No, ei saa ju magama minna kui oled just lõpetanud ligi 400 lk raamatu lugemise, mis on nii põnev ja kaasahaarav! Alguses ma täitsa ehmatasin. Arvasin, et autor hakkab ümber kirjutama armastatud mängufilmi "Siin me oleme." Keerasin ja pöörasin raamatut, mida rohkem edasi lugesin, seda enam viis see mind selle filmi maailma, kuni ühelt maalt taipasin, et asi on ikka minu mõttemaailmas. Ilmselt igatsen mängufilmi taasnäha, kuigi olen seda tonttebkuipalju kordi näinud. Aga julgen soovitada neile kes seda mängufilmi armastavad, lugeda seda raamatut!
Üle pika aja tunnen esimest korda et tahaks raamatu järge lugeda. Tahaks teada kuidas nende tegelaste elu edasi läheb, kuidas suhted kujunevad, kuidas möödus järgmine suvi maal vanaema juures. Algul raamatut kätte võttes ei suutnud ma teemaatikat ja kaanekujundust kuidagi seostada, tundus eksitav. Kuid raamatusse sisse minnes üha rohkem tajusun kui hea kujundus kaanel on, kui hästi sobib sisuga. Kuigi ka raamatu pealkirja vastus peitub alles lõpus ja kaanepildi sobivus samuti. Samas sellel ei pea järge tulema, jääbiki ruumi fantaasiateks ja inimene saab ise ette kujutleda tegelaskujude saatust. Ühesõnaga ma olen üliõnnelik selle kingituse üle, kallis Anne- Mari. Aitäh, aitäh! :)
Kui hakkasin mõtisklema, et kelle pseudonüüm võiks olla Jaan Mikweldt, siis asja uurides sain targemaks ja jagasn seda meeleldi ka teiega.
****************************************************
Novembrikuises Eesti Naises ilmus pikk ilus intervjuu Jaan Mikweldtiga, autor Inge-Helene Pello.
Muuhulgas saame teada Jaan Mikweldti suure saladuse - et tegu on hoopis daami, mitte härrasmehega. Pildil on tema autoportree koos Pegasusega.
Ajaloolise tõe huvides kopeerin kogu selle pika ja ilusa loo siia. Justkui nekroloogiks...
Muuhulgas saame teada Jaan Mikweldti suure saladuse - et tegu on hoopis daami, mitte härrasmehega. Pildil on tema autoportree koos Pegasusega.
Ajaloolise tõe huvides kopeerin kogu selle pika ja ilusa loo siia. Justkui nekroloogiks...
**
Kes on kirjanik Jaan Mikweldt?
Lugejad on kindlasti juba aru saanud, et tegelikult olen ma naisterahvas ja Jaan Mikweldt on mu pseudonüüm. Nimi tuleb mu vanaisalt, kelle eesnimi oli Jaan ja kes ootas väga pojapoega, et oma nimi talle edasi anda. Sündis aga saatuse pilkena tüdruk. Noh, nüüd saab vanaisa siis sedagi.
Perekonnanimega on lugu veidi keerulisem. Nimelt lõppes mu vanaisa nimi a-ga, kui mu isa aga peale sõda Norilskis vangis oli, teatati talle: "Misasja? Meesterahva nime lõpus ei käi a. Võtad kunagi naise, siis tema on a-ga." Eestis see aga teatavasti nii ei ole ning jäimegi minu ema ja mina ilma a-ta. Kõhklesin kaua, kas võtta oma või vanaisa nimi, kuid siis otsustasin, et kõige õigem on teha kirik keset küla ja võtta nimi, mis oli meil enne eestistamist.
Lugejad on kindlasti juba aru saanud, et tegelikult olen ma naisterahvas ja Jaan Mikweldt on mu pseudonüüm. Nimi tuleb mu vanaisalt, kelle eesnimi oli Jaan ja kes ootas väga pojapoega, et oma nimi talle edasi anda. Sündis aga saatuse pilkena tüdruk. Noh, nüüd saab vanaisa siis sedagi.
Perekonnanimega on lugu veidi keerulisem. Nimelt lõppes mu vanaisa nimi a-ga, kui mu isa aga peale sõda Norilskis vangis oli, teatati talle: "Misasja? Meesterahva nime lõpus ei käi a. Võtad kunagi naise, siis tema on a-ga." Eestis see aga teatavasti nii ei ole ning jäimegi minu ema ja mina ilma a-ta. Kõhklesin kaua, kas võtta oma või vanaisa nimi, kuid siis otsustasin, et kõige õigem on teha kirik keset küla ja võtta nimi, mis oli meil enne eestistamist.
Kas olete alati tahtnud kirjanikuks saada?
Tõelise kodulinna patrioodina tahtsin kõigepealt minna muidugi raudteetööliseks. Olin siis kolmeaastane, isa unustas lõunale tulles värava haagist lahti ning mina kasutasin loomulikult kohe juhust. Mäletan, et kui jõudsin ristteeni, siis mõtlesin: "Kas lähen nüüd vasakule, ema tööle (postkontorisse) või paremale, isa tööle (veduridepoosse)?" Võitis veduridepoo. Nagu pärast vanemad kaebasid: "Küll hüüdsime, palusime tagasi tulla - ei kuula, vaatab tagasi, naerab ja jookseb edasi." Ei aidanud muud, kui isal tuli jalgratta selga hüpata ning mind tagasi tuua. Seda, mis järgnes, ma enam ei mäleta (vist ei olnud tahtmist meelde jätta). Muide, sellel päeval oli ka pilte tehtud. Pildistamist ma ei mäleta, aga foto peal olen ma küll sobivalt kahtlase ja kavala näoga, ju oli mul juba siis ärajooksmine plaanis.
Tõelise kodulinna patrioodina tahtsin kõigepealt minna muidugi raudteetööliseks. Olin siis kolmeaastane, isa unustas lõunale tulles värava haagist lahti ning mina kasutasin loomulikult kohe juhust. Mäletan, et kui jõudsin ristteeni, siis mõtlesin: "Kas lähen nüüd vasakule, ema tööle (postkontorisse) või paremale, isa tööle (veduridepoosse)?" Võitis veduridepoo. Nagu pärast vanemad kaebasid: "Küll hüüdsime, palusime tagasi tulla - ei kuula, vaatab tagasi, naerab ja jookseb edasi." Ei aidanud muud, kui isal tuli jalgratta selga hüpata ning mind tagasi tuua. Seda, mis järgnes, ma enam ei mäleta (vist ei olnud tahtmist meelde jätta). Muide, sellel päeval oli ka pilte tehtud. Pildistamist ma ei mäleta, aga foto peal olen ma küll sobivalt kahtlase ja kavala näoga, ju oli mul juba siis ärajooksmine plaanis.
Esimeses klassis tahtsin saada muidugi õpetajaks, nagu ka enamus mu tuttavaid. Nimelt meeldis mulle hirmsasti hindeid panna, muust õpetajakutse juurde kuuluvast ma suurt ei hoolinud.
Kuskil kuuendas-seitsmendas klassis valiti mu ema kohtu kaasistujaks (ehk kaasanoogutajaks, nagu ta ise ütles). See kohtuasi hakkas mind huvitama. Kuid siis tuli vahepeal keemia, mis oli minu jaoks väga kerge ja põnev nagu ristsõnad. Ka oli mul toona väga tore ja entusiastlik õpetaja, nii et üheksandas klassis õppisin ma olümpiaadide jaoks anorgaanilist keemiat juba ülikooli programmi järgi. Aga siis läks see õpetaja ära ja polnud enam kedagi, kes mu huvi oleks üleval hoidnud. Ka hakkasin mõtlema, mis minust edasi saab. Jätkata tahtsin kindlasti ainult Tartu Ülikoolis, ikkagi kõige vanem ja soliidsem kõrgkool, õpetajaks saada ei tahtnud aga enam üldse. (Palun väga haleda häälega vabandust kõikide mu endiste õpetajate ja praeguste õpetajatest tuttavate ees!) Siis meenus varajasem huvi juristi elukutse vastu ja läksingi juurat õppima.
Kuskil kuuendas-seitsmendas klassis valiti mu ema kohtu kaasistujaks (ehk kaasanoogutajaks, nagu ta ise ütles). See kohtuasi hakkas mind huvitama. Kuid siis tuli vahepeal keemia, mis oli minu jaoks väga kerge ja põnev nagu ristsõnad. Ka oli mul toona väga tore ja entusiastlik õpetaja, nii et üheksandas klassis õppisin ma olümpiaadide jaoks anorgaanilist keemiat juba ülikooli programmi järgi. Aga siis läks see õpetaja ära ja polnud enam kedagi, kes mu huvi oleks üleval hoidnud. Ka hakkasin mõtlema, mis minust edasi saab. Jätkata tahtsin kindlasti ainult Tartu Ülikoolis, ikkagi kõige vanem ja soliidsem kõrgkool, õpetajaks saada ei tahtnud aga enam üldse. (Palun väga haleda häälega vabandust kõikide mu endiste õpetajate ja praeguste õpetajatest tuttavate ees!) Siis meenus varajasem huvi juristi elukutse vastu ja läksingi juurat õppima.
Kuidas leidsite tee kirjutamise juurde?
Minu esimesed teosed valmisid siis, kui ma kirjutadagi ei osanud. Nimelt oskasin ma toona juba joonistada, vähemalt enda arust ning kõiki seiklusi sai ju sedamoodi jäädvustada. Harilik vihik, joonistasin kas sulepea või pastakaga, pildid olid umbes tikutopsi suurused ja las käia. Joonistused olid väga toredad, mäletan siiani ühte pulmapilti. Pruut oli väga uhke, lipse ja linte täis, peigmees polnud üldse nii huvitav, aga käis paratamatult pruudi juurde. Kahjuks lõppes ta keha millegipärast juba kusagil pruudi rinna kandis otsa (pead olid siiski enam-vähem ühekõrgusel), kuid sellest polnud suurt muret: nimelt venitasin ma jalad hiiglapikaks, et ta pruudiga ikka ühel tasapinnal seisaks. Nii et proovige seda ülimalt pikakoivalist peigmeest ette kujutada.
Siis tuli kool, kirjatähtedega kirjutama õppimine. Mäletan ka, et alustasin kahte raamatut, mõlema peategelaseks millegipärast poisid, ühte sain valmis vist kaks, teist neli leheküljepikkust peatükki, siis jäid pooleli. Kirjutada oli minu meelest liialt aegavõttev, jätkasin nn. koomiksitega, ainult et nüüd lisandusid neile ka sõnad, asjade kohta, mida joonistada ei saa. Praegugi vaatan, et kirjeldada ma eriti ei viitsi, maastiku, ruumide ja isegi peategelaste välimuse kohta panen kirja ainult paar sõna kui sedagi.
Esimesed tõsised jutud kirjutasin keskkoolis. Need olid loomulikult suurest ja paksust armastusest ning tagantjärele lugedes väga naljakad. Õnneks oli mul niipalju aru peas, et neid võõrastele ei näidanud.
Minu esimesed teosed valmisid siis, kui ma kirjutadagi ei osanud. Nimelt oskasin ma toona juba joonistada, vähemalt enda arust ning kõiki seiklusi sai ju sedamoodi jäädvustada. Harilik vihik, joonistasin kas sulepea või pastakaga, pildid olid umbes tikutopsi suurused ja las käia. Joonistused olid väga toredad, mäletan siiani ühte pulmapilti. Pruut oli väga uhke, lipse ja linte täis, peigmees polnud üldse nii huvitav, aga käis paratamatult pruudi juurde. Kahjuks lõppes ta keha millegipärast juba kusagil pruudi rinna kandis otsa (pead olid siiski enam-vähem ühekõrgusel), kuid sellest polnud suurt muret: nimelt venitasin ma jalad hiiglapikaks, et ta pruudiga ikka ühel tasapinnal seisaks. Nii et proovige seda ülimalt pikakoivalist peigmeest ette kujutada.
Siis tuli kool, kirjatähtedega kirjutama õppimine. Mäletan ka, et alustasin kahte raamatut, mõlema peategelaseks millegipärast poisid, ühte sain valmis vist kaks, teist neli leheküljepikkust peatükki, siis jäid pooleli. Kirjutada oli minu meelest liialt aegavõttev, jätkasin nn. koomiksitega, ainult et nüüd lisandusid neile ka sõnad, asjade kohta, mida joonistada ei saa. Praegugi vaatan, et kirjeldada ma eriti ei viitsi, maastiku, ruumide ja isegi peategelaste välimuse kohta panen kirja ainult paar sõna kui sedagi.
Esimesed tõsised jutud kirjutasin keskkoolis. Need olid loomulikult suurest ja paksust armastusest ning tagantjärele lugedes väga naljakad. Õnneks oli mul niipalju aru peas, et neid võõrastele ei näidanud.
Pärastpoole kirjutasin ikka vahetevahel mõne jutu, aga üksnes endale, avaldamisele ma ei mõelnudki. Kaheksakümnendate aastate lõpus saatsin siiski ühe käsikirja romaanivõistlusele. Jälgisin suure hoolega, et käsikiri ikka klassikalise romaani nõuetele vastaks ja tegelased pidevalt areneks ning näe, romaan leidiski väljatoomist, źürii soovitas autoriga ühendust võtta. Kuid kuna toona oli teatavasti väga huvitav aeg, jäi ühendus võtmata (vähemalt nii mulle meeldib mõelda). Kompensatsiooniks kirjutasin kolm klassikalist kriminulli, mis trükiti järjejutuna kohalikus lehes, üks neist tõlgiti ka vene keelde. (See kõlab väga soliidselt ja võimaluse korral uhkeldan sellega alati.) Siis aga tuli üheksakümnendate algus, hunnikutes laipu ja igasugu muid kriminaalseid vahejuhtumeid ning kriminullid muutusid mulle tüütavaks. Neid ei loe ma praegugi, ainukesteks eranditeks on Darja Dontsova ja meilt Kättemaksukontor. Seal on selgesti aru saada, et autor ei võta kõiki neid koledaid ja ebareaalseid mõrvu tõsiselt, kirjutamine on talle parasjagu lõbus naljategemine. Kui aga autor pingutab kogu hingest, et kirjutada väga tõsist ja verist lugu, milles uurija ahastab koleda kuriteo ja õnnetu ohvri pärast, siis minu jaoks on see võlts, vähemalt minu töötamise ajal pole ette tulnud ühtegi sellist kriminaalasja.
Kuid aitab sellest, ega suurt rohkemat polegi öelda. Kui pensionile jäin, hakkasin jutte ka avaldada andma, sest ma lihtsalt ei oska ilma tööta olla ning muud ma enam teha ei saa.
Kuid aitab sellest, ega suurt rohkemat polegi öelda. Kui pensionile jäin, hakkasin jutte ka avaldada andma, sest ma lihtsalt ei oska ilma tööta olla ning muud ma enam teha ei saa.
Teie raamatud hõlmavad palju huumorikasutust. Võib-olla räägiksite lähemalt oma huumorisoonest?
Huumor on mul külge harjutatud. Ja ma arvan, et sellega saab hakkama igaüks.
See oli kooliajal, kui läksin onunaise sünnipäevale. Seal oli ka ta sõbratar Silvia Rannamaa kes jutustas, kuidas ta ostnud endale uue kapi. Kapp oli igati ilus ja hea, aga kui see korterisse toodi, selgus kurb tõsiasi: kapp ei mahu kuidagi ära, küll ta jäi ette uksele, küll jäi elektrilüliti tema taha ja nii edasi. Proua Rannamaa oskas seda väga humoorikalt jutustada, kõik naersid suure häälega, mina muidugi ka. Pidasin kõik hoolega meeles ning järgmisel päeval püüdsin võimalikult täpselt sõbratarile edasi anda. Kuid tema ei naeratanud kordagi ja kui olin lõpetanud, küsis: "Kus see nali siin oli?" See jäi mulle hinge, mõtlesin, miks naerdi siis, kui Silvia Rannamaa seda rääkis, minu ülesastumine aga lõppes fiaskoga. Hakkasin oma jutule tasapisi juurde lisama kõnekäände, ootamatuid võrdlusi ja üldse kõike, mis võiks inimestele nalja teha. Nii see läks, teatavasti teeb harjutamine meisriks.
Huumor on mul külge harjutatud. Ja ma arvan, et sellega saab hakkama igaüks.
See oli kooliajal, kui läksin onunaise sünnipäevale. Seal oli ka ta sõbratar Silvia Rannamaa kes jutustas, kuidas ta ostnud endale uue kapi. Kapp oli igati ilus ja hea, aga kui see korterisse toodi, selgus kurb tõsiasi: kapp ei mahu kuidagi ära, küll ta jäi ette uksele, küll jäi elektrilüliti tema taha ja nii edasi. Proua Rannamaa oskas seda väga humoorikalt jutustada, kõik naersid suure häälega, mina muidugi ka. Pidasin kõik hoolega meeles ning järgmisel päeval püüdsin võimalikult täpselt sõbratarile edasi anda. Kuid tema ei naeratanud kordagi ja kui olin lõpetanud, küsis: "Kus see nali siin oli?" See jäi mulle hinge, mõtlesin, miks naerdi siis, kui Silvia Rannamaa seda rääkis, minu ülesastumine aga lõppes fiaskoga. Hakkasin oma jutule tasapisi juurde lisama kõnekäände, ootamatuid võrdlusi ja üldse kõike, mis võiks inimestele nalja teha. Nii see läks, teatavasti teeb harjutamine meisriks.
Mida leiab lugeja Teie raamatutest? Kuidas kirjeldate oma raamatuid?
Kirjutan puhtalt seda, mida nimetatakse meelelahutuskirjanduseks, mis oleks hea ja kerge lugeda. Mingit sisulist sügavust ega alltekste ei tasu sealt otsida, neid lihtsalt pole.
Ma ei saa öelda, et spetsiaalselt, aga just sellisest kirjandusest on mul varemalt puudus olnud. Kui ikka tuled töölt, väsinud nagu loom, jalad käivad risti all, terve päeva oled kokku puutunud ainult negatiivsete emotsioonidega ning tahad enne magamajäämist midagi lugeda, siis sa ei ole lihtsalt võimeline tõsisemat teksti jälgima, vaid tahad midagi meelelahutuslikku, soovitav veel, et lõbusat.
On olemas kirjanikud, kes pingutavad hirmsasti kõrget kultuuri teha, kartuses, et muidu äkki rahvas ei pea neid piisavalt peeneks, kui nad ikka mõne -ismiga ei tegele. Mina tean küll ainult eesti autoreid, kuid eks neid ole kõigil rahvastel, pole lihtsalt eesti keelde tõlgitud ja õigus kah. (Ärge nüüd lootke, et mõne nime nimetan!) Pole midagi tüütumat, kui selline väljapunnitatud "kultuurne" kirjandus. Selline ma küll olla ei taha, parem siis üldse mitte kirjutada.
Loomulikult ei maksa nüüd arvata, et ma nn. tõsist kirjandust üldse ei loe. Kui nüüd järele mõtlema hakata, kuulubki enamus mu lemmikuid vääriskirjanduse hulka, igal asjal on lihtsalt oma aeg. Tunnistan ausalt, et oma lemmikute tasemeni mina ei ulatu, seega pole mõtetki pingutada ja sügavmõttelist pahna toota. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Kirjutan puhtalt seda, mida nimetatakse meelelahutuskirjanduseks, mis oleks hea ja kerge lugeda. Mingit sisulist sügavust ega alltekste ei tasu sealt otsida, neid lihtsalt pole.
Ma ei saa öelda, et spetsiaalselt, aga just sellisest kirjandusest on mul varemalt puudus olnud. Kui ikka tuled töölt, väsinud nagu loom, jalad käivad risti all, terve päeva oled kokku puutunud ainult negatiivsete emotsioonidega ning tahad enne magamajäämist midagi lugeda, siis sa ei ole lihtsalt võimeline tõsisemat teksti jälgima, vaid tahad midagi meelelahutuslikku, soovitav veel, et lõbusat.
On olemas kirjanikud, kes pingutavad hirmsasti kõrget kultuuri teha, kartuses, et muidu äkki rahvas ei pea neid piisavalt peeneks, kui nad ikka mõne -ismiga ei tegele. Mina tean küll ainult eesti autoreid, kuid eks neid ole kõigil rahvastel, pole lihtsalt eesti keelde tõlgitud ja õigus kah. (Ärge nüüd lootke, et mõne nime nimetan!) Pole midagi tüütumat, kui selline väljapunnitatud "kultuurne" kirjandus. Selline ma küll olla ei taha, parem siis üldse mitte kirjutada.
Loomulikult ei maksa nüüd arvata, et ma nn. tõsist kirjandust üldse ei loe. Kui nüüd järele mõtlema hakata, kuulubki enamus mu lemmikuid vääriskirjanduse hulka, igal asjal on lihtsalt oma aeg. Tunnistan ausalt, et oma lemmikute tasemeni mina ei ulatu, seega pole mõtetki pingutada ja sügavmõttelist pahna toota. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Kes on Teie eeskujud/lemmik-kirjanikud?
Seda on vist küsitud kõigi kirjanike käest ja tavaliselt on vastuseks olnud ülimalt soliidsed loetelud. Mina aga teen taas pähe väga erudeeritud näo ja mainin, et minul lemmikuid ei ole. Või õigemini, lemmikuid on nii palju, et nagu öeldakse "enne läheb issanda päike looja, kui ma nende üleslugemisega lõpule jõuan."
Lemmikkirjanikud olid mul viimati keskkoolis. Siis lugesin hoogsalt Strugatskeid (eriti meeldis "Raske on olla jumal"), Bulgakovit (õigupoolest peaks tema küll lemmikteoste alla liigitama, peale "Meistri ja Margarita" ju muud eesti keelde tõlgitud polnud), Bradburyt... ei lõpetan parem ära, muidu ei saa jälle enam pidama. Veel mainiksin siiski ära Irving Stone'i, kellest sattusin tõelisesse vasikavaimustusse ja lugesin läbi kõik ta saadaolevad raamatud ("Elujanu" näiteks ei pannud öö otsa käest ära, kuni lõpuks läbi sain).
Seda on vist küsitud kõigi kirjanike käest ja tavaliselt on vastuseks olnud ülimalt soliidsed loetelud. Mina aga teen taas pähe väga erudeeritud näo ja mainin, et minul lemmikuid ei ole. Või õigemini, lemmikuid on nii palju, et nagu öeldakse "enne läheb issanda päike looja, kui ma nende üleslugemisega lõpule jõuan."
Lemmikkirjanikud olid mul viimati keskkoolis. Siis lugesin hoogsalt Strugatskeid (eriti meeldis "Raske on olla jumal"), Bulgakovit (õigupoolest peaks tema küll lemmikteoste alla liigitama, peale "Meistri ja Margarita" ju muud eesti keelde tõlgitud polnud), Bradburyt... ei lõpetan parem ära, muidu ei saa jälle enam pidama. Veel mainiksin siiski ära Irving Stone'i, kellest sattusin tõelisesse vasikavaimustusse ja lugesin läbi kõik ta saadaolevad raamatud ("Elujanu" näiteks ei pannud öö otsa käest ära, kuni lõpuks läbi sain).
Kaheksakümnendatel läksin valivamaks, lemmikautorite asemel tulid lemmikraamatud. Ülikooli lõpus sai hoolega loetud Mihkel Muti "Keerukuju", hiljem "Elu allikad", sama autori "Hiires tuules" aga ei meeldinud mulle üldse ja ausalt öeldes ma ei teagi, miks. Kõige vapustavam oli siiski Viivi Luige "Seitsmes rahukevad", kus nii ilmumise aeg kui ka sisu läksid minu jaoks ideaalselt täppi. Aga kohe oli ka häda käes: ootused olid nii kõrgeks aetud, et "Ajaloo ilu" jäi minu jaoks puudulikuks, kuigi ka see oli põhimõtteliselt hea raamat.
Siis tulid üheksakümnendad ja mina ainult lugesin,peale uute raamatute tuli ju läbi võtta ka need, millest ma lapsepõlves ainult kuulnud olin. Nii saigi kätte haaratud kõik: Tarzanist Orwellini ja Ecost Conanini. Enam mul erilisi lemmikraamatuid ei tekkinud, lugemist oli lihtsalt nii palju ja võibolla olen muutunud ka mina.
Siis tulid üheksakümnendad ja mina ainult lugesin,peale uute raamatute tuli ju läbi võtta ka need, millest ma lapsepõlves ainult kuulnud olin. Nii saigi kätte haaratud kõik: Tarzanist Orwellini ja Ecost Conanini. Enam mul erilisi lemmikraamatuid ei tekkinud, lugemist oli lihtsalt nii palju ja võibolla olen muutunud ka mina.
Pildist
Ka selle pildi juurde käib kirjanduslik lugu.
See oli kuskil kümnendas või üheteistkümnendas klassis, kui meil kästi kirjutada sonett. Alguses ei tahtnud midagi välja tulla, aga siis lugesin hulgem Underit, istusin maha ja kirjutasin ühe hooga kuus sonetti. Valisin enda arust välja kõige parema, nagu hiljem öeldi, looduseleegia, ülejäänud aga andsin sõbrataridele: võtke kui tahate ja jagage omavahel, rohkem ma küll kirjutada ei viitsi.
Sain oma soneti eest viie miinuse ja olin suhteliselt rahul. Pauk tuli aga siis, kui anti tagasi hilinejate sonetid, nende hulgas ka üks minu oma. Õpetaja ütles, et see olevat meie sonettide hulgas parim, lihtsalt suurepärane. Oi pagan, kuidas ajas hinge täis! Ja kõige hullem, et süüdistada polnud kedagi peale iseenda, ma olin ise esimesena valinud ja selle parima soneti ise vabatahtlikult ära andnud. See tegi veel kõige tigedamaks.
Muidugi tuli mul siis taas tuhin peale ja hakkasin luuletusi kirjutama, sellest millest minuvanune ikka: hirmus suurest ja hirmus ilusast armastusest. Õnneks läks see hoog mul peatselt üle, nagu tunnistab ka antud pilt.
(Muide, sõnad "... mine parem voodi ja maga", tulevad sellest, et mul polnud siis kunagi aega oma und täis magada ja vaevlesin selle pärast kangesti, eriti loomulikult hommikuti.)
See oli kuskil kümnendas või üheteistkümnendas klassis, kui meil kästi kirjutada sonett. Alguses ei tahtnud midagi välja tulla, aga siis lugesin hulgem Underit, istusin maha ja kirjutasin ühe hooga kuus sonetti. Valisin enda arust välja kõige parema, nagu hiljem öeldi, looduseleegia, ülejäänud aga andsin sõbrataridele: võtke kui tahate ja jagage omavahel, rohkem ma küll kirjutada ei viitsi.
Sain oma soneti eest viie miinuse ja olin suhteliselt rahul. Pauk tuli aga siis, kui anti tagasi hilinejate sonetid, nende hulgas ka üks minu oma. Õpetaja ütles, et see olevat meie sonettide hulgas parim, lihtsalt suurepärane. Oi pagan, kuidas ajas hinge täis! Ja kõige hullem, et süüdistada polnud kedagi peale iseenda, ma olin ise esimesena valinud ja selle parima soneti ise vabatahtlikult ära andnud. See tegi veel kõige tigedamaks.
Muidugi tuli mul siis taas tuhin peale ja hakkasin luuletusi kirjutama, sellest millest minuvanune ikka: hirmus suurest ja hirmus ilusast armastusest. Õnneks läks see hoog mul peatselt üle, nagu tunnistab ka antud pilt.
(Muide, sõnad "... mine parem voodi ja maga", tulevad sellest, et mul polnud siis kunagi aega oma und täis magada ja vaevlesin selle pärast kangesti, eriti loomulikult hommikuti.)
Luuletus
Hõljudes Parnasose udude ulmis, ümber kus kõik on nii säravalt sulnis.
Ei tähele pane poetess seda, et ennast võiks hoopiski häbeneda.
Pegasos on lombak ja silmistki pime, noh ja siis pole mingi ime, et lonkama jääb ka autori teos,
kus puudub väiksemgi mõtteseos.
Selle asemel, et paberit kulutada mine hoopis voodi ja maga!
Hõljudes Parnasose udude ulmis, ümber kus kõik on nii säravalt sulnis.
Ei tähele pane poetess seda, et ennast võiks hoopiski häbeneda.
Pegasos on lombak ja silmistki pime, noh ja siis pole mingi ime, et lonkama jääb ka autori teos,
kus puudub väiksemgi mõtteseos.
Selle asemel, et paberit kulutada mine hoopis voodi ja maga!
Intervjuu: Inge-Helene Pello
16.11.2015.a.Mai (minu postituse daatumid)
16.11.2015.a.Mai (minu postituse daatumid)
VAIKNE SUVI VANAEMA JUURES
Vanaema Alma elab Laaneserva külast pisut edasi, vanas metsavahimajas. Suvehakul saabuvad talle külla neli lapselast.
Kata on imekaunis neid, kes püüab poiste pilke ja murrab südameid. Liis on nooruke feminist, kes ei jää hätta ei karate ega vetelpäästega. Elmo on lootusetu naistekütt, kes oma seikluste üle alati arvet ei suuda pidada ning Priit püüab kehastada mõistuse häält – kui see juhtub võimalik olema. Porgandipeenarde rohimine, järves suplemine ja lehm Emmanuelle karjatamine on suveplaanis sees. Seiklused algavad juba enne kohale jõudmist.
Aga kuulus kirjanik, kes maaidüllis surematut romaaniainest otsib, noor ja ülbe advokaat, tundmatu võimsal mootorrattal ning mitmed teised ootamatud tegelased muudavad vaikse suve kohati lausa ohtlikult seikluslikuks.
