Nii mõnus on kepikõndida erinevaid radupidi, nii ei saa arugi kuhu kilomeetrid kaovad. Läbisime veidi üle 8 km. Mõnus on ennast liigutada. Germo esimese hooga tõrjus täna, aga kui soovitasin koju jääda, pani kibekiirelt ennast riidesse, võttis kõnnikepid ja juba ootas mind maja ees. Kui küsisin millist rada liigume, valis tema Voorimehe. Nii me selle tänava lõppu liikusime, sealt lennujaama poole, siis Vana-Pärnusse, mööda Kahva teed alla, Traavi jne...Aga väga hea, et müts ikka peas oli, ilma selleta ma praegu õues liikumist ette ei kujutagi. Jope panin õhema, aga koju jõudes olin ikka higine. Ei oska üldse selliste ilmadega riietuda, on küll lumevaba on õhk on külm. Kuidagi liiga külm minu jaoks. Aga õnneks särab ka päike, see teeb tuju veel rõõmsamaks. Nüüd on rada käidud ja aeg on lugemisse sukelduda, sest ikka veel on mul üks töö lõpetamata, no sellel korral on kahjuks nii, et pean pastakast välja imema. Mõnikord, minu puhul küll harva, mõni (tellitud) kirjatöö venib, endal ei ole just hea tunne selle pärast, aga pole parata. Annan endast parima. Lubasin ju. Aga hing, süda ja keha on rahul, et treenitud sai. Laen veel fotod ka siia ja kaon asjatama. Olge teie ka rõõmsad, minge õue ja liigutage ennast, nii saab olemine paremaks ja rõõmsamaks. 1. aprill 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
