pühapäev, 12. veebruar 2017

"Kas keegi kuuleb mind?"-Ketlin Priilinn


  Täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 2. raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" lugemise. See on kriminaalromaani sari. Mina ja minu lugemine, eksole? Ikka ja jälle lugesin Rebecca perekonnanimeks Lindgren. Ja mitte ei saa sellest üle ega ümber. Minu kiiks.

  Päris mitu õhtut krimka seltsis magama jäämine oli piinav, sest mitte kuidagi ei tahtnud raamatut käest panna ning lugesin varajaste hommikutundideni. Mida sellest järeldate? Mina tean mida mina arvan. Tegu on minu lemmikkrimkaga ja seda päris ausalt. Kui ikka tegelased tulevad sinuga unenägudesse kaasa ja hakkavad seal oma elu edasi elama, on tegu hea raamatuga. Ma tegin peale kaante sulgemist iluune ja olin kusagil Lasnamäe ühikamajas, otsisime Germoga oma 23 nr korterit, mille päranduseks saime. Meil ei õnnestunud seda üldse üles leida, sest iga õige numbriga uks avanes kas ööklubisse või pubisse kus üks raamatu tegelastest Jaak endale narkotsi süstis. Siis jõudsime taas trepikoja esimesele korrusele, postkastide juurde ja sealt valisin selle raamatusarja esimese ja kolmanda osa (kuigi Ketlin alles kirjutab kolmandat), võttes neid lausa mitu tükki, et sõpradele kinkida kuna need olid seal postkastide juures tasuta saadaval. Mina veel imestasin, et kuidas see võimalik on, aga narkarite punt kes seal kõrval mul seisid ja Germole liiga püüdsid teha, imestasid, et miks ma neid raamatuid tahan, kuna mitte keegi selle trepikoja ega maja inimestest polnud lähimatki huvi tundnud. Hakkasime majast välja tulema, kuna lootusetu oli oma korteri ust üles leida, kuid siis tuli juba meiega õiendama raamatutegelane Artjom, kui leebus, tahtis oma pampu meie kätte sokutda ning lubas, et ostib ise meie elamise üles. Leidiski. Siis hakkasid narkarid kogu aeg ukse taga raha pommimas käima, kuni tuli Arjom ja andis neile kolakat. Arjom kutsus ennast ise meile külla ja jäigi. Vot nii! Sähh sulle romaan! Ketlin, nüüd tead ka Arjomi edasisest saatusest.  Ehk oligi hoopis see põhjuskes miks ta Kati juurest lahkus? :)

  Mul on selle sarja esimene raamat lugemata, aga kavatsen selle kindlasti endale osta. Ja kolmandat raamatut ootan ka väga.

  Ka Ketlin armastab lisada raamatusse hästi palju tegelaskujusid, aga mulle nii meeldib. Ongi mõnus kui pead vahepeal meelde tuletama kes keegi on, see aitab meenutada eelmisel õhtul loetut. Mina igatahes elasin mitu ööpäeva selle raamatu seltsis ja jaksasin isegi vahepeal Pärnu kirjandusõhtu peakorraldada.
Rohkem ei tihka avalikustada millest raamat kõneleb, muidu räägin kõik ära ja...Aga ühte ma ütlen, ma olen üliõnnelik, et selle raamatu endale sain, vahetasime Ketliniga.

  Ahjaa, seda ka veel, et minu jaoks on krimka põnev, kui hakkan igas tegelases kolli nägema, no mitte igas just ja ka mitte kolli, aga kahtlustasin mõrvas juba ka neid kellel polnud sellega lähimatki kokkupuudet. Paranoia, ah? No, nii juhtub minuga ka krimisarju vaadates.

  Kaanekujundus ja raamatu pealkiri on ka 100% teemasse. Ülihea kujundus Liis Karult! Ja veel need kaaned. Olen ka igatsenud, et mu mõnel raamatul oleks sellised n.ö. poolkõvad või poolpehmed kaaned. Usun, et ükskord mu unistus ka täitub.

 Nüüd jään ka veel 3. raamatut ootama ja nagu mul kombeks, kopeerin Rahva Raamatu lehelt väikese raamatututvustuse ka siia.

Siirad tänud, Ketlin!

12. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

19.90 18.91 €
  • RAAMAT

    KAS KEEGI KUULEB MIND

     9 Google +0  0 Share0
    Kui 17aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda? 
    „Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.” 
    Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

laupäev, 11. veebruar 2017

Üliemotsionaalne kirjandusõhtu kohvikus Versus

esineb Lea Jaanimaa

  Täna kell 17.00 toimus järjekordne kirjandusõhtu kohvikus Versus. Meid oli kohale tulnud alla paarikümne inimese, kuid kõik sujus väga kenasti ja emotsioonid olid tõesti laes. Aitäh kõigile!

  Kahjuks Fil (Vallo) ja Sven haigestusid ning mina ei tahtnud oma "imelise naeratuse" pärast PETUT esitleda. Soovime kõik koos Vallole ja Svenile jõudsat paranemist! Paraku gripp möllab juba mitmendat kuud ja haigused ju ei küsi tulekuks luba. Nii jäi mõnigi kuulaja tulemata.

  Siirad ja suured tänud ka Versuse töökale kollektiivile, kelle tööpäev läks ikka väga pikaks! Ühesõnaga meie esitlused kulgesid lausa üle 4 tunni, sest nii palju oli rääkida.

  Urmas Saardile, vastsele Sindi linna aasta inimesele ja minu lemmikajakirjanikule siirad ja suured tänud! Urmas ehk jaksab lähipäevil kirjas ja pildis ka kirjandusõhtu ära märkida. Aga varume kannatust, sest ta pidas koos meiega peaaegu lõpuni vastu.

  Täna astusid lavale 2 kirjanikku, kelle alaliseks elukohaks on Soome. Helle Toomingas küll elab seal alaliselt juba 6 aastat, aga Lea Jaanimaa jagab ennast Eesti-Soome vahet. Siirad ja suured tänud, et võtsite aega meie kirjandusõhtut väisata!

 Pärnakatest olid ka 2 esinejat kohal. Heli Künnapas esitles on "Tähtajalise elu" mõlemat raamatut ja menukit "Jõuluks koju." Lisaks temale astus lavale esoteerik ja "Eesti nõidade tuleproovi" saates osalenud Elo Maalinn ehk Elu Kaitse. Tema raamat on veel küll arvutis, aga vabal laval leiame koha ka nendele, kes tahavad oma raamatut esitleda enne selle sündi. Nii nad Heliga diili tegidki ja läheb tööks.

  Lisan siia ka mõned pildid mille oma telefoniga tegin. Hiljem täiendan galeriid Urmas Saardi poolt tehtud fotodega. Olge valvel!

Kohtumiseni juba 8. aprillil kell 17.00 Versuses! Siis on lubanud Tartust tulla Tajo Kadajas ja Luulur. Võrust tuleb Elina Allas ja pärnakatest ka veel keegi, aga see on saladus ;)

  Armastan!

11. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Galerii:
esineb Heli Künnapas
rahvas
esiplaanil Urmas Saard
rahvas
rahvas
esineb Helle Toomingas
Elo ehk Elu Kaitse
Elo ehk Elu Kaitse

neljapäev, 9. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum




    8.peatükk

  „Tilde, ma tahan piima juua. Või teeks kohvi? Kuidagi jube väsimus on ja mingi ärevus ka, mitte just hea ärevus. Ja see ei ole kindlasti sellest tingitud, et Trevor ootamatult ära sõitis. See on hoopis mingi muu tunne, mitte meeldiv. Ja see ei ole tekkinud täna. Miks minuga kogu aeg nii on, et tunnen just halbu asju kusagile nädalajagu päevi ette? Kas ma olen nõid?“ ei suutnud Maris ühe koha peal istuda, küll käis ta trepilt hoovi kiikamas, küll loendas vana palkmaja palke, küll kruttis raadiot ühelt kanalit teisel, küll näppis telefoni.
  „Mäletad, kui sa alles väike olid, umbes nelja või viie aastane. Siis sa tunnetsid juba seda ette mil vanemad sulle järgi tulema hakkasid. Kui isa sind ükskord minu juurde tõi, väites, et nad lähevad emaga kaheks nädalaks reisile, tundsid sa ette isegi kellaaja mil isa sulle järgi tuleb? Siis selgus, et su emal ja isal oli tekkinud erimeelsus ja isa veetis võõrsil vaid nädala. Koju naastes tuli ta sulle kohe järele. Mina arvan, et sul on oma vanematega tugev vereside ja telepaatia, sellepärast tunnedki asju ette. See järgi tulemine ei olnud ka sulle just meeltmööda, muudkui leidsid põhjuseid, et saaksid minu juurde pikemaks ajaks jääda. Ma küll ei oska öelda miks sa just halbu asju ette tunned aga minu arvates on see hea, sest need hoiatavad sind. Arvan, et sul on üks suur ja armas Kaitseingel, kes ei lase sinuga halba juhtuda.“ jutustas Tilde.
  „Sedand küll, aga tegelikult see kõik häirib mind, õigemini häirib mu elu. Need signaalid või tundmused ei lase mul öösel ka korralikult magada, niikui külge pööran, kaob uni. Ja siis ma muudkui mõtlen ja mõtlen, mõtlen üle. Hakkan maha suruma neid nägemusi ja seda rohkem kimbatusse satun. Mitu tundi läheb aega uuesti uinumine. Ja siis vähkren voodis ja vaatan iga natukese tagant kella, et sisse ei magaks. Miks ma ei võiks häid asju ette näha ja tunda? Näiteks tunneksin ette millal on õige aeg bingoloto pilet osta ja siis võidaksin. Miks on üldse elus nii, et paljud inimesed tunnevad just halbu asju ette, aga ikkagi halva tulemist ära hoida ei saa? „ ei mõistnud Maris.
  „Küllap on see juba looduse poolt paika pandud, et just negatiivsed nägemused leiavad tee meie juurde. Kui me tunneksime ainult häid asju ette, siis tunduks, et elu ongi vaid postiivne. Siis me ilmselt ei oskaks arvatagi, et on olemas ka neurtaalsed ja negatiivsed tundmised või nägemused. Ja siis oleks ikka väga kurb kui korraga peame pettuma kõigis ja kõiges. Ma usun, et vanajumal on nägemuste ja tundmustega mestis ja just tema on see kes hoiab ja kaitseb meid suuremate krahhide eest, kuid väiksed eksimused tulevad ainult kasuks, sest kui poleks vigu ja eksimusi, muutuksime laisaks ja mugavaks ja ei õpiks eluga paremini hakkama saama. Elus peab kõik tasakaalus olema. Mis juhtub kaaludega, no, pean silmas rippkaalusid, kui asetad ühe peale raskema koorma ja teisele kergema? Varitseb oht maha kukkuda. Kui me elaks ainult positiivses maailmas, varitseks ka meid oht kukkuda negatiivsuse sülle ja siis oleks me abitud nagu beebid, kes ei suuda ennast kaitsta. Kui inimene omandaks ainult positiivsed kogemused elust, oleks ta omadega ummikus. Iga eksimus ju teeb meid tugevamaks ja paneb mõtlema. Paneb tegeutsema nii, et me uuesti samasse ämbrisse ei astuks. Minu meelest on hullem see, kui me näeme maailma ainult positiivsetes toonides ja ei suuda ennast kaitsta halli ühiskonna eest. Kui oled nägija, peaks nägema kõike. Selleks tuleb õppida ka läbi roosade prillide maailma tumedamat varjukülge nägema. Tegelikult inimene õpibki kogu elu. Kui ta oleks sündides tark valmis, ei eksiteeriks meil koole ega midagi. Siis poleks üldse paljudel asjadel mõtet. Aga õnneks vanajumal enne ikka mõtles, kui inimese lõi. Mõtles pilk tulevikku suunatud. Just tema oli see kes ühiskonna ja inimesed oma kaitsva tiiva alla võttis. Iseasi on see, kui inimene ei tunnista teda, ei lase ennast aidata. Jumal on ainult üks, neid ei ole mitu, nagu kipuvad erinevad usulahud seda tõlgendama. Jumal andis meile kõigile ühesugused õigused, kuid me kõik oleme erinevad ning osad meist ei kasuta seda mida ülevalt antud on, vaid elab üle oma võimete, püüdes üle hüpata oma varjust, mis on võimatu. Sestap, kallis Maris, võtame elu nii nagu meile ta antud on ja jääme ikka iseendiks, olgugi, et elu vahel loobib selliseid kaikaid kodaratesse milliseid sealt kätte enam ei tarvitse saadagi. Või kui selleks võimalus avaneb, muutuvad ratta kodarad kõlbmatuks ja ratas ei täida enam oma funtsiooni. Vaid remont aitab. Ka inimest aitab vahel vaid remont, või vaimne avanemine. Sestap armastan ma alati korrata kuldseid sõnu-ära iial ütle iial!“ unustas Mathilde ennast jutustama.
  Esimest korda elus tundus Tilde jutt Marisele veider. Maris arvas, et memm tahab ehk tema mõtteid mujale viia. Tegelikult Maris ise alustas selle teemaga, aga talle näis, et memm astub oma jutuga teemast kõrvale. Samas oli tal tohutu austus vanatädi vastu, sest vanatädi Tilde oli alati tema jaoks olemas. Alati! Mitte kunagi ei keelanud ta Marisel endale külla sõita. Isegi ette teatama ei pidanud, memm ei näidanud talle kunagi ust. Tegelikult olid nad taadiga ka väga lähedased. Ehk siis Tilde kunagise abikaasa Johannesega, kes täna küll jälgib oma lähedaste tegevusi pilvepiirilt. Taat oli just see kes salamisi Marisele taskuraha andis, ja seda igal päeval, kuigi nende talu juures poodi ei olnud ja tüdruk poes käia ei saanud. Maris oli vahel vanakestel külas lausa kuu aega jutti ja koju naastes oli ta päris rikas, kuid peitis oma raha koduste eest, sest kartis noomida saada. Tegelikult Maris kogus raha ühe oma lemmikeseme tarvis, mida ta ammu igatses aga vanemad talles seda ei võimaldanud. Kui ükskord tüdruk kohalikust poest jalgrattaga koju sõitis, olid vanemad väga kurjad, arvates, et Marisel on näpumood juurde tulnud. Marise ema võttis lapse ja ratta käekõrvale ning läks seda poodi tagasi viima. Poemüüja vaatas naist jahmunud näoga ja samal ajal oli just poe uks lahti ning kõik alevi moorid ukse taga piimasabas. Jutt Marise pikkadest näppudes levis kulutulena ning tüdruk jäeti koduaresti. Kui Maris oli poolteist päeva koduarestis olnud, külastas juhtumisi neid vanatädi mees Johannes, kes tuli alevisse arsti manu. Kui taat intsidendist kuulis, läks ta poodi ja tõi ratta sealt koju tagasi. Kuna Marise vanemad poleks iial lubanud, et lapsel nii palju taskuraha on, puges taat hädavale taha ja ütles, et see on Marisele tulevase sünnipäeva puhul kingitud. Maris vaatas küll taati jahmunud näoga ja oli isegi veidi pettunud, sest kartis kingitusest ilma jääda, kuid leppis olukorraga, et nüüd pääseb vähemalt koduarestist. Alles kuu aega hiljem sai ta taadi käest teada, et taat luiskas ta vanematele just Marise heaolu huvides. Aga kibekiirelt tegi ta lemmiklapsele ka selgeks, et valetada ei tohi. Et tema tegi seda Marise pärast, kuna tal oli lihtsalt tüdrukust kahju. Taat oli Marisesse nii kiindunud, et erimeelsuste ja ebamugavuste vältimiseks tegi ta tüdrukule pangakonto ja hakkas sinna iga kuu raha kandma, et Maris 18 aastaseks saades saaks endale taadilt kopsake summa, nagu elukindlustuse või kindlustuse iseseisvasse ellu. Siis ju vanemad ei saanud keelata selle raha vastu võtmist. Ja see ei tähendanud, et Maris poleks enam taadi käest sulli saanud, ikka sai, aga vähem ja harvemini.
  „Ma kuulen auto hääli. Oot, lähen vaatan. Minu vanad kõrvad mind ei peta, sest siin metsavaikuses olen harjunud ka vaikust kuulama. Mind on selle pärast välja naerdud, aga ma kuulen vaikust, see heliseb.“ läks memm majast välja.
  Mõne hetke pärast oligi auto hoovis, Trevor saabus. Ta tormas memme teretamata autost välja ja hakkas mööda hoovi ringi tuhisema. Kirus midagi suurel häälel ja ei olnud mitte sõbraliku olekuga. Memm sai aru milles asi, kuid ta ei julenud sekkuda.
  „Trevor, kallis, ma olen nii õnnelik, et tagasi tulid!“ jooksis Maris talle sülle. Tervitamsie asemel jäi noormees külmaks ja apaatseks. Ta pilk on juhm. Maris polnud sellist Trevorit enne näinud.
  „Jajah! Kuule, ega sa mu telefoni juhtumisi siit leidnud ei ole?“küsis ta lõppeks.
  „Ei, aga ühe kena noormehe leidsin küll siit!“ naljatas Maris ja nurus Trevorilt musi, kuid viimane keeras pea, lükkas Marise eemale ja hakkas autosse minema.
  „Oota nüüd, Trevor!“ karjus Maris, kuid noormees käivitas juba auto ja hakkas sõitma. Alles siis tõstis Maris käe püsti ja lehvitas Trevori telefoni. Noormees tagurdas ja jättis hoovi sellised jäljed maha, nagu oleks metsaveomasin need sinna unustanud. Ta tuli autost välja, tänas Marist, andis tüdrukule külma suudluse otsmikule ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Maris jäi nõutult keset hoovi seisma ja ta silmadest valgusid pisarad, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Maris tundis ennast maailma õnnetuima inimesena. Kuigi lemmimtädi oli temaga koos seal metsada vahel, kartis neiu, et on oma kallima kaotanud. Ta kartis, et Trevor väsis temast ja nende platoonilisest suhtest ning leidis uue kallima. Maris varises kokku.

9. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

"Lootusetu juhtum"- Saale Väester


 Möödunud ööl lõpetasin Saale Väesteri romaani "Lootusetu juhtum" lugemise. Pean tunnistama, et olen aastaid jälginud, kuidas Saale sulest üha ilmub uusi raamatuid, kuid see on alles esimene mille läbi lugesin. Raamatuid ilmub üldse palju ja paljusid tahaks ju ka omada. Kuid tänu grupile "Eesti kirjaneitsid" olengi viimasel ajal paljude Eesti naisautorite raamatute võrra palju rikkamaks saanud.

  "Lootusetu juhtum" jutustab meie riigi sotsiaaltöö valukohtadest ja ühest töötajast, kes oleks nagu stagnaajas kinni ning nooremast töötajast kes on just ülikooli lõpetanud ja oma karjääri alguses. Lootusetuks juhtumiks on üks tegelastest, üksikema Riina, kellel valitseb ka kodus range kasvatus. Kuigi ta ise on 29 aastane, väärkohtleb tema ema teda haiglaslikult ja seoses sellega hakkab Riina ka ennast lootusetu juhtumina tundma. Eks saame me kõik ju kodust kaasa vundamendi millele hakkame oma elu rajama. Aga kole, kui su lihane ema ahistab ja piinab sind ning temaga on mestis valla sotsiaaltöötaja. Aga tänu nooremale sotsiaaltöötajale muutub Riina elu täielikult. Mulle väga meeldivad ilusa lõpuga raamtud.

  Olen ise aastaid sotsiaaltööd teinud ja sellepärast läks see raamat mulle eriliselt korda. Kindlasti loen veel Saale raamatuid. Aitäh selle võimaluse eest, Saale!

9. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahav Raamatu lehelt:

15.37 14.60 €

  • RAAMAT

    LOOTUSETU JUHTUM

     2 Google +0  0 Share0
    Pärast ülikooli lõpetamist saab Anneli tööd sotsiaaltöötajana. Ta on noor, energiline ja usub kaljukindlalt oma lemmikõppejõu väidet, et lootusetuid juhtumeid pole olemas. Kuid juba esimesel tööpäeval kohtub Anneli üksikema Riinaga, keda vanem kolleeg Lea peab just nimelt lootusetuks juhtumiks. Anneli otsustab Riinat aidata ja kogu maailmale tõestada, et tema õppejõul on õigus. Võimuka ema range kontrolli all elava Riinani jõudmine osutub aga oodatust keerulisemaks. 
    Kas Annelil õnnestub Riina elu muuta või on ta lõpuks siiski sunnitud tunnistama, et Riina puhul on tõepoolest tegemist lootusetu juhtumiga?

teisipäev, 7. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1. peatükk
 „Proua Mirell Williams, kus te viibisite ajavahmikus 13.30-14.00?“algas töö jaoskonnas.
 „Kus ma viibisin, kus ma viibisin. Planeedil Maa viibisin. Kas ma pean oma eraelu nagu seltskonnaajakirja teie ees lahti lööma või? Mina olen kannataja! Mina! Miks te mind piinate??!! Otsige õiget süüdlast!“raevutses Mirell.
  „Vabandust! Teie turismitalus puhkes sellel ajavahemikus tulekahju. Me ju üritamegi selgeks teha õnnetuse põhjust. Palun tehke meiega koostööd, muidu on meie töö mõttetu.“ kutsus vanempolitseinik proua Willismsit korrale.
  „Ma ei vasta teile. Kutsuge Vanaküll.“ loobus Mirell vanempolitseinikule, suurele, pikale ja kõhukale, Verner Ploompuule vastamast.
  „Piirkonnavolinik Vanakülli ei ole majas. Ta läks traumapunkti.“ jäi Ploompuu resoluutseks.
„Olgu. Ma siis räägin. Peame koos poja Trevoriga turismitalu, kuid meil on praegu puhkus. Trevor sõitis oma kallimaga maale ja mina jäin üksi majja. Siis helises telefon ja sain teada, et üks turismigrupp Saksamaalt on meie tallu tulemas. Helistasin pojale ja lappasin ka külalitepäevikut, kuid jäime endale truiks, et me ei ole tänaseks ühtegi külalist registreerinud. Olin paanikas ja kartsin, et ehk grupp on ikka tulemas. Kartsin ennast lolliks teha, sest ei oska saksa keelt. Siis koputati uksele ja sisse astus võõras memm. Ta nägi väga närb välja ja palus vett. Loomulikult pakkusin talle. Memm kurtis, et oli metsal marjul käies ära eksinud, jätnud korvid suure puu alla ja hakanud koduteed otsima, kuid metsasiht juhatas ta meie tallu. Kui olime pisut juttu puhunud, palus memm, et viiksin ta koju, kuna ta nägi tõesti väsinud välja. Memme viima minnes keerasin taluukse lukku, kuigi reeglina ma seda ei tee. Kui olime paarsada meetrit sõitnud, pidasin auto kinni, kuid memme korve seal puu juures ei olnud. Mõlema peas vasardas segadus. Korraga kuulsin auto häält ja arvasin, et ehk on mitteoodatud turismikgrupp tulemas. Parkisin auto metsa ja siis kadus auto hääl. Ahjaa, äkki tundsin suitsulõhna, vaatasin auto üle ja veendudes, et minu auto ei kärssa, käivitasin selle ja läksin memme asulasse viima. Ühelt maalt astus memm autost välja ja haihtus, nagu poleks teda olemas olnudki. Ei tea ma ta nime ega elukohta. Vanus võib olla 80 ja pealegi, aga müstiline oli ta küll. Ja siis helistas Ronald Vanaküll ja määras mulle kohtamise.“ muigas Mirell.
  Ploompuu vajus mõttesse. Kuigi Mirell rääkis selgesõnaliselt ja usutavalt, ei ole tal alibi. Kummaline, et ta muidu koduuksi ei lukusta. Kes võis olla see vanamemm? Kuidas on võimalik, et memm kaob nagu tina tuhka. Midagi siin ei klapi.
  „Kas sa tõesti ei tea kuhu kanti see memm läks? Milline ta välja nägi? Pikem? Lühem? Saledam? Korpulentsem? Mida ta seljas kandis? Mis oli tema eripära? Oli mõni iseäralik kõnemaneer või liigutus?“ küsis Ploompuu.
  „Ausalt öeldes, kui ma nüüd järgi mõtlema hakkan, siis tal olid esihambad puudu ja seoses sellega sisistas kuidagi eripäraselt s tähte. Ja rääkides neelas sõnalõpud alla. Tükk tegemist oli tema jutust arusaamisega. Selline matsakas maanaine oli, lüheldane. Hallide õlgadeni ulatubate hõredate juustega ja umbes 80 aastane ilmselt. Minu jaoks natuke kohtlane, kuna arvas, et Värska vesi on alkohol. Ja sihukese eluvõõra olekuga. Võib ehk isegi dementsuse all kannatada.“ kirjeldas Mirel.
„Nojaa...Nagu ma aru sain, elate seal koos oma pojaga. Kas teil või teie pojal on vihavaenlasi? On teie poeg abielus? On tal lapsed? Kui vana on teie poeg? Millega ta lisaks talupidamisele tegeleb? Kuidas tal oma isaga suhted on?“ jätkus ülekuulamine.
  „Jah, tegelikult on kogu turismikompleks justnimelt mu poja Trevori oma. Minu teada tal küll vihavaenlasi ei ole, vähemalt ma ei ole seda täheldanud ja pojake ei ole kurtnud. Kuid iial ei või teada, meie oleme ju palju jõukamal järjel, kui keskmine eestlane, kadestajaid võib küll olla. Kunagi ei või ju teada kes sind silme all ülistab ja seljataga kirve selga lööb. Mina ei usalda ammu juba enam inimesi. Olen ettevaatlik. Trevor hakkab kolmekümnele lähenema, pole ta ka enam mingi poisike. Ja minu teada ei ole ka minul vihavaenlasi. Omast arust ei ole ma kellelegi liiga teinud. Väikeseid erimeelsusi on miniaga ette tulnud, aga kõik on ületatavad olnud. Hmm...Millega Trevor veel tegeleb. Vanas kultuurimajas ta aeg-ajalt käib sõpradega ja moodasas keeles ka hängimas. Aga üldiselt ma ei uuri tema käest väga, sest see ei meeldi talle. Oma isaga on tal siiani head suhted, kuid isa vaid juhendab teda pilvepiirilt, ei muud. Trevori isa on ammu surnud.“ selgitas Mirell asja.
  „Rääkige mulle lähemalt oma miniast? Millest teil omavahel erimeelsused tekivad? Kas ta töötab või õpib? Millisest perest ta pärit on?“ pommitas Ploompuu edasi.
  Mirellil oli juba kõrini. See kõik tundus talle musta pesu pesemisena. Ta mõtles, et mis õigus on politseinikel ja uurijatel nina tema ellu toppida. Kuidas saab kindel olla, et iga isiklimumgi info ei leki? Tema jaoks oli politseinike amet tänamatu, sest üliharva said nad tõele jälile ning kui nad mõne kadunud inimese üles leidsid, oli see küll eriline ime. Esiteks juba see käes Mirellile vastumeelt, et kadunud inimesi nad kohe otsima ei hakka, peab teatud aega möödas olema, aga just selle teatud aja jooksul oleks veel ehk võimalik inimene päästa. Naine oli mõttes ja kaalus kas vastata või mitte. Lõppude lõpuks ei puutunud ju Maris asjasse, kuigi minia ja ämm ei saanud eriti omavahel läbi. Aga Mirrel ei hakanud kitse ka panema, mis teda vaevab. Oli ju tegelikult Maris talle võõras, kuigi minia staatuses juba poole aastakest olnud. Aga naine tundis, et temal ei ole õigust sekkuda ning vaikis endiselt.
  „Ema, sa ei anna mingit infot! Tule, lähme siit minema! Tule, tule!“ astus politseijaoskonna uksest sisse raevunud Trevor. Ploompuu vahtis nagu tuppa sittunud kass, alandlik pilk ees. Ise sellisel positsioonil ja ei osanud seisukohta võtta, vaid vaikis nagu tumm. Mirell tõusiski püsti ja oli valmis pojaga lahkuma, sest ta juhe oli ikka parajalt koos.
  „No, hea küll. Võid minna. Kui oleme asjasse selgust saanud, teavitame ka teid,“ tegi Ploompuu otsuse. Mirellil oli tunne, et Ploompuu kartis ta poja reaktsiooni ja küllap see ka nii oli, sestap ta Trevorile vastu ei hakanud. Naine heitis juhmi pilgu vanempolitseinikule ja asutus koos pojaga jaoskonnast välja. Tegelikult oli ta veidi hirmul, sest Vanaküll lakkus alles oma haavu. Mirell kartis, et piirkonnavolinik seda asja nii ei jäta, et Trevor talle kallale tungis, et sellest võib suur jama ja järgmine kohtu geiss tulla, lisaks talu süütamisele. Teisalt oli Trevori pilk selline, et ta oli vajadusel ka Ploompuule võimeline äigama.
  „Trevor, mis nüüd saab? Kus me elama hakkame? Praegu ei tohi nii ehk naa talu ligigi minna, enne kui kõrgemalt luba antakse. Mis ometi saab?“ oli naine paanikas.
  „Mis saab, mis saab...Pomm tuleb alla panna sellele mendimajale, nagunii nad ei saa oma tööd tehtud. Detektiivid tuleb palgata. Mul ei ole mitte mingisugust usku, et süütajale jälile jõutakse. Äkki on hoopis mundrimeeste endi hulgas mõni püromaan, kes meie kodu süütas ja leekidest rahulduse sai! Fakk, ma ütlen! On ikka seakari küll! Nii palju heategijaid platsil ja ei saanud siis mu suksut päästa.“ Nii kutsus Trevor oma uhket Land Roverit, millest tal kõige rohkem kahju oli. Trevor oli nii püha viha täis, et lajatas rusikaga mendimaja papist seinasse augu. Tal oli täielikult poogen kas keegi nägi või mitte. Mirellil hakkas lausa hirm. Ta ei söandanud enam sõna sekka öelda.
  „Mind ei koti, et koju minna ei tohi. Lähme ja kõik!“ raevutses Trevor edasi. Ta hakkas taskust telefoni otsima, kuid ei leidnud. Ei leidnud ta seda ka autost. Trevor käivitas kiiresti auto ja kimas kodu poole, lootes, et leiad sealt telefoni. Talu rusude juurde jõudes valitses seal vaikus, ei ühtegi hingelist. Päästekomando oli juba lahkunud, kuigi nii ruttu ei tohiks, majad võivad uuesti süttida. Aga ilmselt oli ka neil poogen või tegelt Trevor ei imestanudki üldse enam millegi üle. Ka seal ei olnud telefonist jälgegi. Mees lõi jalaga vastu põlenud auto kere, sülitas sellele ning pani uuesti autole hääled sisse.
Kui nad olid umbes viisteist minutit mööda kitsukest metsavahe teed sõitnud, tegi Mirell oma suu lahti.“Kuhu me läheme? Trevor, tule mõistusele! Kuhu sa mind viid??!! Ma ei taha sinna metsamajja!“tundis Mirell hirmu ühe paiga üle, sest ta tundis tee ääres laiuvate jändrike ja metsasihtide järgi ära tee, mis viis kohta mis oli teda painanud kaua aega.
  „Mida sa vingud! Tahad siin metsa vahel maha minna vä? Davai, mine kui tahad! Ise tead!“ peatas Trevor auto ja tema üllatuseks astuski tema kaunis ja elegantne ema punastel tikkkontsadel autost otse rööpasse sõidetud porisele teele. Trevor ei suutnud selgelt mõelda, nii ta jättiski ema sinna metsavahele, lootuses, et tagasi minnes võtab ta sealt peale. Aga kallima juurde maale oli veel päris pikk tee sõita.

7. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 6. veebruar 2017

"TAVALINE PEREKOND"- Tuule Lind


  Möödunud öö veetsin taas selle raamatu seltsis ja ausalt öeldes oleksin tahtnud veel lugeda. Mitte, et raamat lõpetamata oleks, pigem vastupidi. Ma lihtsalt ei tahtnud, et see raamat lõppeks, sest see on minu viimase aja üks suuremaid lugemiselamusi. Katsun nüüd kirjutada blogi nii, et ma süžeed ette ei reeda, et teie saaksite ka sellise elamuse nagu mina sain. Ma olen nii lummatud ja samas olen ma õnnelik, et aasta eest TUULE LINNU avastasin.

  Aasta tagasi lugesin ma tema sulest esimese raamatu ja arvustasin ka. Nii sai alguse meie virtuaaltutvus. Olen selle üle väga õnnelik ja loodan kunagi autoriga tutvuda ka reaalselt.

  Tuule Linnu eelmise (minu loetute hulgast) raamatu arvustust saate lugeda SIIT.

  Kui ma TAVALISE PEREKONNA mõne õhtu eest kätte võtsin, avastasin ma kohe, et see raamat on eriline, midagi mulle. Algas see 1930. aastatega. Kuna minu enda Ema on sündinud 1935. aastal ja rääkinud palju tolle aja elust, siis tundsin vägaväga palju äratundmisrõõmu. Seega hakkas raamat tööle minu jaoks juba esimestest ridadest. Tuule Linnu huvitav käekiri ja süžee ülesehitus lausa kutsub lugema. Oli, kuidas mulle meeldib kui järgnev peatükk tekitab alguses segadust, et kes see tegelane küll on, kellest autor kõneleb. Ja sujuvalt loed välja kellega tegu.

  Seda raamatut lugedes pidin ma ka korduvalt pisaraid valama. Aga õnneks jäid rõõmupisarad lõppu.
Kui ma öösel kell 3 raamatu sulgesin, ei saanud ma und, sest elasin Angela maailmas, elasin ja tundsin seda kõike nagu omal nahal. Suutsin ilmselt lugedes Angelaks kehastuda ja ei tahtnud rollist väljuda. Seda ei juhtu minu puhul väga tihti.

  Oo, jaa, ka Pärnumaa (Libatse kant) ei jäänud raamatust puudumata...

  Raamat on nii tõe- ja elutruu. Just selline oligi elu eelmisel Eesti ajal, Vene ajal ja nüüd. Ühesõnaga autor jõuab raamatuga tänapäeva välja. Väga palju on üllatusmomente. Üllataval kombel alles ukse avanud tegelane hakkab selles raamatus nii elama, et teikib tunne nagu tunneksid teda. Sama tunne mida tundis Angela...Eriti puudutas see kroonuteema, aga ma siin peatuksin. Lugege ise! Mina olen väga õnnelik, et see raamat ehib mu riiulit ja olemas on. Selle eest võlgnen tänud raamatu autorile. Aitäh!

P.S. Ühtegi halba sõna ei ole tõesti ütelda, kaantekujundus on ka täitsa omal kohal. Kui norida siis selle kallal, et kiri on liiga pisike, aga see on juba kivi kirjastuse kapsaaeda. Eks ma nüüd natuke punasemate silmamunadega ringi käin, kas lugemisest või nutumisest, mine võta kinni!

6. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

17.90 17.01 €

  • RAAMAT

    TAVALINE PEREKOND

    Autor: TUULE LIND
     0 Google +0  0 Share0
    Angela elu ei alga just kõige paremini. Ta pere on maailmasõja keerises üsna korralikult laiali pillutanud ning juba rahulikumal ajal, tüdruku sündides, ei ole arstid sugugi kindlad, kas sest lapsest elulooma saab. Aga saab, ja ehkki füüsiliselt pisut väeti, kasvab temast väga terane laps. Ent juba teismeeas tuleb ta ellu ootamatu pööre. Tuule Linnu seitsmes romaan jutustab ühe tavalise Eesti perekonna erilise loo. Loo, mis vähemalt mingis osas tuleb tuttav ette pea kõigile meist.