Jaansoni rada 750. päev

Jah, kui miski su raja läbi lõikab siis ega enam ei motiveeri edasi treenima küll. Täna juhtus nii. Aga 4,5 tuli kepikõndimist ikka. Asi seegi. Pangaautomaadisaagast kirjutasin juba Fb ajajoonel, siin ei viitsigi. Aga lootus, et see raha ikkagi mu pangaarvele laekub, jääb. Aitäh kõigile, kes te oma kogemusi jagate nii Fb ajajoonel kui ka postkastis. Meid on ikka päris mitu juba. Lootus sureb viimasena. Aga õhtupime linn on ilus, Rääma sillal vahetuvad värvid, või noh värvituled. Eemalt tulles oli algul sinine, siis roheline ja sillale jõudes selline oranžikas. Ilus on sild ka õhtuhämaruses ja nii puhas ja nii eriline. Uhke tuultekoridor linna südames. Olgugi, et kesklinna sild on mulle armsam, sest iga auk on ka tuttav, kriimustus ja kõverus. Mõõdan seda peaaegu igapäevaselt. Mul hetkel on isegi sinisel kaardil raha, saaksin bussidega seigelda, aga ei seikle, vajan sinist kaarti vaid maale sõiduks. Talviti ma sinna raha ei lae või kuupiletit ei osta. Pole vaja. Ära sina ka lae, käi jala, mitu asja ühes, väike kokkuhoid ja puhas tervis liikumisest. Aga mis seal ikka, saab see keeruline 21. oktoober peagi läbi, homme on parem päev. Olge ikka terved ja rõõmsad! 21. oktoober 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 749. päev

Täna oli õnnepäev. No ausõna. Saime lõpuks rajale. Ma ei kujuta ette kui inimesed kiidavad ja naudivad, et on saanud terve päeva koduseinte vahel istuda. Ma isegi noil päevil, kui pikemaid vahemaid läbida ei saanud, liikusin mingi 2-3 km ikka. Juba kui olen tund aega arvuti taga järjest olnud, on see kohutav. Aga kirjatööd tehes paratamatus. Aga täna liikusime 7 km. Mõnusalt soe sügisilm oli ka Pärnus, lõuna ajal 12 soojakraadi ja nüüd õhtul, kui kell 18.10 päike loojus, langes soojus (oi, kui luuleline!) 9. kraadi peale. Nii võrratu päikeseloojang oli rannas! Ja selle nädala jooksul on Jahisadam ja Vanalinna kvartal uue kuue selga saanud, ei tunne äragi. Varsti tõesti saab juba mööda promenaadi muulile, ei pea Jahisadama hoovi väisama. Kõik on nii ilusaks tehtud, kuigi tööd on alles pooleli. Aga iga sentimeetr on läbimõeldud ja ma juba kujutan ette kui ilus on see linnaosa peale valmimist. Salamisi unistan, et mul oleks Vanasadama kvartalis oma päriskodu ... olgu-olgu, see on parajalt tuuline paik, aga samas milline vaade, miljonivaade, ühes päikese tõusu ja loojanguga. Võrratu! Veel 10 päeva saate ennast muuli laudteel minu tahvli ees jäädvustada ja mulle saata, peale seda enam ei. Kiirustage! Olge terved! 20. oktoober 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

HÄRGAMISI - Kalju Saaber

Loetud sai Kalju Saaberi romaan "Härgamisi," mis saavutas märtsis 1979. aastal vabariiklikul romaanivõistlusel 3. auhinna. Mõistagi siis ENSV-s. Jah, mida lehekülg edasi, seda tuttavam tundus lugedes selle raamatut süžee mulle kuni ühelt maalt taipasin, et olen selle lapsena läbi lugenud. No mulle pakkusid lapsena täiskasvanute raamatud rohkem huvi, sest meeldivamad lasteraamatud olid loetud ning meil oli kodus suur raamatukogu. Seda traditsiooni olen ka mina oma kodus jätkanud. Mul on suur raamatukogu. Juba ainuüksi pühenduseta romaanivõistluse raamatuid on 43 aga mul on neid ka pühendustega raamatute hulgas. Paras kollektsioon juba. Aga selline omamoodi lugemine, mõnes mõttes viis tagasi lapsepõlve, sest okupatsiooniaastatel oli see elu selline nagu antud raamatus. Ka klassi-, massi- ja rassivahe olid teised. Kõik oli teine. Aga jätkuvat ei kaeba ega kurda ma oma lapsepõlve üle, aeg lihtsalt oli selline. Nüüd on seda niiöelda tarbimiskultuuri liiga palju, toidud on säilitusaineid täis jne ... Mul oli õnn kasvada maal, kus lauadas kasvas alati 2 siga, seega oli puhas sealiha omast tünnist võtta ning aiasaadused tulid aiamaalt, põllumaalt ning puhas ja solkimata piim otse suurfarmist. Vaat kuhu ühe raamatu lugemine viib. Tegelikult nautisin. Selline teistmoodi raamat ja antud juhul õigustab ka oma saavutust. Aitäh! Nüüd ka raamatut tutvustav tekst siia. Romaan käsitleb eesti talurahva saatust Saksa okupatsiooni lõpul ja sõjajärgseil aastail kuni kolhooside loomiseni Eestimaal. Sündmusi ühendavaks lüliks on «ei jõuka ega vaese» talupoja Esko Sõmera elukäik, mis sümboliseerib suure hulga eesti talurahva ellusuhtumist ja vaateid sel pöördelisel ajal. Küllalt palju käsitletud ainesele on autor osanud läheneda uudsest vaatenurgast. Teos sai vabariiklikul romaanivõistlusel III auhinna. 20. oktoober 2025. Vana-Rääma

Niisiis

Niisiis. Tõesti. Lõpuks hakkan inimeseks saama kuigi tunnen tohutut puudust rajal kepikõndimisest, kuhu pole saanud juba 6 päeva. Homme ehk. Samas nädalat eemal pole ma sealt aastaid olnud. Aga pole hullu, ju oligi pausi vaja. Väike terviserike tuli vahele, mida ikka juhtub. Ei maksa tarbida rammusat hapukoort, kui organism seda ei talu. Aga tegin ju ämmale juubelipäevasalati just selle 20% hapukoorega ja peale seda need tulid, mitte just 15 magamata ööd. Nüüd peaks organism nii puhas olema, et muud üle ei jää, kui uue ja puhtana edasi, ei sammugi tagasi! :) Olgu siinkohal mainitud ka, et tarbin muidu maitsestamata Kreeka jogurtit, ei muud ja seda juba aastaid. Hapukoor on minu jaoks kohutavalt rammus ja mu organism juba teab mida tahab. Organism teab mis on kasulik.Aga mõne kilomeetri päevas oleme ikka liikunud, rohkem lihtsalt ei julgenud. Selle aja sisse jääb ka mõni mõnus kohtumine, lisaks maailma kallima ämma juubel. Kallis sõbranna Ave tuli reisilt Montenegrosse ja põikas ka Montenegro naaberriiki, külastas seal Dubrovniku linna ning tõi kaasa magneteid ja kive. Üks magnet, mis on raamatukujuline, on mulle eriti armas, aga muidugi ka kõik teised, eriti need kivid sealt kohalikust rannast. Aitäh! Ämma juubeliks tegin jah söögid ise, Urmas küpsetas ahjuliha valmis ja ämm kooris katulid, ülejäänud kõik tegin mina. Ei midagi üle mõistuse käivat, menüüsse said siis kartulisalat, ahjuliha, seenesalat, munatäidised, singirullid ja tordid on ikka pärit marketist. Küpsetada ma ei armasta ja neid küpsetisi süüa ka mitte. Kõik kulges kenasti ja minu maailma kallim ämm sai 85 aastaseks. Mitte kellelgi teil ei ole nii heasüdamlikku ja armsat ämma, mul on tõsiselt vedanud. Ei ole minu ühtegi halba sõna iialgi ämma suust kuulnud ja ta on alati heatahtlik ja lõbus. Hommikukohvi juues kaob meil alati tund lihtsalt kätte. Eriti põnev on kuulata tema lugusid Siberi aastatest, millest olen ka palju inspiratsiooni saanud ühe oma kunagi sündiva romaani tarvis. See on vahelduva eduga kirjutamisel. Aitäh universum, et andsid mulle niivõrd kalli ämma, kes on mulle nagu teine ema! No muidugi tänan universumi ka ämmapoja eest, muidu mul ju ämm-Helmit ei oleks! :) Jah, juba üle 20 aasta oleme tuttavad, sest südasuvel sai meil Urmasega tutvumisest 20 aastat. 15. juulil. Ise olen hetkel ootusärevuses, sest kahte mu järgmist raamatut trükitakse, romaan "Nümfomaan" on Tallinna Raamatutrükikojas trükkimisel ilmub 31. oktoobril ja luuleraamat "Valged varjud" on Põltsamaal, trükikojas "Vali press" sünnitusvaludes, eks näis millal tuhudest üle saab. Kuna tiraažid väga suured ei ole, siis soovija võiks soovist teada anda juba kohe facebooki kaudu, sest võib juhtuda, et hiljaks jääjad jäävad ilma või peavad raamatukauplustest soetama. Kirjastan muidugi ise, oma kirjastuses "Kröömike." Aga mis sel ikka, uus nädal astub loetud tundide pärast üle läve, see toob palju põnevat kaasa ja eks ma ikka jagan ka oma blogilugejatega seda (enamvähem) kõike. Olge hoitud, armastatud ja terved! 19. oktoober 2025. Vana-Rääma