo 4 romaani läbi ja sa ei pea kahetsema!

Aitäh, Mari nende põnevate romaanide eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JÄLJED

Autor: MARI SAJO
 17 Google +0  0 Share0
Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusaid mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. 
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni ...

13. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma