Tuule Linnul on hea käekiri, sestap ikka loen tema raamatuid, kui need kätte satuvad. Blogi kõneleb, et see on neljas raamat, mille antud autori sulest läbi lugenud olen, aga ma olen kindel, et lugesin ta raamatuid ka enne blogimist. Aga vahet ei ole. See raamat on nüüd selline, mille lugemisse tegin natuke isegi meelega kahe õhtuse pausi, sest osad teemad ajavad mind lihtsalt öökima. Vabandust, aga nii on. Antud raamat kõneleb ühe abielupaari elust, neil on 3 last ja terve pagasitäis probleeme. Tundub, et probleemsem osapool on siiski pereema. Mitte ei tundu vaid ongi. Olen sada prossa kindel, et biseksuaaliks ega omasooihalejaks ei hakata, selleks sünnitakse. No ei saa nii olla, et üks normaalne pereema hakkab ühtäkki lesbiks ja isegi tema lapsed saavad talle teisejärguliseks, või suisa kolmandajärguliseks. On ikka kiiksuga küll! Ükski normaalne ema ei vaheta lapsi uue suhte vastu. No ausõna. Väkk. Mind ajab isegi praegu iiveldama. Ühesõnaga vastik süzee minu jaoks, vastuvõtmatu. Aga siiski Tuule Lind kirjutab hästi. Kuigi tal on palju paremaid raamatuid on see raamat taas romaanivõistluse äramärgitud töö. Nagu ikka just need raamatud, mis mulle korda ei lähe ja mille süzee ei ole paeluv, saavad seal võistlusel mingi koha või äramärgitud. Lisaks rebis see raamat lahti mu haavad, mis mind siiani öökima ajavad, ma olen kunagi olnud hädas nii biseksuaalidega kui lesbidega. Minu pärast on tahetud ühe sellise tegelase poolt endalt isegi elu võtta, et ma ei vastanud ta tunnetele või ihadele. Saage ometi aru, mind ei tõmba grammigi mitte naiste poole, täielikult 0 tõmme. Ma sündisin heterona ja olen seda ka kogu aeg olnud. Naised ei ahvatle ka mind seksuaalselt, puudub lihahimu nende vastu ja ma ei armasta naisi ihuliselt. Ma võin öelda ja reeglina ka ütlen selle välja, kui mõni naine on ilus, aga see ei ole minu jaoks sekuaalne ilu, ehk siis ma olen ja jään kindlaks, et seksuaalvähemuseks ei hakata, sünnitakse. Õudne! Ma ei saa jääda tolerantseks, kui olen selle välja öelnud, aga mingi naisterahvas vaatab ikka mind ilase pilguga ja mitte üksnes ei vaata vaid üritab serva teha. See on jälk minu jaoks. Kunagi üle 10 aasta tagasi viibsisin ma ühes kõrtsus, kus vahest karaooket laulmas käisime, ühes lauas biseksuaalide ja lesbidega, need hakkasid omavahel armukadedusest kaklema. Piinlik oli. Tulin koju ja eemaldasin nad isegi fb sõbralistist, sest millegipärast on nii, et kui ühega suhtled, haakuvad ka teised kõik su külge ja hakkab üks sahmerdamine pihta. Jälk! Sestap suhtlen ma ühe vähem biseksuaalidega ja eelistan rohkem heterote seltskonda. Jah, võibolla see lahterdamine ei ole õige, aga oma kogemus ka midagi maksab. Mul on nii palju halbu seiku seoses nendega elus olnud. Ka ei julge ma enam mõnele naisele öelda et ta ilus on, jätan lihtsalt ütlemata, sest seda tõlgendatakse valesti. Jagage oma kogemust kommentaaris? Aga ju selles raamatus siis midagi on, et see mälestused elustas. Kahjuks vastikud mälestused. Ja ega need tegelased siin pole ka normaalsed, nad on psüühiliselt haiged inimesed, kes vajaks psühhiaatri abi. Psühholoog neid aidata enam ei saa. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Selles romaanis on peategelane abielunaine, kes oma kodu ja pere kõrvale äkki midagi enneolematut ihkama hakkab. Mida, seda ei tea ta algul isegi. Pärast seda, kui ta tutvub huvitava Teresaga, saab naine aru – just nende omavaheline suhe on see, mis võib ta elu muuta. Ja muudabki. Pöörab selle lausa teistpidi. Kuid kas see on elu või selle tagakülg?
Tänapäeva romaanivõistlusel äramärgitud töö. 6. juuli 2025. Vana- Rääma.
