Ingli puudutus

INGLI PUUDUTUS Kollaseid lehti üha langes, nagu päikest. Iga järgnev leheke oli suurem kui eelnev. See peeneheliline sahin, mis nähtusega kaasnes, pani unistama. Viis tagasi noorusaegadesse, ülikoolilinna Tartusse, kus just sügiseti elu keema hakkas. Eriti armas oli oktoobri keskpaik, sest kolletamispäeval meenutas lehtede sadu pisut lumetuisku, ning Toomemäe jalam oli armunud tudengeid tulvil, kes ka ise värvikad ning värvilised välja nägid. Õhk oleks justkui armunud hingedest tiine. Sügisene Tartu on nii mõnelegi pisikese provintsilinna elanikele võõras ja hämmastav, sest tartlane, kui ka üliõpilane on vabameelsem ja temperamentsem kui mõne teise maakonna elanik. Tihti on spekuleeritud et Tartu õhk ja vana hea Tartu Vaimu kohalolu muudab inimesi, kaotab kõik pinged ja pained, mis tarkuselinna jõudes inimesi painanud on. Lisaks on kohalik inimene väga intelligentne ja laia silmaringiga, mis paneb esmakülastanu kas vaikima või sõnu otsima. Jorgen, kes oli sündinud ja kasvanud kuurortlinna Haapsalu tuulte käes, tundis ennast Tartusse õppima naastes võõrkehana. Ta ei seltsinud kergesti, pigem tõmbus endasse ja tundis suisa mitme kuujagu ennast valel ajal ja vales kohas olevat. Kui ta kaalus juba ülikoolist lahkumist, see juhtus. Jõulukuu oli alles esimesi samme tegemas kui ühel kargel varahommikul, mil Jorgen Toomemäel tervisesporti harrastas, tundis ta enda õrval kedagi. See keegi oli nii füüsiliselt noormehe kõrval, et nende õlad lausa puutusid kokku. Tagasihoidlik noormees tundis ennast lausa ebamugavalt sest siiani polnud ükski tüdruk tema, nääpsukese kangete prillidega noormehe, kes ennast inteuks pardipojaks pidas, vastu huvi tundnud, või ei osanud ta ise seda näha. Nüüd äkki, kus Jorgen soovis oma jooksutrenniga rutem ühele poole saada, sest jahedus kippus läbi dresside hammustama, jooksis temaga ühes see keegi. „Hei,“ kuulis noormees juba hääli ning see veidike rahustas teda, ilmselt ei hakanud ta siiski hulluks minema. Ilmselt see keegi siiski on koos temaga. Ja sellel keegil on naisterahva hääl, lõhn, hingus. „Hei, kas te kuulete mind!?“ Alles nüüd suvatses Jorgen hoogu maha võtta ja kõrvale vaadata. Siresäane, pikk, punapäine piiga, kes peajagu Jorgenist pikemaks osutus, jäi suisa seisma. Ta hingeldas, nagu oleks elu pikima distanstsiga ühele poole saanud, toetas käed põlvedele, hingas sügavalt sisse ja välja ning alustas uuesti tutvusega. „Kirke. Minu pealkiri on Kirke. Olen Tartu Ülikooli teise kursuse tudeng ja tudeerin matemaatikat. Sina?“ Kirke hingeldas ja ootas noormehe reaktsiooni. „Jorgen. Jorgen olen. Haapsalust.“ Nii kidakeeleks ta jäigi kuid juba kahetses ka seda et oli oma päritolust rääkinud. Kunagi, kui ta vanatädil Tallinnas nädalajagu päevi külas oli ning Mustamäel lastega sõbruneda proovis, naerdi ta välja kui ütles et on Haapsalust. Üks aksendiga eesti keelt kõnelev noormees väitis et Haapsalu on pisike kole küla, kus mere ääres on kakajunnid. Kõik hakkasid naerma ja enam ei sõbrunenud keegi Jorgeniga, nii öelad on lapsed. „Tore. Mina olen Taeblast, seega elame lähestikku,“ muigas Kirke. Esimest korda kolme kuu jooksul tundis Jorgen et ta ei ole üksi, et peale tema on Tartus veel inimesi, isegi Läänemaa inimesi. Mõelda vaid! Hea tuju oli kindlustatud. Vähemalt nii ta tundis ja arvas. „Oot, aga millega sa siin Tartus tegeled? Ma eeldan et õppimisega?“ Kirke oli uudishimulik. „Ikka, jaa, millega muuga siin Tartus ikka tegeldakse,“ muutus Jorgen kohmetuks et nii lollilt vastas. Aga öeldu oli öeldud ja nüüd tuli vaid neiu reaktsiooni oodata. „Hmm, nii kidakeelne, kaval oled,“ muigas Kirke. Jorgen sügas kukalt, nagu päästaks ta sealt häid mõtteid valla. „Aga tegelt?“ „Tegelt, nooo ... ma õpin Ülikoolis matat ja esimest aastat.“ Kirke vaatas noormeest üllatunud näoga, nad õppisid ühes koolis juba 3 kuud, lisaks sama eriala aga koolimajas nad kohtunud polnud, või vähemalt Kirke ei mäleta noormeest koolist, küll aga on ta näinud Jorgenit sama hobi hommikuti harrastamas. Nendes oli mingi sarnasus. Matemaatikud ja harrastasid tervisesporti. Ei tea kas numbrite huvist või millest, igaljuhul selgus et kumbki on ainus oma kursuselt, kes hommikuid paarikilomeetrise jooksuga alustab. Ja juttu jätkus kauemaks. Nüüd soprtisid nad juba hommikuti koos, nii oli turvalisem, vähemalt neiu jaoks, kes kurtis ja kartis ebameeldivaid tegelasi, kes raja ääres pidavat teatud akti harrastama, kuigi Kikre polnud õnneks nendega kohtunud. Tõsi küll, väidetavalt nad pidavat rohkem teises linnaosas tegutsema, aga ikkagi. Jõulud hakkasid lähenema kui Jorgen tundis et ta süda lööb kordi kiiremini kui Kirke peale mõtles. Ta ostis esimest korda elus jõulukingi neiule kes talle meeldis. Esoteerikahuvilise noormehena külastas ta selleks ühte Tartu kesklinna keldripoodi, kust naasis valge unenäopüüdjaga, mida ääristasid uhked ja väekad paabulinnusuled, Jorgeni lemmikud. Tema jaoks tähendasid need surematust, lõpmatust ja just kuni surmani sooviks ta Kirkega vähemalt tuttav olla, muust ei julgenud noormees veel unistada. Ühel hommikul Kirket ei tulnud. Ei tulnud tesel ega kolmandal hommikul. Alles siis tabas Jorgen et ta polnud isegi neiu perekonnanime ega telefoninumbrit küsinud, aga rahunes peagi. Ei saa ju jäädavalt kaduda inimene kellega õpid sa ühes koolis, elad ajutiselt ühes linnas, harrastad sama tervisesporti, lisaks palju neid Kirkesid ikka samas koolis käib, küll koolihoones ikka kokku juhtume, mõtles Jorgen. Kui juba nädalajagu päevi ei olnud neiust kippu ega kõppu, hakkas Jorgeni süda valutama. Ta pani otsinguss Ülikooli õpilaste nimed ja selgus et samal kursusel õpib suisa kolm Kirket. Aga perekonnanime teadmata oli pläss edasi tegutseda. Vähemalt ise ta arvas nii, nagu kardaks et keegi hakkaks teda norima või talle näpuga näitama nagu lapsena seal, Mustamäel. Aga jõulukingitus vajas ju kinkimist ning Jorgen kujutles vaimusilmas missuguse õnneliku näoga Kirke seda vastu võtab ning uhkusega oma ühikatoa voodi peatsisse riputab. Jõulud olid pikad ja kurvad, nagu oleks Jorgen kaotanud oma parima sõbra. Tema hing oli tühi ja habras, isegi ükski ema tehtud maitsev jõuluroog ei läinud suust sisse. Alles uue aasta hommikul tõusis Jorgen rahunenuna sest oli teinud uueaasta palve, jätnud vana seljataha. Nüüd oli tal jaksu edasi minna, püüdes mitte mõelda esimesele tüdrukule elus, kes noormehe südame puperdama pani ja kadus nagu vits vette, nagu poleks teda olemas olnudki. Nagu oleks Jorgen ise legendi välja mõelnud. Kohati ta juba kahtleski endas. Kooliaasta oli alanud. Paks lumivalge vaip oli katnud kogu tarkuselinna kui Jorgen Tartusse naases. Talle vaatas ühika öökapilt vastu unenäopüüdja, mis kohe Kirke meeletesse tagasi tõi. Aga ta tundis et peab vabanema esemest, mille ta oli südametüdrukule ostnud, seda ei sobinud ju ometi kellelegi teisele kinkida. Loengud lõppesid pimedas ent Jorgen tundis et tahab minna surnuaeda jalutama. Ta oli käinud kõik Tartu surnuaiad läbi. Pauluse kalmistul oli ausammas tema hukatud vanavanaonu nimega, kes väidetavalt sõja ajal Tartu vangla hoovis hukati ning kaevu visati ning hiljem Pauluse kalmistu ühishauda maeti. Isegi mõte sellele karmile mõrvale ajas noormehe ärevaks. Ajaloost ta teadis et sõjas ei tundnud vend vendagi, sõdis ellujäämise nimel ka venna vastu ja hävitas ta. Sellel korral viisid jalad Jorgenit Raadi kalmistule. Noormees ehmatas soolasambaks, nähes värsket hauda, mille peatis oli tema südametüdruku naeratav foto. Ei teagi kui kaua ta seal haual istudes nuuksunud oli ja kui kauaks oleks jäänud, kui juhtumisi üks mööduja poleks teda sealt leidnud ning mõistusele tagasi toonud. „Seal, kus meid ei ole, on alati parem!“ Jorgen ei suutnud uskuda, et samad read ehtisid Kirke foto alumist serva, mis olid ka unenäopüüdja lindil kirjas. „Olgu muld talle kerge!“ Jorgen sidus unenäopüüdja Kirke peatsisse ja läks, loivas kesklinna ühikasse. Aga miks maeti Kirke, Taebla tüdruk, Tartusse, see küsimus jäigi vastuseta. Ju ei olegi vajka teada, mõtles noormees endamisi. Olgugi, et hingel oli väga valus ja noormees ei teadnud Kirke lahkumise põhjust, sai ta mingil määral tagasi hingerahu, mis teda pikemat aega saatis ja piinas. Kuigi Jorgenit huvitas teave, mis ta südametüdrukuga juhtus, otsustas ta selle küsimuse saata universumile, loota et sealt tuleb vastus ja kui ei tulegi, pole ka midagi katki. Ta usub et need, kes on määratud selles elus kohtuma, kohtuvad ka järgmises elus. On see nii või mitte, sellele oskab vastata vaid aeg, kui temagi. Kui kevadveed juba vaikselt nirisema hakkasid ja päev üha pikemaid mõõte võttis, tundis Jorgen jooksusporti tehas puudutust õlal, see oli sulg, mis langes ta õlale. „Kirke tuli tervitama,“ teadis ta, muigas endamisi ning lisas sammu. 15. oktoober. 2021. Vana-Rääma