Eile õhtul alustasin romaani "Sõpruses ja surmas" lugemisega, aga kuna olen alles tõbine siis ongi kõige parem tegevus on hetkel lugemine, nii ma selle raamatu nüüd öökapilt riiulisse paningi. Angela Hofbergil on ilmunud 4 romaani, aga see on esimene mille läbi lugesin.
Jah, ma olin seda nime enne kuulnud ja seostasin õigesti romaanivõistlustega, kus kohast autor on noppinud auhindu. Aga jah, lugemiseni jõudsin alles nüüd ja ikkagi ei teki mul silme ette pilti autorist, kuigi olen väga kindel, et tegu on eaka inimesega, sest kõike need kõnekäänud, see elu ligi sajandijagu päevi tagasi, see kõik kõneleb. Ausalt öeldes oli selle raamatu lugemine üks suur ja sügav vaheldus tänapäeva "noorautorite" loomingule, mida viimasel ajal aktiivselt loen.
Lugu kõneleb sõprusest selle kõige sügavamas tähenduses. Peategelane Hurmi, kellel pole kunagi oma emaga liiga lähedast kontakti olnud, leiab parima sõbra tuntud baleriinis ja koreograafis Reginas, kellega nad on tuttavad juba lapsepõlvest. Olgugi, et tegu on kahe täiesti erineva inimesega, viib saatus neid ikka ja jälle kokku ning neist saavad südamesõbrannad. Ühel korral, kui nende vahele tekib taas sein ja nad ei kohtu ammu, otsib Hurmi üles oma lapsepõlve lemmiktädi Manda tütre Silvi, et pisutki meenutada lapsepõlve, millest Hurmi kuigi palju ei tea. Eriti tahaks ta teavet oma lahkunud ema kohta. ...Mis edasi toimub? Loe!
Tõeline sõprus ongi see kus sõpru ei lahuta aeg ega vahemaa ja iga taaskohtumine on nagu hingeõnnistus, üllas hetk, mis lisab su ellu positiivset energiat.
Mulle tohutult meeldib Angela Hofbergi käekiri, sest ta viljeleb selliseid kõnekäände mis on ammu unustustehõlma vajunud või vajumas. Lisaks vihjeleb ta asjatundlikult inimese psühholoogilist maailmapoolt, nagu näeks kõike läbi. Elu viib ta sammhaaval ka kokku pisut eroteerilise maailmaga, aga vaatamata kõigele jääb Hurmi iseendaks, empaatiavõimeliseks naiseks, kellele saatus kahjuks ei andnud võimalust emaks saada. Aga vaatamata kõigele elab ta õnnelikku elu.
Raamatust jääb kõlama tõde, et kahjuks saavad paljud sugulased ja sõbrad kokku vaid matustel ja tuleb tõdeda, et nii see paraku on. Aga üks ilus väide, mida on minu (lapse)kõrvad kunagi aastakümnete eest kuulnud, tuletas tänu sellele raamatule mulle ennast meelde;" Head inimesed lahkuvad magades."
Jah, ma loeks meelsasti veel selle autori loomingut!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
SÕPRUSES JA SURMAS
„On ainult üks tõeline väärtus – see on inimlike suhete väärtus.“
Antoine de Saint-Exupéry
Antoine de Saint-Exupéry
Usaldus ja ustavus, ükskõiksus ja hoolimatus, andestus ja surm on seda raamatut läbivad teemad. Puudutamata ei jää muugi, mis ühe naise elus määrav on: keerukas lapsepõlv, meheleminek, viljatusest tingitud alaväärsustunne ja abielulahutus, tõelise armastuse leidmine ning armastatu traagiline surm. Ning sõprus, see võimas tunne kõigis tema vastuoludes.
Lugu, mille see romaan meile pajatab, näitab, kui hapraks võib elu murdehetkedel osutuda isegi pikaaegne, ühistes rõõmudes ja tagasilöökides karastunud sõprus. Ometi on andestamine inimese ülimaid võimeid, vägevam solvumisvalust ja pettumuskibedusest. Kuni on elu, pole andestuseks kunagi hilja.
Angela Hofbergilt on varem ilmunud romaanid „Päev nagu elu“ (2006. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud teos), „Ikkagi“ (Kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistluse võiduteos) ja „Isa naine. Teekond tõeni“ (2014).
23. mai. 2018.a.
Vana-Rääma
