Margit Petersoni kirjalaegas: veebruar 2025

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

reede, 28. veebruar 2025

Jaansoni rada 633. päev

Tänane trenn sai meelega õhtusse lükatud, sest päeval on alati tegemist ning õhtud on pikad ja venivad. Nüüd juba igatsen raamatu seltsi, aga varsti läen ka. Raamatud ka taas sõidavad, aga homme vist post ei käi, oodake esmaspäeval. Raja pikkuseks tuli 8 km või isegi veel peale. Enamvähem nii. Trajektooriks vanalinn, kesklinn jne... Ülejõelt jõudsime veel Vaeste Patuste Alevisse ehk Rääma linnaossa ka. Mõnus on olla peale trenni. Germo juba ootab hommikut, muudkui lobises kõigile, et homme lähme trenni, peab minema. Täna oli juba mõnus ilm, pisike vihm ei tee midagi, vähemalt oli tuulevaikne ja soe, õhtul küll vaid 3 soojakraadi veel, päeval olla Pärnus suisa 6 olnud. Evega käisime ka lobisemas Vana-Saugas. Ja Germo kutsus ennast Paikusele Arielile külla :) Oli armas teid kõiki kohata! Homseni! 28. veebruar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

neljapäev, 27. veebruar 2025

Jaansoni rada 632. päev

Täna käisime rajal, küll ilma keppideta, aga käisime. Pikkuseks tuli umbes 6 km. Kõik tellitud raamatud jõudsid ka täna postimajja, ehk jõuavad juba homme kohale. Kesklinnas suundusime randa, eks ikka Reinuvaderit piiluma. Teda küll täna kohata ei õnnestunud, ju oli parimatel jahimaadel, aga üks mees kõndis mööda vett, olgu-olgu, ta kõndis mööda merejääd, aga ikkagi mööda vett :) Mõnusalt tuulevaikne on täna, aga muulil käsime vaid korra, pilditamiseks. Nimelt olen ka 2 ööpäeva juba jubedates valudes, kukkuda ei tohi. Haiget teeb seesama õlg, mille liigese ma kahe aasta eest murdsin. Ikka korralikku valu teeb, eriti just öösiti, aga keppe ma ei võtnud rajale ka selle pärast. Valuvaigistid ei aita, aga ma pole rikas, et arstile minna. Mul ju haigekassat ei ole, peaksin kõik ise kinni maksma, ka perearsti visiidi. No ei saa, arstil käimine on meie vabariigis rikaste lõbu. Ainus, mis natuke valu leevendab, on oma tehtud sireli-kastani tinktuur, sellega määrin pidevalt. Loodan, et saan ometi normaalse elu juurde naasta ja vabanen valudest, mis lõhuvad elukvaliteeti ikka ohtralt. Ja siis kohtasime üle aastate Sirjet, ta nii armsalt kinkis Germole tassi. Aitäh, hea hing! Õues on juba +3, aga ma lähen teen ikka tuled alla, vajan sooja, sooja ja veelkord sooja. Olge terved! 27. veebruar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 25. veebruar 2025

MÄLESTUSTETA MAJA - Merike Jürjo

Loetud sai Merike Jürjo poolt kirjutatud romaan "Mälestusteta maja," mis on saavutanud Tänapäeva romaanivõistlustel 2008. aastal 3. koha. Muide, see on mu koduraamatukogus 31. romaanivõistlusel osalenud raamat, mis on paremikku jõudnud. Antud raamat küll minu lemmikute hulka ei kuulu, lõpp jäi veel eriti venivaks ja igavaks, kuigi lahendus saabus hoopis teist radapidi, aga ka see ei üllatanud mind. Olgugi, et mind väga paeluvad ajaloolised raamatud, jätab see siin mind külmaks. Vaid üks tõsiasi paelub, see on tõik, et autar oskab tolleaegset aega käsitleda. No kõigega annab tööd teha, ei ole nii, nagu üks kirjanik (nimesid nimetamata ) mainis, et autor saab kirjutada vaid sellel teemal mida ta valdab. No ei ole kaugeltki mitte nii. Võibolla see on tema puhul nii, aga antud juhul ta ikka teiste eest kõnelda ei saa. Tegelasteks on abielupaarist naiskodukaitsja ja politseinik ja teemaks 30date sisepoliitika. Aga mis seal ikka, enam ammu ei üllata mind tõsiasi, et romaanivõistluste paremikku jõudnud tööd ei haara mind. Samas tean käsikirju, mis on nendest võistlustest välja jäänud, kuid on nii haaravad ja põnevad, et neid ei saagi enne käest panna, kui raamatu tagumised kaaned paistavad. Nüüd ka tutvustus raamatukaupluse lehelt. On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu. 25. veebruar 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 24. veebruar 2025

Jaansoni rada 631. päev

Tänase raja pikkuseks tuli umbes 7,5 km. Peale Eesti Vabariigi 107. sünnipäeva pidustusi tuli ju ennast liigutama minna, sest Aianduse ja Mesinduse Seltsi majas maitsesin imehead kringlit ka. Üliharva mekin nisujahust tooteid, need teevad olemise raskeks, aga selle tarvis ju rada ongi. Lisaks sellele, et tutvusime rajal Reinuvaderiga, hüüdis keegi mind rannas samal hetkel, kui ma Reinuvaderit jäädvustasin. Minu hämmastuseks me ei olnudki tuttavad, aga Germo on mul väga uudishimulik, nii me hüüdjaga tutvusimegi, kuigi tema mind juba teadis. Ikka juhtub. Eks mul on raske leppida, et ma olen avaliku elu tegelane ja mind tuntakse ka tänaval ära, lapsed on ju vahetud, nende rõõm on siiras, nii on aegade jooksul tulnud ette armsaid hetki. Ka täna, aga tegu oli seekord täiskasvanud inimesega. Nii me kolmekesi imelist päikese loojumist vaatasimegi ja siis läks igaüks oma teed. Reinuvader ka, kes pesitseb seal muuli juures astelpaju põõsas. Küll ta oli imeilus, koheva sabaga ja suur, aga püsimatu, raske oli jäädvustada. Karv oli imeilus ja kohev. Piilus meid sealt põõsast, läksin päris ligidale. Nüüd on hea olla, ennast liigutatud ja päev on õhtus, kuid mul on veel palju videoid ja fotosid laadida. Ongi hea, õhtu möödus kiiremini. Lisaks sain täna ka uue laulu omanikuks, punkbänd AITÄH EMA viisistas mu loo "Aega maha tiksub kell." Siirad tänud, olen väga õnnelik! Olge teie ka! 24. veebruar 2025. Vana-Rääma