KUI TUVID KADUSID- Sofi Oksanen

  Möödunud öösel lõpetasin Sofi Oksaneni raamatu "Kui tuvid kadusid" lugemise. Ausalt öeldes alustasin selle lugemist juba möödunud kevadel. No ei haakunud, jäi pooleli. Sügisel võtsin uuesti kätte, aga ikka ei tahtnud see raamat mind haarata. Aga kuna ostsin selle eelmise aasta algul, kui oli soodusmüük (nagu ka praegu!) siis otsustasin, et leon raamatu ikka läbi.

 Ausalt öeldes (andke mulle andeks!) ma ei saa aru milles seisneb Sofi Oksaneni fenomen? Jah, ma mõistan, et selle raamatuga oli palju tööd ja kindlasti paneb eestlasi teda austama see, et Soome kirjanik kirjutab Eesti ajaloost. Fenomenaalne? Mina annaks pigem plusspunktid teose tõlkijale Jan Kausile, sest kujutan ette kui suur ja raske töö see oli.

 Olen palju lugenud ajaloolisi raamatuid, ka ilukirjanduslikke, aga iga raamatu puhul paneb lugejat nuputama mis on reaalne ja mis välja mõledud, selline ju ilukirjandus kord on, kui just ei ole tegu (üleni) dokumentaalromaaniga. Minu jaoks on see raamat laialivalguv ja igav, tohutult veniv ja paigal seisev, loe ja loe, ei juhtu midagi.... Aga kui sinul, mu armas blogi lugeja, on vastuväiteid, siis kirjuta mulle siia. Või haakus romaan nii hästi, et oled sellest autorist lausa vaimustuses? Samas raamatu järgi autorit hinnata ei tokiks...saaks...

 Jah, ma ei ole lugenud "Stalini lehmi," aga olen lugenud "Puhastust," mis haakus paremini, kuid peale selle raamatu lugemist ma väga ei igatse "Stalini lehmi" lugeda, kuidu see ja ka antud romaan on hetkel soodsalt saadaval.

 Igaühele oma. See pole raamat mida mina meeledi loeks ja soovitaks teistelgi lugeda.

 Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KUI TUVID KADUSID

Autor: SOFI OKSANEN

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 18 Google +0  0 Share0

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Siim Kallas soovitab:"Üsna õudne lugemine. Kas meie hulgas on tõesti sellist reetmist, sellist alatust? Vastus on – jah, on küll."

ISBN	9789985326190
ILMUMISAASTA	2012
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	320 lk
MÕÕT	210x150x22 (mm)
TÕLKIJA(D)	JAN KAUS
KIRJASTUS	VARRAK
LISAMISE AEG:	30.04.201619.90 8.54 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 8.54 € KAUPLUSES: 8.99 € KAUP KÄTTE:HOMME, 18.01

17. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 7. pt

  7. peatükk

Laureen hakkas tuhaplokkidest vöörusele uut seina ümber ehitama, sest järgmist talve ta enam külmetada ei kavatnud. Maja oli nii hõre, et tuulise ilma korral kuulis naine isegi tuule vihinat toas. Naine koukis vana tõrvapapi vööruse väliseinalt maha ja sealt vallandusid niiskuseputukate, selliste, mis meenutavad sajajalgseid, kolooniad lausa välja. Pluss veel koid ja muud tundmatud putukad, kes seal ringi sibasid. Laudseinad olid suhteliselt hõredad ja mädad. Naine imestas, et palkmaja vöörus on laudadest kokku klopsitud. Ilmselt oli see hiljem majale juurde ehitatud, eks ikka selleks, et õuest kohe maja kööki ei astuks, nii läheb ju toasoe välja ja maja jahtub rutem maha.

Tuhaplokid oli õblukese naise jõi kohta päris rasked kohale venitada, aga hakkama ta sai. Nädala pärast imetles ta ise ka oma kätetööd. Mis sest, et maja oli väljapoolt kaetud uue kollast värvki laudisega ning ja tuhaplokid alles hallid ja segused. Küll jõuab ka need niiskuskindla värviga üle võõbata, rahustas naine ennast.

Ühes vööruse remondiga ehitas ta ka duširuumi ning plaan oli ka veega tualettruumi elamisse ehitada, sest suure kase all poolküürakil olev kemmerg oli hinge heitmas ning seal oli talviti väga külm ennast tühjendamas käia. Selle kõige juurde vajas ta muidugi töömehe käsi, sest kaevamistööd oli palju ning Laureen ei teadnud kuidas septikut ühendada. Olgugi, et tänapäeval saab tohter google abiga ka sitast saia teha. See kõik pani naise kukalt kratsima, kuid kindlasti mitte meelt heitma, sest Laureen ei olnud allaandja tüüp. Täna vanaemale kasvas temast tubli, töökas ja järjekindel naine.

Laureenil olid suured plaanid. Vana kuurilobudik oli järgmine mille ta kavatses maha lõhkuda ning selle asemel uue ehitada. Aga see ei olnud kindlasti prioriteet number üks. Naisele tundus, et loomalaudast võib asja saada, sest see oli ehitatud paekividest, mis naisele veider tundus, sest paest pinnast Võrumaa taga ei paistnud olevat. Lausa katus tahtis vahetamist ning siis võis mõne kodulooma endale juba seltsiks soetada.

Tema päevad möödusidki ehitades ning iga päevaga sai ta oma kätega loodust üha postiivsemat energiat juurde. Laureenil oli alanud täiesti uus elu, mille sisse mahtus vaid tema. Ta elas selles maailmas täiesti üksinda ja oli üliõnnelik. Naine ei mõelnud tulevikule, sest see tuli kõigepealt enda tarvis kindlustada. Samas ei teadnud ta ka seda kellele see maja kuulub ja kas omanikud on kusagil olemas. Igal juhul endast nad siiani märku andnud ei ole ja kui uskuda külajutte, siis vast polnudki sellel majal pärijaid, sest taimetark oli külapeal rääkinud, et tema elab sellest suguvõsast üksinda siin maailmas ning kui ta lahkub, jääb maine vara kõigevägevama hallata. Ju siis see sama kõigevägevam haldaski, juhatades korraliku noorperenaise sinna elama.

Peale väsitavat tööpäeva avastas Laureen, et tal on kodust kohvi otsas ning see oli tema jaoks pahasti, sest ilma kahe tassi kohvita ta hommikuti ärgata ei suutnud. Olgugi, et naine tarbis seda ikka suhkru ja piimaga, mitte mustalt ja mõrudalt, aga kohvi vajas ta ärkamiseks kindlasti.

Tööroobad poeriiete vastu vahetatud, asus ta teele. Laureen oli kuurilobudike alt leidnud jalgratta, mis oli küll ajast ja arust, selline pisikeste rataste ja naljakate lenksudega, veneaegne perekonnaratas, aga teenis naist küll. Kuigi ta armastas palju jala käia, oli sellel korral tal poodi minekuga kiire.

„Hei, kuhu neiu tõttab!? Saan ehk teie jalavaeva vähendada?“ astus, samal ajal, kui Laureen poest naases, uhke punase linnamaasturi uksest välja toosama noormees, kes mõne aja eest jaunusena naise kodu väisas.

„No, näed, kohtusimegi!“ rõõmustas võõras.

Laureen viskas põgusa pilgu noormehele ning hakkas ratta selga ronima.

„Hei! Kas sa ei tunne mind ära!? Käisin hiljuti teie käest juua palumas ja nüüd olen teile teene võlgu. Paneme ehk ratta mu autole ja ma viin teid koju?“ hüüdis võõras ning oli eriti abivalmis.

Laureen ei teinud kuulmagi, väntas aga kiiresti jalgratas ning ei vaadanud noormehe poolegi. Naist tabas hirm, et see ei saa olla juhus, et nad taas kohtusid. Laureen arvas, et keegi on midagi temast teada saanud, et nüüd jõuab raske minevik tema ellu tagasi. Seda ei tahtnud ta kindlasti.

Paar kilomeetrit enne kodutee otsa, kuulis naine, et auto annab signaali. Ta püüdis kiiremini vändata, et saaks juba metsateele, arvates, et ükski normaalne inimene ei tule kitsukesele ja pooleldi rohtu kasvanud teele oma uhket autot lõhkuma, aga ta eksis.

Naine jõudis enne majani, ronis ratta seljast maha, asetas käed puusa ja jäi ülbe kuid hirmunud näoga edasist jälgima. Ohooo, on ikka vintske vend, ja tulebki autoga hoovi! Aga panen ta auke, mille tee sisse kündis, parandama! Korraga oli hirm Laureenist plehku pannud ning ta muigas. Enam ei arvanud ta , et teda jälitatakse. Naisele tundus, et noormees tahab tõesti talle abiks olla. Tegelikult vajaski Laureen abikätt, kuid sellise uhke autoga mees ilmselt on paras siidikäpp, et tema juba oma käsi rakku töötama ei hakka, arvas naine. Ja pealegi eremiidist naine ei julgenudki suhelda, kuid midagi tuli ometi öelda, et kena noormees teda imelikuks või tummaks pidama ei hakkaks.

„Kus kohast küll sellised uhked tüdrukud tulevad, kes ennast aidata ei lase?“ Noormees hüppas porise auto uksest välja ja kõnetas perenaist.

„Kusti,“ ulatas ta käe.“No tegelikult panid vanemad mulle Kustas nimeks, aga hakkasid mind juba titena Kustiks kutsuma ja mulle see meeldib.“ Kustas selgitas oma nime tagamaid.

Laureen kaalus pikalt, kas teha suu lahti, kuid kuna noormees ennast Kkustina tutvustas, ulatas naine lõppeks käe. „Iti!“

„Hahaa. Tegelikult ka või?“ Kusti hakkas naerma ja ei uskunud, et naine tõesti sellist nime kannab. Mõlemale meenus „Nukitsamehe“ film. Aga Laureen suutis surmtõsiseks jääda ning piidles Kustit altkulmu, mille peale noormees siiski uskuma jäi, et tegu ongi Itiga.

„Kas sa teed keeta viitsid?“ Kusti ulatas Itile napolenikoogi, mille ta spetsiaalselt poest külakostiks oli ostnud. „Vupsti!“ võttis noormees seljatagant karikakrapundi ja ulatas selle naisele, mille ta lilleturult ostnud oli. Iti sulas, aga ehmatas, sest teda tabas väike hirm, et noormees talle just tema teisi lemmiklilli ostis. Nime vahetades oli ta dilemma ees, kas panna oma perekonnanimeks Karikakar või Kannike, kuid otsustas viimase kasuks. Vaid kadunud vanaema teadis kuidas ta lemmilaps just neid lilli armastas ja nüüd tuleb võõras mees ning kingib need talle. See ei saa olla kokkusattumus, nentis Laureen.

„Viitsin ikka keeta. Aitäh!“ Laureen imestas ise ka, et need sõnad tal suust välja tulid. Ta ei kokutanudki, ei rääkinud valesti. Naine arvas, et küllap oli sellest kasu olnud, et ta viimastel päevadel iseendaga rääkis. Muheledes parandas ta meest; „muide, sellist sõna nagu „viitsid“ ei ole olemas!“

„Tohohh!? Tõsi ka või? Sain siis nüüd targemaks!“Kustas muheles.

„Tõsi, nagu Tõnise...“ mainis naine.

„Jaj-jah, seilasime, teame!“ Kusti oli tark mees.

„Kus kohast selline kena naine siia metsa äkki ilmus? Kas vastab tõele, et olete kadunud Metsamoori sugulane? Või koguni tütar?“ Kusti hakkas esitlema selliseid küsimusi millele Laureen ei kavatsenudki vastata ja just selliseid küsimusi ta kõige rohkem kartiski. Naine juba kahetses, et oli võõra mehe tuppa teed jooma lubanud, sest talle tundus, et mees oli saadetud ta teele külarahva poolt , kes tahtsid keelt lõksutada. Või oli ta üldse lõksu sattunud, oldi talle jälile jõutud. Kuid samas, mida tal ikka nüüd veel karta, laps Lorietist oli saanud noor naine nimega Laureen, kes oli täisealine ja vastutas nüüd juba ise oma elu eest. Aga ikkagi tundis naine ennast reedetuna ning pisarad tikkusid vägisi silmadesse. Ta pidas õigemaks vaikida.

„Uuu, neelasid keele alla või?“ silmas Kusti teda väga teraselt.

„Mingi nõuka-aegne kgb nuhk oled või?“ Laureen vastas kurjalt küsimusele küsimusega ning Kusti tundis pinget õhus.

„Räägi nüüd, et ole keegi lapsena kaduma läinud tüdruk, kellest on naine sirgunud? Keda kindlasti peetakse juba surnuks...“ Kusti küsis teraselt. Laureenil valgus veri silamdesse ning üle pika aja tundis ta ennast kohutavalt halvasti, noormees oleks teda nagu alati rebinud ja vägistama hakanud, just selline tunne valdas Laureeni. Naine puhkes nutma.

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

ENNE KUI ON HILJA- Ketlin Priilinn

  Hommikul kell 5.01 panin käest Ketlin Priilinna "Rebecca Lindebergi" sarja 1. raamatu. Mul käib see lugemine küll vastupidi, sest möödunud kevadel lugesin sama sarja 2. raamatu läbi ja nüüd ootan kannatamatult millal saan 3. raamatut lugema hakata, mis hiljuti ilmus.

 Kaks magamata ööd on seljataga. Eile hommikul sain alles kell 6 magama, sest ma lihtsalt ei saanud aru kuhu tunnid kadusid. Kui sa loed ülipõnevat krimkat, siis sa ei saa teda käest ära, sest raamat haarab su endasse ja uni kaob. Umbes kella 3 ajal kobistas keegi vastu mu akent ja ma pidin infarkti saama, olin just ülipõnevas kohas oma lugemisega. Uhh!

 Naabrinaisele ka ei saanud muljetada raamatust, sest kogu aeg oli tibutagi seljas. Ka naabrinaine kurtis, et seda raamatut lugedes ta ei maganudki. Ketlin, sa röövid lugejatelt une!

 Tohutult põnev kriminaalromaan! Aitäh, andekas ja hea Ketlin, sa oled mu lemmik krimikirjanik! Ja seda päris tõsiselt. Eesti krimiseriaalid kahvatuvad selle raamatu ees!

 Kopeerin siia raamatu tuvustuse Rahva Raamatu lehelt aga oma sõnadega öeldes, tegu on õõvastava krimiromaaniga kus kahe lapse ema ja abikaasa tapetakse ning prügiautol töötav mees leiab tükeldatud naise laiba oma töö käigus. Kes on selles kohutavas kuriteos süüdi? Loe! Mina igatahes jõudsin juba vahepeal kõiki tegelasi kahtlustama hakata. Uhh! Rohkem ma ei räägi. Lugege! Laenake raamatukogust või ostke poest! Poes on see kuu lõpuni veel ülidoodne ka.

 Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

ENNE KUI ON HILJA

Autor: KETLIN PRIILINN

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 15 Google +0  0 Share0

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile... 

Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

ISBN	9789949278329
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	262 lk
MÕÕT	205x147x16 (mm)
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
SARI	REBECCA LINDEBERG
LISAMISE AEG:	30.04.201618.50 6.84 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 6.84 € KAUPLUSES: 7.20 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:HOMME, 17.01

16.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 6.pt

6.peatükk

„Sa võiksid mõnikord ise ka muret tunda kas su laps on söönud, on tal janu või soovib ta midagi. Kaua mina jaksan! Teid kasvatsin üles ja nüüd hakka veel sinu tööõnnetust ka kasvatama!“porises Tiffani, kelle vabadust kippus Marieti laps piirama.

„Ahah, meid kasvatasid! Kus üks su kasvandik on siis? Miks ta kodust põgenes? Sina ja laste kasvataja...“ oli Mrieti ja Tiffani vahelt ilmselt must kass läbi jooksnud. Enam ei olnudki lemmilaps ema jaoks see a ja o, sest polnud kellel vahet teha ja pealegi oli Tiffani noor, tahtis ringi käia ja teda häiris hüperaktiivne lapselaps, kes alalõpmata tema turjale oli lükatud.

„Lõpeta, Mariett! Kas selle jaoks olen sind kogu elu poputanud ja hoidnud, Lorietile eelistanud, et nüüd minu võimetes kahtlema tuled!? Ma oleks juba siis pidanud Lorietti rohkem uskuma ja hoidma, kui te lapsed olite! Kas see on tänu selle eest, et ma sind ja ju väänikust poega toidan ja riietan?!“ oli Tiffani raevus.

„Oh-oh-oh-hooo, vaata kus tuli eesrindlik ema mul välja! Kas räägime sinu pattudest isale ka vä? Nüüd tema igatseb Lorietti, sest Lorietti pole silmapiiril ja sa ei pea tema lapsi kantseldama! Missugune silmakirjalik mutt sa mul ikka oled! Mis ajast sa minu ja mu poja asju katad? Minu meelest saadavad vanaema ja vanaisa kogu aeg välismaalt elatusraha meile! Tahad öelda, et see on sinu raha? Sinu teenitud? Käi põrgusse, mutt!“ läks Mariett nii närvi, et ei valinud isegi sõnu enam, rääkimata austusest oma ema vastu. Tegelikult olid kaksikud lapsena igasuguseid asju, millest kõnelda ei sünni, pealt näinud ja kuulnud, aga nad vaikisid, isegi Mariett, sest kartis, et vanemad pöörduvad tema vastu ja hakkavad kakikut rohgkem hoidma. Raha maitse oli Marieti juba lapsena ära rikkunud ja nüüd oli ema oma lemmikvõsukesega suures hädas.

„Aitab! Ma ei talu seda enam! Ma olen ikkagi su ema, austust peaksid üles näitama! Sõimab nagu voorimees, häbinatukestki ei ole!“ Tiffani vihastas, keeras kanna pealt ringi ja kadus.

„Mine, mine, tõmba taas oma nosu täis ja pane keha müüki!“ Mariett lärmas emale hüvastijätuks. Õnneks elasid nad oma majas ja naabrid ei kuulnud, sest oli tööpäev.

„Oleks ma teadnud, et ma sellist madu oma nahal soojendanud olen, oleksin ammu juba lapselapse kasvatamisest loobunud! Juba tegelane! Kellesse see Mariett küll läinud on!“ Tiffani pidas enesega monoloogi ja oli maruvihane ning igatses Lorieti järgi, kes oli palju tasakaalukam ja Tiffani oli nii kindel, et Loriett oli tema iseloomuga ja Mariett mehe. Tema oli omast arust õiglane naine, hea ema ja korralik lapsevanem ja nüüd tuleb ta võsuke talle selliseid etteheiteid tegema, no on ikka tatikas!

„Fakk, mul on ikka loll mutt küll! Idioot! Mida ma selle titega tegema peaksin, kui ta enam meid ei toeta? Pekasin vanavanemate poole pöörduma ja kurtma, et em aei aita meid? Ta peab aitama! Rääkida isale tõtt? Ohh, ma ei tea ...Persse, oli mulle seda titte üldse vaja!“ Mariett oli kohutavalt närvis, sest ta kahe aastane poeg aina jonnis ja ajas elamist segi, ronid kappidel ja riiulitel, keeras köögis kuivainete purgid põrandale laiali ja mõksis ennast igasuguste toidujäätmetega kokku, kui teda kasvõi mõneks minutiks valveta jätsid.

Ilmselgelt ei olnud Mariett emaks olemiseks küps, sest ta lootis, et ta oma ema kasvatb ta lapse üles. Pealegi armastas Mariett nädalavahetuseti käia mööd ööklubisid ja siis vähemalt lõunani magada. Aga see häiris Tiffanit, sest Tiffani oli ise alles nagu vasikaeas, kappas ringi, pani pidu ja noolis võõraid mehi. Jõudis Mariett enne teda reede õhtul kodust varvast lasta, nööpis noor vanaema veinipudeli lahti ja hakkas vihast üksinda tinistama. Kui lõpuks lapselaps magama läke, ei löönud naine millegi ees risti ette. Teades, et abikaasa nädlavahetusel kodu ei väisa ning tütar niikuinii hommikuni mõnes ööklubis hängib, jätkus naisel jultumust oma isandaid, keda ta oli aastaid teeninud, lausa kodus võõrustada ja keppida. Tema jaoks ei olnud miski püha. Isegi see mitte, et kõrvaltoas magab lapselaps kes võib iga hetk ärgata.

Ühel hommikul tuli Mariett veidi varem koju, sest tal näkkas üsna ruttu ning vanem härrasmees, kes oli üks tuntud meeditegelane, ei julgenud Marietti hotelli viia, kartes, et kusagilt lekib tema abielurikkumine meediasse ja see võib ta abielu ohtu seada, võttis vastu noore naise kutse tema kodus ihunaudingute rahustamiseks. Tõsi küll, Marieti kodumaja oli mitmekordne ja mitmesopiline, aga emale vahele jääda Mariett ei soovinud. Nii nad vaikselt maja ülemislee korrusele hiilisdki. Kõik läks õnneks, kuni meediakangelane hommikul ennast minekule seadis, siis jooksis ta tualeti uksel kokku Tiffaniga, kes oli ta aastatepikkune armuke olnud.

„Fakk, mida sa mu majas teed!“ Tiffani ehmatas ennast näost valgeks.

„Ee, sind tulin otsima!“ Mees kohmetus.

„Misasja? Kus kohast sa mu elukohta tead?“ Tiffani ehmus, sest teadis, et see mees ei ole teda tema kodus keppimas käinud.

„Linnukesed sidistasid!“ Mees tegi silma.

„Ma võtan õhupüssi ja põmmutan need linnud maha!“Tiffani marutses.

„Kusss!“

„Mis kuss!? Tule nüüd vaikselt, kardan, et Mariett on juba koju jõudnud.“Tiffani haaras mehel käest ja taris oma magamistuppa.

See mis tütre magamistoas toimus, jätkus nüüd ema magamistoas. Süüdimatult. Võimekas mees, peaks mainima. Ja neil vedas ka, sest Mariett ei ärganud ning tütrele Tiffani vahele ei jäänud. Vedas tõsiselt, sest kes meist teab mis oleks võinud seal majas sellel hommikul aset leida. Igal juhul mees ei leinud peale seksiorgiat isegi pesema, vaid tõmbas ihumahladest nõretavale ihule riided peale ja kadus, tal oli tuli ikka tõega takus.

„Tere hommikust! Kas midagi head süüa ka on?“ Mariett tuli viimaks vastu lõunat oma toast välja, ringutas ja tundis ennast hästi.

„Jaa, mu kallis tütar, mida soovid?“ Tiffani oli eriti helde ja vastutulelik millegipärast.

„Keppi ja keeksi- muud ei teekski!“ Mariett vastas vanamoelise väljendiga. Tiffani ehmatas, arvates, et tütar kuulis midagi, et ta sellise teemaga hommikut alustas, kuid ta soostus vaikima, sest midagi öekdes oleks võinud ta ennast vahele rääkida.

 „Kuidas sa räägid, Mariett!“ Tiffani muhles pigem, kui noomis. Eks ole seksil aegade algusest võime õnnehormoone paljundada. 

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Kohal ookeani...

   KOHAL OOKEANI...

sinine ookean
käes hapra tuule
sillerdas ja peksles
vahuseid laineid
kohal promenaadi
nagu laperdav linnu
tiib pimeduses
ööst öhe

aga Manfredil oli soe
Manfred armastas vide
vikku ja ookeani taha
uppunud laineid
mida ta vaimu
silmas oma palk
oni aknast nägi ka siis
kui kae oli
ta silmad enesesse
neelanud

Manfred armstas ka ise
ennast oma üheksakümmet
aastat kõndinud jala
taldu mis taas beebi
roosad välja nägid

Manfred armastas oma elu
puud mille oksi ta
oma käe järgi painu
tanud ja murdnud oli

kui Manfred läks
puhusid karged tuuled
teisepoolt ookeani
ja viisid ta tuha tagasi lapse
aega tagasi minevikku
mis kõneles teises keeles

sinine ookean
käes hapra tuule
sillerdas ja peksles
vahuseid laineid
kohal promenaadi...

igal hingede õhtul
tuleb sinna maailma
mere piirile hing
ning haitub taas
aurustub pilveks
nagu poleks teda kunagi
olemas olnudki



15.01.2018.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 5.pt

 

  5. peatükk

  Kaks aastat oli möödunud nagu linnulennult ja kätte oli jõudnud kaksikute sünnipäev. Mariett tähistas seda pereringis, koos kaheaastase poja, ema ja isa ning Iirimaalt külla sõitnud vanavanematega, Tiffani ema ja isaga.. Lapse isaga Mariett kokku ei jäänud, sest mehel ei olnudki kooselu plaane ja tema öeldu kohaselt juhtus tal tookord tööõnnetus.

  Kaks aastat sai ka mööda Salomia-memme surmast ja Lorieti kodust lahkumisest. Tõsi küll, see lahkumiseotsus sündis toona puhtast protestist vanemate vastu, sest niikuinii tundis Loriett peale Salme surma ennnast siin maailmas üksinda. Teda küll otsiti isegi televisioonis ühe saate kaudu, aga ei leitud jälgegi. Loriett sai vanaemalt päranduseks kopsaka ümbriku suurema rahasummaga ning haihtus nagu vits vette. Tutvuse kaudu sebis ta endale võltsdokumendid ning leidis kodu ühes mahajäetud majas, Venemaa piiril. Sellest hetkest sai temast Laureen ning selle nimega tuntakse teda juba aastaid. Pealegi ei meeldinud talle oma endine nimi, sest kaksikõde Mariett, kes lapsena pudikeeles kõneles, kutsus teda Lolietiks ja hiljem lausa Lolliks või Lolitaks. See nimi polnud talle midagi head, peale Salomia, elus toonud, ning ta tegi õige valiku. Kui sa võtad endale teise, meelepärasema nime, mõjutab see ka su eluenergeetikat, samuti perekonnanime muutus. Sestap peaks igale inimesele, kes oma nimega ennast hästi ei tunne, jääma alatiseks valikuvõimalus seda muuta.

  Saage tuttavaks Laureen Kannikesega! Kannikese perekonnanime valis ta endale lemmiklille järgi.

Laureen oli oma 18. aastaseks sünnipäevaks elanud lausa kaks aastat erakuelu Eestimaa lõpus, ühes vanas metsamajas, mille ta enese jaoks korda kohendas. Naine ei kartnud tööd ning nii ehitas ta vanale majale isegi uue laudise ümber. Selle ostmise tarvis, nagu ka toidumoona pärast kõndis ta maha kilomeetreid ning sõidutas vana aiakärguga üksinda kõik vajaliku kohale. Ta ei suheldnud kellegagi, ning kilomeetreid eemal asuvas külas peeti teda imelikus või koguni nõiaks ning poesabas räägiti, et taevast olevat potsatanud alla üks luua seljas lendav nõid, kes nüüd ääremaa küla oma kaitse alla võttis. Pealegi elas selles metsamajas kunagi üks kohalik taimetark, kes ravitses maarohtudega inimesi. Kohalikud uskusid ka oma väljamõeldud legendi, sest külast kadusidki vargad ja vargused. Mitte keegi isegi ei julgenud iitsatadagi, kui Laureeni küla vahel liikumas nägi. Ning mitte keegi ei näinud ta nägugi, sest see oli alati musta looriga, mille ka Salme talle pärandas, kaetud. Küll peeti teda Piirinõia, mis oli endise elaniku hüüdnimi reinkarnatsiooniks, küll kusagilt välja ilmunud kaugeks sugulaseks, küll koguni nõis lapseks, keda ta polevat ise kasvatanud, aga mite keegi ei osanud aimata isegi kes selle naise taga tegelikult peitus. Ja ega keegi peale endise nõia surma sinna maja juurde minna ka ei julgenud, kardeti, et võib needuse kaela saada ning kuna see piirkond oli rästikutest tulvil, kardeti ka nõelata saada.

Mis või kes naise sinna juhatas? Ilmselt saatus, sest kusagil tuli ennast varjata ja päris mitu kuud toitus Laureen vaid taimedest ja marjadest, sest ta kartis, et teda leitakse. Aga nüüd, kus ta oli täisealine, ei kartnud ta enam midagi, kuid kellegagi sõbrunema ka ei kippunud, sest ta ei tahtnud minevikku oma ellu tagasi.

  Ühel päeval, kui ta järjekordsel poetuuril oli, võttis ta poemaja kõrvalt, millega ühes majas asus ka kohalik kultuurimaja, kaasa patsaka vanu ajalehti, eks ikka tule tegemiseks. Need olid külarahva poolt sinna kokku taritud, sest korra või paar aastas pidavat üks suur furgoonauto külarahvalt vanapaberit ära viima. Koju jõudes ehmatas naine ennast hingetusk, sest leidis ennast päris mitmest lehest, tagaotsitavana. Küll oldi teda ühes linnas liikumas nähtud, küll teises, küll nähti teda Soome viival laeval, küll üldse Amstedamis. Aga tema kaksikõde olevat väitnud, et õde on kindlalt elus, sest nad on ühe munaraku kaksikud ning ta tunneb seda. Tegelikult tundis ka Laureen, et Mariett igatseb teda, aga midagi polnud parata, hingevalu, mille kakikõde talle aastate jooksul tekitanud oli, püsis liiga värske ja valusana, et enda olemasolu reeta. Loriett oli Laureeni jaoks surnud ja ka maha maetud, teda ei eksisteerinud niikuinii enam ja ta ei kavatsenud oma nime kunagi tagasi vahetada, sest talle meeldis üksinda maailmas elada.

  Kevadisel pööripäeval, siis kui päike juba kõrgel oli ja päevad pikemad, nägi Laureen talu poole lähenemas ühte kogu. Hirm, mis sügaval naise südames elas, hakkas teda kimbutama, kuigi muidu ta ei kartnud üksindust ega metsloomigi. Aga ikka ja jälle meenusid talle vanema sõnad, et loomi ja surnuid pole mõtet karta, karta tuleb elavaid.

  Sammud aina lähenesid ning Laureen pani igaks juhuks pisargaasi pudeli oma taskusse. Ja kõlaski koputus vööruse uksele. Naine mõtles veidi, katsus hirmu endast eemale ajada ning keeras vana poollagunenud ukse lukust lahti ning avas selle.

  „Tere. Ma väga vabandan, et teid nii hilja tülitan, aga janu tuli peale. Kõmpisin oma kümme kilomeetrit maha ning iga sammuga janu kasvas. Nägin maanteelt, et kitsuke rada toob metsa ja arvasin siin maja olevat ning ma ei eksinud. Kas võib tassikese juua paluda?“ seisis naise eest pikk, saledapoolne mustapäine, umbes kahekülmne aastane noorsand, rohelised silmad siirust täis ja muudkui neelatas.

Laureen ei lausunud sõnagi, ta läks ja võttis ämbrist toobriga külma vett ja ulatas selle noormehele. Võõral oli tõsine janu, sest ta jõi kopsiku tilgatuks.

  „Aitäh! Olge te tuhandest tänatud!“ tänas ta südamest, keeras selja ja hakkas lahkuma. „Vabandust, kas noor neiu elabki üksinda siin metsas? Kas sa loomi ei karda?“ küsis ta uudishimust.

Laureen haaras masinlikult toobri, tema näos ei liikunud ükski lihast ja tal oli tunne, et ta ei oskagi enam kõnelda, aga ta testosterooni tase oli ilmselt laes. Laureen muutus kohmetuks ja tahtis vastata, kuid keel oli nii kramplikult suu laes kinni, et ei suutnud. Naine kartis, et mees märkab ta kohmakust ning arvas, et ongi vast parem, et keel temaga koostööd ei teinud.

  „Vabandan veelkord tülitamast! Kohtumiseni!“ tegi sümpaatne mees silma ja lahkus õhtuhämarusse.

  „Aa, eee, iii, oooo...“ tulid siiski häälikud tal üle huulte. Kuid naine oli hirmul. Kes see mees oli? Kes saatis võõra ta teele? Või oli tõesti tegu vaid janulise teelisega?

15. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

.../haiku/...

  ***

sumejas õhtus
mõisa vareme vahel
õitseb angervaks


14.01.2018.
Vana-Rääma

...(tanka)...

  ***

härma embuses
kuusirbi hõbekiired
metsade taga

laotavad põldudele
aasta alguse taaka


14.01.2018.
Vana-Rääma

Täisõgind riigiametnik...

  TÄISÕGIND RIIGIAMETNIK...

ta uratas
nagu kröösus
kelle taskud on
mammonast triiki
aga ikka pole
millagagi rahul tõusi
kust riigiametnik nagu
peaks oma taskust
töötule abi
raha maksma

poltseinikud ja
õpetajad tahavad
ka palka saada
nähvas peki
nägu

töötu tõusis
ja läks
kadus seitsme
tuule suu
nas
sest viimane õle
kõrs oli pooleks
murtud
see ei ida
nenud ega mäda
nenud

laske aga ikka
stagnaaegsed muidu
leivasööjad
vägesid juhtima
nii viiakse meie väed
Eestist välja
nii müüa
kse Eesti
maha


14.01.2018.
Vana-Rääma

Ergo ja teised asjad...

  Hea sõber Ergo sai hiljuti uue kauamängivaga maha ja hea sõber Maarja ostis mulle (kingin oma romaani vastu) selle plaadi. Tänud mõlemale! Mõnus oli sülti kausidesse pannes Ergot kuulata. Jee! Olen õnnelik!

 Nagu ma eelnevas blogis kirjutasin, viibisin ma kogu eilse õhtu ja tänase päeva Monrealis, sest kui saad ikka väga hea raamatu kätte, siis ehib see ka su söögilauda.

 Kevadel vist keetsin viimati sülti, seega on see blogipostitus siin koondnimetajaga -südliblogi. Eile õhtul tuli süldi isu peale ja need poesüldid on kohati ikka väga halvad ja maitsetud, seega võtsin ise vaaritamise ette. Natuke palju tuli, aga küll sööjaid jagub.

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Täna sai 2 nädalat mööda mu minioperatsioonist ning üleeile õnnestus mul ateroomi seina veidi haavast välja tõmmata. Natuke haiget tegi, aga elasin üle, nagu näete.

  Germoga on ka kõik kenasti ja Zorroga ka. Ta on meil eriti lembik, just siis, kui õuest naaseb, poeb sülle ja nurub pai. Nii ma ta Germo sülest tabasingi.


 Elame! Näeme!

notsu potti ja...

Germo ja Zorro vol 1

Germo ja Zorro vol2

valmis!

Chiao!


13. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma