Jaansoni rada 533.päev

Täna on veidike selline pöörane päev, asjatamist on palju olnud aga läbitud sai 10,2 km ja 16 600 sammu. Trajektooriks oli vanalinn, kesklinna ja Vaeste Patuste Alev. Nüüd oleme kodus, enam kusagile ei lähe. Lõpuks sain ka saialilled kuivama pandud ning tillid hakitud ja sügavkülma, neid oli mul pool kööki täis. Aitäh, armsad Tiina, Urmas ja Aili! Raamatud viisin ka hommikul postimajja, oodake juba homme ning teisedki toimetused kekslinnas said ühele poole. Muide, Port Artur 2 taga on hiljuti avatud Pärnu suurim kirbukas, hüppasime ka sealt läbi. Minge teie ka, oma silm on kuninganna! Uuskasutusest sain uue rahvariidest nuku kollektsiooni, nüüd on neid 4, 3 tüdrukut ja 1 poiss. See sinises riietuses on täna ostetud. Õhtu lõpetuseks suitsutasime aias lõhet ning ühel hetkel märkasime, et siilipoiss on ka suud matsutama tulnud. Kui Jürka seda märkas, ehmus siil, sirutas jalad taeva poole ja veeres minema. Aga pärast ma viisin talle ise, matsutas rõõmsalt ja poseeris. Ma ei teadnudki, et siilipoisid suitsukala armastavad. Ülinunnu oli. Sellise positiivse noodiga algas uus nädal. Loodan, et ka teie nädala algus oli positiivne. 8. juuli 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 532. päev

Ma olen elupäevad öölane olnud, aga kui päeval ennast korra voodisse sirutama viskan, kohe magan. Öösel aga ajan palehigis und taga :) No ma ei keeruta rohkem, magasin enne ja nüüd oli karjuv vajadus rajale ennast liigutama minna, kuigi silmad on alles poolunised ja ega ise mitte targem :) Läksimegi. Käisimegi. Kokku käisime kõigest 6,2 km ja 10 100 sammu. Aga käisime. Mind lausa kisub vaatama kuidas edeneb uue silla ehitus ja uskuge, edeneb. See teeb rõõmu. Tegelikult me täna liikusimegi Rääma linnaosas, aga Lille tänaval läks Germol plätu katki, ikka nii katki, et viskasime minema. Aga oma haige varbaga ma teda just paljajlu ka ei käima ei sundinud, pigem helistasin abi saamiseks Maarjale, ta tuligi ja tõi Mirko plätu, millega Germo koduni käis, jalanõud vahetas ning siis me läksime juba kolmekesi ehitatavat silda lähemalt kaema. Ilus. Äge. Mõnus. Ja siis tulime mööda Rääma tänavat tagasi koju. Ausõna, me nüüd olemegi kodus. Olge teie ka! 7. juuli 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Rääma Rahva Oma Päev 2024.

Sellel aastal toimus Rääma Rahva Oma Päev juba 8. korda. Mina osalesin 6. korda, kui ma õigesti mäletan. Ilmselt mäletan. Kes veel ei tea, siis seda traditsioonilist päeva peetakse juulis Pärnus, Rääma linnaosas, hoovides ja ka Nooruse maja aias, kuhu koguneb rahvast igalt poolt, müüakse asju, toimuvad erinevad esinemised ja kohal on ka kohalik Tre raadio jne ... Kui sul on suurem huvi siis uuri. Mitmed aastad tagasi andsin ka mina osalemissoovist teada, aga mitte Nooruse maja aias vaid oma koduhoovis. Saingi võimaluse. Mitu aastat osalesin üksinda siin piirkonas, siis kaasasin naabrinaise ja nüüd juba teist aastat on minuga ka pundis Daisy, kes elab nüüd samuti Räämal ja Vallo, kes elab ka Räämal, on osalenud ka Nooruse maja aias, kuid ütles, et meie pundis on lõbusam. Tore teada. Olen kutsunud teisigi, kuid osad on kahjuks ainult lubadusi andnud, pean silmas oma maja inimesi suuremalt jaolt. Osaleda võivad ka inimesed mujalt, meil siin ruumi jagub. Mina kavatsen ka järgmisel aastal osa võtta, aga pange omale kirja, järgmisel aastal toimub Rääma Rahva Oma Päev juuli teisel laupäeval. Ilmaga meil ka vedas, hommikul tuli suur padukas ära, jooksin oma lauaga veidi ning terve päev oli selge ja lasi traditsioonilisel sündmusel korda minna. Rahvast käis meeletult. Tundub, et iga aastaga muutub see sündmus aina menukamaks, mille üle on mul siiralt hea meel. Sain ka hulgi raamatuid müüdud. Lisaks külastasid mind kunagised kooliõed, kes ei tahnud ära minna, hahaaaa.... nii lõbus oli meil. Ka kunagi üks esimesi kolleege lastepäevakodu päevilt, kus oli mu esimene töökoht, oli koos meiega. Aitäh, Virve, Aili, Reet, Ave, Annika jt! ... Hästi põnev ja armas oli ka teada, et kaks aastat Eestis elanud ukraninlanna on edukalt läbinud eestikeele eksami ning kõneleb meie emakeelt ning tema poeg õpib siin samas Ülejõe põhikoolis. Proua ostis endale minu raamatu ja ka teise - pojale, nii on veel parem eesti keelt selgemaks saada. Üks mu luuleraamat osteti ühele kuulsale muusikule, jään nüüd ootama, kas minu sõnadele sünnib uus laul ;)Äratundmisrõõmu oli palju, peaaegu kõikidega, kellega ennast kõnelema unustasin oli ühiseid tuttavaid. Paljud tundsid mu kallist kõige eakamat sugulast Arkadit ka ning olid tema eluga ja raamatu ilmumisega väga kursis. Natuke isegi valesti kursis, pidin mõnda asja selgiatama. Aga pahatihti ongi nii, et küla kõneleb huupi, keegi ei vaevu tõde selgitama, mina igatahes kriipsutasin maha ühe külajutu, sest ma ei salli valsklust, armastan tõde. Kaitsemeel on mul ilmselgelt tugevamini arenenud kui paljudel. Aga üldkokkuvõttes oli üks imeline päev. Peafoto, mille meist tegi Kristina Ruhno, võtsin Nooruse maja galeriist, kuhu autor selle andma pidigi. Juustufoto tegi Ave ja teised lasin ise teha. Ausalt, no vahepeal tuli söömine ära unustada, rahvast käis väga palju kohal. Aitäh kõigile! RROP toimus 6. juulil 2024. Kirja panin 7. juuli 2024.