Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
pühapäev, 22. september 2019
TUULEKELLAD - Herta Laipaik
Sain just loetud Herta Laipaiga jutustuse "Tuulekellad." Tegu on kirjaniku eluainetel põhineva dokumentaalromaaniga, mis kõneleb ajast mil Tallinn põles, Niguliste ja Estonia olid leekides, pommitati Narvat, Tartut, Tõrvat, Tallinna...
Ühesõnaga see on väga põnevvalus tõsielulooline jutustus, mille on autor ise üle elanud ja päevikuna kirja pannud. Tema mees Endel on arst ja lapseootel peategelane ootab koju oma meest, kellelt pikka aega ei ole ühtegi teadet.
Mulle tohutult meeldib Laipaiga loomes see müstiline joon, mis igalt pool läbi jookseb. Lisaks kõigele on raamatus kõik situatsioonid faktiliste täpsustega (olin sunnitud isegi guugeldama).
Peategelseks on kirjanik kes töötab ühes tuntumas Eesti ajalehes, kirjutades sinna järjejuttu. Mis temast edasi saab? Kas ta põgeneb ka Rootsi? Sellest loe juba ise.
Mul on nii hea meel et see raamat on nüüd mu riiulis olemas, saan vajadusel seda uuesti lugeda. Vaid 50 sendi eest oli mul võimalus see endale soetada Pärnust Uuskasutuskeskusest. Vedas!
Autor kõneleb tolle aja juhtidest: Uluotsast, Laidonerist jt...ning kasutab peatükkide alguses minu ühe lemmiku - Marie Underi luulesõnu. Ühe neist ma lihtsalt pean siia trükkima.
Tohutult hea raamat!
Kordan. oma riigi ajaloo tundmine peaks lausa kohustuslik olema!
Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Veel kord tahaksin tagasi,
ära lõigat on tee.
Veel kord tagasi tahaksin
leida kodutee.
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.
/Marie Under/
Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.
kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.
Vikipeedia artiklit Laipaigast saad lugeda SIIT!
Raamatu tutvustus:
Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda.
Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus.
Või on siiski?
22. september. 2019.a.
Vana-Rääma
reede, 20. september 2019
Väike "nupuke" tänases Nelli Teatajas
Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin möödunud laupäevasest üritusest väikse nupu, nagu lubasin. Loomulikult jäävad selliselt ürituselt osad teadmised ja seigad kardinate taha, sest kõigist ja kõigest ka ju meediale ei pajatata.
Helge ja selge päev on, ülipositiivne. Positiivsed asjad vajavad ikka meenutamist ja kajastamist.
Tänud, hea Ambra massaažisalongi perenaine Eha Lätt et sa selliseid põnevaid loenguid korraldad!
Tänud, hea Ave, sünnipäevakingituse eest!
Tänud, hea Evald et sa oma rahvast hoolid ja meid juhendad!
Kui ka sina arvad et saaksin sinust loo või pisikese nupu ajalehte Nelli Teataja, siis võta minuga julgelt ühendust! Aitäh!
P.S. Foto valis lehte toimetus, mitte mian ei surunud ennast peale! :)
traditsiooniline jäädvustus Kotkasulega |
20. september. 2019.a.
Vana-Rääma
neljapäev, 19. september 2019
Seitset väekat vaimuvalgust ...
![]() |
foto laenatud siit: https://www.facebook.com/trummikoda/photos/n%C3%B6%C3%B6rkojaga-%C5%A1amaanitrummtrummi-serva-palistavad-12-k%C3%B5lakoda-mis-annavad-instrumen/459001154124784/ |
SEITSET VÄEKAT VAIMUVALGUST
Kolmteist väikest pilvelaami
laotusivad üle maa.
Ragistab ja sähvib äikest.
sügis tahab alata.
Kõuekõminana hinges
mürtsutab šamaanitrumm.
Seitset väekat vaimuvalgust
kiirgab võimas taevakumm.
Tulge sõbrad, tulge üles,
kohtuma väeloomaga!
Heidke endast muremõtted!
Laske õnnel voolata!
Maapeale et saabuks rahu,
headus kurjast võidu saaks!
Tõstkem palveks üles pihud!
Eesti et jääks Eestimaaks!
19. september. 2019.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 18. september 2019
Kell aega vaid tiksub
![]() |
foto: http://nagi.ee/photos/tixit/1285915 |
KELL AEGA VAID TIKSUB
Lööb kerkokell kiriku tornis
juba mitmendat kõla.
Ei kellamees väsi,
tal mõnusalt õhetab palg.
Veab kojamees rääsunud lehtesid,
kott üle õla.
Mis sellest et varvas on ligane,
külmetab jalg.
Memm kohmitseb aida all,
sibulapalmikuid punub.
Taat küürutab kuuri ees,
usinalt puid riita laob.
Kell aega vaid tiksub,
kõik möödub. Kas minevik unub?
Kas tulevik suudab kord
taastada aegade vaod?
18. september. 2019.a.
Vana-Rääma
All tormidest tihkuva öö
![]() |
foto: Alar Truu. Laenatud siit: https://www.ohtuleht.ee/909386/ilmaprognoos-nadalavahetus-tuleb-tormine |
ALL TORMIDEST TIHKUVA ÖÖ
Maru vihises võõruse aknail,
karm tuisueit kangutas ust.
Pelk videvik väreles kaameks,
kogu maailm näis ühtäkki must.
Äng pakitses ihus ja hinges,
lõi päikesepõimikust tuld.
Sa vaatasid taha ja läksid,
kui kõdunev mustendav muld.
All tormidest tihkuva öö
taas tulid, üll purpurist rätt.
Ei teadnud ma tookord siis veel,
et see oli hüvastijätt.
18. september. 2019.a.
Vana-Rääma
teisipäev, 17. september 2019
TEMA - Jan Kaus
Mõne päeva eest võtsin lugeda Jan Kausi romaani "Tema." See on suhetele rajatud romaan. Siin on kõike, on armastust, valu, petmist, karjääriredelil tõusu ja langust, seiklusi mööda maailma. See on selle ajastu romaan.
Lahti rulluvad musta maailma stsenaariumid kuid nii mõnigi seik või juhtum painab peategelast igal sammul. Ta on pühednunud noormees, kes aeg-ajalt ei löö risti ette, kuid (kahjuks) miski siin maailmas ei jää salatusteloori taha peitu.
Peategelane Sten on pärit neljaliikmelisest perekonnast, kes oma vennaga eriti just ühte sammu ei astu, oma emaga tal ka just väga sõbralikke suhteid ei ole ning isat ta peaaegu ei saanud tundma õppidagi, sest isa võttis endalt lennul Jerevani elu. Miks? Surnult ju enam ei küsi...
Sten armub lennufirmas töötavasse Mirjamisse, kes osutub üsna vastuoluliseks tegelaseks ning toob Steni ellu, lisaks tugevatele tunnetele, ka palju ebameeldivaid sekeldusi, millega seab ohtu nii kallima kui enda elu. Sten kaotab oma mina ja otsib ennast kaua. Kas ta ka ennast üles leiab? Loe!
Väga paeluv raamat! Lisaks on Janil põnev ja värvikas käekiri ja tohutu teadmiste- ja reisipagas, vähemalt läbi lugeja silmade.
Olen Jan Kausi raamatuid ennegi lugenud ja loen edasi. Soovitan väga!
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
TEMA
Autor: JAN KAUS
1
Google +0
0
Share0
Romaan "Tema" on kompaktne, üldistav, tungib inimloomu
keerdkäikudesse ja esitab igavesi küsimusi eneseleidmisest, lähisuhete
võimalikkusest, reetmisest, üksindusest ja valest.
"Kerge iivelduse tunne tekkis lugedes ja sain aru, et olen seda tundnud siis, kui lennuk hakkab kõrgust kaotama, et maanduda. Kõrvad lukkus peaaegu ja süda veidi paha. Teeb seda ebakindlus, põhja puudumine, see, et on valida ainult kahe üksteist välistava lahenduse vahel? See, et pole valida.
Peategelase loomus juhib sündmusi vääramatult lootusetu lõpu poole. Eneseuhkuse ummik, iseloom ongi saatus. Inimest võib muuta vist ainult armastuse või surma lähedus, aga seekord on mäng läinud liiga kaugele. "Rasked hingepiinad, mida kannatavad tragöödia kangelased, äratavad meis kaastunnet ja lepitavad kangelase süüd" (tragöödia määratlusest). Imelik on ainult, et paremaks tahavad saada üksnes need, kes on niigi küllalt head. Küllalt head, et tahta loobuda oma egoismist. Võib-olla võtab peategelane endale liiga suure vastutuse. Igal tema teol on küll tagajärg, aga need on ka teiste tegudel. Temast on võimalik aru saada ja teda on võimalik armastada, ja kui ta seda ise teaks, oleks see üks hoopis teine lugu."
Triin Soomets "Temast"
"Kerge iivelduse tunne tekkis lugedes ja sain aru, et olen seda tundnud siis, kui lennuk hakkab kõrgust kaotama, et maanduda. Kõrvad lukkus peaaegu ja süda veidi paha. Teeb seda ebakindlus, põhja puudumine, see, et on valida ainult kahe üksteist välistava lahenduse vahel? See, et pole valida.
Peategelase loomus juhib sündmusi vääramatult lootusetu lõpu poole. Eneseuhkuse ummik, iseloom ongi saatus. Inimest võib muuta vist ainult armastuse või surma lähedus, aga seekord on mäng läinud liiga kaugele. "Rasked hingepiinad, mida kannatavad tragöödia kangelased, äratavad meis kaastunnet ja lepitavad kangelase süüd" (tragöödia määratlusest). Imelik on ainult, et paremaks tahavad saada üksnes need, kes on niigi küllalt head. Küllalt head, et tahta loobuda oma egoismist. Võib-olla võtab peategelane endale liiga suure vastutuse. Igal tema teol on küll tagajärg, aga need on ka teiste tegudel. Temast on võimalik aru saada ja teda on võimalik armastada, ja kui ta seda ise teaks, oleks see üks hoopis teine lugu."
Triin Soomets "Temast"
EAN | 9789985802878 | ||
---|---|---|---|
Ilmumisaasta | 2006 | ||
Keel | eestikeelne | ||
Lehekülgi | 269 lk | ||
Kirjastus | TUUM | ||
Lisamise aeg: | 14.01.2009 | Toode pole saadaval |
17. september. 2019.a.
Vana-Rääma
laupäev, 14. september 2019
Needuse tuvastamise ja vabanemise rituaal allikavee ja tulega
Täna oli huvilistel võimalus osa saada Pärnus, Ambra massažisalongis toimunud Kotkasule loengust "Needuse tuvastmise ja vabanemise rituaalist allikavee ja tulega."
Koos Kotkasulega oli meid kohal tubli 13 inimest. Lisaks needuserituaalile käisime ka shamaanirännakul. Oli tohutult positiivne päev.
Lasen nüüd fotodel kõnelda. Suured tänud Ehale et ta sellist asja veab, Avele et ta mind kaasa vedas ja Evaldile selle sisuka, väeka ja ülipositiivse õhtu eest!
Minu jaoks oli see shamaanirännak väga eriline ja huvitav. Päris mitu aastat polnud enam rännanud ka.
Uute kohtumisteni!
Carmenile tänud pildistamast!
rutuaalide ootel |
ülipositiivne ja väekas HeaHing |
Kotkasule altar |
valmistume rituaalideks |
selfitasime Avega, he ahingega, kes mulle sünnipäevaüllatuse tegi. aitäh! |
fantastiline Eha, kes selliseid üritusi korraldab! |
valmistume rituaaliks, küünalele sai alus valmis... |
salongi omanik Eha muljetab shmaanirännakust |
küll udune aga väga positiivne pilt :) |
Kotkasulega... |
Kotkasulg ja Ave |
14. september. 2019.a.
Vana-Rääma
reede, 13. september 2019
KOLME PÄRNA SALADUS - Heli Künnapas
Heli Künnapasel ilmus hiljuti lasteraamat "Kolme pärna saladus," mille lugemisega ma täna lõpule sain. See on müstiline ja kaasahaarav lugu. Kolmelapseline perekond kolib linnast maale elama ning maal on nii põnev et lastel ei tule isegi mobiiltelefonid meelde. Mänguaega kipub isegi väheseks jääma.
Heli on saanud ühele poole väga hariva ja õpetliku raamatuga, milles jagub põnevust viimaste ridadeni. Siin kohutb lugeja nelja seiklusrikka poisiga, ühe pisikese tüdrukuga, hea haldjaga, nõiaga, kirikutegelastega, kummitustega ja väga paljude teiste põnevate tegelastega, kes kõik raamatusse ära mahuvad ja oma koha leiavad.
Maalt linna kolinud Stenile ja Egertile (ning nende õele ja vanematele) sõidab külla linnalapsest sõber Madis, kes tahab küll igal pool esirinnas olla, kuid osutub paljuski teistest rumalamaks. Ta on lihtsalt linnas sündinud ja elanud ning ei tea maaelust midagi. Lisandub veel üks kamraad Anton, kes on läbi-lõhki maapoiss.
Uustulnukata Pärna talu hoovi, kolmeharulise pärna vahele ehitab poiste isa onni ning seal hakkavad toimuma kummalised ja müstilised seiklused. Kuidas või kus kohast neile lahendus leida, sellest loe juba ise. Mina tõesti nautisin seda tänapäeva (iidsete sugemetaga) võiks öelda pärimuslikku muinasjuttu.
Lisaks võiks (peaks) ka tänapäeva lapsed teadma mida tähendab kaarutamine ja vaalutamine, kuidas liha neile lauale saab jne...kõigest sellest ja paljustki muust kõneleb see väga hea raamat.
Kahjuks tänapäeval ei ole paljudel lastel võimalus veeta aega maal vanavanemate juures, sest nende vaarvanemad elavad linnas, nii kasvavadki tihtilugu lastest inimesed, kes ei kipu isegi pullil ja lehmal vahet tegema. Lisaks paneb see raamat lapsi mõistma et elu maal ei ole vaid lust ja lillepidu, tuleb ka tööd teha ja see töö on füüsiline. Näiteks puude ladumine, niitmine jmm ...
Nüüd aga varjupoolte juurde, mida igasse raamatusse sutsuke ikka mahub ja millest ma ka bloginud olen. Mul ei ole autorile mitte midagi ette heita, sest tegu on tõesti väga hea lasteraamatuga, aga ...
Jälle ma pean loopima mõne kivi ja jälle toimetaja kapsaaeda ... Korrektuur on tehtud, ega ma just vigu ei otsinud, aga ühe täheapsaka pärast ma ei nori ka. Tegelt ma ei taha üldse norida aga ma ei saa ka mainimata jätta et leidsin toimetaja poolt ärategemata tööd. Päris mitmes kohas ma tundisn et jutustab kolmekümnendates aastates kirjanik Heli Künnapas, mitte 10-12 aastane poiss. Liiga täiskasvanulikud väljendid, mitte üldse lapsekeelsed. See tekitas segadust. Aga oskan ka sellest mööda lugeda kui lugu haarab. Kuid ...
Keeletoimetust vajaks osad laused hädasti, nagu näiteks lk 56 lehel lause: "Poisid aga ei suutnud oodata ja nii nad hakkasid enne teisi tulema." Need "aga," "nii nad" on täesti üleliigsed. Neid keeletoimetuse järgi karjuvaid kohti on raamatus kahjuks veel. Näiteks lk 69. "Mei maja otsas kasvavad päranapuud." No mida? Täiskasvanu võib jah aru saada millest on jutt aga ... lapsed ju kujutavadki ette et pärnapuud kasvavad maja otsas ...
Kirjanik paneb kiiresti kirja oma emotsiooni et see tal meelest ei läheks, ta ei tarvitse oma tekstiapsakaid näha ka mitmekordsel ülelugemisel. Tean seda omast käest. Selle kõige tarvis ongi olemas toimetajad, nii korrektuuri tegijad kui ka keeletoimetajad, kes vaatavad et sõnaseade oleks paigas. Selle eest nad ju palka saavadki.
Aga ma ei tahaks postitust lõpetada tõredalt, kuigi ega ma tõre ei olegi, lihtsalt kahju kui nii heal raamatule pole juhtunud head toimetajat. Ja paluks mitte võtta isiklikult, ma toimetajat ei tunnegi. Pole temast ka enne midagi kuulnud ega lugenud. Aga ma jään alati oma blogipostitustes ausaks, ka siis kui tegu on mu sõbranna raamatuga. Helit pean mina näiteks ka oma sõbrannaks, seega soovingi talle alati head ja ka head toimetajat!
Soovitan kindlasti lugeda seda raamatut. Lugeda võiksid kõik need lapsed ka kes on alles lugema õppinud ning miks mitte ka täiskasvanud.
Heli Künnapasel on ilmunud 20 raamatut, millest 19 on mul olemas ja ka läbi loetud. Kahtelmata on tegu hea kirjanikuga!
Ja minu käest otse saate ka selle raamatu endale soetada, 12 eurot maksab.
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
KOLME PÄRNA SALADUS
Autor: HELI KÜNNAPAS
1
Google +0
0
Share0
“Kolme pärna saladus”
on müstiline lugu toredast kolmelapselisest perekonnast.
Kaheteistaastane Sten, kümnene Egert ja kolmene Johanna kolivad ema ja
isaga linnast Pärna tallu. Seal pole isegi veebilevi. Salapärasel kombel
satutakse 1888. aastal toimunuga silmitsi ja asutakse 130 aastat vana
lahendamata mõistatuse kallale, et päästa vangistatud.
See kaasahaarav lugu on põnevalt kummaline – „Kogu see asi on juba väga veider– nähtamatu käega kirjutatud kirjad, kumav päevik, kirikumees, keda pole olemas... mis järgmiseks?“
See kaasahaarav lugu on põnevalt kummaline – „Kogu see asi on juba väga veider– nähtamatu käega kirjutatud kirjad, kumav päevik, kirikumees, keda pole olemas... mis järgmiseks?“
Heli Künnapas on varem lastele kirjutanud raamatud "Laste ilus elu maal" ja "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks".
ISBN | 9789949735938 | |
---|---|---|
Ilmumisaasta | 2019 | |
Keel | eestikeelne | |
Lehekülgi | 98 lk | |
Mõõt | 210x147x6 (mm) | |
Illustreerija(d) | KAIRI LAUR | |
Kirjastus | HELI KIRJASTUS | |
Lisamise aeg: | 11.09.2019 |
16.99 €
Kaupluses püsikliendile:
16.14 €
Kaupluses:
16.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 16.09
|
13. september. 2019.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 11. september 2019
TAHTAMAA - Jaan Kross
Eile hilisõhtul panin öökapilt riiulisse Jaan Krossi romaani "Tahtamaa." Jah, mul oli see raamat lugemata, aga nüüd on kahju et loetud sai.
Jaan Kross on(ei taha kirjutada oli) kahtlemata üks väga andekas ja produktiivne Eesti kirjanik, kelle teosed on väga põnevad. Juba Krossi käekiri on eriline. Kuigi mulle eriti väga pikad laused ei meeldi siis Krossi loomingus need üldse ei häiri. Sõnaseade on ka huvitav. Ainult et "jätkuma" asemel on igal pool kirjas "jatkuma," see oli võõras. Ja natuke palju täheapsakaid on ka sees, aga see on kivi toimetaja kapsaaeda.
Selles raamatus on kõike ning "Tahtamaa" on ajalooline raamat ühest saarel asuvast külast ja peategelase elust eelmisel sajandil. Ühesõnaga peategelane käib mööda isapoolseid juuri ning ajab asju, et Tahtamaa krunt, kus asub ohtralt tervuislikku muda, tagasi saada. Tal on ka kaasosalised. Ja raamatust ei puudu romantika, armastus ja elu intiimsemad varjundid. Aga lugege ise, minu jaoks ülihea raamat!
Lugemine oli nii haarav et ma kasutasin raamatu nautimiseks igat momenti, panin näiteks söögi keema ja raamat oli köögilaual avatuna ning ootas mind. Väga palju ei ole juhtunud mu lugemisvarasse selliseid teoseid mida ei taha üldse käest panna.
No Kross on üldse aukartust äratav kirjanik, just täpselt sellise käekirjaga millist mina kogu aeg loeks. Kindlasti loen veel tema teoseid, sest osad on veel lugemata.
"Tahtamaa" on aastal 2001 ilmunud Jaan Krossi romaan. See oli ühtlasi Jaan Krossi viimane romaan. Romaani pealkiri "Tahtamaa" on kohanimi, mille all kirjanik peab silmas kaasaegset Eestit. Raamat on tõlgitud soome keelde: "Tahtamaa", Vantaa: Moreeni 2012. Tõlkinud Jouko Vanhanen
Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinn – 27. detsember 2007 Tallinn) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija.
Ta on tuntud eelkõige Eesti ajalool põhinevate teoste poolest nagu näiteks "Kolme katku vahel", "Keisri hull" ja "Professor Martensi ärasõit".
Kross on pälvinud mitmeid auhindu, preemiaid ja aunimetusi. Ta esitati mitu korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
Ja edasi saad lugeda Vikipeedist ehk SIIT!
11. september. 2019.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 4. september 2019
Kõik on ajudes kinni
![]() |
FOTO: http://www.hetkepyydja.eu/unenaeopueuedjad/5151-unen%C3%A4op%C3%BC%C3%BCdja-115x38cm.html |
KÕIK ON AJUDES KINNI
„Ma ei saa enam üldse magada! No ei
saa! Kogu aeg mingid tegelased piinavad, küll hakkan uppuma, küll
satun kurjade inimeste küüsi. Peale kõike tunnen öösiti
kohutavat südame- ja neeruvalu. Lausa füüsiliselt tunnen. Mis küll
lahti on? Kas ma hakkan ära surema?“ Laur tunnistas lõppeks et ta
on sattunud mingite kurjade tegelaste küüsi.
Maide oli oma mehe painajatest teadlik
aga ta ei saanud abikaasat ju aiadata, kui viimane oli igasuguste
esoteeriliste teemade suhes lausa nii skeptiline, et tõstis naise
peale häält, kui viimane üritaski oma lemmikteemal sõna võtta.
Nii pidas Maide vaikimist paremaks. Ega inimest ju vägisi aidata ei
saa kui ta seda ise ei taha.
Ka Maide ööd olid katkendlikud, kuna
abikaasa rahutud uned ja hingematvad ärkvele hüppamised röövisid
ka temalt öörahu. Katsu sa magama jääda kui voodikaaslane
pidevalt läbi une karjub.
Maide oli Lauril soovitanud arsti
juurde minna, kartes mehe diagnoosiks uneabnoed. Mees saatis ta
kuradile, vihastas ennast näost siniseks ja painajalikud unenäod
aiva süvenesid.
„Mul on kõigest tööstess ja see
möödub!“ Laur oli enda pandud diagnoosis nii kindel, et ta ei
lasknud isegi oma parimal sõbral midagi öelda, liiati siis veel
naisel. Temal pidi ju alati õigus olema, teised kippusid oma
diagnoose tema külge pookima. Just nii arvas Laur.
Maide pani mehega konsuldeerimata oma
tuttavale nõiale aja kinni, lootuses, et mees tuleb temaga kaasa.
Paar päeva oli jäänud aega, naine püüdis abikaasaga väga hell
ja mõistlik olla, kuid Laur juba tundis oma naist, ta teadis et
midagi, mis talle ei meeldi, on teoksil. Nii ta kähvas naisele et
ärgu käigu nagu kass ümber palava pudru, nagunii ta ei lähe oma
uhhuunaise õnge. Nii kutsus ta tõredana oma esoteerika huvilist
abikaasat. Ka kõik nähvamised ja kähvamised neelas Maide alla ja
seda kõike mehe tervise nimel, seda kõike selle nimel, et oma
skeptikust abikaasa nõia juurde meelitada.
Õhtul, kui mees juba uinus, asetas
Maide salaja esoteerikapoest ostetud uue unenäopüüdja mehe
peatsisse seinale, et mehe unenäod kontrolli alla saada. Tõsi küll
Laur magas tollel öösel rahulikult, aga painajalikud unenäod
kordisid endiselt ööst öösse.
Kui Laur järgmisel öösel taas
istukile ehmatas, alles siis nägi ta seinal uut esoteerilist vidinat
ning hakkas pröökama, et naine raiskab nende raha igasuguste
mõttetute vidinate peale, et tema autoremondiks taas mammonat ei
jagu.
Maide oli nõutu, sest unenäopüüdja
ei suutnud ka meest aidata ning nõia juurde minekuks olid jäänud
vaid loetud tunnid, ta ei üritanudki meest kaasa meelitada, kartuses
et nõia vastuvõtaks kulutatud raha pärast tuöeb neil suur tüli.
Olgugi, et tema tuttav nõid ei pomminud suuri summasid patsientidelt
vaid leppis ka igasuguste puuviljade ja hoidiste toomisega. Aga seda
Laur ju ei teanud, ega poleks vast uskunud ka.
„Miks see unenäopüüdja ometi ei
toimi? Täna uurin nõia käest, see on juba imelik. Kas mu mehes on
saatan pead tõstnud? Oi, ei, ei!“ Maide kõneles endaga lausa
häälega.
„Tere.“
„Tere taas. Vaatan et sinul läheb
hästi ja oled endas lausa reiki leidnud. Tubli, tuli, jätka samas
vaimus, olen sinusse alati uskunud.“ Nõid oli rõõmus on
naistuttavat nähes. Maide vaikis. Ta tõdes jah et temal läheb
hästi, aga unetud ööd mehe painajate pärast tekitasid ka temas
juba unetust, kuid sellest nõid ei rääkinud.
„Kui sa tahad oma abikaasat aidata,
pead palju enamks valmis olema. See unenäopüüdja, jah, see oli üks
õige ost, väga õige ost ... aga, kee vidin vajab puhastamist,
energeetilist puhastamist ja sa tead ju kuidas seda teha. Selles
meistriteoses on võimas energia ja vägi sees, aga ta on kaua aega
seisnud kaupluses erinevate inimeste silme all ja vajab hädasti
puhastust. Ma näen kuidas paljud negatiivse energiaga inimesed on
seda vaadanud, näen kui palju kadedaid pilke on selle peale
suunatud. Näen paljutki veel. Puhasta see ära,“ nentis nõid.
Maide kuulas tähelepanelikult ja
teadis, et nõial on tuline õigus, et ta oli ise teinud vea,
asetades abikaasa peatsisse puhatsmata unenäopüüdja. Naine
otsustas et koju minnes võtab ta ostu seinalt, puhastab selle
energeetika ja paneb kahekümne neljaks tunniks oma kõiksuse
püramiidile laadima, head energiat laadima. Vastasel korral hakkab
„must“ unenäopüüdja vastupidi tööle ja võib pererahva othtu
seada. Maide arvas, et mehe painajates ongi süüdi unenäopüüdja,
ta tõdes, et just see vidin on süüdi mehe vaimse tervise
halvenemises, kuid unustas tõsiasja, et mees ei saanud magada ammu
enne unenäopüüdja ostmist.
„Hmm, ära sa nüüd ennast küll
süüdista! Sa ei ole oma mehe probleemides karvavõrdki süüdi,
üldse ei ole. Sinu abikaasa kannab oma lahkunud isa abielusõrmust,
mida tema isa kandis viimsete hingetõmbeteni. See sõrmus vajab
energeetilist puhastamist. Mida rutem selle puhtaks saab, seda rutem
su mehe tervis paranema hakkab!“ Nõid teadis millest rääkis.
Maide sattus segadusse. Jah, äi oli
oma sõrmuse ise sõrmest võtnud ja surivoodil selle Laurile andnud,
mille Laur kohe sõrme pani. Ikkagi mälestus isast, oma kõige
kallimast inimesest, sest just isa oli see kes Lauri kasvatas, kuna
ema läks linna tööle minnes oma eluga pahuksisse ja unustas üldse
oma mehe ja poja olemasolu.
„Kuidas ma selle mehe käest küll
kätte saaksin? Kas pean tal selle une pealt sõrmest eemaldama? Ma
ei saa seda ilmselt kätte, ta on üsna erksa unega ja sõrmus on
talle pisut ka väike, vaid seebiveega on võimalik seda eemaldada.
See ei tule kõne allagi! Ja abikaasale ma sellest kõigest rääkida
ei saa, ta niigi lubab mulle seevaldisse koha kinni panna, kui ma oma
uhhuuujutte ei lõpeta.“ Maide oli tõsiselt mures.
„Ehetel, eriti veel neid mida inimene
pidevalt kannab, on võime endasse salvestada kõik kandjaga seotu.
Eriti salvestab kuldehe endasse ka haigused. Nagu ma tean , kandis
teie äi sõrmust elupäevade lõpuni, seega on selle sisse
salvestatud ka ta haigused. Kui su mees seda sõrmust kannab,
hakkavad talle samad haigused külge, mis võivad lõppeda....“
Nõid neelas viimased sõnad alla.
Maide puhkes nutma. Talle meenus kuidas
mees kurtis öiseid südame- ja neeruvalusid. Just süda ja neerud
viisid ta äia hauda. Lisaks kõigele käitus abikaasa viimsstel
aastatel väga oma isale sarnaselt, isegi ta kõnepruuk ja miimika
meenutas üha enam Maide äia. Maide ise arvas, et tema kolmas silma
on avanenud, sestap näeb ta rohkem, et näeb ka oma abikaasas neid
külgi, mida ta enne polnud näinud. See pani naist isegi rõõmustama.
Naine tundis siirast rõõmu et toimumas on tema avanemine. Küllap
oligi, aga energiavaegus, mis teda mehe tervise pärast pidurdas,
pani ka Maide enrgiad blokki.
Nõia juurest lahkudes ja kodu uksest
sisenedes Maide vakatas, sest Laur istus klaasistunud pilguga
köögilaua taga, pilk sügisestele langevatele lehtedele suunatud,
mida kasepuu otse nende akna taga lennutas. Ta ei kuulnud ega näinud
et abikaasa uksest sisse astus. See ehmatas Maidet väga. Värisevi
käsi võttis naine oma sügismanti seljast, asetas selle esikupeegli
kapile ja hiilis vargsi kööki.
„Nüüd on lõpp! Elu on täitsa
persses! Tõsiselt!“ Lauri silmadest valgusid ühtäkki suured
pisarad, mida Maide nende kooselu jooksul veel kordagi näinud ei
olnud.
„Kas sa kujutad ette, ma küsisin
ülemuse käest vaba päeva ja ta lasi mul valida kas lahukun töölt
või loobun vaba päeva mõttest. Ma siis lahkusin töölt. Nüüd on
elu täitsa pekkis! Kes maksab pangalaenu? Ütle kes??“ Laur nuttis
juba lahinal. Maide ei osanud midagi öelda, ka tema maailm varises
kokku, sest kaks last oli vaja veel toita ja katta, mõlemad õppisid
alles algkoolis, tütar teises ja poeg kolmandas klassis. Lisaks
pangalaenule renoveerisid nad mehe vanemate maakodu, kuhu nad
plaanisid tulevikus alaliselt elama minna.
„Naine, aita mind! Sul on neid
tuttavaid uhhuuinimesi, kas nemad saavad mind aidata?!“ Laur lausa
röökis. Maide ei jõudnud ära imestada, et mees temalt sellist abi
küsis. Ju oli siis viimane piir ületatud. Või tegi tema tuttav
nõid midagi, puhastas mehe mõttemaailma ja nõidus mehe enda manu
ravile? Igatahes muutused olid toimunud.
Juba järgmisel päeval leidis Maide
ennast koos abikaasaga nõia vastuvõtult, kuhu mees vabatahtlikult
oma isalt pärandatud sõrmuse puhastada ja laadida jättis. Ja
sõrmus tuli sõrmest ära lausa ilma seebiveeta.
Poole aasta pärast kolisid Maide, Laur
ja nende lapsed isatallu ning rajasid sinna esoteerikakeskuse, kus
nad ise nüüd abivajajaid aitavad. Aga nad ei propageeri
taimetoitlust, vaid soovitavad inimestel süüa ökotoitu, mis on
säilitusainetecaba ning igati tervislik. Tänaseks on nad
aastatepikkusest pangalaenust priid, terved ja kaitstud.
Kui leiad enda üles, leiab ka tervis
su üles. Ja terviseküsimus ei seine kohe kindlasti mitte dieedis,
vaid füüsilises liikumises, mida kogu nende pere aktiivselt
harrastab. Ka meditatsiooni, kui hinge hakkab mõni raskus rõhuma.
Pole siis ime et igal suvel on nende
talus aset leidvatele seminaridele nõutud järjekord, sest indiaani
higistamistelgid võidavad ühe paopulaarsust ja tervendavad vaimu.
Leia sinagi iseennast üles!
4. september. 2019.a.
Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)