laupäev, 2. mai 2020

Las murdub aeg, mis loodud lõppema


  LAS MURDUB AEG, MIS LOODUD LÕPPEMA

Kui üle järve laotub maale rahu,
ta kohal taevas tinajas on, hall.
Siis läbi hommikuse pitsivahu
näe tõuseb päike, nagu kirgas pall.

Niisama kirkaks mõtle sina kevad,
loo kujutluses puna palgele.
Ja siis kui murepilved kaugenevad,
näe värve, aja ennast jalgele!

Las maalib loodus lilled sinu õue.
Las murdub aeg, mis loodud lõppema ...
Ja ükskord siis, kui valmis saab su lõuend,
sa tajud kuidas iseeendaks saad.


2. mai. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: ,

neljapäev, 30. aprill 2020

Täna ilmunud "Nelli Teatajas, " Saatus & Saladustes" ning "Müstilistes lugudes"


 Täna ilmus ka selle nädala "Nelli Teataja" number, sest homme on pühad. Sealt saate lugeda Antsla vallavanema vastust Jana mure kohta. See lihtsalt ei jõudnud eelmisel korral lehte, sestap on selles numbris. Ajaleht ilmub vaid korra nädalas. Aga olgu siin mainitud ka, et asi hakkas liikuma, kõik 3 osapoolt said esmaspäeval kokku ning Jana andis teada järgmist:
Olukord on positiivselt lahendatud .Ootan veel lõpplahendust ,loodan ,et ka see tuleb positiivne. Naabritega mingit tüli ei ole ja kõik on korras.Ma ei saa vist seda lisada ,et mina ei ole pealkirja välja mõelnud, et Andrus Veerpalule halba valgust heita.

Ja olgu ka mainitud, et eelmise artikli pealkiri ei olnud minu poolt pakutud, ka Jana poolt mitte. Eks ajakirjandus lisab ikka sellised pealkirjad, mis nende arust paremini müüvad.
Ütlen ka seda, et ma ei soovita pea norus istuma jääda, kui olukord tundub lootusetu, kaasa asjasse meedia ja asi hakkab lahenema. Nii on.
Kahjuks ei ole see ainuke juhtum meie kallil kodumaal. Artikli ilmumise järel oli mu postkast lugusid täis.
Jana on hea ema, aus ja õiglane, kes hoolib oma lastest, sest nende heaolu nimel ta võitlebki. Mina ei salli ebaõiglust, nähes seda appihüüdu Jana ajajoonel, sekkusin. Teen vaid oma tööd ja olgu taas mainitud ka see, et ajakirjanduses ei kirjuatata vaid positiivseid artikleid, sest elu ei ole üleni positiivne. Sestap ma eriti ei taha sarnaseid artikleid kirjutada, teen seda erandjuhul. Antud korral ma ei suutnud vaikida, olles ise pärit paljulapselisest perest ning mõistes Jana ja ta pere olukorda. Lisaks on Jana andekas kunstnik, väga paljude raamatute illustraator (kaasa arvatud minu osad raamatud) ning tema leheküljega saad tutvuda siin: VALGE kunst.

 "Müstilisse lugudesse" kirjutasin põneva loo empaat Antonina Kersnast, kes oli aastate eest üks "Selgeltnägijate tuleproovi finaliste." Head lugemist ja tänud Antonina!

 Lisaks on samas ajakirjas ka minu lühijutuke "Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju."

 Ajakirja "Saatus & Saladused" saatsin Aivar Lembitu luule. Head nautimist!

 Kui ka sina tahad, et sinu luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna!

Kui ka sinul on mõni lugu rääkida, võta ka minuga ühendust.

Olge kõik terved ja rõõmsad!

Fotod:
...

sellised siis ...
lugu "Nelli Teatajas"

Aivar Lembitu luule

Antonina lugu


30. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

LE RHINO - Liisi Õunapuu


 Eile õhtul kell 23.30 panin selle raamatu käest riiulisse ja ilma pikemalt mõtlemata võtsin Liisi Õunapuu "Le Rhino 2." lugeda. No mõlemad on mul kodus olemas, sest sain need "Varraku" kirjastusest soetada vaid 5 euro eest. 1 raamat 5 eurot, kokku siis ikka 10.

 "Le Rhino" on Liisi Õunapuu debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel.

 Juba pikka aega käisin veebist neid piilumas ning jõudsingi soodsama hinna ära oodata. Kindlasti on need raamatud väärt ka kõrgemat hinda, asi on lihtsalt minus, ma tahan raamatuid omada ja "hullu lugejana" on mul juba kodus päris mahukas raamatukogu.

 Liisi Õunapuu käekiri on väga eriline, täiesti teistsugune. Kogu süžee on kirjutatud huumorivõtmes, kuigi sõnum ise ei olegi väga humoorikas. Aga huumor on ju positiivse energiaga, sestap sellised raamatud väga müüvad. Minu jaoks vähemalt. Ja vahepeal tuli isegi pisike kadeduseuss mind närima ... oskaks ise ka nii humoorikat raamatut kirjutada! Aitäh selle elamuse eest, hea Liisi!

 Tõsi küll, algul tundus, et tegevus tammub ühel kohal, aga see ei häirinud üldse, pigem lisas pinevust ja põnevust. Kogu see mänglev kergus, mis läbi huumoriprisma lugeja meeltesse jõuab, jõuab niikuinii! Oli ka hetki, mil panin raamatu käest ja lihtsalt naersin ja naeratasin. Ehk siis samastasin oma eluga mõnel määral. Äratundmine.

 Ühel hetkel muutub peategelase Mithi elu päeva pealt. Mõmmik jätab naise maha. Mirth satub masendusse ja vegeteerib nelja seina vahel pikalt, kuni üks põnev väljakutse toob ta ellu tagasi. Ta leiab tööd ühes põnevas kohas, nimega "Le Rhino" ning elu võtab positiivse pöörde. Le Rhino on eriline kohake, humoorikate tegelastega ning, lisaks tõsielule, jutustab autor kõigist ja kõigest lustakalt, mis ongi elus edasiviiv jõud - positiivne energia.

 Soovitan väga seda raamatut lugeda neil, kes elavad pidevas koroonahirmus, ega suuda näha värve! See raamat on teraapiline!

 Ootan juba millal saan teist osa edasi lugeda!

Väga hea lugemine!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LE RHINO 1.OSA

Autor: LIISI ÕUNAPUU
**********LOE ARVUSTUSI (2)
 12 Google +0  0 Share0
„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.
Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud! 
„Le Rhino” on Liisi Õunapuu (snd 1986) debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaani­võistlusel. Lisaks kirjutamisele tegeleb Liisi joogaga, õpib nüüdistantsu ning omandab tarkusi, mis õpetavad oma õnne eest vastutama ja elust rõõmu tundma. Ta usub siiralt, et huumor päästab maailma.


30. aprill. 2020.a
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

teisipäev, 28. aprill 2020

MINEVIK ALGAB HOMME - Urve Tinnuri


 Eile õhtul käisin Jannseni Omniva pakiautomaadist trükilõhnalist raamatut välja toomas. Aitäh, kallis Urve! Loetud sai Urve Tinnuri järjekordne romaan "Minevik, algab homme," mis kätkeb endas ühe keskkooliõpilase elu seitsmekümnendate algul Tartus.

 Madle, kelle vanemad lahutavad, jääb isaga koos kodutallu elama. Vend Vilmar on juba oma elu peal ning elab mujal. Ema leiab uue mehe ja kolib Saaremaale. Ja siis otsustab Madle, äsja põhikooli lõpetanud neiu, minna Tartusse õppima. Ta leiab väikese nurgakese ühe memme elamises, kus memm kasutab teda igas mõttes ära. Kuulelik Madle allub memme korrale.

 Madle isa ei saa ema kaotusest üle, hakkab jooma. Madle külastab kodutalu harva, lõpuks enam üldse mitte, sest rahamaias joodikust Klaara abiellub tema isaga ja igasugune olukord väljub kontrolli alt.

 Siin hargneb ka vanema mehe ja noore naise armastuslugu, mis on väga romantiliselt ja südamlikult kirja pandud, nagu Urve raamatud ikka. Kirjanik Tinnuri kirjutab ilmselt südamesulega ja tema romaanides ei puudu ka poeetiline taust, romantika, mida ma väga naudin.

 Lisaks on see raamat väga õpetlik, seda peaks ka lugema tänapäeva noored, siis mõistaks nad paremini milline oli nende emade-vanaemade elu nõuka-ajal, mil midagi polnud saada, elati vaesuses ja õpilased, kellel polnud kusagilt abi loota, olid sunnitud kooli kõrvalt tööl käima. Lisaks oli neil austus vanemate inimeste vastu, isegi siis, kui see kamandamine ja ebaõiglus neile haiget tegi. Ühest küljest on see kurb, et tollal oli palju piiranguid, aga teisest küljest olid toonased noore distsiplineeritumad. Tean, millest räägin, olen ise sündinud seitsmekümnendatel.

 Rohkem ei tahagi reeta. Raamatud peaks kohe ka kauplustesse jõudma, ühes Rahva Raamatu poes juba on.

 Siirad tänud, armas Urve, selle vapustava elamuse eest! Ootan juba kannatamatult järgmise raamatu sündi! Ja nüüd on mul taas üks pühendusega raamat juures. Olen õnnelik!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MINEVIK ALGAB HOMME

Autor: URVE TINNURI
**********LOE ARVUSTUSI (0)
 1 Google +0  0 Share0

Pärast vanemate lahutust läheb 16aastane Madle õppima Tartusse, et pääseda eemale ühtäkki tühjaks ja kõledaks muutunud lapsepõlvekodust. Ta ema kolib koos uue elukaaslasega ära, vend pühendub oma äsja loodud perele, isa võitleb enesekaotusega, suutmata eluga enam järje peale saada. Madlel ei jää üle muud, kui püüda omapäi toime tulla. 
Teos kõneleb kaotatud lootustest, minevikudeemonitest, süütundest ja iseendale andestamise oskusest, samuti sügavast, hullutavast armastusest, mis ei tunnista vanuselisi piire.
Tegevustik toimub 1970ndate alguses.

28. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

pühapäev, 26. aprill 2020

... KES POLE KUNAGI SÖÖNUD HOMAARI - Aliis Jõe



 Issand jumal küll, no tõesti! Uhh! Kui su kätte juhtub ülipõnev raamat, lükkad sa nii mõnegi asjatoimetuse edasi, et lugeda, lugeda ja veelkord lugeda ...
  Sain just loetud Aliis Jõe romaani " ... Kes pole kunagi söönud homaari," mis on triloogia 2. raamat. Alles hiljuti blogisin esimesest raamatust "Viimane laev."

 Ausalt öeldes tahtsin täna õhtul rajale jõuda, aga ei jõudnud, kuid pole hullu, sain mõnusa naudingu raamatulugemisest. Ja pealegi pügasin kahe mehe paed täna ära, pesin (ok, masin pesi) 3 masina täit pesu ja kraamisin ka kuurid puhtaks, tegin süüa jne... Ja siis unustasin ennast homaari sööma :)
  Kooliõde Aili, kes oli selle raamatu juba läbi lugenud, ütles, et raamat lõppeb väga põnevalt, et ta ei jaksa triloogia 3. raamatu sündi ära oodata. Olen nüüd samas olukorras. Aga linnukesed sidistasid, et kolmas osa on juba töös ja terve igaviku ilmselt oodata ei tule. Aga ma tahaks kohhheeee!

 Aliis (Elo) nii ei tohi inimesi hullutada! :)

Esimesest osast tuntud Aliis jõuab tagasi Eestisse ning tal seisab ees kohtumine oma emaga, keda ta pole 20 aastat näinud. Lisaks viibib Aliisi poeg raskes seisuses haiglas.
 Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, saab naisest kasuema kahele väänikust lapsele.
Lapsepõlvealev, kuhu Aliis elama suundub, on kõike muud, kui ilus-kena kohake elamiseks. Ta satub otsatult ohtlikesse olukordadesse, riskides oma eluga.
 No ma ei taha rohkem pajatada, lugege ise!

 Üks parimaid raamatuid mida ma üldse lugenud olen! Uhh!

 P.S , Varraku kodulehel on aprilli lõpuni ale ja sealt saada selle raamatu osta poolmuidu, vaid 5 euro eest! Soovitan kuumalt!

 Aitäh, Elo, selle vapustava elamuse eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

… KES POLE KUNAGI SÖÖNUD HOMAARI

Autor: ALIIS JÕE
**********LOE ARVUSTUSI (0)
 15 Google +0  0 Share0
Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.
Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.


26. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

laupäev, 25. aprill 2020

Ei vaibuks iial hiite helge kaja ...

foto on tehtud Põikvas, Sarapuu- Mäe talu hiies


EI VAIBUKS IIAL HIITE HELGE KAJA
/Pillele/

Viib rada mööda iidset hiiemetsa.
Hing avali ja peos on nõiasau.
Puu kõneleb; "mind emba hellalt, et Sa
ei murduks, las ma taastan Sinu jõu."

Las jutustavad tamme ümber lindid,
las ajavool neid tuules hellitab.
Ja hiiekivi sammaldunud sildid ...
las vestelda. Neid elu hällitab.

Ma läidan küünla, istun mätta pääle,
ja rüüpan peekrist karget allikvett.
Ning kaudu iseenda, oma hääle,
ma kuulen, kuidas Sina hüüad... "et

ei vaibuks iial hiite helge kaja!"
Ei murduks vana tamme tüvi eal!
Ka siis, kui ta on ära eland aja,
mis määratud on talle ilmapeal!"

Vean pihud taeva poole õhtupalveks,
vaob pilvepiiri taha päiksepalg.
On elusügis aastaringselt valvel,
kuid kevadesse astub minu jalg.


25. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: ,

reede, 24. aprill 2020

Jaansoni rada 176. päev


 Ave, sul oli õigus, ka õhtul saab rajale minna!
Oleme hoogu sattunud, no mina olen igatahes rütmi tagasi saanud ja lausa kisub rajale. Nii ilus õhtu ka, kuigi veidi tuuline. Aga sain kauneid fotojäädvustusi ka.

 Täna kepikõndisime 6 km. Väike väss tuli peale ja istuda ei saanud, pingid on värskelt värvitud. Ja rada oli taas rahvast tulvil. Mine mis kellast tahad, ikka rahvas liigub, mis on ju hea. Aga ma olen juba üle 3 aasta rajal käinud, kuid nii palju rahvast, kui viimasel kolmel päeval, pole ma näinudki. Tore, kui inimesed ennast liigutavad!

 Istuma saime alles peale 5 km. Venitasin siis natuke jalgu, sest hüppeliigesed jäid kangeks. Pärast oli jälle kõik korras. Uhh, ma naudin sajaga!

 Viimasel ajal tundub rada kuidagi kitsavõitu, no osad, kes pundiga tulevad (pole vahet kas jalgratastega või ruladega või joostes või... ) võiks ikka haneritta võtta, nagu meie Germoga teeme. Ja ratturid võiks ka signaali anda, oleks ohutum. Osad annavad, just alalised sõitjad. Aga muidu on kõik kena, tõeliselt mõnus lõõgastus! Minge ka!

minek

1 km läbitud ...
tuulispea...


2 km läbitud ...

meil Pärnus on ka mäed :)
Fotod:
3 km läbitud
Germo
silda viskasime :) 
need vaated on lihtsalt lummavad! 

no lihtsalt niiiiiiiiii võrratu!
jaajaa, meil oli kaaslane ka :)


24. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , , ,
Tellimine: Postitused (Atom)