Täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 2. raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" lugemise. See on kriminaalromaani sari. Mina ja minu lugemine, eksole? Ikka ja jälle lugesin Rebecca perekonnanimeks Lindgren. Ja mitte ei saa sellest üle ega ümber. Minu kiiks.
Päris mitu õhtut krimka seltsis magama jäämine oli piinav, sest mitte kuidagi ei tahtnud raamatut käest panna ning lugesin varajaste hommikutundideni. Mida sellest järeldate? Mina tean mida mina arvan. Tegu on minu lemmikkrimkaga ja seda päris ausalt. Kui ikka tegelased tulevad sinuga unenägudesse kaasa ja hakkavad seal oma elu edasi elama, on tegu hea raamatuga. Ma tegin peale kaante sulgemist iluune ja olin kusagil Lasnamäe ühikamajas, otsisime Germoga oma 23 nr korterit, mille päranduseks saime. Meil ei õnnestunud seda üldse üles leida, sest iga õige numbriga uks avanes kas ööklubisse või pubisse kus üks raamatu tegelastest Jaak endale narkotsi süstis. Siis jõudsime taas trepikoja esimesele korrusele, postkastide juurde ja sealt valisin selle raamatusarja esimese ja kolmanda osa (kuigi Ketlin alles kirjutab kolmandat), võttes neid lausa mitu tükki, et sõpradele kinkida kuna need olid seal postkastide juures tasuta saadaval. Mina veel imestasin, et kuidas see võimalik on, aga narkarite punt kes seal kõrval mul seisid ja Germole liiga püüdsid teha, imestasid, et miks ma neid raamatuid tahan, kuna mitte keegi selle trepikoja ega maja inimestest polnud lähimatki huvi tundnud. Hakkasime majast välja tulema, kuna lootusetu oli oma korteri ust üles leida, kuid siis tuli juba meiega õiendama raamatutegelane Artjom, kui leebus, tahtis oma pampu meie kätte sokutda ning lubas, et ostib ise meie elamise üles. Leidiski. Siis hakkasid narkarid kogu aeg ukse taga raha pommimas käima, kuni tuli Arjom ja andis neile kolakat. Arjom kutsus ennast ise meile külla ja jäigi. Vot nii! Sähh sulle romaan! Ketlin, nüüd tead ka Arjomi edasisest saatusest. Ehk oligi hoopis see põhjuskes miks ta Kati juurest lahkus? :)
Mul on selle sarja esimene raamat lugemata, aga kavatsen selle kindlasti endale osta. Ja kolmandat raamatut ootan ka väga.
Ka Ketlin armastab lisada raamatusse hästi palju tegelaskujusid, aga mulle nii meeldib. Ongi mõnus kui pead vahepeal meelde tuletama kes keegi on, see aitab meenutada eelmisel õhtul loetut. Mina igatahes elasin mitu ööpäeva selle raamatu seltsis ja jaksasin isegi vahepeal Pärnu kirjandusõhtu peakorraldada.
Rohkem ei tihka avalikustada millest raamat kõneleb, muidu räägin kõik ära ja...Aga ühte ma ütlen, ma olen üliõnnelik, et selle raamatu endale sain, vahetasime Ketliniga.
Ahjaa, seda ka veel, et minu jaoks on krimka põnev, kui hakkan igas tegelases kolli nägema, no mitte igas just ja ka mitte kolli, aga kahtlustasin mõrvas juba ka neid kellel polnud sellega lähimatki kokkupuudet. Paranoia, ah? No, nii juhtub minuga ka krimisarju vaadates.
Kaanekujundus ja raamatu pealkiri on ka 100% teemasse. Ülihea kujundus Liis Karult! Ja veel need kaaned. Olen ka igatsenud, et mu mõnel raamatul oleks sellised n.ö. poolkõvad või poolpehmed kaaned. Usun, et ükskord mu unistus ka täitub.
Nüüd jään ka veel 3. raamatut ootama ja nagu mul kombeks, kopeerin Rahva Raamatu lehelt väikese raamatututvustuse ka siia.
Siirad tänud, Ketlin!
12. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
- RAAMAT
KAS KEEGI KUULEB MIND
Kui 17aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).
