teisipäev, 22. mai 2018

VIIRASTUS JA VIIS NAIST- Jaan Keskel


  See on nüüd see raamat mille autor Jaan Keskel mulle saatis, ikka koos pühendusega ning nüüd saan selle panna pühendustega raamatute riiulisse.

 Jaan kontakteerus minuga tegelikult juba eelmisel aastal, kui kutsus mind Tallinna esinema, aga ma isegi ei mäleta mis põhjustel ma minna ei saanud. Aga ehk kunagi...Ta nimelt korraldab pealinnas luulesündmust.

 Tegu on autori esikraamatuga, mis koondab endasse, läbi mitme aasta tõestisündinud lood, mis on ühtlasi iga selles raamatus oleva luuletuse eellood. Ausalt öeldes olin enne lugemist selles suhtes pisut skeptiline, sest luuletus on tervikteos, ei ole vaja sellele mingit eellugu. Eellugu pigem võtab, kui annab luuletusele juurde. Sestap jään oma arvamuse juurde, kuigi antud raamatus on eellood kordi paremad, huumorivõtmes kirjutatud ja kõnekamad kui Jaan Keskeli luuletused. 

 Samas ma millegipärast lugesin neid luuletusi räppides. Ehk ongi hoopis räpplaulu sõnad? Või sobivad nendeks? Sest luuletusena ei ole need kuigi tugevad, kuna riimiluulel peaks ikka olema temale iseloomulik rütm, mis siin on väga konarlik, või kohati lausa puudub. Tegelikult on minu jaoks need luuletused toimetamata, kahjuks...komistasin ja komistasin, kuid päris ninali ei kukkunud, sest tegelikult on autoril luuleand täitsa olemas, isegi luuletuse mõiste ilmselt selge, kohati ka kujundid ja kompositsioon paigas, oskab luuletust lõpetada jne...Aga jah, kui ma loen autori luulet esmakordselt ja see on toimetamata, siis on mul väga kahju. Sestap minu poolne soovitus on lasta oma luuletused asjatundjal toimetada. Proosatekstid on õnneks toimetatud.

  Ja ära tahaksin märkida ka selle, et mulle meeldib Jaan Keskeli luules see pungilikkus, või kalamajalikkus, selline vabaduse ja julguse aura, piiranguteta ja õhuline. Autor võiks ennast väljendada vabavärsis või proosaluules, jääks see "otsitud riimide" tunne ära, või siis tõesti kirjutada luuletused rütmi ja jätta ära ülikulunud ja nõrgad "sina-mina" riimid, mis häirivad.

 Mis aga puutub Tinderi-teemasse, siis selle koha pealt hoian suu kinni, olen vaid põgusalt Tinderist kuulnud, kuid olen siiani seda meelt, et hoian telefoni ja netimaailma lahus, sestap ei huvita see Tinderi teema mind üldse ja ei pane guugeldama ka. Pealegi olen ma seda meelt, et pimekohtingud ei ole õiged kohad püsisuhte otsimiseks, selle õige võid sa ära tunda ka tänaval liikudes. Elu näitab, et enamus neid, kes otsivad suhlusportaalidest suhteid on seiklejad ja pimekohtingutest sõltuvuses.See raamat on autobiograafiline ilukirjandusteos ning seoses sellega näen et autoris on säilinud elementaarne viisakus, mis kahjuks väga paljudes tänapäeva noortes puudub ja see võib noori ehmatada, sellepärast need suhted karile jooksevad. Kuid mulle tohutult meeldib see otsekõne ja aus suhete lahkamine, mida kohtab tänapäeval üliharva. Ma ei taha küll vanainimesena kõlada, aga nii on. On ju minu pojad enamvähem samas eas kui selle raamatu autor ja ma olen püüdnud ka neid kasvatada viisakateks inimesteks, juba sellepärast austan autorit, soovin tuult tiibadesse ja ütlen ausalt- ma loeks Jaani raamatuid veel.

   P.S. Tagakaanetekstid võinuks ikka taandreaga olla ning mitte nii äärest äärde, sest see tekitab nagu õhupuudust. Tagakaane fotot ei näegi. Kasvõi joonduda koolivihikute järgi! /märkus küljendajale!/

 Sai vist pisut karm arvustus, a ma kirjutan otsekõnes ja täpselt nii nagu sülg sõnu suhu toob. (Isegi vead parandan hiljem).

  Suured ja siirad tänud selle raamatu eest, Jaan Keskel!

Ja mul oli seda raamatut au lugeda enne kui see poodidesse jõudis!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

VIIRASTUS JA VIIS NAIST

Autor: JAAN KESKEL
 0 Google +0  0 Share0
Jaan Keskeli raamat on reipalt nooruslik ja annab üsna lihtsate vahenditega edasi tänapäeva linnanoore, nn. Tinderi-põlvkonna emotsioone ja elujuhtumusi. Jaan Keskel on põiminud oma luuletused ja naljakate puäntidega lühilood tervikuks, mis peamiselt keerleb poiste ja tüdrukute suhete ümber, tehes seda nii huvitavalt, et lugemist on raske katkestada. Nagu iga noor inimene, kirjeldab ta „millegi otsimist“. See on noore täiskasvanu rõõmsameelne ja kurb raamat. Ta meenutab euroaja algust, heidab valgust töötava üliõpilase probleemidele siiralt ja lihtsalt.
Piret Bristol, kirjanik

See raamat on midagi, millega paljud noored mehed ja ka naised ennast samastada saavad. "My So-Called Life" ("On see siis elu") sari tegi 1994. aastal ajalugu sellega, et seal kajastati teismeliste elu esimest korda nii, nagu see tegelikult on (ei mingit I-love-you-Dad). Sellel raamatul on sarnane suund noorte täiskasvanute jaoks ja õnne ei paista veel kuskilt. Samas on palju häid õppetunde, mis õnnelikuks suhteks aluse loovad. Loodetavasti paneb nii mõnegi ööklubiossi ja tinderitibi korraks peatuma ja mõtlema.
Ave Keskel, autori õde



22. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

LEPATRIINUPÜÜDJA- Kiiri Saar


  Kell 3.04 panin öökapilt riiulise Kiiri Saare esikromaani "Lepatriinupüüdja."
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, tundus, et algus venib. Vahepeal jäigi see öökapile seisma, sest tõesti, tõesti raamatu algus ja pealkiri ei köitnud. Aga olles eelnevalt palju sama autori teoseid lugenud, võtsin raamatu uuesti kätte, sest mulle Kiiri käekiri väga meeldib.

 Romaan kiskus ühelt maalt nii põnevaks, et mul on lausa kahju, et loetud sai. Päriselt. Olgugi, et ma eriti ulmefänn ei ole, kisub süžee ulmeliseks, oskab autor nii põnevalt ulme ja reaalsuse omavahel kokku põimida, et ma jäin sellesse kõigesse tõsimeeli uskuma.

 Prototüüpideks on kaks õde, kes on totaalselt erinevad, üks neist, see kenam- Justine, on seikleja ja võtab elult kõik mis elu pakub, jõuab oma iluga kõrgseltskonda, olles suhtes tippfotograafist afroameeriklasega, sellise rastapatsidega latiinoga, kes tundub kõikide naiste ihaldusobjektiks olevat.

 Teine õde, tagasihoidlik konservatiiv Jette, kes armastab meeletult lugeda ja Goldeni õunu süüa, on kodukana tüüpi tegelane, ristvastanud õele ja üldse mitte kena näolapiga.

  Ühel päeval juhtub midagi ning Jette ärkab Justine kehas ja see muudab tema maailma tundmatuseni. Glamuursed peod, orgiad ja fotosessioonid, mis olid tema õe lahutamatud kaaslased, saavad tema kaaslasteks. Isegi latiinomehest hurmur saab tema kallimaks. Aga kas ta suudab armastada õe kallimat? Mis saab edasi? Kas õed saavad endise elu tagasi? Sellest kõigest loe ise. Mina lugesin ja olen sellest raamatust väga vaimustuses ja isegi peale lugemist ei häiri mind pealkiri, mis algselt meenutas mulle millegipärast ühte lapsepõlveraamatut "Poiss ja liblikas."

 Ja kui oskuslikult oskab Kiiri "elada teise keheas!"

 Just avastasin, et praegu saab selle romaani Rahva Raamatust lausa poolmuidu. Sealt lehelt kopeerin ka info siia, nagu ikka.RAAMAT

LEPATRIINUPÜÜDJA

Autor: KIIRI SAAR
 2 Google +0  0 Share0
Mis juhtub siis, kui ennast suures maailmas väikese halli hiirekesena tundev noor naine ärkab ühel hommikul oma kaunitarist õe kehas? Raamatutemaailma asemel satub ta ühtäkki Tallinna glamuurseimatele pidudele ja võimukate meeste tähelepanu keskpunkti.
Fantaasiarohke ja humoorikas lugu, mille kulgedes kaotab ja leiab Jette oma sisemise mina. Aga armastuse???
8.99 1.96 €
KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 2.19 €
KAUPLUSES: 2.30 €
KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:
TÄNA 22.05Aitäh, hea Kiiri, et selle raamatu kirjutasid!

22. mai. 2018.a.
Vana-Rääma


laupäev, 19. mai 2018

Hüvasti Rivo Kajo!



  * * *
/hüvasti Rivo Kajo! 2.11.1974-19.05. 2018/

Mõni täht särab helgemalt
mõni langeb alla...
ja sa soovid
ja sa soovid...
aga mõni soov ei olegi
määratud täituma
.
Sina soovisid elada
aga elu ei soovinud Sind
vaatamata kõigele
mis Sa elu heaks tegid...
ebaõiglane...
kurb...
karm...
.
Üks täht on taevas juures
ja see on südamega täht
hingega täht
lõputu headuse ja
tahtejõu täht
mis ei kuku sealt alla
IIAL

.
19.mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Kevaduuendused...jt


  Olin terve eilse päeva ja pool tänast päeva arvutist eemal ja nii ilmselt hakkab olemagi, sest väga palju on teha ning ma tõesti ei raatsi oma aega netiavarustes raisata, aga kirjatööd ajavad vahel netti avama, nii ka täna. Suur vastutus langes õlgadelt, sest sain just valmis uued laulusõnad (väga räiged, aga tellimus on tellimus!) ning nüüd ootavad uued kirjatööd ees.

  Eile värvisin aknaraame, sest need vanad puitaknad on niigi haprad ja uus värv pikendab eluiga. Olgugi, et eile sadas Pärnus vihma, jäid mu aknaraamid vihmast puutumata, kuid tänapäeva värvid on õnneks ka nii head, et juba kahe tunni pärast oli värv kuivanud. Nüüd on jäänud veel värvida Germo toa, köögi ja wc aknaraamid. Ehk lähiajal. Ja ma oskan alati pesu pesta siis kui hakkab sadama, nii ka eile, kuid lahtiste akende juures kuivas pesu kiirelt. Aga tegelt pesen (või masin peseb) ma pesu peaaegu iga päev, sest ma lihtsalt ei salli musta pesu.

 Eile potsatas ka postkasti üks luule (ja proosatekstide) raamat, mille autor selle meelsasti mulle saatis ning ootab arvustust. Selle ma ka kirjutan, aga hetkel loen Kiiri Saare "Lepatriinupüüdjat." Olen endiselt lugemislainel, kuid üle tunni ma järjest ei loe, silmade pärast. Aga möödunud öösel oli üldse meil siin hullumaja, ei tea kas oli Aleksandri Pubi sünnipäev või mis, no igal juhul valitses öösel väljas kohutav lärm, isegi püssipaugud kostsid ning lisaks nendele nägin kohutavalt halba und, ärkasin enda karjumise peale. Õudukas! Kuid ma ei mäleta mida unes vaatasin. Ja kella kaheksast ajasin ennast voodist välja, sest kohvik Uku juurest kostus selline kohutav lärm, et kostis koju ära ning igal pool undasid operatiivautod. Kesklinna elamise võlud. Räägi veel, et ei sega elamist. Vahel ikka segab küll. Nii ma juba kell 10. 30 lõunauinakule kukkusingi. Ja praegu teen kirjatööd, sestap ei saanud koos Germo, naabrinaise Maarja ja ta poja Mirkoga rajale minna. Ehk lähen õhtul, kui lähen.

 Katsu sa siis blogida kui ühel käel magab juba suure kassi mõõtmeid võttev perekass  Simba.

Fotod:
...
raamat mis ootab arvustust...
üks pühendusega raamat mu eririiulis juures...

19. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 17. mai 2018

Jaansoni rada 102. päev


  Täna oli väga raske rajal. Ma usun et üheks peamiseks põhjuseks oli see, et läksin täis kõhuga kepikõndima. Lisaks panin liiga paksud ja õhku mitte läbilaskvad püksid jalga. Ning tagatipuks pidid sääsed meid ära sööma. Ausalt. Kohutav sääskede parv on rajal juba teist õhtut, aga päeval on jälle palav. Näis mida homne päev ette toob. Kui pussnuge sadama ei hakka, olen homme ka rajal. Samas on plaanis akende värvimine. Aga homme on homme.

Ahjaa, 6,3 km läbisime.

 Täna hommikul tehti mulle taas liiga vara äratust. Palun ärge helistage vähemalt enne kella 10! Ma olen öölane ja tahan hommikuti ennast välja puhata!!!

 Täna sai ka palju kasulikku tehtud. Paljud vast ei teagi aga see pole ammu enam saladus, et mu Ema elab ka nüüd meie majas (vahelduva eduga) ning täna saigi Ema korteri aknaid pestud ja pisut ka õues sahmitud. Seega tegus päev.

 Naabrinaine Maarja tõi ka oma kassi, kes reeglina on toakass, välja. No ja meie pisike Simba ei saanud üldse aru mis Maarja Pollil viga on, muudkui tahab trepikotta, ronib mööda maja seinu ja aknaid ning ei taha üldse temaga mängida. Ja paras panter on meie Simba ka, muudkui ründama ja küür selga. Lõpuks said nad omavahel sõpradeks, aga kogu mu elamine oli Polli karvu täis, sest meie üliaktiivne Simba lihtsalt rappis Polli karvu. Ta on paras paharett, teeb täpselt seda mida teha ei tohi. Eks fotod kõnelevad. Aga Polli on ka väga armas kass, kollaste silmadega, erkkollaste. Aga kardab hirmsasti. Meie kodus tundis ennast paremini kui õues.

 No ja nüüd pisut teisel teemal ka. Osalesin ühel luulekonkursil ja pääsesin lõppvooru ning meilil ootas järgmine kiri:

Lp. Luulekevadel 2018 osaleja.

Teatame, et olete  jõudnud meie luulevõistlusel III vooru, avaldame võistluse paremiku luulevihikus vähemalt ühe Teie luuletuse ja ootame Teid võistluse lõpuüritusele  Kirna mõisas 10.juunil algusega kell 12.oo, kus selguvad  laureaadid. 13.oo lõunasöök mõisakohvikus. Kell !5.oo tutvustab Henn Hunt mõisa ja selle pargi erilisi energeetilisi kohti. Teeme kokkuvõtte selleaastasest Luulekevadest. Seejärel kella-viie-tee ja kaks luuleetendust; võistluse paremate tööde alusel Elaan ja Pärnu luuleklubi esituses armastusluule kava. Osavõtumaks 25€ , mille sees ka kaks söögikorda ja luulevihik sellekevadise võistluse paremate luuletustega, palume eelnevalt üle kanda ürituse korraldustoimkonna sekretäri Ingvar Luhaääre arvele SEB-pangas EE841010010080297017 hiljemalt 1.juuniks , märkides selgituse lahtrisse „Kirna“. Võib tasuda ka kohapeal, sel juhul on osavõtumaks 30€. Luulepäevast Kirnas võivad osa võtta ka luulesõbrad, kes ise võistlusel ei osalenud, kuid soovivad meie üritusele kaasa elada, seega siis võite kaasa kutsuda ka sugulasi ja sõpru. Kui Teid valitakse laureaadiks, on üritus teile tasuta ja saate osavõtumaksu tagasi. Kutsume Teid ka Eesti Luuleliidu liikmeks astuma; kui soovite seda, palume kaasa võtta ühe dokumendifoto ja sisseastumismaksu 10€ ning aasta liikmemaksu 20€
Hiljem tulevad luulevihikud müügile ka Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes.
                                   Luulekavad 2018  korraldustoimkond

lipuke ja jõgi...
esimesed sammud asfaldil...
1 km läbitud...
värske, uus asfald...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
Maarja
õnnelik Germo
Kaie ja Harli
töömehed unustasid raja äärde? 
paki sisu...ja pakke oli 2 raja ääres...
Polli ja Simba /Simba;"kuhu see Polli minna tahab?"
Simba- "Polli, ei ole ilus teiste akendest sisse piiluda!"
Simba- "Kes sa õieti oled?"
Simba- "Kui õige katsuks jõudu, kui sa mängida ei oska?"
Polli- "Tädi Margit, palun lase mind koju?!!"
Fotod:
saama meie linnaosa varsti ka promenaadilt jõge nautida...


17. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 101. päev

ma paistan oma 1.70 pikkuse juures siin nagu päkapikk...

 Tõeline hoog on taas sees. Täna õhtul oleksime peaaegu terve raja ette võtnud, aga sihuke tunne, et kogu maailma sääsed saadeti meile kallale, nii me lõppeks 8 km-ga piirdusimegi. No nii kohutavalt palju oli sääski peale pisikest vihmasabinat. Jah, just siis kui me koduuksest välja astusime ning pildistamiseks poseerima hakkasime, hakkas sadama, mis kohe ka möödus, minutitega. Märjaks me ei saanud, kuigi see soe vihm poleks tükki küljest võtnud, aga paljud vist arvavad et võtab, sest rajal polnudki peaaegu inimesi.

 Nagu fotodelt näha, sain ma Germo juuste pügamisega ühele poole. See oli siis elus teine kord kui ma juukselõikusaparaadiga juukseid lõikasin, seega andke andeks kui väga ei õnnestunud. Kunagi, aastakümneid tagasi sai pidevalt juukseid lõigatud, aga vaid kääridega. Nii vähe oligi Germol õnneks vaja ja kogu tänase päeva ta säras. Enam ma juuksurisse ei lähe, noorem poeg ostis meile aparaadi ja lõikan ise. Maksin juba iga kuu Germo juuste ja habeme lõikamise eest 10-12 eurot, see on liig mis liig. Aparaat maksis vaid 19.90 eurot, igal juhul tasub see endale soetada.

 Ahjaa, Germo pani ka uued tossud jalga, oli nende üle nii õnnelik, et kippus rajal muudkui poseerima. Endine Päikesepoiss on tagasi! Jah, ta viimasel ajal tuletas mulle päevas mitmeid kordi meelde, et juuksed ja habe vajavad pügamist, aga ma ei suutnud ennast selle kuumusega korrale kutsuda. Täna suutsin.

 Nagu ma juba mainisin, kepikõndisime 8 km ja meiega oli veel naabrinaine Maarja. Maarja ei pea küll kaalust alla võtma, aga kepikõnd ei ole ainult kaalulangetamiseks, vaid on ka lihasmassi tõstmiseks ja Maarjal on seda vaja. Väga paljud on imestanud et miks Maarja rajal kepikõndimas käib, et tal ju pole vaja alla võtta, on niigi peenike, aga jah...liikumine on puhas tervis, ka alakaalulistele, seega me tuhiseme igal kümnel juhul edasi.

 Germol on kole suur kõht ette kasvanud, ometi omast arust ma piiran ta magusa söömist. Aga tegelikult on tal oma haigusega lihastoonus lodev ning kepikõnd tõstab ka seda, nii on ka Germo jalad läinud musklisse. Päris tükk tegemist oli osade eelmise aasta lühkarite jalga saamisega. Kuidagi peaks selle kõhu ka eest ära saama, see on meie mõlema probleem. Täna panin eelmise aasta lühkarid, mis olid mulle suht ümber, jalaga, need on nüüd nagu jahukotid. Aga kanda saab, kasvõi rajal, sest need on kummiga. Aga taas oli mõnus tunne ja rõõmustasin oma saavutuse üle. Iga pisemast asjast tuöebki rõõmu tunda, see viib sihile.

 Olge terved!

Väike fotogalerii ka:
1 km läbitud...
Germo poseerib oma uue soengu ja uute tossudega :)
ja ilma prillideta...
Endel, pthüi, pthüi,,,Margit ikka :P
nad on jõudnud oma töödega edasi...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
informatsiooniks!
4 km läbitud...
võrratu!

16. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 15. mai 2018

Jaansoni rada 100.päev



  Täna on siis juubel, 100 korda rajal, juhheeii!

 Olgugi, et kaal hetkel seisab, aga mul pole loobumisplaane. Vähemalt 20 kg pean veel alla saama, parem oleks 30. Kui ma 6. aprillil. 2017.aastal kepikõndimisega alustasin, kaalusin lausa 143 kg aga täna kaalun 115. Olen 28 kg kergem, kuigi mõnel nädalal võtan kusagil 600 g juurde ja järgmisel maha. Olgugi, et talvekuudel käisin haiguste tõttu harva rajal, aga kui ikka oled liikudes kaalu langetanud ei tule see tagasi midagi. Igasugused dieedid ja asjad on pigem kurjast, olen neid oma nahal tunda saanud ja seoses nendega oma tervise ära rikkunud. Kui meenutada Herbalife aegu, millega liitusin ja kahe nädalaga lausa 21 kg maha võtsin-ebanormaalne on igasugune näljutamine. Ma söön endiselt kõike ja kavatsen tõestada et kõikesüües ja liikudes on vaid võimalik kaalu langetada nii, et see tagasi ei tule. Ja muidugi on kõigeks sellest vaja tahtejõudu, enne kui hakkad liikumisest naudingut tundma. Ja tahtejõudu on mul rohkem kui rubla eest! Aga täna olen uimane.

 Hommikul paitas kerge tuuleiil juukseid ning arvasin, et tuul leevendab kuumust ning jube tahtmine oli rajale minna. Aga tuulest polnud tolku, nii tegeime plaanitud 10 km asemel taas 6,3 km kepikõndi. Tagai tulles põhimõtteliselt jalutasime, sest õhku üldse polnud ja need 2 pudelit vett mis kaasas olid, said ka otsa. Ja väike iluuni kulus ka marjaks ära, magasin üle tunni aja ja isegi Germo magas. Aga ausalt öeldes tundub nagu ma poleks siiani üles ärganud, väsimus, väsimus, väsimus...Ootan vihma! Armastan vihma!

 Ahjaa, arvake kes on ENDLA teatri kõige sportlikum näitleja? Jäädvustasin ta sellel korral ka fotole, aga seljatagant. Olen teda korduvalt rajal kohanud.

 Päevaplaanid läksid taas tuksi, jäi helistamata, jäid laulusõnad kirjutamata, jäid Germo juuksed lõikamata. Zombina neid asju ma teha ei suuda, aga (vabandust!) homme on ju ka päev, ehk siis! Aga mõnus õhtupoolik pooluimas olekus kadus terrassil külalistega istudes kätte, oli armas. Aitäh!

 Mis seal ikka, ehk on homme ka rajapäev. Varsti lähen raamatuga voodisse, sest eile alustasin ühe tuttava naiskirjaniku romaani lugemisega, aga kutsun ennast korrale, loen nüüd vaid pool või tund aega, eks ikka silmade pärast, sest hiljuti olid need põletikulised, sestap väldin ka arvutis töötamist viimasel ajal ja üleüldse ei raatsi ma siin pikalt olla. Talvel küll, või sügisel, siis kui taas loomeperiood algab.

Nüüd aga fotod ikka ka:
Germoga koduväravas
killustik ja aerulambid...
2 km läbitud...
Pärnu Paadimees
3 km läbitud...
Pärnu Kalamees
lemmikkoht
Endla teatri kõige sportlikum näitleja. kes?
Germo näeb maailmas kõige rohkem vaid lilli, lilli ja veelkord lilli. Lillelaps!
kas kopra kunstiteos?
imeline!

15. mai. 2018.a.
Vana-Rääma