reede, 16. veebruar 2024

Meeleolukas karmoškapäev Tõstamaal

Aitäh, kallis Ave, et meid ülipositiivsele karmoškapäevale Tõstamaale kaasa kutsusid! Aitäh, võrratu trubaduur Piret Aus selle meeleoluka pärastlõuna eest! Aitäh headele inimestele, kes selliseid üritusi korraldavad! Pärimusmuusika ja folkloor on alati see, mis teeb hingele suure ja pehme pai. 30 inimest oli kohale tulnud, enamus neist eakad. Küll on tore, et küla elab ja sina ka , ja sina ka! No tõesti. Ja aitäh ka hääle Marile üllatuse eest ja kohtumiseni juba oktoobris! Siin on pisike ülevaade tänasest. Armastan! 16. veebruar 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
3 viimast fotot laadisin Piret Ausi ajajoonelt.

PIDU KAUGEL ENESEST - Reet Kudu

Loetud sai Reet Kudu jutustus "Pidu kaugel enesest." Selle raamatuga oli jälle nii, et algus venis ja venis kuid kui minema hakkas, siis läks ja haaras kaasa. Vahepeal oli lausa põnev lugeda ning ikka ja jälle kerkis mul lugemise ajal üles küsimus kas peategelane leiab oma ema üles või ei leia. Sellest ema-tütre suhtest oleks tahtnud palju rohkem lugeda. Üks suur miinus on minu jaoks selle raamatu juures tõik, et liiga palju poliitilist kantseliiti lämmatab süžee kahjuks. Alati ei ole kordus tarkuse ema, millele ka autor antud raamatus vihjab. Mõnikord on, aga kui seda kõike on liiga palju siis tundub see nagu paigaltammumisena, mis ei ole alati lugejale meelepärane. Aga lõppkokkuvõttes on tegu sisuka ja targa raamatuga, mille lugemise jaotasin lausa 6 päeva peale, kuigi tegu ei ole paksu raamatuga. Tark autor teab millest ta kirjutab ja seda kahtlemata Reet Kudu on. Kindlasti loen tema raamatuid veel. Ja nüüd siis taas kopeerin raamatu sisu ka siia otsa. Aitäh! Romaan ajakirjanikust ja tantsijast Krõõt Tuusest, kelle ema, väljapaistev koreograaf Nora Tuuse jäi kaheksakümnendatel ootamatult Ameerikasse, kus talle pakuti huvitavat erialast tööd. Koreograafi ärahüppamine oli stagnaajal ränk kuritegu ning tema tütart ähvardab ülikoolist väljaheitmine. Olukorra päästab isa uus abielu marksismilektori ja tuntud revolutsionääri tütre Liina Karustiniga. Paraku muutub Krõõda läbisaamine karjeristist võõrasemaga üha pingelisemaks ning neiu otsustab minna välismaale, lootes üles leida oma ema, kelle looming oli jõudnud Šveitsi teatrite lavadele. Nõnda ongi kätte jõudmas tütre ja ema taasleidmise ning vastastikuse andestamise aeg. 16. veebruar 2024. Vana-Rääma

neljapäev, 15. veebruar 2024

Jaansoni rada 438. päev

Jaajaa, juba tean, nüüd ütleb jälle keegi, et minust on vaid silmad järgi jäänud :) Ei ole päris nii, kuid nägu pähe joonistades need lihtsalt lähevad suuremaks. Ja täna oli ennast põhjust natuke lille lüüa ka, sest käisime ühe raamatu esitlusel, postimajas, Riiamariis, PK-, teatris juures ning tagasi tulles jõudsime põigata ka Rimisse, enne kui Helen külla jõudis. Üks armas päev on õhtus. Kepikõnnitud sai 5,8 km ja 9 500 sammu. Varsti sulab see vastik jää, siis saab taas pikemaid vahemaid läbida, praegu peab ennast pooleldi püsti hoidma. Isegi üks naine kesklinnas kiitis, et me olla kavalad, et kõnnikepid kaasa võtsime, kavalad või mitte, aga praegusel ajal on nendest abi küll. Ene ja Leini raamatud on nüüd vast teel juba Särevere poole. Oli armas kohtuda, Leini! Ja armas Helen, sinuga ka. Lauri, sinuga ikka ka! :) Hääd Lavassaarde jõudmist, Helen! :) Juba peagi on uus päev ja uued plaanid on ka juba paigas. Olge ikka rõõmsad ja terved ja hoitud! 15. veebruar 2024. Vana-Rääma

Mare Mätas esitles Pärnu Uue Kunsti Muuseumis raamatut "Kihnu mootorratta lugu"

Täna kell 17.00 esitles Mare Mätas Pärnus, Uue Kunsti Muuseumis raamatut "Kihnu mootorratta lugu," millest meiegi osa saamas käisime. Muusikapalasid esitlesid Kihnu lapsed ning ürituse juhatas sisse Mark Soosaar, kes ka ise pajatas sekka mõne lõbusa loo. Raamatu autor (koostaja) Mare rääkis põhjalikumalt raamatu sünniloost ning Kihnu päradikultuurist ning kõigest teemaga kaasnevast ja ka oma järgmistest plaanidest. Rahvas kuulas huviga ning esitas ka küsimusi. Kihnu on üks imeamas saar meil siin Pärnumaal ning saare pärimust ja folkloori on läbi aastakümnete erinevatesse raamatutesse jäädvustatud ning loodame, et tuleb veel lisa. Olles ise korduvalt Kihnus käinud, igatsen sinna alati tagasi, sest seal on eriline rahu ja õhkkond. Aitäh, et hoaite oma rahva pärimust ja folkloristikat au sees! 15. veebruar 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
Kaks viimast fotot on tehtud Marie Virta poolt.

reede, 9. veebruar 2024

ÕNNEKÜTT - Riina Kangur

Möödunud öösel sain Riina Kangru "Õnneküti" lugemisega ühele poole. Kangru loomingut olen ka enne lugenud. See raamat tekitas vastakaid emotsioone. Algusest umbes veerand raamatut venis ja venis ja muutus juba tüütuks kuid äkki läks niivõrd põnevaks, tundsin kohati nagu oleks piltlikult minu mõtted ja emotsioonid paberile pandud, et kuidas ta ometi suudab öelda välja kõik selle, mida mina tunnen ja ma arvasin, et vaid mina tunnen nii. Seega suur äratundmisrõõm. Ootasin eilset õhtut väga, sest teadsin, et palju pole enam lugeda jäänud ja siis äkki .... vabandust, pettusin 100%. Vahepeal arvasin juba, et see on mu lemmiknaistekas, vahelduseks meestekatele ja ajalooraamatutele, aga siis tuli nii teistmoodi, lausa ulmeline lõpp, muinasjutt. Kole. Vastik. Mittesobilik. Ühesõnaga ma tean kui raske on vahel raamatut lõpetada ja mõnikord tuleb mitme erineva lõpu vahel kaaluda, olen kogenud, aga enda kogemustest ütlen, et see lõpuosa läks lappama, ja ikka kohe päris lappama. Vabandan, kui autorit solvan, aga minu jaoks lõppes see raamat umbes 30 lk enne lõppu. Nii on ja nii jääb. Mõtlesin enda tarvis uue lõpu :D Tõesti-tõesti, see blogipostitus ei ole mõeldud solvamiseks, aga ma olen liiga otsekohe inimene ja ma lihtsalt pidin selle välja ütlema. Üleüldse ma ei ole eriline naistekate fänn aga antud raamatut lugedes arvasin juba et olen :) Aga suured tänud ikkagi selle eest, et ma ikkagi väga nautisin vahepealset süzeed. Aitäh! Eks teie lugege ise, teile võibolla sobib kõik, kuid see on minu otsekohene arvamus. Süzeed ma ei reeda, nagunii kopeerin raamatu sisututvustuse kohe. Marie ja Eeva on olnud eluaegsed sõbrannad. Järjekordselt on Marie Eeva juures, lastes Eeval vääriskivide abil oma tšakraid avada, lootes sellest hingehädadele leevendust saada. Kahe naise jutuajamises avaneb Marie õnnetu abielu lugu, tema püüded meest kodu küljes hoida, et säilitada oma neljale lapsele turvalisus ja vanemlik armastus. Millised tagajärjed võivad olla sellel, kui kodust saab pidevate skandaalide ja arvete klaarimise koht, kus voolavad pisarad ja valitseb masendus - see on teema, mille üle arutleb autor oma uues romaanis. 9. veebruar 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 437. päev

Täna oli taas tallatakso päev, aga kilomeetritelt lühem, palju lühem, sest me käisime armsal Reedal külas. Ports raamatuid läks ka teele, ma usun, et esmaspäevaks on kohal, kuigi osad räägivad, et neile käib laupäeviti ka post. Ei oska kosta, ju siis käib, aga esmaspäevaks peal kindlasti kohal olema. Teekonna pikkuseks tuli meil täna kõigest 6,5 km ja 10 600 sammu. Postimajast liikusime Suur-Veski tänavale. Kohati on väga libe ja vaatasime ka kuidas usinad mesilased sillaehituse kallal tööd teevad. Jalgsi pääseb kenasti Port 2 tagant Riia maanteele, mida mööda me kulgesime ning keerasime Rähnist alla, sealt siis Suur-Veskisse. Tagasi tulime mööda Suur-Jõe tänavat, nostalgitsesime kunagises kodurajoonis. Mõnus oli. Hea tunne. Ja veel parem tunne on hinges, sest meil oli ülipõnev ja ülipositiivne päev Reeda seltsis. Peab kordama. Tunnid kadusid kätte. Aitäh, kallis Reeda ja uute kohtumisteni! Nüüd panin tuled ahju ja pliidi alla, sest kuidagi jahe on, sooja tahaks. Varsti saab. Meeleolu on hea, kõht on täis ja vajalikud toimetused on tehtud. Võib päeva kordaläinuks pidada. Vaid üks raamatublogi ootab veel kirjutamist, millega peaagi ka tegelen. Olge ka teie rõõmsad, õnnelikud ja terved! 9. veebruar 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 7. veebruar 2024

ET SU SILMADES ÕITSEKSID ÜLASED - Margit Peterson

Jah, ma olin enne korduvalt käsikirja üle lugenud ning nagunii on need luuletused minu ajusagarate vahelt tulnud, aga ma loen alati ka raamatu läbi, kuigi veebipõhist käsikirja sai korduvalt loetud, nagu ikka enne trükki minekut. Üllataval kombel juba eile varahommikul oli kuller raamatutega mu ukse taga. Arvasin, et neid alles trükitakse ja ma isegi ei teadnud mis kuupäeval valmis saavad. Aga seda suurem oli üllatus. Olen raamatuga ülirahul. Trükikoda VALI PRESS teeb kvaliteetset tööd. Olgugi, et ig päevaga juba raamatu kirjastamine kallineb ja tekitab mitmesuguseid mõtteid. Hea sõber Sven soovitas trükkimist mujal riigis, olevat tunduvalt odavam. Pean edasipidi mõtlema selle peale, sest tõesti-tõesti, ei jaksa varsti enam. Kasumit ei tule, ka illustreerimise kirjutan põhimõtteliselt korstnasse. Isegi siis kui kõik uued luuleraamatud läbi müün, jään kahjumisse. Ebanormaalne. Eesti elu on juba ebanormaalne. Ei tahaks nii öelda, aga vaatan tõele näkku ja ütlen tõtt. Aga luuleraamatus võik illustratsioonid olla, kuigi mu paljudes luuleraamatutes ei ole. Pean kaaluma edaspidi seda illustreerimise asja....Väljamaal trükkimine aga eeldab head inglise või vene keelt, just tehnilist keelt, aga ma ei ole selles nii pädev. Ühesõnaga mõtlemiaainet on rohkem kui küll. Aga antud raamatu illustreeris andekas Kersti Astel, keda paljud teavad Kersi Kobi nimega, kes on mu 3-4 laulu elavaks laulnud. Kersti on üliandekas ja ta ei ole hirmkallis ka. Mulle ta käekiri sobib. Tahaks veel tänusõnad öelda ka oma toimetajale Ülle Varikule ja paluda, et ärge tülitage teda toimetamise asjus. Ülle on mu väga hea tutav ja minu kirjatükkide toimetamine tema poolt on üksnes minu ja tema vaheline asi, ta ei pea suvalisele helistajale vastama igasugustele küsimustele ning palun ärge jaotage teiste telefoninumbreid kolmandatele isikutele. Aitäh! Meie koostöö kalli Üllega jätkub ja juba on üks töö taas toimetamisel. Olen raamatuga väga rahul. Kui te küsite miks mu 2 viimast luuleraamatut on mustade kaantega, siis asi ongi selles, et must-valge raamatu kirjastamine on odavam, eks ma vaatan ka kuidas ja kuskohast saan kokku hoida. Aga kaaned on iseenesest väga kenad. Olen äärmiselt rahul. Ka küljendamise ja kujundamisega, mis on tehtud trükikoda VALI PRESSI poolt. Raamat on ilus ja ma luban, et luulest saate ka naudingu/elamuse. Aga kuna ma tegin neid vähe, siis soovijad - kiirustage, neid saab osta veel kirjastusest KRÖÖMIKE, Apollo ja Rahva Raamatu kauplustest. P.S. Paljud on küsinud, et miks ma kallimalt ei müü, aga ma tahan ikka, et mu fännid jaksaksid osta, sest hoian neid. Aitäh ja mõnusat lugemist! 7. veebruar 2024. Vana-Rääma