Jaansoni rada 222.päev

Täna käisime taas rajal kepikõndimas. Liiga ilus ilm oli et seda raisku lasta, lisaks tekkis vaba aega, tuli seda ära kasutada. Olen maininud et viimasel ajal olen romaanis, lisaks kirjutan luuletusi, novelle, lühijutte jne .... Inspiratsiooni jagub ning võib juhtuda et ma unustan ennast kirjutama, siis on päris raske rajale silgata, tuleb ja tuleb, kirjanikud teavad millest räägin ... Teised ei peagi teadma :) No ühesõnaga läbisime täna kokku 6,5 km, enesetunne on hea. Talla alla on küll jõhker vill tekkinud, küll ta paraneb. Ilmselt eile tekkis kui teiste jalatsitega kesklinnas käisin, oli pisut valus. Homme ilmselt tuleb rajavaba päev teha, siis taastub. Aga muidu oleme ikka rõõmsad ja õnnelikud! 25. september 2021.a. Vana-Rääma

Kus mu pluus on?

KUS MU PLUUS ON? „Ema, ema, kas sa oskad öelda kuhu mu triibuline pluus saanud on, see, mille ma kunagi keskkooli päevil Tallinnast ostsin ja mis mulle kõige lemmikumaks sai? Otsisin pööningu, kuurid, garaažid ja kõikvõimalikud kapid läbi, ei leidnud kahjuks. Kas sa oled selle ära visanud?“ Madleen, kes juba 5 aastat pealinnas resideerus, tundis ühtäkki puudust oma lemmikpusast. Ühel õhtul ei tulnud talle lihtsalt und, vähkres ja vahetas külge, küll oli padi paha, küll tekk torkis. Just selle beeži.pruunikirju pusa pärast ta teekonna vanematekoju ette võttiski, kuigi viimasel ajal jõudis ta üliharva kolkakülla, kus ta ometigi nii toreda lapsepõlve veetis ning kus elasid siiani ta armsad vanemad. Ise ta vabandas põhjuse kiire elutempo taha, aga ega see ei olnudki vale ka mitte. Pikad tööpäevad ja nädalad päädisid tihtilugu sellise väsimusega, et isegi ööklubidesse ei jõudnud Madleen minna. Jah, ta oli läinud kaasa massipsühoosiga ja ennast vaktsineerida lasknud, mõeldes, et ta on noor ja terve inimene, mis see üks süst ikka teha saab. Aga terviseprobleemid ei lasknud ennast kaua oodata. Peale esimest vaktsiini tabas noort naist hirm rasestumise ees, sest ta kartis et loode võib vaktsiinist viga saada. Lisaks polnud Madleenil kindlat partnerit ega ka kooselu plaane. Naine oli tegelikult tulnud Tallinna õpingute pärast aga jäi napilt ülikooli uksetaha. Ta ei ole siiani ülihariduse unistusest loobunud, pigem rügab noor naine tööd teha, et õpinguraha koguda, kuigi vanemad on talle korduvalt öelnud et nemad rahastavad tütre hariduse. Aga põikpäise jääratüdrukuna ei ole Madleen eriti kunagi vanemate abi vastu võtnud, tema tahab oma, oma kätega teenitud raha. Ta on ka välja öelnud töiga et tema oma pisikesed käekesed vormivad ta tulevikku. Kange eesti naine! Rasedustest, mille naine kodus tegi, tekitas vaid segadust, kaks kriipsu ilmus. Nii otsustas Madleen naistearsti väisata. Rasedust ei tuvastatud ning arstil puudus selgitus testi kohta, ta artvas, et tegu on lihtsalt praakeksemplariga, et vahel juhtub ka selliseid asju. Kindlam on ikka arstile tulla. Oligi kindlam, aga tõde, et emakas nii noorel naisel kärbumisfaasis on, lammutas Madleeni maailma nii ära, et arstitoolilt tõustes sõimas ta arsti läbi ja läks uksepaukudes minema. Alles teel koju taipas ta, et see võib tõsi olla, et see võib vaktsineerimise tagajärg olla. Nüüd oli noor naine veel rohkem mures, kartes kõige õudsamat – viljatust. „Mis sul selle pluusiga? See ju ammu ajast ja arust, uus mood surub peale!“ Madleeni ema tundus justkui isegi tõre olevat. „Ema, misajast mina moe järgi käinud olen? Mind pole mood mitte kunagi morjendanud, nagu sa tead. Olen ise oma moe looja ja selleks ka jään! Tead siis sellest pusast midagi?“ Ka Madleeni hääletoon tõusis. „Ei ole mina sinu garderoobi puutunud, kes seda pahameelt pärast kannatada jaksab!“ Ema tunnistas tõtt, mille peale Madleen muigama hakkas. Tõsi ta on, et ema ei tohtinud kunagi ka siis, kui Madleen veel kodus elas, tütre riidekappi puutuda. Juba ukse paotusest sai Madleen aru. Tal oli kogu riidetavaar oma käejärgi ära pandud, püksikud eraldi riiulis, rinnahoidjad eraldi, valged tsärgid eraldi. Jah, tänapäeval kiputakse ka pedantsust autismi alla liigitama, kui mõni teatud tegelane peaks sellist soreteetimist nägema, nimetaks ta Madleeni ilmselgelt autistiks või koguni bipolaarseks. „Hmm, kummaline ...“ „Kas sa seda Tallinna ei viinud? Raske on uskuda et oma lemmikpluusi meite manu igavlema jätsid,“ tõde ema. „Kui aus olla ega ma ei mäleta küll et oleksin selle Tallinna kaasa kolinud. Minu teada jäi ta koju. Lisaks sellele ei ole ma teda juba ju aastaid kandnud. Millegipärast arvan ja tunnen et ta jäi koju.“ Madleen oli oma tajus kindel. „Eks siis peab otsima, mida muud mina ikka öelda oskan. Pole sinu kapis revideerimas käinud. Tõsi küll, kui mu õde ehk sinu tädi meil külas käis, võtsin julguse kokku ja lubasin tal sinu kapist tsärki võtta, no teie ju üõhes mõõdus. Ja eks pesu tahab ikka tuulutamist. Sul neid tsärke ikka hulgim seal, loodan et sa ei pahanda kui tädi ühe endale omastas?“ Ema tunnistas tõtt. „Ei, ei, ema, ma ei pahanda. Tädi jaoks ei ole mul ometi millestki kahju!“ Nii Madleen ka tundis. Ema läbis kerge kadeduseuss, nagu tütrel oleks tema jaoks millesti kahju, aga ta püüdis selle salvaja kohe minema saata, segadust ei ole vaja. Kunagi, kui Madleen selle pusa endale soetas, käis ta külanõia manu ning lasi selle pusa niinimetatud ära võluda. Et see pusa toob õnne üksnes talle, teistele mõjub vastupidiselt. Madleen oli ju kindel et ema ta riideid ei puudu, õdesid ja vendasid tal ei olnud, seega ei saanud see võlumine ju omati kellelegi paha teha. Lisaks armastas Madleen igasugust nõidust võlumiseks kutsuda, see oli talle jäänud lapsepõlvest, sest milline tüdruk ei tahaks lapsepõlvemuinasjutte lugedes võluriks või imekenaks printsessiks saada. Nüüd tundis Madleen, et just see pusa saab teda aiadata, päästa naist vaktsiinimürgi tagajärgedest ja peatada emaka kärbumine, et naine viljatuks ei jääks. „Saad sa aru, ema, ma pean selle pusa leidma! Mida varem -seda parem! Minu tervis on ohus ja mõne teise elu võib ohus olla. Taipad?“ Madleen oli suure murekoorma otsas. „Ei taipa,“ tunnistas ema. „Kui nüüd tädi selle pusa omastas ja seda kanda üritab, võib temaga midagi halbva juhtuda. Ma nii loodan et juba pole juhtunud. Millal te tädiga viimati suhtlesite?“ Madleen läks lausa paanikasse. „Möödunud lauba vist oli see ...“ püüdis ema oma mälu värskendada. „Möödunud lauba, möödunud lauba ... jeerum küll, ma loodan südamest et temaga on kõik korras!“ Ema läks elutuppa, võttis diivanilaualt mobiiltelefoni ning valis oma õe, ehk tädi Liia numbri. „Telefon, millele te helistasite, on välja lülitaud või asub väljaspool võrguteeninduse piirkonda.“ Just nende stamplausetega reageeris automaatvastaja. Ema läks silmnähtavalt närvi, kuigi ennist ajas miski tütre hirmunud nägu nähes teda isegi muigama. Aga naisele meenus noorusaeg ja situatsioon kuidas nad taldrikute keerutades vaime välja kutsusid ja vaimud tulidki. Selliste asjadega ei tehata nalja. Õnneks üks seltskonnakaaslane oskas vaimud minema ka saata ja portaali sulgeda. Kui portaali lahti jätad, võib see sulle saatuslikuks saada. Juba mitmendat korda valis ema õe numbrit kuid õega suhelda tal ei õnnestunudki. Vaikus tegi üha enam haiget ja närvipinge kruvis närve üsna pingule. Ja siis ta helises, telefon. „Tere, kas ma räägin proua Merilahega?“ Võõras hääl küsis väga konkreetselt ja ema süda jättis suisa lööke vahele, sest eelaimdus elas temas aktiivset elu. „Jah, ma kuulen. Kuida saaan teile abiks olla?“ Madleeni ema jäi alati viiasakaks ja vaoshoitust kui mõni võõras teda kõnetas. „Juhtunud on õnnetus. Teie õe Liia surnukeha leiti täna linnaäärse kruusakarjääri lähistelt. Üks seeneline komistas talle otsa. Kas te saaksite tuvastamiseks politseijaoskond tulla? Tõsi küll, dokumendid vihjavad leitule aga me vajame kinnitust.“ Vaikus kestis päris mitu minutit. „Jah. Tulen. Või õigemini tuleme. Kas ma võin tütre kaasa võtta? Ma üksinda ei suudaks...“ tunnistas naine. „Jah, ootan teid mõlemaid.“ Võõras katkestas kõne. Ja seal ta lebas, pruuni-beežikirju pusa seljas, Madleeni tädi. Teha ei olnud enam midagi, surnut ellu tagasi ei too. Küll aga pani see olukord nii Madleeni kui ta ema tõsiselt mõtlema. Ega Madleeni ema, Liia kaksikõde Viia ei olnudki teadlik et ta õde just selle pusa kapist võttis. Aga nüüd pole selle teadmisega enam midagi peale hakata. Nad otsustasid Liia matta koos selle pusaga, et mõlemad saaks kõdumullaks. „Kraaks-kraaks,“ saatis kummalise pilgua vares neid kalmistuväravast välja. 24. september 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 221.päev

Ligi kuujagu päevi ei olnud me rajale kepikõndima saanud, täna läksime. Päeval käisime ka kesklinnas postimajas ja kokku tuli meie tänane teekond üle 7 km. August ja septermber on rasked kuud olnud, poja terviserikete tõttu oleme sunnitud palju nelja seina vahel viibima kuigi selle aja sisse mahub ka palju meeldivat, näiteks reisid suisa kolmele saarele. Aitäh, sõbrad! Seda kõike oli meile väga vaja. Jah, 4 terviseriket on viimasel ajal Germol olnud, kolmel korral suutsin haigushood Reikiga peatada aga ühel korral kutsusin siiski kiirabi ka. Ja need hood algavad tal varahommikul, kus me mõlemad läbi une shoki saame. Tänaseks on saanud haigus kontrolli alla. Ja samamoodi oli minu raviskeemi muutmine, mis on toonud mõningaid tagasilööke, aga ma elan ja helan :) Kõik mis ei tapa -teeb tugevaks! Lisaks on mu üks väga lähedane inimene terviseprobleemidega kipmus. Tuleb loota kõige paremat. Aidata ennast saame siiski ainult meie ise! Meie üritame nüüd rajarütmi tagasi sisse saada, sest likumine on tervise edu pant. Olge teie ka terved ja õnnelikud! 24. september. 2021.Vana-Rääma

KAHE EESTI VAHEL - Margit Peterson

9. septembril ilmus minu 12. luuleraamat "Kahe Eesti vahel," mis koosneb proosaluulest ja vabavärsist, sestap kirjutasin ka raamatu tagakaanele, et see raamat ei ole lembelüürikutele. Tegelikult pidi see raamat ilmuma ammu ja hoopis teise kirjastuse kaudu, aga jäi teatud põhjusel seisma. Aga õnneks tuli kirjastus Hea Tegu mulle vastu ja nii saigi ilmumine teoks. Lisaks mulle väga meeldib koostöö Valloga, koos kujundame jne...ehk siis minu visioon saab teoks tänu temale. Vihje käib kaante kohta. Lisaks lisas Vallo enda poolt veel ( minu pakutud visioonile) sini-must-valge värvilahendusse metsad, maad ja taevad. Ülivinge! Teatud nurga alt kumab paremini läbi. Antud raamatut toetas kunagi ka Kultuurikapitali Pärnumaa espergrupp ning siia raamatusse on koondatud kõik nn selekteeritud luuletused, (:)kivisildniku poolt väljavalitud tekstid. Ja loomulikult toonase kirjastuse JI tarvis. Aga läks teisiti. Illustratsioone ma enam oma viimastes luuleraamatutes ei ole kasutanud sest üks mu hea sõber, eakam kirjanik (nimesid nimetamata, kuna ma pole luba tema käest küsinud mainimiseks) mainis, et ma olen juba väljakujunenud kirjanik, domineerima peab jääma mu sõnum, mille läbi luule edastan, sestap illustratsioonid sinna ei sobi. Olen temaga nõus ja olen talle väga tänulik. Aitäh! Kahjuks (blogi kiiksu tõttu) ei saa ma enam blogisse tuua ühtegi tekstinäidet, luuletus ei jää tulbana vaid jääb pika tekstijoruna. Aga seda enam soovitan lugeda sest juba olen saanud head tagasisidet. Jah, ma olen otseütleja, ka luules. Kui ka sina soovid seda raamatut endale soetada siis veel mul neid on. Raamatu hind on 10.- ning postiga saates lisandub 2.- Miks ma nii tihti luuleraamatuid välja annan? Aga ma olen luuletanud 46 aastat ja selle aja peale koguneb ohtralt materjali, mis on avaldamiskõlbulik. Materjali on suisa nii palju, et võiksin igakuiselt luuleraamatu välja anda, mida mainsin ka kirjastajale ja .... no sellel aastal ilmub veel üks. Miks see materjal ikka niisama seisab kui on lugejaid? Lisaks on ajapikku tekkinud riiulisse juba ka mu enda raamatute kollektsioon. See siin on 29. raamat, mille olen kaante vahele saanud. Ei, ma ei võistle, lihtsalt ilmselgelt on mulle antud kirjasõna rohkem kui mõnele tesisele. Kad ma enam romaane ei kirjuta? Kirjutan küll ja veel. 2 on lõpetamisel, seega .... Ja poolikuid on hulgim. Tuleb, tuleb, nii kergelt te minust lahti ei saa ;) Ja nüüd väike tutvustus Rahva Raamatu lehelt ka: Miks on raamatu pealkirjaks "Kahe Eesti vahel"? Aga meil ju eksisteerib rohkem kui 2 Eestit. Olgu see siis otseses või kaudses mõttes. Ma ise arven ennast jäävat sinna vahele. Ei ole mina Chaneliga lõhnastatud hinnalises mantlis kuldhammastega naine ega kolmekümnekraadilise seljakurviga poolpime läkastav taat. Mina olen mina, inimene kahe Eesti vahel. See luuleraamat ei ole lembelüürikutele! 16. september. 2021.a.Vana-Rääma

KRUSSILOOMAD - Aavo Kubja

Aavo Kubjal on ilmunud luuleraamat "Krussiloomad," mille omanikuks ma hiljuti sain, aitäh! Lisaks on see pühendusega raamat ning läheb mu eriliste raamatute riiulisse. Tõsi küll, neid riiuleid on palju ja juba on kohapuudus käes, aga ülivinge on vahetada teiste autoritega loomingut ning eks ole mu pühendustega raamatute kollektsioon juba üsna mahukas. /ükskord ma loen uuesti üle, vast mingi ligi 300 raamatut on kollektsioonis/. Mõnus õhuline raamat on "Krussiloomad." On antud õhku ja ruumi, ei mingit ühe luuletuse teise otsa surumist. Iga luuletus peaks algama uuelt lehelt. Siin algab. Mina ei suuda lugeda luuleraamatuid kus ühe luuletuse lõppedes algab teine. Kohutav! Aga Aavo raamatus on isegi vabu lehekülgi, mis panebki eelnevalt loetud luuletuse järel pikemalt mõtlema. Lisaks on raamatu tagaotsas jäetud vabad lehed ja sinna saab soovija ise sisukorra kirjutada. Vaid mõni üksik krussiloom kondab nendel lehtedel. Mitmekesine lugemine oli. Osad luuletused on parodiseeritud. Tuttav tunne, ka mina olen lauludele uusi sõnu peale mõelnud aga ma ei neid välja kirjutanud, mälus on kõik. No mine inimesi tea, hakatakse plagiaadis süüdistama või ... igaks juhuks olen hoidnud selles suhtes madalat profiili. "Krussiloomad" on mitmetahuline armastusluulekogumik. Raamatu esimene pool kõneleb armastusest lemmikloomade vastu. Teine pool naise ja mehe vahelisest armastusest. Sõnademängulisus Aavo luules annab asjale vürtsi juurde, ei võta, nagu mõne autori puhul. Raamatus leidub ka ingliskeelseid luuletusi. Osd luuletused hakkasid laulma, nagu ikka riimiluule puhul. Aga lõppkokkuvõttes kosutav lugemine, soovitan. 15. september. 2021.a. Vana-Rääma

TIIBADE SIRUTUS - Siiri Metsamägi, Õnne Piiri

Siiri Metsamägi ja Õnne Piiri andsid välja ühise raamatu nimega "Tiibade sirutus." Tõsi küll, luuletused on Siiri kirjutatud ja õlimaalid Õnne maalitud. Raamat täitsa toimib. Siiriga vesteldes sain teada, et pandeemial on omad võlud, kui nii öelda võib. Võib. Võin kinnitada, see endaga olemise aeg paneb looma, kas siis joonistama, kirjutama või leiab inimene mingi muu loomingulise ande endas üles. Praegu ongi saabunud, seoses nende hullude piirangutega, eneseleidmise aeg, kus tugevamad ja targemad jäävad ellu. Inimesed on ühiskonna poolt nii ära hirmutatud ja katkised, pigem hirm on see mis laastab. Aga tore kui sünnib looming. Midagi positiivset vähemalt. Aitäh, hea Siiri, selle raamatu eest! Kopeerin ka Rahva Raamatu lehelt teksti siia: Muutused saadavad meid alati ja igal pool. Ikka leidub hetki, kui alustame uuesti ja kulgeme tundmatule rajale, kogedes nii põlemist kui tähesadu, samas mõistes, et öös on asju, ning et ei ole ainult must ja valge. Nagu liblikas, kes nukukestast kohmakalt välja ronib, ei tea meiegi oma lennuvõimest enne, kui avame tiivad. Tuleb lihtsalt usaldada ja liuelda tulevikule vastu. Värviliste õlipastellmaalidega illustreeritud luuleraamatust leiab rõõmu ja lohutust, kirge ja armastust nii endale kui kinkimiseks. 13. september. 2021.a.Vana-Rääma

Saatuse keerdkäigud

SAATUSE KEERDKÄIGUD Sügis näitas juba oma kargemat palet kui Serli ja Koit kodumaale naasesid. Tõsi küll, esialgu oli neil plaanis kodumaad vaid väisata ning uuesti soojale maale resideeruda aga mõnikord seab elu ette ootamatuid keerdkäike, ka selliseid mida me iial aimata ei oskakski. Koidu vanemad elasid Eestimaa piiril kui mitte öelda tipus. Nende juured olid küll Lõuna-Eestis, kus nad olid ka pika abielu elanud, kuid peale Koidu vanavanemate surma, mille viimased olid pensionipõlves endale Põhja-Eestisse soetanud, müüsid vanemad põliskodu maha ja emigreerusid tuulte ja tormide tallermaale elama. Just nii kutsuti rahvasuus külakest, mis asus suhteliselt kalda pealsel alal, Eestimaa tipus. Koidu imestuse peale selgitasid vanemad et nad on aktiivsest külaelust tüdinenud, et ülejäänud elu tahavad nad elada vaid teineteisele, kuna poegki on neid hüljanud ja kodumaa tolmu jalgelt pühkinud. Serli kodutalus nädalakene veedetud, otsustasid noored väisata ka Koidu vanemaid, olgugi et viimased just väga miniat ei armastanud, süüdistades Serlit nende poja röövimises. Eks ole paljudel vanematel oma lapse omamise instikt ja isehakanud sugulast ei taheta omaks või perekonda võtta. Kas oli siin saatusesõrm mängus või oli tegu puhta jonniga? Tõsi küll, Koidu ema kordas aastast aastasse et üks laps peres on liiga vähe, kui temaga midagi juhtib, katkeb nende sugupõlve ahel. Aga abikaasa ei tahtnud sellest midagi kuulda, ta oli seda meelt et meie vaesusest lokkavas riigis on isegi ühe lapse soetamine üle oma võimete elamine. Kas need olid piisavaks põhjuseks minia vihkamisel? Jah, Serli ja Koidu suhe algas üsna vaevaliselt, kordi ja kordi suutsid mehe vanemad neid lahutada, kuigi armastus liitis, vanemate kahjuks, lapsed siiski sõrmustega. Mossis ja tusased esivanemad tulid vastu tahtmist vaid registreerimisele, sest kahjuks nad poja valet valikut välja kannatada ei suutnud, nii nad liiga valjul sosinal õnnepäeval mainisid, millest õnnetuseks kuulid Serli ema, helge hingega naine, kes suhtus väimehesse nagu oma poega, armastavalt ja hoolivalt. Sestap ei jõudnud talle kohale kuidas küll nii õelatel vanematel saab olla nii õiglane ja hooliv poeg. Aga eks ta tõde ole et nii geenid kui ka haigused käivad mööda inimesi, peamiselt üle põlvkonna. See mõte rahustas õrnahingelist Sirlet, Serli ema. „Oi, pojake, kas sa tulid päriselt!? Ega sa ei kavatse ju ometi meid uuesti hüljata?“ Serli ämm, nähes miniat, kortsutas kulmu ja viha tema näos oli nii piltlik, et selle pilguga oleks võinud isegi tappa. „Ema, ehk ...“ Koit üritas kõigi närve säästa aga juhtus vastupidi. „Ära sa hakka mulle mingit moraali lugema! Kas ma sind vähe õpetasin et oma vanematest ja vanematest inimestest peab lugu pidama? Ma ei taha mingeid ehkisid siin kuulda, praegu räägin mina!“ Serli ämm lausa sajatas ning Serli otsustas oma keele hammaste taga hoida, eks ikka rahu nimel, kuigi juba praegu teadsid noored, et nende külastus Koidu vanaematekoju on viga. Suur viga . „Naine, rahune!“ Ühtäkki sekkus vestlusse Koidu isa, kes reeglina jä'i oma abikaasa varju. Tagasihoidliku mehena vihkas ta intriige, sestap hoidus ta pigem neist ning allus naise soovidele. Eks selliste meeste kohta tarvitsetakse öelda, et on oma püksid naise jalga andnud. Ja nii ongi. Vähemalt oli. Siiani. Naine ei rahunenud sest mehe sõna ajas tda veel enam marru. Mis õigusega tema tossike mees julgeb sekkuda? Kelle jalas on meie peres püksid? Just sellised tunded ja mõtted jooksid Koidu ema peast läbi ning süda üha puperdas sees. „Koit, ma lähen rannikule, lähen jalutan natuke,“ julges minia kaaslaste vestlusesse sekkuda, kuigi ta pidas vaikimist õigemaks. Aga õrnahingeline Serli ei suutnud taluda seda pingerikast õhkkonda ja aurat ämma ümber. Tal tekkis lausa õhupuudus, mille puhul tänapäeval võidakse sul diagnoos anda. Või siis sildistatakse mingi moodse haiguse sildiga ning oled nagu nummerdatud loom, kes naljalt oma karjast minema ei pääse. „Jah, kallis, mine, mine, ma tulen varsti ise ka!“ Koit oli oma naise vastu armuline. „Tead, oma intiimsed asjad jäta magamistuppa, minu nähes kurameerid vaid üle minu laiba!“ Neid sajatusi üha tuli ja tuli. Kui Koit ennast minekule asutas, käis meeletu röögatus ja ta ema kukkus kokku. Koit oli kuulnud, et sajadustele tuleb reageerida enda ette kolme kaitseristi tehes, aga ta ema oli ju tegelikult sõnunud, kutsudes nii esile terviserikke. Pigem oleks pidanud ema oma sõnad tagasi võtma, mõtiskles poeg. Serli lonkis mööda põhjakalda äärt, pisar tikkus silma. Ta oli korduvalt mõelnud et ehk on ämmal õigus, et äkki ämma sisetunne ei lase tal oma miniat armastatada. Aga ega Serli ei oodanudki et ämm teda armastaks, aga ta ei talunud seda vihkamist, mille nooli ämm minia suunas julmalt loopis. Äi oli täiesti rahulik, ta isegi ei reageerinud oma naise terviserikkele. „Isa, tule aita!“ Koit lausa karjus isa appi. Isa vaatas pojale otsa ja lausus;“ eks kõik ole ikka vanajumala hoole all, küll tema avitab, egas mina tohter ole!“ Kiirabi jõudis liiga hilja. Koidu ema ei suudetud päästa. „Ma olen mõnikord mõelnud, et vanajumal hoiab lolle ja kurje inimesi. Mina olen kodruvalt surmaga silmitsi seisnud, ei see vikatimees mind taha. Osho on alati mu kõrval, kui ennast ebakindlat tunnen. Osho on vähemalt olemas (olnud) aga ma pole iial mõistnud miks kristlased kummaradavad olematut inimest, tühipaljast legendi ja kui abi ei saa siis vannuvad tulist kurja. Aga näed, neid inimesei, kes pisut rohkem näevad ja tajuvad, kiputakse soolapuhujateks kutsuma. Maailm on kummaline ja inimesed selle palli sees veel kummalisemad. Osho õnnistagu elavaid!“ Koidu isa lõi nagu kristalne risti ette. Eks see harjutumus oli talle külge jäänud abikaasast, kelle keha alles jahtumisstaadiumis oli hng hing uude kehasse teed otsis. „Lapsed, ma armastan teid!“ Koidu isa lausus sõnad, mida ta oli aastakümneid huulte taga hoidnud, eks ikka selleks et mitte valmistada abikaasale meelehärmi. Samal hetkel astus Serli uksest sisse ja lausa kukkus äiale kaela. Täna elavad Serli, Koit ja Koidu isa Ran juba aastajagu päevi ühe katuse all ning nende päevad mööduvad üksmeels ja rahus, nagu ei kunagi varem. 8. september. 2021.a. Vana-Rääma

Imevahva reis: Muhu - Kaali - Kuressaare- Pädaste

4. augustil käisime sõpradega reisimas. Trajektoor koosnes mitmest külast, saarest ja Saaremaa pealinnast ikka ka. Meie äge 5 liikmeline punt sai ühe liikme võrra rikkamaks Kuressaares, kus meiega liitus Katrin Must, saarlannast naine, kellega kohtusime ja tutvusime aastate eest Portugali (Porto) reisil. Juba tookord kutsus hea Katrin mind endale külla ning lõpuks nüüd, aastaid hiljem, sai see teoks, küll mitte just Katrini kodus aga Kuressaares. Oli armas kohtuda ja aega veeta koos, aitäh! Tõsi küll, plaanis oli veel ühe inimesega kohtumine, muhukaga, seda kohtumist ootasin ka väga aga kahjuks läks teisiti. Ongi põhjust uuesti saartele minna. Esimese peatuse tegime Muhu südames Liival, käisime leivapoes ning käsitööpoes ja turul. Sealt sõitsime edasi Kaali külla kraaterit vaatama. Armas külake armsate inimestega. Memm, kes dolomiidist vidinaid müüs, pajatas küla elust-olust. Soetasime mõne vidina, käisime ühte imekena päevalillepõldu imetlemas, tegime fotosessiooni kraatri juures ning suundusime Kuressaarde. Suure Töllu söögikohta me minna ei saanud, see oli kinni ja juhtumsi sõitis omanik just väravast välja ja juhatas meid Kuressaarde, Mõnusa Villemi pubisse sööma. Ise nad pidid trahteri oktoobris avama. Ka Kaali küla trahter oli suletud. Kuressaares õnnestus meil lõunatada Mõnusa Villemi pubis, aga väljas, terrassil, sest sisse ei lubatud. Toit oli maitsev. Edasi suundusimegi kesklinna, seal kohtusime Katiga ning läksime Kuressaare piiskoplinnusele. Imeline linn oma imeliste vaadetega! Ja seal sai palju fotojäävustusi teha. Sai ka kesklinna mõnes poes konnatud, toidukaupluses jne...toidufestival oli selleks ajaks lõppenud. Edasi sõitsime Kudjape kalmistule, üks meie seltskonnast väisas oma lahkunud sugulaste haudasid. Edasi sõtsime tagasi :) Enne Kuivastusse sõitmist väisasime Pädastet ja just naasis mõisa Pädaste mõisahärra Imre Sooäär ise, kes lahkesti meil oma valdusi külastada lubas ning ei keeldunudd ka ennast fotole jäädvustamast. Seda võimalust ma ka kasutasin. Olen meeldivas lummuses siiani, ilmselt reisin alles. Aitäh teile kõigile, kes te meiega koos seda reisi nautisite ja aitäh saarekesed meid võõrustamast! Enam te meist lahti ei saa! :) 5. september. 2021.a. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">