KIRJU MANDRILT - Hedvig Hanson

Liiga ruttu sai Hedvig Hansoni "Kirju mandrilt" loetud. Miks? Sest tegu on liiga hea raamatuga minu jaoks. Tõsiselt. Ometigi hoian käes sellist rahulikult kulgevat päevikuformaadis kirjutatud raamatut, milles hooman pisut õnnepalulikku ja pisut mikitalikku, ehk lingvistilist salajoont, mis ilmselt on autorit inspireerinud talle endale teadmatult. Ülinaiselik, kui mitte öelda ürgnaiselik ja maalähedane, pisut ehk isegi autobiograafiline teos, mis on niivõrd hedvighansonlik ja õrnpositiivselt sensitiivne ja emotsionaalne, nagu üks ülinaiselik inimene on, on ka selle loo süžee. Uhh, noh, ma muudmoodi ei oskakski öelda, nii tunnen mina, nii näen mina. Väga hea kirjakeel on Hegvig Hansonil. Tema raamatuid loeksin ma veel ja veel. Lisaks võib teda kuulata veel ja veel, väsimatult, mida olen ka aastakümneid teinud. Lisaks võib teda ka esinemas vaadata hinge kinni hoides, sest tema olek on juba ise meditatiivne, mis paneb rahva ennast hiirvaikselt kuulama ja vaatama. Üliandekas multitalent on see naine, ma ütlen teile! Hedvig Hansonit olin enne korduvalt kuulnud ja näinud, aga lugenud ei olnud. Ta on väga osav sõnaseadja, väga andekas kirjanik. Millised võrratud ja elusad kujundid ning kogu kompositsioon, isegi helid kõlavad läbi loomingu ja lõhnad on tunda, mida ei suuda iga autor. Jah, ma räägin temast ülivõrdes, aga nii ma ka tunnen ja tajun, näen ja kuulen. Aitäh, et olemas oled, Hedvig! Ja loomulikult läheb antud raamat mu eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba üle 400 pühendustega ja autogrammidega raamatut. Ja siis blogisse lisan ka koos tehtud foto, millel on minu jaoks eriline tähendus. Aitäh! Siia kopeerin veel teksti raamatukaulpluse lehelt ja kirjutan ( korduva) vabanduse, et mu pensionärist blogi ei lase taandridu lisada ja lähen tänutundega voodisse und ootama, sest kell on hetkel 02.08 ja raamatu käest panin ma kell 1.37. Laupäeva varahommik juba terendab. Sellest sarjast on mul veel olemas (ka pühendusega) Evelin Ilvese "Kirju." Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise… Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu. 1. veebruar 2025. Vana-Rääma