FÖÖNIKSI VIIMANE LEND - Helen Käit

Tahaks öelda, et sellest sarjast, aga see oleks vale. Ütlen siis teisiti, mul on peaaegu ühtemoodi kaantega (sellega sarnaseid) riiulis juba 13. Need kõik on Tänapäeva romaanivõistlustel märgilisele kohale tulnud teosed. Muljeid jagub äärest äärde. See on üks neist raamatutest, mis mulle korda läheb ja mille lugemist ma nautisin ning mõne õhtuga ka läbi lugesin. Jutt on sorav, haakuv, edasiviiv, ei veni ega nämmuta ühel kohal. Kui kogu aeg midagi toimub, on raamat minu jaoks korda läinud ja hea. Olgugi, et sellel romaanil on eriline sisu, aga tegu on romaaniga, minu lemmikžanriga, mida ma ei väsi kordamast. Erilisuse annab sellel teosele tõik, et iga peatükk võtab ette ühe tegelastest, laseb teda peensusteni tundma õppida, siis võtab järgmise prototüübi ja järgmise. No väga hästi toimib nii raamat, kutsub lugema. Seega oli see väga hea vaheldus eelmise raamatu lugemisele. Ja teos on ka ära märgitud sealsamal romaanivõistlusel, millest ennegi pajatasin. Ühiseks nimetajaks on lend ühes lennukis, kus ernevast rahvusest tegelased tutvuvad, hakkavad oma lugu jutustama. Millega kõik lõppeb või ei lõppe, sellest loe juba ise, ma ei raatsi midagi ette reeta. Hea raamat on. Kolm erinevast rahvusest, erineva vanuse ning elusaatusega naist – eakas hispaanlanna, noor eestlanna ja plikaohtu sakslanna –, istuvad Barcelonas lennukile, et lennata Saksamaale. Saatuse tahtel kõrvuti istuma sattunud naised otsustavad lennuaja lõbusamaks muuta ning räägivad üksteisele lugusid oma elu olulisematest ning meeldejäävamatest seikadest, alates varasest lapsepõlvest kuni kõige värskemate juhtumisteni välja. Paralleelselt jutustatud lugudega arenevad sündmused lennukis aga omasoodu, võttes ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning liikudes seejärel kindlalt, ent vääramatult vältimatu lõpplahenduse suunas. Helen Käit on üks neist autoritest, kes alustas oma kirjanikukarjääri lasteraamatutega, mis pälvisid mitmetel võistlustel auhinnalisi kohti. „Fööniksi viimane lend” on tema esimene täiskasvanutele mõeldud lugu. Romaan sai ära märgitud Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel. 27. märts 2026. Vana-Rääma

Kätlin Kontor-Kirss esitles Pärnu Rahva Raamatus oma debüütromaani "Kui tuled, ära koputa"

Kas sina teadsid, et Kätlin Kontor-Kirss on kirjutanud stsenaariumi lausa 7-8 seriaalile? Kindlasti on iga eestlane neist mõnda kasvõi korra näinud. Ja nüüd sai ta maha oma esimese romaaniga, kuid ega see ei jää ka üksikuks, sellest tuleb sari ja sarja teise osa suhtes viskas autor õhku lubaduse - see ilmub juba sellel aastal! Põnev! Kas sa tead mis on Kätlin Kontor-Kirsi pseudonüüm? Kas sina tead, kes on Eleonora Berg? Jah, Kätlin jagas muljeid, et antud romaani hakkas ta kirjutama maailma teises otsas reisides, Malaisias. Tuli kirjastuse poolt pakkumine ja sellistel pakkumistel, on mõistagi, tähtajad. Aga üsna kohe hakkas tal teema jooksma ja autor väidab, et ta ei ole kellegi elust midagi maha kirjutanud, kuigi nii mõnigi võib tema lugudes ennast ära tunda. Ise peab autor ennast fantaasiavaeseks inimeseks. Ma tean seda tunnet, see on ka mulle tuttav, samas ei saa seda iial väita, vahel ikka tuleb neid lugusid massiliselt, ega ma muidu ei oleks 41 raamatu autor. Ootan juba põnevusega millal saan seda raamatut lugema hakata, aga enne on vaja üks lugemisel olev teos lõpetada. Võtan järgmisena ette, sest see on ikkagi pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba sama saatusega raamatud, mida on umbes üle 400. Aitäh selle põneva, positiivse ja sisuka esitluse eest ja uute kirjutamisteni, lugemisteni ja kohtumisteni, armas Kätlin! 26. märts 2026.

KUUM. LUGU NOOREST ARMASTUSEST - Jaan Undusk

Ja lõpuks sai öösel läbi loetud Jaan Unduski raamat "Kuum. Lugu noorest armastusest." Jah, ma lugesin seda kaua, sest tahaks nii öelda, et seda raamatut on väga kaua kirjutatud. Või üldse, minu jaoks ei ole tegu romaaniga. Tundub nagu kaks (või enam) eraldiseisvat novelli oleks põimitud omavahel, sooviga nendest romaani luua. Väga vabandan, aga no romaan on minu lemmikžanr ja siin ma romaani ei lugenud. Nii suurt kirjanduskorüfeed ei taha ju kritiseerida. Kes mina tema kõrval olen. Aga ma olen eelkõige inimene, lugeja, kes väga palju loeb ja, mõistagi, on kujunenud mul välja oma lemmikkirjanikud, lemmikžanrid jne... Optimistliku inimesena ja otseütlejana ütlen, et mind see raamat üldse ei köida, no tõesti, ei köida. Venib ja venib, ei taha see tegevus üldse edasi minna, on tüütult igav ja nämmutav. Oi, nüüd ma saan selle otsekohesuse eest! Lihtsalt lepin tõsiasjaga et igale lugejale on omad lemmikud, minu lemmikute hulka see raamat ei kuulu, kuigi austusest kirjaniku vastu lugesin ma selle lõpuni. Ka lootuses, et ehk hakkab midagi toimuma. Lõpus natuke toimus. Kindlasti on sellele raamatule ka lugejaid, sest sai ju nii suure kirjadusauhinna. Teist korda ma seda ei loeks ja minu soovitatud raamatute hulka ta ka ei kuulu. Lisaks ma ei leia siin armastusest midagi, ausõna. Kuid ma ei ole armastusspetsialist, ei oska võibolla seda ülevat tunnet lahti kirjutada, sestap ma ei ütle taas midagi. Aga olengi juba palju öelnud, nüüd kopeerin raamatupoe lehalt ka teksti. Raamat sisaldab romaani „Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud „Sina, Tuglas” (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke „Vienna”. KUUM, OLI KUUM Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi, kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon? Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud, näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht. Meil oli koridor linnas, kus valgust jäi üle, needusest taotud kui torn, kurbusest vaba kui lill. Saigi ju üllas Helveetsia, muusikat saigi kui vihma. Saigi ju Paabeli torn, tundus kui sõrgade lõhn. Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad, viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja: sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää. 25. märts 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 818. päev

Nonii, 8 km niikui niuhti kepikõnnitud! Pimedaks jõudis vahepeal minna. Sooja näitas termomeeter kesklinna sillal 5 kraadi ning esimese hooga liikusime postimajja, raamatud läksid teele. Siis tulime Ülejõele seiklema. Polnud tükk aega Vagabondi loftide kandis käinud. Tundub, et need on valmis saanud seal Siimu (Siimo) silla juures. Ja siis tegi kurvaks see maja, mis hiljuti põles ... Seiklesime igasugustel niiöelda kõrvateedel, mis ühtäkki hoovis otsa said. Üks auto pidas lausa kinni ja autojuht passis kuhu me tõttame, aga me vist varga moodi ei ole :) See elidis aset Rahu tänava kandis, kus üritasime mööda sopast rada kusagile jõuda. No mulle meeldib aegajalt mööda avastamata radu seigelda, põnev on. Omast arust oleme Pärnu risti-põiki läbi kepikõndinud aga ikka ma avastan uusi kohti. No täna on ka pingelangus, sest mu kuues lasteraamat läks trükki. Minu käest osta saavad need, kes ennast mu Facebooki lehel mu kinnitatud postituse alla soovist teada annavad, sest Apollo raamatusoov on lähipäevil tulemas ja Rahva Raamatule ma ei ole veel teinud. Kiirustage, kes te minu käest raamatud soovite, sest ülejäänud lähevad poodidesse müüki aga seal on hind juba soolasem. Olen niivõrd põnevil, sünnib lasteraamat "Käpapikk ja Pikakäpp matkamas." Illustratsioonid joonitas taas võrratu Jana Valge ja toimetas minu toimetaja Ülle ning trükib trükikoda Vali Press ning välja annan ma oma kirjastuse Kröömike kaudu. Niisiis! Ega kirjastamine veel käib ja trükkimine võtab ka kaks nädalat aega, nii ma panin valmimise kuupäevaks 13. aprill, aga usun, et sünnivad enne. Aga mõnus on olla, pesumasin peseb minu eest pesu ja kohe lähen teen ka tule ahju sest pesu teeb elamise muidu niiskeks, väljas ju veel ei kuiva, olen katsetanud, linad lehvisid 5 päeva ja ikka tõin märjana tuppa kuivama. Olge terved! 24. märts 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 817. päev

Tänane teekond tuli pisut üle 6 km. Pärnus näitas lõuna paiku ainult 4 soojakraadi ja on veidike ka tuuline. Aga raamatu viisin ka kenasti posti. Eriti raju on Rääma sillal. See on minu meelest üks suurim tuulekoridor meil siin. Aga Ülejõe kandis, näiteks Voorimehe tänaval ja Härma kaubahoovis on soojem, tuulevaikne. Maxima xx ehitus muudkui edeneb. Metsateelt tulles enam (vähemalt praegu) otse Magaziini ei pääse, ikka ringiga. Milleks otse, kui ringiga saab, onju ;) Eks me rajal käies ajamegi kõik vajalikud asjd ka joonde, näiteks postimajast käimised, poes, apteegis jne ... Seljakotid selga ja ... Täna on üldse mõnus päev, trükikojast sain esimese versiooni uue lasteka kaanekujundusest ja ka küljendatud tekstist. Läheb veel aega ja kui kõik kulgeb plaanipäraselt, ilmub raamat juba aprilli esimeses pooles. Luban, et sellest raamatust saab laste lemmik. Raamat on õpetlik ja seda kaunistavad veel andeka Jana Valge imeilusad illustratsioonid. Töö käib ehk siis ma ei istu käed rüpes, tegelen kirjastamisega. Olen põnevil, igatahes! Aga mis seal ikka, liikuge teie ka ja tegelge asjadega, mis teie positiivsemad küljed esile toovad ja võrratu meeleolu loovad! P.S. Täna tehtud portreefotolt on näha kui pikaks mu juuksed on kasvanud ja kohe saab aasta nende viimasest värvimisest. Natuke on ka halli. Aga juuksed on niivõrd terved ja ma jätkan raviga. Järgmisel kuul löön ennast lille :) 23. märts 2026. Vana-Rääma