Lugesin üle aastakümnete taas läbi Eduard Vilde "Mäeküla piimamehe." Kõik tundus kuidagi teistmoodi, isegi üllatusmomente tekkis. No ma lugesin selle 1970. aastal ilmunud versiooni, aga ma ei mäleta millise ma enne olin lugenud, kuid kahtlustan, et sama. Eks inimese mõtted, arusaamad jne ... muutuvad. Või olen ma ise küpsemaks saanud. Aga vahet ei ole. Samas on see raamat juba ju üle 100 aasta tagasi kirjutatud, sõnad ja väljendid on nii teised, kunagi mind ei häirinud, seekord aga häirisid, näiteks sõna "akka," mille puudus eest h täht ja eks neid näiteid ole palju. Keel ongi muutuses, ka tänases päevas. Iseasi kuidas ja kas me neid muutsi vastu võtame ja kasutama hakkame. Valikut jagub. Ilmselt seda raamatut ei loe paljud, kahtlustan, et tänapäeval polegi sellel lugejaid. Aga mida ma siin ikka spekuleerin, pigem kopeerin raamatut tutvustava teksti ja panen raamatu öökapilt riiulisse. Head lugemist! Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks annab tüdinud Mari järele ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga ta nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ja süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, sealhulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.
Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga, kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive. 11. november 2024. Vana-Rääma
