peatükk
Noored istusid tänavakivil ja lasid Rinaldo valmistatud toidul hea
maitsta. Maris püüdis küll uurida mis on prae nimeks, aga
targemaks ei saanud ta niikuinii. Kuigi portugallastel on kombeks
praadi tehes lüüa ühte patta nii liha, kui ka mereannid, maitses
praad hästi. Rinaldo ei olnud küll maitseainete lisamisega kade
olnud ning ise väitis ta, et toit peabki vürtsikas olema, kuna
vürts tapab vähirakud ja ei lase sellel sõralisel oma kombitsaid
laiali ajama hakata. Pealegi meeldis Rinaldole tegelikult idamaine
köök. Tema tehtud praad sisaldas, kalmaare, loomaliha, sibulat,
ohtralt jalapenot, tursakala, kikerherneid ja palju muud. Rinaldo
armastas kokku segada igasuguseid pajaroogasid, sestap ei olnudki
neil õiget nimetust. Ja üleüldse oli Maris hämmingus, et ühe
toidu sisse lisatakse palju erinevaid lihatooteid, olgugi, et
kodumaine seljanka, mille sees on ka palju erinevaid lihasid, on
naise üks lemmikuid.
Inimesi liikus tänaval palju, mitte keegi ei vaadanud viltu, et
noored seal einestasid. Pigem soovisid möödujad neile head isu,
naretasid ja liikusid edasi.
„Hmm, päris maitsev oli! Aitäh, sõber!“ kiitis Maris Rinaldo
kokakunsti, kuigi ilmselt ta peab veel harjuma portugalipäraste
toitudega. Samas osad praed on samad mis Eestis. Näiteks ühel
päeval käis ta kanapraadi söömas. Lisandiks oli keedetud riis ja
tomati viilud, ainult kastme maitse oli võõras, aga meeldiv. Ei
midagi erilist. Ja isegi sama jääteed, mida Maris armastab, on
saadaval, nagu ka teisi kaupu. Kuid jah, magusast tunneb Maris
pidevalt puudust, aga Rinaldo lubas teda juhatada kommipoodi, kus
müüakse teiste maade toodangut ning siis peaks naine oma
magusavajaduse saama rahuldatud.
„Mul on südamest hea meel kui sulle maitses! Kas said ikka
kõhukese täis? Või võin sind veel millegagi kostitada?“ oli
Rinaldo kavala näoga.
„Oi, ei, aitäh! Ma lähen lõhki!“ tänas naine. Rinaldo
võttis taskust pisikese šokolaadi, mille ta oli oma kodu juurest,
pisikesest poest ostnud, just Marise tarvis, ning vibutas seda.
Marisel hakkas lausa suu vett jooksma.
„Oiiii, Rinaldo, sa oled vastik!“ lausa janunes naine selle
magusa suutäie järel.
„Sohh! Kuidas siis nii kohe?!“ oli mees hämminugus, naise
kiuste hakkas ta maiust paberist lahti võtma ning asetas oma suu
juurde.
„Näehh!“ tegi naine solvunud nägu, nagu lapsena, kui mõni
mängukaaslane maiuse paberist lahti võttis ja temaga ei jaganud.
Selline asi solvas maiasmokka kohutavalt. Tema ise oli alati
viisakas, ning teda oli õpetatud asju teistega jagama. Tõsi küll,
vahel tuli ette ka päevi, kus ta sai vaid paar kommi, läks vaikselt
oma tuppa ning pistis need ruttu põske, et ei peaks teistega jagama,
nii teevad kõik lapsed kellel magusaisu on suur.
Rinaldo oli kaval, ta õrritas naist tükk aega, kuni pistis
šokolaadi naisele suhu ning üritas siis ise ka sellest ampsata. Ja
siis nad suudelsid. Ja see suudlus ei olnudki soolane.
„Appi, kõik vaatavad!“ tuli naisele äkki meelde kuidas nad
Trevoriga omal ajal diskol suudlesid ja korraga avastadi, et kümned
silmapaarid neid vaatasid. Ta kangutas ennast Rinaldo embusest lahti,
kugistas viimase šokolaaditüki alla ning limpsas keelega suunurgad
puhtaks, kuid tema üllatuseks publik puudus.
„Ainult mina näen sind, mu kallike, ainult mina! Ja kui keegi
vaatabki, siis ilmselt tunneb ta meie üle rõõmu ning uhkust, ei
iial kadedust!“ selgitas Rinaldo, sõi suu tühjaks ja lonksas vett
peale. Maris muutus vallatuks, haaras noormehe käest veepudeli nii,
et Rinaldo tsärk sai märjaks, aga noormees oli kiirem, haaras
pudeli tagasi ja valas sellest vett Marisele. Naine kiljus nagu
puberteedieas nooruk ning tegelikult olid mõlemad nagu pubekad, sest
neil oli lõbus teineteisega olla ja armunud inimesed tihti
muutuvadki nagu lasteks tagasi, teevad meeletusi ja lapselikke nalju,
aga see pole üldsegi paha, sest lapselikkus on vaid voorus.
„Aga tead, aeg tiksub. Ise tahtsid mind õhtul üllatada. Peaks
ühe siesta maha ning saaks siis õhtul uuesti kokku. Mul ongi kodus
palju toiminguid.“ nentis Maris.
„Aga kes nõud ära peseb?“ tegi Rinaldo Marisele silma.
„Aga kes mu hambad ära peseb?“ vastas Maris küsimusele
küsimusega, tegi Rinaldole silma ning muigas.
Noored kallistasid ning kumbki läks oma teed, sest põnev õhtu
ootas ees.
Marisel oli kõht nii täis, et ta lausa potsatas oma voodile.
Meeled olid nii hajevil ning miski ei andnud asu.
„Pagana pihta, Rinaldo meeldib mulle! Meeldib nii hullupööra,
et,et...ma lausa kardan temaga kahekesi olla! Aga mis sellest siis
on, kui ma ikkagi...Ei, ei, Maris!“ kutsus naine ennast korrale.
Aga unistamine ja armunud olek tegi oma töö, uni tikkus vägisi
silma. Naine jäi magama.
„Pagana pihta, see naine meedib mulle hullupööra! Ei anna enam
asu,ei päeval, ega öösel! Küll need Eesti naised on ikka sarmikad
ja kenad! Hullumaja! Kuidas ma küll saaksin ta südame võita? Ohh,
Rinaldo, sa ei tea isegi kas ta siia jäädavalt elmaa jääb ja sina
oled juba kõrvuni sees! Kui õige aitaks teda? Aitaks talle tööd
leida, siis ehk jääb? Jees, geniaalne idee!“ jõudis Rinaldo
järeldusele, pesi kähku nõud ning ruttas sõbra juurde, kellel oli
keskväljakul oma ehete pood.
„Hei, Rahul, kuidas läheb?“ tervitas ta indust sõpra, kellel
oli Rinaldo visiidi üle siiralt he ameel.
„Hei, hei! Mis ime see küll on, et sina siia tulid!? Oled
viimasel ajal kuhugile kadunud, sind näeb üliharva. Kas on midagi
juhtunud?“ oli Rahul mures.
„Ei, ei vastupidi, kõik on kõige paremas korras! Õhtul lähen
fadot laulma, tulin veidi aega parajaks tegama. Aga kuidas endal? Kas
äri õitseb?“ uuris Rinaldo.
„Mis ta siin õitseb, aga, noh, kurta ei saa, kuigi kerge väsimus
on. Vanemad sõitsid Delhisse, kuna vanaisa tervis ei ole enam kiita.
Nad koliks hea meelega vanaisa Portosse, aga taat on mul oma riigi
patrioot, ei tema tule. Siunab teine niigi meid, et me olla
kodumaareeturid, aga...Ja mina pean päevast päeva ning ööst öösse
siin üksi majandama. Päris raske on. Tänaseks olen küll
neljatunniste siestadega juba ära harjunud, aga ikkagi, tunnen
ennast nagu töörobotina, vabu päevi ei olegi. Ja ise? Oled naise
võtnud, et nii õnnis nägu peas?“ oli Rahul terane, kuid muigas.
„Ee, seda, et...ei, ei, ma ei ole naist võtnud! Kus sa sellega!
Ega need asjad nii ruttu ka ei käi. Kuid tõsi, olen ühest naisest
rohkem huvitatud, kui teistest. Ei saa salata. Ta lihtsalt on
võrratult ilus, kõige ilusam, maailma ilusam!“ ei suutnud mees
oma emotsioone tagasi hoida.
„No jah, mis sul viga, eks naised tiirle ikka hõbedahäälsete
meeste ümber rohkem! Sul on alati valikut olnud, erinevalt minust ,
kes lausa elabki poes. Ja ega mul kerge ei ole, vanemad on vanemad,
nemad loodavad ikka, et abiellun kunagi indu naisega ning kolime
kodumaale tagasi. Nad tõesti südamest loodavad. Aga eks seda näita
aeg. Vanapoisi staatus ei ole enam mägede taga, aga nii, siis poes
aastaid saates võingi elu ilusama aja maha magada.“ kurtis mees,
kes nägi väga nägus välja, tark ja kena, alati hoolitsetud India
mees, blondide naiste silmarõõm.
„Nojah, eks ta ole. Oot, sul ei ole ühtegi vaba päeva, aga
vajaksid?“ tuli äkki Rinaldole meelde idee mille pärast ta sõpra
külastas. Kuigi mitte ainult Marise heaolu pärast, tal oligi süda
juba veavas, et polnud Rahuli ammu külastanud.
„Jah. Just. Said minust õigesti aru!“ teatas Rahul.
„Oot, oot, mu üks naistuttav otsib tööd. Ta küll ei oska
portugali keelt, aga inglise keelt räägib perfektselt. Äkki tema
saaks sulle vabu päevi anda?“ pakkus Rinaldo.
„Kas tõesti? Kas ta oleks siin poes nõus oma pikki päevi
veetma? Inglise keelega saab ideaalselt hakkama, mina ka ju sain,
enne, kui portugali keele selgeks õppisin. Pole probleemi! Ohh,
sõber, ma oleksin väga tänulik, kui tõesti eliaks kellegi, sest
tunnen, et vajaksin puhkust.“ rõõmustas Rahul.
„Aga ma räägin temaga, luban. Lähen räägin juba täna.
Tegelikult lähengi temaga täna fadot lauma, ehk tahaksid kaasa
tulla? Teekisn teid tuttavaks? Ega ei peagi väga vara kohal olema,
võid ka peale tööd tulla, kui tahtmist ja jaksu!“ kutsus Rinaldo
sõpra kaasa.
„Aga ma tulengi. Panen lihtsalt täna veidike varem äri kinni ja
tulen. Ausalt. Aitäh!“ säras indust mees nii eriliselt, et ta
suurem mandlikujulised silmad läksid lausa vett täis, aga need olid
rõõmupisarad.
Rinaldo läks koju, käis vannis ning lõhnatas ennast. Ta ei
tihanud mitte koduseinte vahel oodata millal nad Marisega kokku
saavad. Mees võttis oma kitarri, ostis lilled ning jalutas taas
Marise akna alla fadot laulma. Naine arvas, et näeb fadolaulu unes,
kuid silmi avades taipas, et kõik toimub siiski ilmsi. Ta oli sisse
maganud. Maris läks rõdule, vehkis käega ning vabandas, et oli
liiga pika iluune teinud, aga tal polnud aimugi, et Rinaldo mitu
tundi enne kohale tuli. Aga naisel oli kõik sättimata, ta teatas
mehele, et ruttab vanni ja siis sätib ennast kenasti valmis. Rinaldo
soostus, ta istus trepimademele ning laulis edasi, kaabu jalge ees.
Möödujad aina nautisid, poetasid kaabusse sente, tänasid ja läksid
oma teed.
Kui Rinaldo fadot lauma läks, said Rahul ja Maris kenasti
omavahel aega veeta. Käed olidki löödud ning loetud päevade
pärast lubas Maris ehetepoodi praktikale minna, sest ega tal müüja
kogemust ei olnud. See, et Rahul ning Maris rõõmsalt aega veetsid,
tegi Rinaldo pisut armukadedaks, ta laulis südantlõhestavalt
armastusefadot, lausa nii, et pisarad voolsid, aga Maris ei näinudki,
ta ainult kuulas, kui sedagi, ja vestles uue tuttavaga. Näis nagu
nad oleks üliõnnelikud tutvumise üle. Küllap olidki. Muidu
suhteliselt karsklane Maris aina valas portveini ja jõi ning
ilmselgelt oli ta juba kergelt svipsis. Isegi Rahul tarbis ohtralt
veini, kuigi ta seda jooki ei armastanud, aga ilmselt hea seltskond
paneb pruukima ja ega sellel hetkel ei mõelda ka tagajärgedele. Kui
Rinaldo lõpuks oma etteastega ühele poole sai, oli tal päris raske
seltskonda sulanduda, sest teda ei kuulatud. Mees kartis, et tegi elu
suurima vea, kutsudes Rahuli kaasa. Ta kartis, et Maris on ehk nüüd
hoopis Rahulist huvitatud ja temal pole enam mingisugust lootust
Marise südant võita. Kui juba naist tema lemmikfado, mis üle
Rinaldo huulte kõlas, ei liigutanud, siis võis kahtlusel tõepõhi
all olla.
„Ma hakkan liikuma. Tahaks nautida öist Douro kallst ja lihtsalt
jalutada.“ teatas Rinaldo ootamatult.
„Kas sina tahad ka juba koju minna?“ küsis Maris Rahuli käest.
„Mis koht see kodu veel on? Ma tulin üle hulga aja välja ja
naudin õhtut, ei tahaks mitte veel minna!“ iroonitses indu.
„Mina tahaks ka jääda, sest tuju on nii hea ja mul pole
niikuinii und, sest magasin päeval.“ teatas Maris. Rahulil oli
ilmselgelt he ameel, ta lootis, et saabki Marisega kahekesi jääda.
India mehel ei olnud õrna aimugi, et just Maris on see kellesse ta
sõber armunud on. Rahulile endale hakkas Maris nii meeldima, et ta
hea meelega oleks naise ise koju saatnud.
„Olgu. Head pidutsemist!“ tõusis Rinaldo lauast ja hakkas ukse
suunas liikuma. Korraga tabas svipsis Marist hirm.
„Oota! Ma tulen ikka ka!“ hõikas ta Rinaldot. Rinaldol oli hea
meel, aga ta hing ikka valutas. Maris jooksis mehe juurde ja siis
tõusis lauast ka Rahul, kelle samm oli juba üsna tönts. Rinaldo
nägi sõpra lähenemas ja viisakusest palus ka Marisel Rahuli
oodata. Nii nad kolmekesi mööda öist Douro kallast kodu suunas
jalutasidki, kuid piinlik vaikus oli nende kaaslaseks saanud. Kõik
kolm olid mõtteisse vajunud, kui äkki Rahul suu avas.
„Maris, kas ma võin sind koju saata?“ küsis ta. Maris
ehmatas. Ta küll nautis mõlema mehe seltskonda, aga Rinaldot ta
juba usaldas. Rahuli aga mitte.
„Tänan pakkumast, sõber Rahul, aga ma eelistaksin üksinda koju
minna!“ jäi Maris viisakaks. Pealegi tundis ta Rinaldo seltskonnas
ennast turvaliselt ja Rahuli pealetükkivus ehmatas teda.
„Meie sinuga, Rahul, näeme juba ülehomme. Aga ma tõesti laien
ise ka kodutee üles!“ lubas Maris. Indu jäi veidi nukraks, aga
samas see meedlis talle, mees lotis, et kui ta esimesel kohtumisel
Marist suudelda, ega enda omaks ei saa, siis naise usaldus tema vastu
kasvab, et nii teenib ta plusspunkte ja juba järgmisel kohtumisel on
naine tema. Rahul oli selles nii kindel.
Selgus, et ka Rahul elas Belamonte tänaval, aga rohkem keskväljaku
lähedal. Nii ta seltskonnast lahkuski ja Rinaldol avanes võimalus
Marist koju saata ning naine isegi ei põigelnud. Esimest korda nende
tutvuse ajal kutsus Maris Rinaldo endale külla.
Lõpp.
detsember. 2017.a.
Kell 5.02 hommikul
Vana-Rääma
