 |
| foto: https://sobranna.postimees.ee/2684822/nimemaagia-vaata-mida-sinu-eesnimi-tahendab-a-e |
|
|
Ennast aidata saad eelkõige ise
Iga aasta jaanuari keskpaigas, kui
pakasene talv Eestimaale jõuab, muutub Elle-Nora hing ärevaks.
Sellest hetkest hakkab tal kõik viltu vedama. Küll tabab teda mõni
külmetushaigus, küll kaotab, lõhub või unustab ta mõne endale
kalli eseme. Nagu oleks põrgu maapeale tulnud.
Jaanuari 20. päeval, mil kröömike
lund oli maha sadanud, küütles see nii valuseredalt, et Elle-Nora
ei suutnud silmigi avada, kui ta jalgsi teekonna 5 km kugusele
külapoodi ette võttis.
Hirmud, mis olid 35 aastasesse naisesse
pesa teinud, aiva süvenesid. Ta ei osanud nendega hakkama saada ega
nendest vabaneda.
Lisaks häiris naist teadmine, et alati
kui külapoe ette jõuab, peavad külamoorid maja ees mokalaata ning
tuiutavad Elle- Norat kummalise pilguga. Muidu nii jutukad memmed
jäävad vagusi naise lähemale jõudes. Justkui oleks keele alla
neelanud. Aga vaikusel on õelad silmad.
Jah, Elle-Nora oli teadlik, et
külamutid teda mustaks leseks kutsusid, aga teda see ei heidutanud.
Olgugi, et ta oli matnud kaks abikaasat ja imikueas lapse, kes
kopsupõletikku suri. Uut kooselu naine ei ihanud, sest lein oli ta
nii ära muserdanud ning lesk oli veendunud, et ta ei suuda siin
ilmas enam kedagi armastada. Liiati siis veel iseennast!
Taas oli käes 10. veebruar, päev, mil
Elle-Nora 5 aastasena oma kallist emast Ellest ilma jäi. Elle kaotas
elu libeda talvetee veeres roolijoodiku käe läbi. Peale mida hakkas
Elle-Nora isa jooma ning laps jäi vanaema Nora kasvatada, mis oli ka
õige. Aastate pärast jõudsid omakeste kõrvu pahad uudised, et isa
Aldost oli saanud kerjusest kodutu, kes pealinna tänavatel
vegeteeris. Ju oli see tema saatusekaarti sisse kirjutatud, sest Nora
koduuksed olid väimehe jaoks alati avatud, viimane teadis seda, kuid
ei võtnud pakkumist vastu ning memm ei suutnud aidata inimest, kes
ennast aidata ei lase. Auk, millesse mees oli kukkunud, osutus liiga
sügavaks ja omaks, et sealt välja ronida.
Täpselt 20 aastat hiljem, ka 10.
veebruaril, lahkus ka Elle-Nora vanaema, naine, kes oli talle ema,
isa, õpetaja ja vanaema eest olnud. Ainuke inimene, keda Elle-Nora
usaldas.
Ajalugu kordus. Tollel kargel
talvepäeva õhtul, kui vanaema suure moonakotiga külapoest kodu
poole liikus, kukkus ta rattaseljast vaid pool kilomeetrit enne koju
jõudmist. Otse läheneva auto ette. Lahkumine oli silmapilkne.
Elle-Nora ei saanud enam kusagil asu.
Ta kulutas erinevate esoteerikute ja soolapuhujate uksi, maksis neile
kopsakaid summasid, nagu mõni kröösus, kellel mammona üle seifi
äärte voolab. Abi ei saanud ta kusagilt, sest ta ei lasknud ennast
aidata. Ega ükski nõid ei saa aidata inimest, kui abivajaja seda
teha ei lase, raiub oma ja on oma kinnisideedes ning hirmudes kinni.
Inimene saab ennast aidata eelkõige
ise, mitte sildistada neid, kes tema hirmudes ja õnnetustes süüdi
ei ole.
„Kui sa tahad oma saatust muuta ja
karmavõlast vabaneda, muuda oma nimi ära. Nii sinu ema kui vanaema
on õnnetult hukkunud ja nende eesnimedest on tuletatud sinu eesnimi,
mis pole sulle head toonud. Sind võib sama kurb saatus oodata. Ei
ole hea panna lapsele vanemate ega vanavanemate eesnime, see ei tõota
alati head tähendada, kuigi inimesed teevad seda heauskselt.“
Soovitas üks tugevamaid nõidasid.
Elle-Nora tuhises vihaselt nõia
kabineti uksest välja, lõi pauguga ukse kinni ja kadus nagu
keravälk, jättes mammona taskusse kõlisema.
„Vahetagu ise oma tobe nimi ära, va
soolapuhuja!“vandus naine tulist kurja. Ta oli kindel, et kõik
valetavad, kõik tahavad talle ainult halba, aga ise ta ka midagi
enda heaolu nimel, hirmudest ja vihast vabanemiseks, ette ei võtnud.
Olgugi, et alateadvuses ta seda tegi, karjus ja pröökas nagu
pöörane, aga üksi sellest ei piisa, kui endiselt näed kolli seal,
kus seda ei ole. Tuleb õppida andeks andma ja hirmudest vabanema.
Taas oli käes 10. vaabruar, kui
Elle-Nora asutas ennast külapoodi minema. Sama päeva hommikul
lõpetas tema seinal, ema ja vanaema fotodel kohal asetsev Nazari
kaitsva silma ja Fatima käekujutisega maagiline kell, mille vanaema
Türgist toonud oli, tiksumise. See ennustas halba. Elle- Nora lõi
kõigele käega ja vandus;“ pagan, justkui oleks ma mõni kröösus,
hakka veel neid neetud patareisid ka ostma!“ Ta võttis vihaga
seinalt kella ja virutas selle vastu maad, haaras ahnelt ratastega
reisikohvri ja asus teele.
Nii nad seal seisavad, kalmuaias, kolme
inimese daatumitega kolm hauaplaati, mille surmakuupäevaks on 10.
veebruar.
4. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma
