ARMASTUS EI KÜSI
„Oota, oota, las ma lõpetan enne
tähtsamad toimingud!“kurjustas Leena.
„Iga kord, kui ma arvan, et just nüüd
on õige aeg mõne pooliku toiminguga ühele poole saada, tuled sina
ja surud oma tahtmist peale. Nagu vaenlane!“torises Leena edasi.
„No, rahune maha! Vahel oled sa nii
tõre, et mul oleks vast tõesti parem vaikida. Naised!“ei mõistnud
Gent taas oma abikaasat. Kuigi mehele tundus, et nende abielust
hakkab kirg kaduma ja päevad muutuvad üha rutiinsemaks, armastas ta
oma temperamentset naist väga. Eks ikka tuleb probleeme ette, ka
parimates peredes!
Leena ja Gent tutvusid aastakümneid
tagasi Valgevene pealinnas Minskis, kus viimane teenis Nõukogude
armeeteenistuses aega. Noorsõduri ja sõjaväekoka kirg sai alguse
esimesest silmapilgust, kui Gent teenistusautojuhina töödates
koormaga sõjaväesöökla ees peatus. Olles saiakasti sülle
haaranud, hakkas noormees maja ust avama, kui Leenaga kokku jooksis.
Noored jäid teineteisele nii lähedalt silma vaatama, armumine oli
silmapilkne, ning lausa esmakohtumisel oleks tahtnud nad suudelda.
Sellel hetkel tabas Gent, et ravimid, mida sõjaväelastele manustati
sugutungi leevendamiseks, ei mõjunud. Noormehel tekkis erektsioon ja
see tekitas temas ebamugavust, kuid teenistus on teenistus ja ta oli
sunnitud oma tööd jätkama.
Möödus kuu. Gent sai kodustelt paki
ja panderolli. Paki sisu koosnes, nagu tavaliselt tollel ajal,
suitsuvorstidest, suitsudest ja vana-tallinna likööridest, millest
viimased olid, teadagi, mõeldud ohvitseride ja suuremate ülemuste
terbeks, meelituseks, et ehk saab noormees puhukusele. Panderolli
olid vanemad peitnud rahatähed, sest ümbrikuga neid saata oli
võimatu, läksid alati kaduma, ka siis, kui kopeerpaberi ümbrikusse
lisasid. Ootas ju Gendi pruut kodumaal, Haapsalus nende ühist last,
kelle noored olid eostanud Gendi sõjaväkke saatmise õhtul. Tõsi
küll, nad ei plaaninud kooselu, sest nad tutvusid paar kuud vahetult
enne Gendi sõjaväeteenistusse värbamist, kui noormees oli
esimesest armastusest ülesaamiseks depressioonis ja neiu pakkus
talle abistava käe. Ja mitte ainukt käe!
Tegelikult Gendil ei olnud Larissa
vastu sügavaid tundeid, aga teda olid alati paelunud slaavi päritolu
naised, lasigi ta viimase endale ligi. Eks ole seks ju ikka see mis
valusid leevendab. Eriti hingevalusid. Kuid mõte isadusest seadis
noormehe teise valgusesse ning ta lootis, et ehk tuleb armastus
hiljem järgi. Gent tundis kohustust oma sündimata lapse ja Larissa
ees ning ta tegi plaane peale sõjaväeteenistust naisega
abiellumiseks.
Paari nädala pärast lubatigi Gent
puhkusele. Ema, isa ja Larissa ootasid teda Haapsalu raudteejaamas.
Noormees väljus rongist, silmad veekalkvel. Kõik temale kallid inimesed olid
kohal. See oli sõnaseletamatu tunne. Seda saavad tunda vaid
inimesed, kes on antud situatsioonis olnud. Õnnelikke oli lausa
nelja ja pool inimest. Nad kõik kallistasid, valasid rõõmupisaraid
ja istusid isa ziguliisse ning sõitsid Haapsalu kesklinnas asuvasse
Gendi vanematekoju. Laud oli kaetud ja Pitsu ootas ukse ees. Oli just
perekoer Pitsu, krants, see kes elas Gendi kodust lahkumist rängalt
üle. Koer ulgus ja käis pidevalt Gendi toa vahet, enne, kui
vanemate keeldudele alluma hakkas. Ka siis langes ta nagu
depressiooni, ei söönud, ei haukunud ja välja häda tegema läks
ka vaid viivuks vanemate kurjal käsul. Krants Pitsu leinas Genti,
oma noorperemeest, kellele 15. sünnipäevaks koer kingitud oli.
Sellel päeval tundis Pitsu Gendi naasemist ette. Ta oli hommikust
saati nagu duracelli jänes, ei püsinud paigal ning vanematele
tundus, et koer lausa naeratas neile. Küllap naerataski.
Larissa jäi ka mehe puhkuse ajaks
äia ja ämma koju elama. Tema kõhuke oli juba nähtav. Gent oli
selle üle õnnelik, kuigi ta ei jukgenud oma tulevase lapse ema
isegi puutuda. Vaid rongilt naastes kallistas ta naist külmalt.
Kuigi noored veetsid koos lausa 5 ööd, et üritanudki noormees
Larissaga armatseda. Ise arvas ta, et alles nüüd hakkasid potentsi
pärssivad ravimid mõjuma, ning tal ei olnud mingit soovi seksida.
Pealegi tundus noormehele, et pole viisakas ja kasulik raseda naisega
vahekorda astuda, kuna see võib lootele halvasti mõjuda. Nõuka
ajal olid ju sellised teemad tabud ja peidus mitme tabaluku taga.
Larissa näis sellest kõigist häiritud olevat, kuid kannatas ära,
kuigi vaimusilmas nägi naine nende taaskohtumist palju kirglikumana
ette. Sama kirglikuna nagu ärasaatmispeol, kus Gent oli küll
alkojoobes, aga seksikas. Paljude tüdrukute silmarõõm oma
tumepruunide silmade- ja juustega. Poolslaavlane Larissa aga oli
blond sinisilm, kelle ema oli eestlane ja isa venelane.
Nädal möödus nagu linnulennult,
aega oli Minskisse tagasi sõitma hakata. Pisarsilmil jätsid
lähedased Gendiga hüvasti. Noormees nägi vaguni aknast veel kuidas
isa roheline zigulii uttu mattus. Ta poetas pisara ja rong hakkas
rööpaid mõõtma.
„Ma saan isaks! Ma saan
isaks!“alles siis jõudis see uudis päriselt Gendile kohale, kui
ta üle vaguni suurel häälel oma rõõmu väljendas. Kaassõitjad
rõõmustasid koos temaga.
Sõjaväkke tagasi jõudes ristusid
taas Leena ja Gendi teed. Kokk lausa hüppas noormehele sülle, kui
nad taas söökla uksel kokku jooksid. Leena, punakate juustega
siresäärne, sihvakas ja vormikas neiu oli ohvitseri tütar. Gent
arvas, et just Leena käsi oli mängus Gendi puhkusele lubamises. Ta
oli südames neiule tänulik. Selleks ajaks, kui Gendi
sõjaväeteenistus hakkas lõpusirgele jõudma, oli Leenast ja
Gendist saanud paar, mida aksepteeris ka neiu ülemusest isa. Kõrvuni
armunud noorte suhe oli täis kirge ja armastust, kuigi Leena ei
olnud teadlik Gendi naise ja lapse olemasolust Eestis. Kuid Gent ei
andnud Leenale kergekäelisi lubadusi, kuna tema saatus oli teadmata.
Ta lubas vaid, et nad kohtuvad veel, kuid aja ja ruumi suhtes jäi
kidakeelseks. Lahkumisminutid olid nii valusad, et noored nutsid
lausa häälega ning Leena vandus oma saatusele pisarsilmil alla.
Haapsallu jõudes ootas Larissa koos
poja Genteliga Genti rongijaamas. See oli isa ja poja esmakohtumine.
Gent nuttis südamest, aga need olid rõõmupisarad. Ta musutas ja
kallistas oma pisikest koopiat järjepidevalt, kuni korraga peatus ta
pilk Larissal.
„Ma, ma, anna andeks, ma ...ei
jõudnud sind ära oodata!“valgusid ka naise silmadesse pisarad,
kui ta oma suurt kõhtu silitas. Gendi parim sõber Toomas seisis
kahvatul ilmel Larissa seljataga.
Gent lahkus uudist nähes
silmapilkselt. Koju jõudes võttis ta kaugekõne Leenale ja
järgmisel päeval oligi Leena Eestis, Gendi südameligi, Gendi
kodus, Gendi naisena. Aga paar jäi kahjuks lastetuks, kuna Leena oli
kunagi aborti teinud. Gent tänas südamest Larissat, et viimane
talle kunagi poja oli sünnitanud.
Leena ja Gendi armastus kestab
siiani, juba kolmkümmend aastat. Genteli tütrest Gerdast on saanud
neile nagu oma lihane laps, keda nad kasvatavad, kuna Gerda ema läks
Soome maasikaid korjama ja jäigi.
Armastus ei küsi vanust, rahvust ega
veresugulust!
märtsi. 2017.a.
Vana-Rääma
