Hirmule ma piletit ei broneeri

HIRMULE MA PILETIT EI BRONEERI Karge talvehommik oli kaanetanud kogu magalarajooni hoovi. Olgugi et eelmisel hommikul oli kõikjal ümbruses alles kerge kirmetis. Eks inimene kipub ikka ütlema et talv tuli üle öö, kuigi tegelikult on meie armsal kodumaal alanud talv ka juba oktoobris. Justnimelt alanud, sest alati ei sula ka esimene lumi ära, nagu jääb ka esimene armastus hinge alles ka aastakümnete pärast, ka siis kui oled teise armastatuga elanud kasvõi pool sajandit abielu. Kaidi astus tippides üle hoovi, et jõuda autoni, mille ta oli eelõhtul sunnitud palju kaugemale parkima, sest kellegi võõra masin oli ennast uhkelt Kaidi Fiati asemele parkinud. Just masin, sest see sõiduriist meenutas veneaegset sapakat, milleks antud autot kutsuti. Mõni nimetas teda isegi kurgikäruks, mõni invataksoks, kuigi tollel ajal invatakso teenusest ei teadnud keegi midagi. Aga mine tea, ehk mõni prohvetlik inimene ju ikka eksisteeris, lihtsalt tollel ajal olid kõik vähegi uhhuumad inimesed vagusi, nad ei julgenud oma nägemustest iitsatada ka mitte, kartes rahva põlu alla sattuda. Naljakas. Kummaline. Aga nii oli. „Kurjam küll, nagu kits libedal jääl!“ Kaidi pomises endamisi, lootuses et keegi teda ei kuule, ei näe. „Õppige l täht ära! Ha-ha-ha!“ Tundmatu, massiivse alalõuaga ning tumedas rõivas ning kapuutsiga kodutu välimusega mees tegi omast arust nalja. Kaidi jaoks oli asi naljast seitsme valgusaasta kaugusel. Esiteks see solvas naist ning teiseks hirmutas võõras varahommikul Kaidit niivõrd, et ta kukkus, aga mitte libedusest. Hirm niitis naisel jalad alt. „Kas minu sugune mees võttis kohe jalust nõrgaks? Ja-jaa, eks ma oma mehisusega ole naisi nagu loogu kunagi niitnud, pole mul nüüd vanuigi ka häda kedagist!“ Mees irvitas aga millegipärast tundis Kaidi ennat ühtäkki turvaliselt, hirm oli nagu peoga pühitud. Ühest küljest arvas naine et ükski pedofiil või mõrvar ei kasutaks sõna „vanuigi.“ Kaidi jaoks on sellel sõnal veel eriline tähendus, sest tema kadunud vanataat tarvitas seda sõna igapäevaselt. Äkki tundiski Kaidi vanaisa kohalolu ja hirmud kadusid nagu nõelad heinakuhja. „Jajah,“ ukerdas Kaidi ennast püsti, rehmas käega üle põlve ja mantlisiilu, lükkas tutimütsi silmilt ning võttis uuesti suuna auto juurde, sest aeg surus peale. Tipptundide pärast oli ta ennegi tööle hilinenud. Kuigi ülemus oli selles suhtes silma kinni pigistanud, ei julgenud naine meelega ennast magama jätta, küll aga aitasid sellele kaasa temast mitteolenevad takistused. „Hüva päiva!“ Mees saatis teda ingliskeelsete sõnadega aga Kaidi pidas vaikimist õigemaks. „Hüva, hüva,“ pomises ta moka otsast lootuses, et mees ei kuule. „Ära sa ütle, ka üle lähilombi käinud! Uute kohtumisteni!“ Mees irvitas, tõstis lehvituseks käe, keeras selja ning asutas ennast minema. „Appi, mida see nüüd pidi tähendama!?“ Seda küsis Kaidi juba sõnatult. Hirm, mis talle mõne aja eest selja pööranud oli, tuli tagasi, istus naise kõrvale autosse, pani Kaidi käed ja jalad värisma. Raske oli sidurit lahutada aga sõita tuli, nüüd juba kiirust ületades. „Tere hommikust!“ Nagu tellimuse peale astus samal ajal, kui Kaidi oma jakki toolikorjule asetas, ülemus uksest sisse. „Eee, tere hommikut!“ vastas ta tudiseval häälel, nagu vanur, kellel ona mäluhäired ja suu ei leia enam õigeid sõnu üles. Kaidi värises, sest sõber hirm ei jäänud teps mitte autusse vaid tuli temaga tööle kaasa. Va paharett, säärane! „Preili Niidas, palun astuge minu kabinetist lähima kolmeteistkümne minuti jooksul läbi. Ootan teid!“ Ja ülemus sulges enda järel ukse. „Appikene, misk just kolmeteistkümne minuti jooksul? Miks mitte küõmne või viieteistkümne minuti jooksul? Jeerum, kas mind lastakse nüüd lahti? Pagan! Kas ma peaksin ülemusele sellest kodutust onklist rääkima? Aga miks ta peaks mind uskuma, mul pole ju tunnistust? Pagan, ma hakkan igast kahtlasest tüübist nüüd pilte etgema! Oehh, ma ei suuda!“ Kaidi istus maha ja hakkas südantlõhestvalt nutma, kogu ta sisikond vappus ning iga nuuksatus tõi spetsiifilise hääle esile. Lõpuks ei suutnud ta enam rahuneda. Läbi pisarate kella vaadates oli juba üksteist minutit möödas kui ta ennast kokku võttis, duširuumi nägu külma veega loputama läks ning juba sammuski ta ülemuse kabineti suunas. „Kaidi Viidas, kuna mul tuleb sõita ametialasele visiidile ja seekord suisa paariks nädalaks, usaldan teid on tööd tegema. Küll ka tasus kokkuleppele jõuame, kui te olete nõus minu äraoleku ajal mind asendama.“ See pakkumine tuli nagu välk selgest taevast sest halvasti alanud hommik tõotas naise jaoks kogu päeva ära rikkuda, aga võta näpust. Tõsi küll, väike firma, kus Kaidi töötas, oli kokkuhoidev ja sõbralik, aga iialgi poleks naine arvanud, et ülemus pakub ennast asendama just teda, naist, kes tihti tööle hilineb. Kuidas sellist saab veel usaldada? Aga näed saab. Enam ei ole nõuka aeg, kus võimupositsiooni juhtis suuremalt jaolt onupojapoliitika ja mis kõik veel. Sellist pakkumist naljalt alamal positsioonil olevale töötajale ei pakutud. Lisaks tuli paljud asjad prsiidiumis koostkõlastada või suisa koosoleku raamas, millel viibis nii mõnigi tähtsam tegelane. „Ma, ma tänan. Ma-ma vabandan tänase hilinemise pärast, seda, et ...“ otsis Kaidi õigeid sõnu. „Kuss, pole vaja. Rahune. Kõik päevad ei ole meie sõbrad, hommikud ammugi mitte. Ka mina ei armasta kuke ja koiduga ärgata aga pean. Jäta see hirm ükskord endast maha, ära kanna kogu aeg kaasas!“ Viimase lause ütles ülemus muiates. Kaidi võpatas, hetkesk arvas ta et hirm ongi nähtav tegelaskuju, kes ka praegu nahhaalselt temaga koos ülemuse kabinetti tuli ja irvitab ta üle ning istub turjal. Naine isegi vaatas õlgade poole, kartuses sugeda saada, aga viimast ta siiski ei saanud, pigem ei olnud ülemus kiitusega kitsi. „Kaidi, kui sul on mõni suurem mure või sa soovid vaba päeva siis alati küsi. Ära pelga, sul on suu olemas. Ma olen sinu tööga väga rahul, kõik on alati õigeaegselt valmis, nuriseda ei saa. Lihtsalt ava suu õigel ajal ja õiges kohas. Mina olen ka eelkõige inimene, täiesti lihast, luust ja verest indiviid, kellel on küll juhtivam positsioon, eii muud. Noh, palganumber on ka pisut suurem ja ka jalanumber,“ muidas ta viimased sõnu öeldes. Kaidile kangastus silme ette sama suure jalanumbriga ülemus kui tema jalg on ja ta hakkas naerma. „No näed, juba ongi tuju rõõmsam! Kas tegime diili ära?“ Ülemus tegi Kaidile silma. „Jaa, jah-jah, oihh, jaaa!“ Kaidi rõõmustas siiralt ning pisarad olid kerged tulema, sest ennist ta just nendega mestis oli. Talle tundus et pisarad polnud vahepeal ära käinudki, kuigi need pisarad olid juba siiski õnnepisarad ning hirm oli ka sääred teinud, ei tema mahu rõõmuga ühe katuse alla. „Räägitakse et hirmul on suured silmad, aga sinu silmad on küll nagu tõllarattad hetkel!“ Ülemus naesris ja naeratas. Kaidi sügas kukalt, läks peegli ette ja vaatas ennast. Jah, tal on suured silmad. Kas ta ise ongi üks suur hirm või, mõtiskled ta. Ja see tõllarataste teema, see viis naise tagasi lapsepõlve, aga mil vanavaar hobust rautas ja hobune teda suurte silmadega vaatas, mille peale vaar alati tõllarattaid meenutas. „Kui ma laps olin ja ükskord Riias reisil käies esmakordselt pilusilmset inimest nägin, jäin ma teda ammulisui vaatama, mõtiskledes et kuidas on nii piskeste silmadega üldse võimalik näha. Vaar, nähes mind mõtteisse vajununa, lausus; „tütreke, ära aja silmi nii suureks, muidu see pilusilmne tädi satub segadusse. Tema on tsiesest rassist ning seal maal, kus tema elab, ongi inimestel väiksed silmad.“ „Aga vaar, aga .... kas mina olen siis hirm, et mul nii suured silmad on?“ Taat muigas ega vastanud midagi. Sealt jäi see hirm, kellega väike Kaidi tutvunud oli, tema kaaslaseks. Mõnikord hirm hirmutas Kaidit ilmaasjata aga mõnikord hoidis nii mõnegi halva asja eemale. „Kõike tuleb mõõdukalt tarbida, absoluuutselt kõike. Nii ei lähe midagi raisku, ei energiat ega hinnalist väärtust. Ainult nii jõuab küllus sinuni ja ma ei pea silmas üksnes materiaalselt küllust. Sina, hea Kaidi Viidas oled teeninud ühe puhkuse firma kulul, aga ainult sina, hirmule ma piletit ei broneeri,“ muigas ülemus ning ulatas Kaidile ümbriku. 18. oktoober 2021.a. Vana-Rääma