Eile õhtul sai loetud Mait Vaigu romaan "Hamilgtonide saaga." Tõsi, ma tegin lugemisega algust juba aasta algupoolel, aga siis jäi selle raamatu lugemine pooleli. Jäi sellepärast, et mu silmad hakkasid streikima, nagu vahel juhtub. Hirmsasti ju tahaks igal õhtul raamatuga voodisse minna, aga teatud olukorrad sunnivad lugemispause tegema. Ütlen kohe otse, targa mehe kirjutatud tark raamat. Igaüks meist nii spetsiifilist raamatut ikka kirjutada ei oska küll! Olgugi, et autor mainib midagi muud, elasin mina seda lugedes keskajas. No põnev oli. See, kes suudab kogu mahuka teose kirjutada mingist teisest ajastust, tunneb ilmselt ka huvi selle ajastu vastu, on seda palju uurinud või istub raamatukogus, keskajast kõnelevad raamatud ees ja järjepidevalt kirjutab süžeed. Tohutu töö. Kui aus olla siis umbes veerand raamatut algusest on natuke raskem, raske lugeda, nii palju infot korraga, hoopistükkis teistsugust infot, mida on raske endasse hingata, aga siis läheb ladusamaks, asjad hakkavad toimuma, kuigi sarnane joon püsib lõpuni välja, peaaegu. Lõpp on omaette teema, see üllatas omamoodi. Kui ma seda raamatut lugesin, olin kogu aeg udu sees, mulle endale hakkas tunduma juba, et keskajal elasidki inimesed udus :) Ja vahepeal tekkis lausa paranoia, et mis ometi toimuma hakkab, ega keegi ringi patseerides peategelasele nuga selga ei löö. Huviatavate karateritega tegelased luusivad siin ringi. No sellele norralasele oleks tahtnud kohe ärtust ära teha, molli, et ta mängib lolli! Vana Hamilgton jäi minu jaoks lõpuni mõistatuslikuks tegelaseks, tegelikult ka hädapätakas Steinberg ise ka. Vahepeal kisub veidike ulmekaks, aga veidike ulmekat on minu jaoks sobiv. Ulmel ja ulmel on vahe, aga see ulme, kuhu kirjanik Vaik meid suunab, on minu jaoks vastuvõetav. Koomiline. Samakoomiline, kui prototüüpide karakterid. Ainult, et mina naisena oleksin tahtnud natuke rohkem romantikat või koguni armastust siia süstida. Tuim ja vähene oli see osa siin. Ju ilmselt taotluslikult. Ma ikka lootin, et tuleb keegi kummaline näitsik, kes äratab Steinbergis isase ja ta elamine saab ka kasitud :) Aga üldkokkuvõttes mõnus vürts tänapäeva segasesse maailma. Mulle meeldib läbi raamatute ajas tagasi või edasi kulgeda. Aitäh selle eest ja tänud ka raamatu eest, hea Mait! Tahaks nii seda eriliste raamatute riiulisse (kus on mul pühenduste ja autogrammidega raamatud) lisada, aga pühendust. Pean su kinni püüdma :) 5. november 2024. Vana-Rääma Raamatu tutvustus ka ikka raamatupoe lehelt: Romaani tegevus toimub eelmise sajandi 90. aastatel väljamõeldud riigis, kuid viib meid ka ajas kaugemale tagasi. Mõjuvõimas ja sõjakas seltskond siniverelisi eesotsas rüütel Hamilgtoniga harrastab tänapäevases maailmas oma iganenud keskaegset elustiili, pidades lugu vanamoodsast aust ja väärikusest. Sellesse unenäolisse keskkonda satub pooljuhuslikult teenistusse hädapätakas Artur Steinberg, kes on vastu tahtmist sunnitud osalema murrangulises konfliktis, mille põhjuseks on rüütlite eneseteadvus ja müstilised võimed ning millega nüüdismaailma vägevad ei saa mõistagi leppida. Inimlikult igipõlises draamas põrkuvad võim, kadedus, kõrkus ja ahnus ning tuleb valida pooli, loo keskmeks on üksikisiku mugav enesepettus-äraolemine ning hall argipäev oma tühjuses. Raamat, mille lähtepunktiks on autori varajane üritus kirjutada eneseirooniline proosateos enda tulevikust, on valminud etapiti 31 aasta jooksul. Tekst on nooruslikult hoogne, põimitud musta huumoriga ning autorile omaste sarkastiliste otseütlemistega. Kaanepildil fragment Olga Tobrelutsu maalist „Harmagedoon“.
