Jaansoni rada 192.päev

Nonii, taas üks tiir tehtud! Tänane ilm lubas rajale. Ehk on selleks korraks need suuremad vihma- ja lörtsihood möödas ning lubab rajal käima hakata. Täna läbisime 6,3 km. Enesetunne on ülihea. Ei mingit väsimust ega muud muret. Veidike tuuline on jõe ääres, Germo oleks võinud ikka munamütsi veel kanda aga soovis nokakat. Mina enam mütsiga käia ei suuda aga samas kannan alles talvepalitut, külm on, väga külm kevad on. Kuid see ei takista liikumist. Oleme ikka terved! 28. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Ülejäänud fotod laen uue kuu esimesel päeval sest netilimiit on otsakorral ja ei lae fotosid ära ....

Nimede kokkukõla

Nimede kokkukõla Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba kevadel suvemajja naases, pole üldse proosaline. Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle. „Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda öilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks. Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontskingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõõnab naine miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi, mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korudvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole. Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata vanemate külmusele, kasvas tüdrukust õrn ja naiselik, armastav naine, nagu ka tema vanatädi Liisa oli. Ühel juunikuu hommikul, mil Leeno taas kohitassiga terrassile suundus, nägi ta merekaldal lonkimas ühte meest, kes loopis kive vette. See oli äratundmine. Alati siis kui ka Leenot mõni mure vaevas, läks ta kaldale ja harrastas sama tegevust, mida võõras mees. Leeno noppis maast kive, luges loitsu ja saatis iga kiviga minema mure, mis tema eluenergiat röövis. Ja alati merepiirilt naastes tundis ta ennast justkui uue inimesena, puhtana ja energilisena. See ta ka oli. Võõras mees, olles viimase kivi laintesse visanud, võttis sisse meditatsiooniasendi ning see pomin, mida ta veele või taevale lausus, kostus vaiksel ilmal Leenoni. Mitte küll sõna sõnalt aga selles oli siiski midagi, mis naise südame tugevamini verd pumpama pani. Selles oli äratundmisrõõmu ja müstikat, mis on vaieldamatu Leeno elustiil. Naine rüüpas aeglaselt kohvi ning oli mehe tegevusest lummatud. Ta sulges silmad ja kujutles ennast võõra asemele. See oli õnnis tunne. Korraga segas telefonihelin Leenot, aga ta ei tõttanud tuppa telefoni jäele, kuid avas silmad ning võpatas nii, et kohvitass kukkus kildudeks. „Vabandust, mina olen süüdi! Mul on nii häbi! Kuidas saan korvata teie rahu segamise?“ seisis ühtäkki karune mees Leeno juures terrassil ja korjas kohvitassi kilde kokku. „Ee, see, seda .. et, noh ...“ ei suutnud naine lauseid moodustada. „Lenno. Minu nimi on Lenno!“ Võõras ulatas naisele aupaklikult käe. „Mida kuradit!“ vandus naine. „Ei, Lenno olen. Ma tõesti pole kurat, kelleks te mind ekslikult peate. Ma olen pigem selline üksildane uitaja, kes armastab mereääres närve rahustamas käia. Alles hiljuti lahutasin abielu ning eile õhtul hüppasin ratta selga ja sõitsin siia. Väga vabandan et teie rahu häirin!“ Mees vabandas siiralt ja tema pruunid silmad kõnelesid valu keeles, see oli hingevalu, mida silmad varjata ei oska. Korraga kostusid maja esipoolelt autosignaalid. Eelaimdus et eksmees on kohal, ei lasknud ennast petta ega kaua oodata. Sealt ta tuli, allameetrimees Artur, suur lillesülem kollaseid roose, mis on Leeno lemmiklilled, pihus ja astus terrassi suunas. Nähes Leenot teise mehega, viskas arg mees, kes vaid naistepeal oma julgust näitas ja mitte ainult ei näidanud, vaid ka demonstreeris, lillesülemi maha ja kadus, nagu poleks teda siin olnudki. Leeno vakatas, kuigi, tundes oma eksmeest, teadis et midagi juhtuma ei hakka. Naine tundis ka sellel hetkel et pääses eksmehe ahistamise käest, et nüüd on tulnud aeg oma elu elada. Aga ta vaikis, olles mõtteisse vajunud. „Vabandust, proua ....Kuidas teie nimi kõlabki? Ma tõesti vabandan kui midagi nüüd ära rikkusin. Elasin hiljuti lahutuse üle, tulin siia ennast maandama ja ... ma tõesti ei soovi kellelgi elu murekoormat kasvatada. Siirad vabandused!“ keeras Lenno selja ja hakkas puunajale pargitud ratta poole liikuma. „Palun oodake! Leeno. Minu nimi on Leeno!“ Leeno ja Lenno hakkasid üheaegselt südamest naerma ja see naer oli nakkav. Nagu oleks kogu männimets ja meri koos nendega naernud ja naeratanud. Leeno ja Lenno elavad siiani õnnelikku abielu seal samas vanatädi pärandatud talus koos tütarde Leeni ja Lennaga. Eks armastusest sünnivad alati tütred. Eks ole nimemaagial ka selles õnnelikus abielus suur roll. 24. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 191.päev

Juba kohe peale hommikusööki soovis Germo rajale minna sest eilsed plaanid läksid tuule tõttu vett vedama. Aga täna on imeline päev, kevad jõudis kohale, vähemalt Pärnusse. Kuigi hommikupoole oli tuulisem, särab nüüd soe kevadpäike. Täna läbisime 6,3 km, mingit väsimust ei tunne, enesetunne on ülihea. Rada on rahvast tulvil, kuigi eelmisel aastal samal ajal ei olnud nii palju, kõik ju sunniti ka õues maski kandma ja kummikindaid ka. Lollus! Mis seal ikka, ilus algus on päevale tehtud, nüüd järgmiste toimetuste juurde. Oleme terved!Ahjaa, kui meil oli 4 km läbitud, jalutas Maarja oma Nubludega vastu aga tagasiteel ma harva midagi või kedagi jäädvustan. 17. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 190.päev

Täna jõudsime rajale. Germo on terve. Simba on terve ja mina ei kurda juba mitu aastat. 50 minutiga läbisime 5 km. Pole ju paha? Olgem ausad, tuul lükkab ja tõukab, Pärnu on tohutult tuuline aga me saime oma treeninguga hakkama ja koju jõudes olin üleni higine, pekid sulavad :) Ülihea on olla. Ausalt! Ma ei tunne isegi väsimust. Tegelikult sai meil 12. aprillil 4 aastat kepikõndimist. Mäletan päeva mil me alustasime, oli suhteliselt soe aga täna käisin alles talvepalitus rajal. Külm kevad on. Ehk lähevad ilmad peagi soojemaks, siis ei pea ennast nii sisse pakkima. Germol isegi käed külmetasid. Peab ikka hakkama vähemalt paar korda nädalas jalgu tagumiku alt välja ajama. Lisaks üleüldistele piirangutele on meie perel olnud natuke raske kevad, see on sundinud koduseinte vahele. Aga muidu ma ei kurda, kõik sujub kenasti ja oleme ikka õnnelikud. Mõni võib küsida kuidas saab praegusel ajal õnnelik olla. Vastus on üks: me ei jälgi mis meedias toimub, elame päev korraga, toimetame omi toimetamisi ja oleme ikka positiivsed. Olge teie ka! :) 15. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Lõpuks ometi jõudsid ajakirjad minuni!

Kaua oodatud kaunikesed. Tõsi ta on et täna olid lõppeks ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" aprillikuu numbrid mu postkastis. Aitäh kõigile, kes te mu postitusele reageerisite! Ja muidugi kirjutasin ma otse Ekspress Posti meilile ka. Mul pole aimu kuhu ja kellele mu mure jõudis, väidetavalt olla mu kirja saanud mitmed ja see olevat kuri olnud. No teebki kurjaks või kurvaks kui juba mitmendat korda on mingi jama. Jah, ma tegin isegi oma postkastist pilti et oleks näha kui nähtava kohapeal see on. Üsna tutikas ka teine, 10 kuu eest vahetasin uue vastu. Aga nüüd on õnneks probleem lahenenud. Selle kuu SaSas on Üli Tillarti luule. Aitäh! Kui ka sina soovid, et su luule ilmuks selles ajakirjas, võta minuga ühendust juba täna! Lisaks on aprillikuu "ML"-is minu lühijutuke "Võõras mees." Kui ka sina arvad et saaksin sinust põneva artikli, mis noisse ajakirjadesse sobiks, võta julgelt minuga ühendust. Jah, kes veel ei tea, ma olen juba aastaid nende ajakirjade kaasautor. Aga oleme ikka rõõmsad ja terved!

7. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 189. päev

Taas üks rajapäev seljataga. Enesetunne on hea. Selline hoog oli sees aga kutsusin ennast korrale, mul on kombeks üle pingutada. Täna käisime viiekesi rajal. 4 km kepikõndimist on hetkel piisav teekond, aga üritan nüüd tihedamini ennast liigutada, sest talvega tulnud lisakilod on vaja kõigepealt maha saada. Eile mereääres oli tuulisem, sestap toppis Germo ennast täna soojemini riidesse aga täna oli soojem ja koju jõudes oli mul isegi selg higine. Aga nagu näha olid meiega ka naabrinaine Maarja ja ta taksikoerad kaasas. Neilgi mõnus liikuda. Oleme terved! 3. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

UMBTAEVAS - Katrin Kurmiste

Sain loetud Katrin Kurmiste kirjutatud romaani "Umbtaevas." Tuleb välja et tegu on triloogia 2. raamatuga. Ma ei ole lugenud 1. ega 3. osa. Kahjuks tänapäeval armastavad autorid triloogia osadele erinevaid pealkirju panna, see ajab segadusse, vähemalt nn koondnimi võiks üks olla. Mina isiklikult lasin oma triloogiale nn koondnime ka panna, jutt käib "Elu pärast elu" triloogiast. Ma nii soovin Kurmiste triloogia esimest ja kolmandat osa ka endale soetada, mitte laenata, sest tegu on ülihea triloogiaga, mida loeks aastate pärast uuesti. Ajalugu, just oma riigi ajalugu peaks iga eestlane tundma ja just sellest triloogiast saab lugeda meie ajaloo kohta. Tohutult põnev ja ülihästi kirjutatud raamat! Raamat kõneleb sõjaajast, kui sakslased okupeerisid Eesti ning sõjast, põgenemisest ja väga karmidest aegadest. Võta kätte ja löihtsalt loe! Üks parimaid raamatuid mida lugenud olen! 2. aprill. 2021.a. Vana-Rääma. Nüüd kopeerin ka Rahva Raamatu lehelt tutvustava teksti: „Umbtaevas” on järg Katrin Kurmiste eelmisele, 1941. aasta pöördelistest sündmustest jutustavale romaanile „Tuulekülv”. Nõukogude väed on tagasi löödud ning perekond Tapperitele näib, nagu läheks elu edasi sealt, kust see enne pooleli jäi: Endrik hakkab sõprade soovitusel juhtima maakonnavalitsuse transpordiosakonda, Maarja hoolitseb kodu eest ja perre sünnib veel kaks last. Mida aga aeg edasi, seda selgemaks Endrikule saab, kui asjatud on olnud nende ootused ja lootused – sõjataeva all pole miski kindel ja ette tuleb hulgaliselt keerulisi ja ohtlikke olukordi. Kui on juba täiesti selge, et sakslased on sõja kaotanud ning valmistuvad Eestist lahkuma, otsustavad ka Tapperid koos paljude teistega venelaste tuleku hirmus välismaale põgeneda. Keegi ei suuda aga ette ennustada, mis plaanid saatusel temaga on.

Rada 188. päev

Täna jõudsime lõpuks rajale ja meil vedas, sest koju jõudes hakkas vihma tibutama. Algul käisime korra tiiru PK-s ja siis kepikõndisime muulile, või õigemini mööda laudteed muuli äärde. Selline hall ja jahe, tuuline ilm on (just tuli päike välja) aga päris mõnus oli ennast aktiivselt liigutada, sest mõni takistus naelutas meid paariks nädalaks koju. Isiklik karantiin, mitte mingist hullusest loodud piirang. Sorry, minu jaoks on Eesti piirangud mõttetud ja neist ei ole abi. Aga see selleks, ei tahagi negatiivseid teemasid puudutada, olemine on ülimõnus ja värske. Ma arvan et mingi 5 km kepikõndisime ikka, sellest algatuseks piisab, kui on pikk paus olnud. Aga mis seal ikka, las fotod kõnelevad! Olge terved! 2. aprill. 2021.a. Vana-Rääma.

Šamaani silmadeg mees

ŠAMAANI SILMADEGA MEES Eba jalutas piki jõeveert. Mai kuu kohta oli taevas kuidagi liiga punane, lausa sügisene. Justkui lõõmaks teiselpool kallast tulipunane lõke. Selline taevas meenutas talle lapsepõlve sügisõhtuid, mitte just helgeid mälestusi nendest. Külas, kus Ebe lapsena elas, käis just sügiseti vikatimees laastamistööd tegemas. Iga aastaga jäi vähemaks suitsevaid korstnaid ja see tekitas hirmu. Mingi sisemine foobia elab Ebes siiani. Eks ole ikka nii, et paljud situatsioonid tulevad meie ellu kaasa just lapsepõlvest. Püüa kuidas tahad neid unustada, ikka ja jälle leiavad need tee sinuni. Nagu oleks need sinu eluraamatusse sisse kirjutatud. Rida ridamisi. Kuigi mai oli juba suvesoe, lausa nii soe, et õhtust jalutuskäiku minikleidis tehes oleks Ebe tahtnud ennast suisa paljaks kiskuda sest higi aiva voolas. Aga sisemine ärevus, just seesama, mis lapsepõlvest kaasa tuli, hoidis teda tagasi. Lisaks tunnetas Ebe nagu keegi jälgiks või jälitaks teda. Korra enne kodust lahkumist mõtles ta koer Lassit endaga võtta, aga viimasel minutil muutis plaane. Ta tahtis iseendaga olla, mediteerida ja lasta kõik pinged vabaks. Aga Lassi vajab ju aktiivset tegevust, see pole see. Naine seisatas ja sirutas käed üles ning laskis vana ja surnud energia endast välja sest paranoiat võib just see kasutu energia tekitada. Nii mõtles ta ise. Õigemini tunnetas. Jah, tal ei olnud elus just kõige meeldivam periood. Tema mees, kes juba paar aastat Soomes tööd rügas, otsustas mitmeks kuuks Soome jääda, sest ta ei sallinud igasuguste testide tegemist, mille koroona oli tahtlikult meie ellu toonud. Ja oma töökohta ta kaotada ei kavatsenud. Enne otsuse tegemist käis Ebe kahe nädala tagant Soome mehele külla ja iga kahe nädala tagant väisas ka Kain kodu, see oli neil kestnud juba kaua, aga nüüd ... Jah, Ebe teadis, et ta on oma mehe peale armukade. Paranoiline. Et Soomes on vabu naisi jalaga segada, oli kord Kain öelnud ühe nenede lahkheli ajal. Kuigi Kain oli truu ja hooliv mees, tiirles tema ümber eestlastest maasikakorjajaid murdu ning nii mõnigi üritas serva teha. Kainil läks süda pahaks, sest legend lõdva püksikummiga eestlastest maasikakorjajatest pidas vett. Ta nägi, mis ta ümber toimus. Tegelikult tundis Kain häbi selle kõige pärast. Temal jagus silmi ja südant vaid Ebe jaoks, kuigi mõnikord tuli ka temal lihahimu peale, näiteks keset nädalat, aga tänapäeva tehnikaajastu võimaldab oma vajadusi rahuladada ka füüsislit kontakti omamata ja siinkohal tuleb mainida, et Kain ei kondanud mööda pornosaite, talle jagus igas mõttes oma kallimast. Ebe tundis nagu oleks nende suhe lõpule jõudnud, ta ei suutnud leppida asjaoluga, et Kain peab tööd tähtsamaks kui teda. See tekitas temas üha enam paranoilisi tundeid ning ta ei püüdnudki näha asja mehe vaatevinklist. Nii suurt empaati temas ei olnud. Küll kahtlustas ta et Kainil on Soomes armuke, küll kujutles et lausa pere, kuigi mingit vijhet selle kohta ei olnud, aga ennegi selliseid situatsioone ette tulnud. Nüüd puudus tal konroll mehe elu üle. Kui enne oli Ebe rõõmus, et mehel on kolmetoalises korteris oma tuba ning teisi tube jagavad kahekesi teised töölised, süvendas see teadmine armukadedust veel rohkem. Korterikaaslased olid ju vabad mehed, neil käis nädalavahetuseti tüdrukuid külas, nii somaallasi, neegreid, soomlasi kui ka eestlasi. Seal siis napsutati ja eirati igasuguseid piiranguid ja ilmselt lahutati oma meelt ja rahuldati ka vajadusi. „Kena keha teil noor daam!“ kuulis Ebe mediteerides oma seljataga madalatämbrilist mehe häält. Ebe ehmatas soolasambaks ning ei suutnud meditasioonist välja tulla. Nüüd ta lausa palvetas, sest hirm, mis temasse pesa tegi, aiva süvenes. „Aga ma ei soovitaks teil niiviisi napis riietuses öö eel üksinda aega surnuks lüüa. Olete kena daam, aga paljud võivad teis seksuaalobjekti näha, sestap ehk soovite et ma saadaksin teid? Koju näiteks?“ Võõras mees näitas viisakust üles. Ebe värises ülekere, aga ikka veel ei suutnud meditasioonist väljuda. Samas tajus ta, et see asend on kaitsepoos, et nii ei tohiks ju ometi midagi kurja juhtuda, aga hirm ei lasknud teda vabaks. „Vabandage, et ma teid tülitasin! Turvalist õhtu jätku!“ Võõras jalutas edasi. Alles viie minuti pärast lasi hirm teda vabaks ning esialgu ei saanud Ebe aru kas ta kujutas mehe kohalolu ette või kõnetaski keegi teda. Pilk vasakule ja sealt ta läks, võõras mees. „Oodake! Palun, oodake!“ hõikas Ebe ning ehmatas oma hüüde peale, sest tal ei olnud õrna aimugi miks ta meest hüüdis. Riho keeras ümber ning jalutas naise suunas. Jõudnud naiseni, jäi ta vaikides edasist ootama. See vaikus oli vastik mõlema jaoks, aga selliseid situatsioone tuleb ikka ette kui tekib vestlusesse paus, meeltesegadus ei allu olukorrale ja olukord sinule. „Oihh, šamaani silmadega mees!“ lausa ehmatas Ebe. Riho muigas. Üks põhjusi, miks ta võõrast naist kõnetama hakkas oligi tunnetus, võiks öelda lausa äratundmine. Liiga sensitiivsed inimesed võivad muutuda ajapikku paranoiliseks, sest nende natuur on tundlik ja haavatav, kaordi haavatavam kui inimestel, kes millegisse ega kellegisse, isegi endasse mitte, ei usu. „Tule, tule minu järgi!“ kutsus Riho ja suundus musta volvo suunas. Nagu imeväel järgnes Ebe võõrale mehele, ei hirmu, ei armu. Lihtsalt läks. „Riho,“ ulatas mees auto juures Ebele käe. „Ebe,“ tutvustas ennast ka naine. „Ojaa, see nimi, see on sulle väga õigesti valitud!“ vastas Riho. Ebe ei saanud aru millest jutt käib. Ta vaatas Rihot küsiva pilguga. „Vaata, kaunis daam, meie elu ei juhi ainult situatsioonid lpsepõlvest vaid ka hirmud ja nimi, mille meie esivanemad meile pannud on. Sinul on raskem elada kui paljudel teistel. Ebe on ju pisike harbas kübe, selline udusule kergune, nagu sa ise. Oled haavatav ja kannad endast taaka lapsepõlvest. Kas oled päri kui teeksin ühe rituaali ja aitaksin su elu taas rööpasse juhtida?“ Riho soovis tõsiselt seda naist aidata. „Ee, mai tea ...“ kahtles Ebe. „Tea ikka. Tegelikult teadki, aga ajad sõrad vastu, nagu pisike Punik. See ongi sinu nõrk koht. Kui sa milleski kahtled siis usalda oma sisetunnet, ära ütle välja sõnu millesse ka ise ei usu. Lähme!“ Riho võttis autost šamaanitrummi ja nad suundusid tagasi jõe veerele. Ebe jõllitas meest ehmunud pilguga, nii kuradima tõele vastas Riho jutt. Ja tegelikult ju ka tema tunnetus, sest Riho ongi šamaan, kes suurema aja aastast elab Alatai mäestikus aga suvesid armastab veeta Pärnus, sest tema väitel on see kõige parema energeetikaga linn Eestis. Pärnu asub mere ääres, lisaks jooksevad siit läbi jõed ja jõe energia on tervendab ja liikuv. Kordi parem kui seisva veega veekogu. „Tule, tule heida siia pleedile, lase ennast täiesti vabaks ning mine tagasi lapsepõlve, sest just sealt sai alguse paranoia, mis juhib su elu. Ära midagi räägi ning katsu püsida ühes asendis.“ Riho asetas Ebele hundinaha peale ja hakkas trummima. Juba mõne hetke pärast oligi Ebe ära, ta kondas mööda lapsepõlveradu, kohtus siit ilmast lahkunud vanavanematega, isegi kunagiste külaelanikega, kes sügiseti lahkusid. Naine ei tea kui kaua ta ära oli, aga ärgates ei suutnud ta enda füüsist liigutada, olles juskui halvatud. Päris mitu minutit üritas ta ennast tervikuna kokku lappida, lõppeks see ka õnnestus. „Kõik on hästi. Sa ei pea mulle millestki rääkima, ma tean juba kõike. Oled tubli tüdruk, sul läheb elus kõik hästi,“ kallistas šamaan naist, kutsus ta autole ja sõituts koju. Peale rännakut pole soovitav aktiivset elu elada, rahu ja vaikus on juba ise tervendavad. Järgmisel hommikul tundis Ebe ennast justkui uuestisündinuna, elu näis nii helge ja selge. Ta jõi tassi hommikukohvi ja otsustas Kainile helistada kui kuulis uksele koputust. Seal ta seisis, armastatud Kain, suur roosikimp süles ja lausus;“anna mulle andeks aga ma armastan sind rohkem kui oma elu!“ Oehh, mõtles Ebe, uskumatu, oi, häbi, mule ei tulnud meelde isegi Rihot tänada. „Aitäh, aitäh, aitäh!“ tänas ta šamaani, Kaini ja kogu universumi. 28. märts 2021.a. Vana-Rääma

LOOMALAUSUJA

LOOMALAUSUJA „Kevad on tänavu eriliselt lahke, juba aprillis kostitas suviste ilmadega. Või peaksin ma ütlema et pigem suvi on agressiivne, surus ennast liiga vara kohale?“ möönis Meeta, kes armastas kogu aeg ilmast rääkida. Ja mitte ainult rääkida, ilmaoludel oli tema elus suur roll olnud juba lapsest saati. Tõsi küll, kiputakse ütlema, et kui muust enam rääkida pole, räägitakse ilmast, aga see väide ei tarvitse vett pidada, nagu ei pea vett ka taevas, kui tal on vajadus vett välja lasta, kuigi ilmaennustus lubab leitsakut. „Tõsi ta on, tõsi ta on, las see kevad siis olla lahke, agressiivsust ei näe ma kusagil. Laseme loodusel teha oma valiku, kauakest see suvigi meitel kestab, vaevalt kolm kuud ja juba ta läheb, nagu poleks teda olnudki,“muretses Paul, pisike harbas meesterahvas, keda hellitavalt Päkaks kutsuti. Meeta ja Paul olid elanud juba 73 aastat abielu. Selle aja sisse mahtus nii mõngi riigikorra vahetus, 72 aastat okupatsiooni ning palju muud ilusat ja ka valusat. Eks ilu ja valu käivad ikka käsikäes. Pole ju elul mõtet, pole millegi ega kellegi poole püüelda, kui kõik olekski kogu aeg roosiline. Ikka tõusud ja mõõnad ning vanarahva tarkus, et peale vihma tuleb päike välja, on ka tõsi, sest see väide on ajatu, ei ole öeldud millal tuleb, aga tuleb, alati tuleb. „Ei tea kuda see Meeta küll seda jupatsit talub, suur ja pikk naine, nagu ta on. Kaob teine naise reite vahele ära, ei leia üleski!“ naeris Ants, aus saunamees, kes juba aastakümneid külasauna küttis. Ise muudkui lauldes vana tuttavat viit; „Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees, hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel...“ Naeris, mis ta naeris, laulis, mis ta laulis, aga nendel sõnadel oli tõepõhi all. Ants oli tõesti aus saunamees, saun oli alati öigeks ajaks köetud, ka pakaselistel ilmadel või siis kui saunaukse tagust kattis rinnuni ulatuv lumehang. Mees ei halanud kunagi, kühveldas lume minema ja saunaliste tuleku ajaks poleks nagu seda olnud. Lisaks asuski külasaun paksu metsa sees, kahe kilomeetri kaugusel asulast, põlislaanes, kus vana mees oli näinud nii karu, hunti kui ka rebast. Ühel korral kui Ants sauna katuselt lund maha lükkama läks, nägi ta seal loomajälgi ja ta tuvastas need rebase omad olevat. Olid või mitte, seda ei saa keegi tunnistada, aga Ants usub, nagu usub ta paljudesse esoteerilistesse asjadesse. Ja mitte ainult ei usu. Pikkade aastakümnete jooksul, mil ta poole kohaga metsasaunas elanud on, on ta õppinud kõnelema loodusega, temast on saanud loomalausuja ning mehel on teatud puud, mida ta kallistamas käib. Eriti meeldib talle oma selga sügada vana tamme vastus, see võtvat isegi seljavalu ära. Tänutäheks viib vana mees aegajalt oma lemmikpuudele piima ja leiba. Eks see traditsioon ole juba aegade algusest toimiv olnud, kes usub, kes mitte. Ants usub, oskab ennustada ilma puulehtede liikumise suunas ja metsakohina järgi. Ikka selle päris metsakohina, mitte snapsu, millele metsakohina nimi on laenatud. Snapsu mees ei armasta, küll aga armastab ta keeta metsataimedest tõmmiseid ning neid igapäevaselt tarbida, nii ei tea vana saunamees mis on külmetushaigused. Kui vanad kondid enda nõrkusest märku ananvad, teab Ants täpselt mida tarbida ja jagab oma teadmisi ka teistele. Lahke taat. Tegelikult Ants tögas Päka ja Meetaga, ega ta pahatahtlikult neid ei siunanud. Tema jutt oli alati vürtsitatud erootikaga, mida tal endal ilmselt elus vajaka jäi. Kui jäi. Külalegend pajatab, et nii mõnigi abielunaine olla Antsu juurest saunast liiga hilja koju jõudnud, et siluetid, mis läbi saunakna kumasid, olid kõike muud kui üheinimese omad. Kus tegijaid- seal nägijaid! Ühel korral kui Ants taas varahommikul teekonna metsauna ette võttis, juhtus ta uskumatule seigale peale. Külas oli kombeks kõik külaeline lambad suveks ühisküüni panna ning omanikud käisid kordamööda neid valvamas, eks ikka suurel määral huntide eest, kes kadakate vahel hiilimas ja lammastele jahti pidamas käisid. Nii mõnigi suutäis õnnestus hallivatimeestel suve jooksul endale haugata. Jõudnud üsna metsaveede arvas saunamees, et näeb viirastust. Küla suurim naine Meeta istus peenikese puu ladvas nagu ladvaõun või kergejalgne lind, kes igale poole jõuab. Aga Meeta ja peenikese puu otsas, see oli niivõrd naljakas, kuigi asi ise oli naljast kilomeetrite kaugusel. Ja siis ta silkas minema, hallivatimees, kes oli naise hirmu põhjuseks. Ants nägi kuidas hunt naeris, sest vaid tema oskas seda näha. Ühest pilgust piisas kui hunt suuna metsapoole võttis. Ta kuuletus loomalausujale. Ega loom inimest niisama ka ei ründa, kui inimene teda ei ründa või talle mingilgi põhjusel liiga ei tee. Antud põhjusel ajas lambakarjus Meeta lambaid kokku ja ikka suure kisa ja piitsutamisega, kuni nägi hunti, lambad silkasid igasse ilmakaarde ja suur naine, kes kõrgust kardab, ronis ahvikiirusel puu otsa kuid alla ei julenud tulla. Imede ime, et puuoks üldse teda kanda jõudis. „Nüüd pead puu käest andeks paluma, et teda oma raskusega piinasid.“ teatas Ants, kui oli Meeta alla aidanud. „Assa sindrinahk, mina ja andeks paluma! Kus sinu andekspalumine jäi kui sa mind peale leili võtmist silmadega ögisid ja pärast laval pruuksid!?“ nähvas Meeta, otsekohene ja teravakeelne naine, nagu tulesäde. Ats muheles habemesse, see kõik tegi talle nalja, sest ega ta vägisi Meetat pruukinud, naine oli selleks ise väga lahke. Küllap jäi oma mehest vajaks, pisikesest Päkast, sest räägitakse, et pisikestel meestel olla ... ah, las ta olla. „Ega hing hukka lähe kui ihu harida saab, või vastupidi!“ lausa Ants vana tõe. „Ma sulle teen siin ihunuhtlust! Vaata kui kaeban Paulile ära ja saadan ta sinu manu! Paneb su ühes onniga põlema. Kellelel sa kaebama lähed? Huntidele? Karudele? Siis võib juba hilja olla, peremees!“ manitses Meeta. Tegelikult põhjus, miks Ants poissmees oli, peituski Meetas, sinna oligi see koer meatud. Juba kauges nooruses jagus Antsul silmi vaid Meeta tarvis, küll püüdis ta suurekondiga naisega kurameerida, külle tegid nad koos koerus- ja julgustükke. Ühel korral ronisid lausa vana viljaveski tuuliku otsa, et sealt olevat parem ilma määrata, taevale ju lähemal. Siis said nad Meeta ema käest sugeda, too manitses, et küll te ükskord sinna taevasse ka jõaute, aga selliste ulakustega võite liiga varakult oma elu katki rebida ja hoopis põrgusse minna. Antsule juba tundus, et valgus paistab tunneli lõpust, Meeta hakkas tema kuramaažile juba reageerima kui kusagilt Setomaa pärapõrgust ilmus nende külla pisike Paul, kes ennast üsna kiirelt Meeta jalgevahele väänas ja sinna püsivalt jäi. Aga Paul on Paul, eluvõõras setokas, kes oma ninaesisest kaugemale ei näe või ei taha näha, teda jätsid igasugused ulmelised asjad külmaks, nii ta vahel Meetale käratas: „olete sauna- Antsuga paras paar, kord pilvedel, korda maapeal!“ Ükskord viis Ants Meeta metsa, ühe suure augu juurde, kuhu, Ants teadis väita, olevat kunagi komeet või meteoriit suisa, langenud. Igal juhul oli see paik anomaalne ja müstiline, pannes külastajate seksuaalenergia pulbitsema ja mitte ainult. Ja siis see juhtuski, ei suutnud Ants ega Meeta oma seksuaalenergiat ohjes hoida ning ühtisid seal samas. Paul, kes loivas mööda metsa, sattus neile peale. Ta ei teinud sellest numbrit, pigem erutas see vaatepilt teda niivõrd, et asus väikese Pauliga ametisse. Oma naisele ta hiljem etteheiteid ka ei teinud, sest kartis oma suurt naist, kartis, et naine hakkab teda piilumises süüdistama ja saatab Setomaa metsadesse tagasi, kus kurat ning lähebki sauna- Antsu manu. Seda Päka ei talunud. „Tead naine, ükord käisin mina Jänedal. Urmas Sisask on sinna maailma rajanud, kae sa nüüd mida mina katsuda sain. Komeeti!“ lausus ühel päeval Paul. Meeta vaikis, tunnetades millele Paul sihib, pidas ta õigeks vaikida, sest ta ei plaaninud kaotada oma ullikest meest, rahakotti, ilma kelle või milleta ta elada ei oskaks. Paljukest see aus saunamees ikka mammonat kukrusse toob. Paul ehmatas ka ise oma jutu peale, keers ruttu jutu talutööde peale ja kadus magu udupurujutt. „Ants, kae, ää sa nüüd na avalikult siin! Puud oskavad kõnelda ja metsal on silmad!“ manitses Meeta ühel korral Antsu, kui viimane oma käsi ümber trullaka naise piha sättis. „Puu- ja metsavaimud sind minu teele saatsidki, ära muretse, nemad ona meiega!“ haaras Ants korpulentse maanaise nagu jahukoti, sülle ja viis soojaks käetud sauna. „Kes looduse poolt ütesse pandud, ei seda meski lahuta!“ vaatas ta Meetat meela pilguga. „Messa jahud, kae kus kosilane väljas! Ää unusta, et ma ole ammu juba tanu all!“ tusatses naine. Ohh seda kirge ja armastsemist! „Ants kae, saada need metsavaimud minema. Mulle ei meeldi, kui salasilmad meid aknast jälgivad!“ pahandas ühtäkki naine. Siis käis suur kolksatus, mille peale armatsejad ehmusid. „Kisub vist sajuks, pikksenooli hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu!“ kostis Ants selle peale ja loetud minutite pärast andiski Äikesejumal endast märku. Jah, Meeta jäi Antsu uskuma, kuigi nägi Pauli aknast piilumas, aga ta vaikis, vaikis kogu elu, sest aastaega oli Paul liiga targaks saanud, pisut kohtalne, nagu ta oli, kartis, et loodusjõud on temast tugevamad, kui ta oma naise ja ta armukese salasuhtest pajatab, oli temagai aru saanud, et loodus on kõige suurem tegija siin maamunal. Oh Paul, Paulike- ullike! 28. märts 2021.a. Vana-Rääma