Ja eluhinda makstud verega...

foto laenatud siit: https://kjt.ee/wp-content/uploads/2016/05/valgelaevv.jpg

      JA ELUHINDA MAKSTUD VEREGA...

Pilk kaugusesse hüüab, valgust adun,
kui nägija ses pimenevas aos.
Ka siis kui inimkonda vaevas kaos,
on nähtud nii ju pikki aastasadu.

On tunnetatud valusid ja vaevu,
ja eluhinda makstud verega.
On pagetud siit terve perega!
Ja nähtud vaimusilmas valgeid laevu...

Ent mina jään, mul pole kuskil kiiret,
kas astun edasi või tammun kohapääl.
Ei ole parem meitel kummalgi ju sääl!

Mis sest et vahel mustad taevaviired,
kui lagund maja varemetel hiired,
ei valge laevana nad püsi vete pääl!


9. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

Mõttel ja unenägudel on jõud

foto: https://vabamehetee.ee/suurseminar-naistele-mehe-sugavam-tode-mehed-raagivad-naistega-ja-ainult-naistele/

Mõttel ja unenägudel on jõud

Nagu kotkatiivad, laotusid kargel sügishommikul pilved üle linna. Härmatis aknalt sulas silmnähtavalt, nagu oleks keegi sellele kuuma vett peale valanud. Tundsin tollel hommikul ennast kuidagi eriliskummaliselt. Küll hakkasin kohvitassi mikrouuni tõstma, küll sättisin pudrukausi kohviautomaadi alla. Lisaks nendele hajameelsusseikadele pistsin seemnesaia sügavkülmikusse ja otsisin seda päris tükk aega ega ei leidnud. Nii jäigi pudrukausi kõrvaseks vaid tassike kohvi.

Mõnikord ei suuda ma hommikuti ennast käima lükata, jalad ei taha sõna kuulata ja mõtted viibivad alles viimases unenäos, nagu tollelsamal hommikul.

Telefonihelina peale vandusin tulist kurja et kes see, pagan, hommikul küll helistab! Kas ta pole juba harjunud et enne lõunat mind ei tülitata! Vaatasin tirisevale telefonile otsa aga ei suutnud seda ikkagi leida. Tüüpiline mina!

Pärast hommikusööki ja hädavajalikke protseduure istusin lihtsalt oma antiiksesse tugitooli ja vajusin mõtteisse. Kes teab kui kaua ma seal istunud olin ja kui kauaks veel istuma oleksin jäänud, kui poleks telefonitirin mind taas reaalsusesse toonud. Sellel korral juba leidsin telefoni üles ja suutsin kõnele vastata, kuigi ma ei kipu võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele vastama.

„Tee uks lahti, tahtsid ju teda enne näha kui ma ta teise matusebüroosse üle toimetan!“ Võõra mehe nõudlik hääl tundus sedavõrd ärritunud olevat et ma lausa võpatasin.

Põrnitsesin telefoni ja silmasin aknast välja. Ühtegi võõrast autot ma silmapiiril ei näinud. Hirmujudinad jooksid üle ihu ja mulle tundus et mu juuksed isegi tõusid püsti pähe. Ma ei kuulnud millest mees pajatas sest telefon kukkus lihtsalt sõrmede vahelt maha.

„Mina ja tahtsin laipa näha? Uhh!“ Siin peab mingi segadus olema. Ilmselt on aadressiga eksitud. Kõige kummalisem on see et kolme päeva eest sai mu kooliõde, kellega me lapseeas pidevalt koos mängisime, autoõnnetuses surma ning ma pole lakanud siiani temale mõtlemast. Arvasin juba et meeltesegaduses olen oma mõtte teoks teinud, sest ma ei mäletanud et ma oleksin avaldanud soovi tema surnukeha näha, kuigi mõtteis mul see püsis.

Istusin tardunult tugitoolis edasi ega ei kavatsenudki ennast liigutada, kuni kuulsin koputust uksele. Alles siis tormasin nagu tuulispask esikusse ning keerasin ukse lukust lahti. Ukse taga seisis võõras mees, näost kaame nagu vahakuju.

„Tere. Kas teie olete Mareena? Tõin teile kurva uudise, Ritat ei ole enam kahjuks meie hulgas. Olete oodatud ta ärasaatmisele,“ ulatas võõras mees mulle ümbriku ja kadunud ta oligi, nagu poleks ma temaga kohtunudki.

Näppisin kinnist ümbrikut sõrmede vahel ega suutnud avada. Tuhat võdinat tekitavat hirmumõtet olid mind enda haardesse lukustanud. Pühkisin vahelduva eduga vaevahigi otsmikult ja mu keel oli nagu kurgulakke liimitud, isegi parema tahtmise juures ei suutnud ma ühelgi sõnal üle huulte lasta tulla.

„Huvitav, viimasel ajal kuulen tihti uksele ja aknaile koputust. Kas surmasõnumeid on veel ees ootamas? Väidetakse ju et koputusel on surmateade mekk man ja mõtteil on suur jõud. Minu mõtted lähevad üha sagedamini täide, üsna niivõrd sagedasti et ma olen unistanud ennast mittemõtlemast. Aga nii kaua kui inimene elab, ta ka mõtleb. See tõde on juba looduse poolt paika pannud, aga unistamine pole ka ju keelatud.“ Segadus minu hinges võttis üha maad.

Tollel päeval riietusin musta nagu komme ette nägi. Tõsi küll, minu kadunud vanaema väitis et lahukunu lähedased võivad vaid matustel musta kanda, hiljem hauale minnes mitte, nii ei pidavat lahkunu hing rahu saama. Kas sellel võib tõepõhi all olla? Vanainimesed ju teavad millest räägivad. Ja seda et lähedase haual tohib käia vaid kolm kuni viis korda aastas, sellest pidas vanaema raudselt kinni. Ta külastas kalmuaeda vaid emadepäeval, oma ema sünniaastapäeval, surmaaastapäeval, hingedepäeval ja jõulude ajal. Vahel harva ka siis kui mõni lähisugulane tahtis minna ja vanaema ühes võttis. Muul ajal kui talle oma lähedased meenusid, süütas ta kodus küünla ja oli mõtteis nendega. Ka sellel rituaalil pidavat sama tähendus olema, mis heledate riiete kandmisel kalmuaias.

Küllap nii ka on, sest oma vanaema usun ma rohkem kui kedagi teist siin maamunal.

Kui matuselised hakkasid haualt lahkuma, võpatasin. Minu juurde astus toosama mees, kes mind, minu teada eksikombel, lahkunuga mu hoovi sõitis ja sarka vaatama kutsus. Läksin ilmselgelt näost lubivalgeks, seda tõestasid ka võõra sõnad.

„Vabandust et ma teid tookord ehmatasin, nägin teid unes ja kirjeldasin oma naisele ehk Riinale, Rita õele. Tema oli väga kindel et tegu on teiega. Nii ma siis uudisega teie ukse taha tulingi, aga ehmusin hiljem ka ise. Vabandan veelkord! Ehmatasin teid vist veretuks...“

Võõras mees jäigi mu mõtteisse. Ei saanud ma temast rahu ei päeval ega öösel. Lausa üleööti hakkas ta elama mu unenägedes ning päeviti jooksime pidevalt kokku, küll kaubanduskeskustes, küll kohvikutes ja isegi hamakliiniku wc uksetaga, kus me mõlemad kõrvuni punaseks läksime.

Lein minus elas kaua ja pikalt. Ma ei suutnud ei tööle keskenduda ega sõbrannadega nädalavahetuseti hängimas käia. Kuhu sa ikka mustas meeleolus lähed? Oled nii sõprade helae tujule kui ka iseendale. Pole ju mõtet sundida kui sant ei taha kõndida, kõneleb ka vana tuntud vanasõna.

Vastu Rita esimest surmaaastapäeva nägin unes et Ritast oli saanud karikakaraõis, millega, või õigem oleks öelda kellega, ma kõnelesin. Meenus lapsepõlv, kuidas me Ritaga pidevalt viljapõllus peitust mängimine ja põllu veerelt karikakraid ja rukkililli korjasime. Tõlgendasin unenägu nii et kalmuaeda minnes pean ma lahkunud sõbranna hauale karikarka viima. Mõeldud- tehtud!

Võta unenägusid kui märki tulevikule! Kummitas mind kunagi mõte.

Nüüd me elame juba 10 aastat õnnelikult tollesama mehega ning räägime hommikuti oma unenägemusi lahti. Neil on tõepõhi all.

9. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Erinevad maailmad

foto laenatud siit: https://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/kas-ma-olen-lesbi?id=66234034

Erinevad maailmad

Thor ja Laivo pakkisid seljakotid, asetasid kateloki ja telgid ratta pakiraamile ning asusid teele. Üks õige puhkus lausa nõuab looduses viibimist, muidu ei lae ennast ära, arvasid mehed. Nelja seina vahel vegeteerides või soojale maale reisides ei ole see puhkus. Esiteks polnud kumbki mees tubaste eluviisidega ja teiseks ei meeldinud neile ka väga aktiivne puhkus, eriti grupiviisiline reisimine, kus pead giidi sõna kuulama nagu väike laps koolitundides õpetaja käske ja keelde. Tõsi küll, korra oli Thor naisega ka omalkäel reisimas käinud aga see kõik väsitas meest sest naine tahtis hommikust õhtuni mööda kaubanduskeskusi shopata ja pikki kilomeetreid matkata. Õhtuks oli mees rampväsinud ja siis süüdistas abikaasa teda romantika puudumises. Mees tundis ennast tühjaks pigistatud laimina. Nii see nädalake puhkust mööduski ning tööle minnes oli Thor rohkem väsinud kui puhkusele naastes.

Naistega koos ei saa puhata, see pole puhkus! Laivo kinnitas igat sõbra sõna, sest ka tema oli korduvalt abikaasaga mööda maailma reisinud ja pidevate süüdistuse ohver ning seda just abikaasa poolt. Küll nimetas naine teda kalgiks meheks, küll impotendiks. Korra isegi lubas naine Laivo maha jätta ja noorema mehe vastu vahetada sest tema jaoks oli seks prioriteet number üks. Tõsi küll, ega Laivogi seksist ära ei öelnud, aga kui sa oled terve pika päeva ringi kapanud, ei suutnud sa seksile mõeldagi, veel vähem seda praktiseerida. Ega neljakümne kuuendat eluaastat astuv mees ei ole enam kolmekümnene, tuletas ta naisele meelde, mille peale viimane tusaselt hotellitoa ukse kurakätt kinni lõi ja kadus. Kadus lausa terveks päevaks. Millega abikaasa tegeles ja kus käis, seda ei tea Laivo siiani, sest hilisööl hotelli naastes oli ta purupurjus ja lausa kukkus voodisse. Isegi seksi ei nõudnud. Eks see mitteteadmine jäi Laivo hinge rusuma aga ta pidas vaikimist õigemaks, mine tea mis tju naisel veel tulla võib. Viimaks lendab ilma meheta koju tagasi või laseb ennast üldse mõnel murjamil pehmeks rääkida ja jääb paikseks. Ega neid naiste tujusid ei tea.

Thori abikaasa, uhke ja väljapeetud välimusega blond beib, nagu teda kutsuti, armastas alati kalleid riideid kanda ning ta ei leinud minkimata isegi koduaeda nokitsema, kuigi viimast ta harrastas vähe, pigem armastas ta aias päevitada ja raamatut lugeda, sest palgatud aednik hoidis nende koduümbruse filigraanselt puhtana. Vaid vahel harva pani Madleen käe mõne lillepeenra külge, seda ka siis kui neil olid mehega järjekordsed lahkarvamused. Ohh seda kirumist ja vandumist hiljem, Madleeni käekesed said ju viga ning kunstkküüned murdusid. Kallite kreemide peale kulus kuu jooksul rohkem raha kui leiva ostuks. Thor imestas isegi selle üle et ta naine raamatuid loeb, aga eks oli see ka mehe koolitus, Thor armastas ise raamatuid lausa neelata, aga vaid erialast kirjandust, igausused klantsajakirjad ja naistekad polnud tema teema. Aga suhetedraamast kubisevaid naistekaid just Madleen lugeda armastaski ja mehele tundus et ta sai nendest õpetust, käitus alati peale raamatu läbilugemist teist moodi, lausa noris tülli. Aga vahel mattis ise ka sõjakirve esimesena maha sest ega jõukal järjel olevaid vabu mehi nii kergelt saadaval ei olnud ka, jõukas Thor oli, suure firma juht.

Laivo ja Thor oli sõbrad juba ülikooliajast ning nende pere oli nagu üks suur pere, naised olid omavahel parimad sõbrad ning Laivo tütar ja Thori poeg kurameerisid, kuigi ise nad vihkasid seda kõnekäändu ning Laivo tütar Meribell nimetas Thori poega Rünnot oma poissõbraks. Jah, tore kui pruut ja peigmees suudavad ka sõbrad olla, aga eakamate meeste suhtes oma sõbraga siiski ei magata. Ahh, te olete vanamoodsad vanamehed? Pahandas ühel päeval Meribell isa ja äia peale.

Laivo abikaasa Sirely oli tundus tagasihoidlikum kui Madleen aga ka tema armastas kulda ja karda. Pisike pruunipäine naine oleks nagu teisest rahvusest aga sugupuu rääkis muud. Sirely ei avanud ennast väga, sestap ta tagasihoidliku mulje jättiski. Aga nagu vanasõna ütleb:“vaha vesi- sügav põhi!“ oli see vanasõna nagu Sirely kohta mõeldud ja öeldud. Selle naise koore all peitus üsna temperamentne ja vastuoluline isiksus, kes kippus tihti ka iseendaga pahuksisse minema ning kõik oma eksimused mehe peal välja valama. Sinisilmne Laivo armastas oma abikaasat väga ning andis talle andeks kõik ta eksimused, muidugi teadlikud eksimused, sest nende vahel oli liiga palju salapära ja lahtirääkimisi aga Laivo ei saanud sinna midagi parata ja kord ta ütles naisele isegi välja selle et majaseinad räägivad ka temaga rohkem kui abikaasa. Selle peale nähvas Sirely;“sinu maja, eks sa kõnele siis temaga!“ kuigi ise hoidis nende villast kümne küünega kinni ja suutis mehele hästi pugeda kui viimane vahel harva häält tõstis ja abielu lahutada ähvardas.

„Teeks õige naistele üllatuse? Läheks paar päeva varem koju, võtaks autod ja viiks nad oma kaunile kodumaale reisima?“ Thoril tuli hea idee. Laivo kratsis kukalt ja trummeldas sõrmedega põlvedel.

„Miks ka mitte! Lapsed saavad mõne päeva ise hakkama küll, mis lapsed nad enam!“ Laivo oli sõbra mõttega päri.

Pärast neljapäevast rattamatka otsustasidki mehed koju naasta. Nad pakkisid rattad Thori garaaži alla ning otsustasid sauna teha, ikkagi pikalt pesemata, sest jahedas järvevees sulistamine ei ole ju pesemine.

Majja sisenedes oli küll välisuks lukustamata kuid hüüde peale ei reageerinud keegi. Veider, mõtles Thor, sest tema abikaasa armastas isegi päevasel ajal lukkus ukse taga olla, usaldades koer Kustit, kes isa väravataga olija eemale hirmutas.

Mehed kuulsid viimaks vee solinat ning Thor otsustas vaatama minna ning talle avanes ehmatav aga eritav vaatepilt. Samas tundis ta ennast petetuna, kuigi mingi sisemine rahu jõudis temasse. Madleen ja Sirely olid kehekesi dušiall ja neelasid teineteist. Thor hiilis vaikselt pesuruumist välja ja kutsus sõbra vaatama. Laivo ehmatas ennast kaameks, kuigi kahtlus et ta naine on biseksuaal, painas teda juba aastaid. Laivo oli korduvalt avastanud naise pornovideoid vaatamast, kus peaosalisteks olid naised. Mitte kunagi ei nõustunud ta koos abikaasaga vaatama pornofilme, mille tegelasteks olid heterod. See tekitaski mehes kahtluse. Lisaks kadus Sirely kodust vahel mitmeks päevaks, sõites teiselpool Eesti otsas elavale sõbrannale külla ning alati kohale jõudes lasi naise sõbramnnal veenda et kõik on hästi, nad tahavad vanu aegu meenutada ja lõõgastuda. Peale sõbranna poolt naasmist ei tahtnud naine kunagi seksida, kuigi just mitmepäevane eemalviibimine naisest sütitas mehes sellise kire, et ta lausa ihales ihuliste naudingute järel. Ükskord Laivo vihastas ning kadus kõrtsu, mida nimetati lohakate baariks, jooma ning see oli ka ainumas kord kui ta oma naist pettis ning see juhtus ka umbjoobes olles. Aga ausa mehena tunnistas Laivo selle naisele üles, mille peale naine vaid muigas. See tundus mehele küll imelinuna ja kahtlasena, aga ta siiski rahunes ja kandis oma naist kätel edasi.

Tänaseks on Thor ja Laivo elanud abielu oma abikaasagega juba 25 aastat ja nad ei kavtsegi lahutada, sest nad suudavad elada ka ilma seksita, nad armastavad oma naisi. Ega naiste biseksuaalsusest peale nende vast keegi ei teagi. Või?

Kõrvaltvaatajatele jätavad nad alati ideaalsete abikaasade mulje, kuigi pilved nende peakohalt pole taandunud.

Jah, naiste ja meeste maailm on erinev!

9. oktoober. 2019.a.
   Vana-Rääma

Veider Verdinand

foto: https://urmeraadik.ee/kes-mediteerib-koige-paremini-voi-kelle-vaikuseminut-on-koige-vaiksem-suusatamise-valguses/

Veider Verdinand

Verdinand seisis kaljuserval ja mediteeris. Just kõrgustes armastas see mees mediteerida, väites et nii on ta päikesele ligemal. Küllap oli selles tõeiva sees. Pealegi pidas Verinand ennast päikesekummardajaks, kuid kuuvalgeil öil istus ta toas, ruloo ja paksud külgkardinad akna ees, sest kuud ta ei kummardanud. See taevakeha tundus talle kalk ja külm, sedavõrd müstiline et tekitas mehes tibutagiefekti.

Kui Verdinand oli väike, olla ta kuutõbine olnud. Nii vähemalt väitis ta ema. Kes teab kui palju selles tõlgenduses tõtt on, et need kes öösel sonivad ja toas ringi käivad, on kuutõbised. Igal juhul nii arvati. Arvatakse siiani.

Kui Verdinandi ema suri, hakkas mees lohutust otsima vaimsetest teooriatest, mida ta ka peagi praktiseerima hakkas. Nii tundis ta et on oma kallile emale lähemal, tundis et meditatsioonis on ta oma varakahkunud emaga koos.

Kui Verdinandi parim sõber mõne aasta eest ennast šamaaniks pühitseda lasi ja mägedesse end otsima läks, naeris Verdinand sõbra välja, kartuses et sõber hakkab ära pöörama. Kui toosama sõber Lapimaale läks et oma esimesele šamaanitrummile lasta Lapi šamaanidel hing sisse puhuda, kartis Verdinand et sõber on omadega täiesti ummikus. Verdinand tundis et on kaotanud kaks kõige lähedasemat inimest- kalli ema ja parima sõbra. Seda ta ka sõbrale ütles. Sõber vaatas teda kummalise pilguga aga pidas õigemaks vaikida, mõeldes et küll ükskord tuleb ka see aeg mil sõber hakkab teda mõistma. Mõttel on, teadagi, suur jõud.

Ei läinudki kuigi palju aastaid mööda kui ta ise vaimsuse radu tallama hakkas. Verdinand nimetas seda teekonda taevaväravate avanemiseks, mitte lihtsalt avanemiseks, nagu kiputakse neid inimesi nimetama, kes veidi ebaloomulikkude või üleloomulikkude asjadega tegelema hakkavad. Avanejad. Naljaks, eks ole? Kõlavad nagu avajad!

Isegi seda et inimene tajub ja tunneb midagi ette, pidas Verdinand veidraks ja ristis need inimesed veidrikeks või uhhuuinimesteks. Ta näitas nendele suisa näpuga ja irvitas tagantselga.

Verdinand armastas alguaastatel mediteerida veekogude lähistel aga ta kartis vett sest ta ei osanud ujuda. Kord mõtles ta et mediteerimisseisundis olles võib keegi teda vette lükata ja siis on jama käes, uppumissurm terendamas. Nii ta iga korraga üha kõrgematele pindadele mediteerima suundiski.

Oi, kuidas ma tahaksin hetkel Taivoga suhleda! Oi, kuidas ma tahaksin! Mees leidis ennast parimale sõbrale mõtlemast aga tal ei olnud enam Taivo kontaktegi. Taivo oli ennast Lapimaale sisse seadnud, tegutses seal šamaanina ning kodumaad väisas ta üliharva, vast korra või paar aastas. Taivo ema oli ka murest murtud sest pojaga ei olnud võimalik kontakti saada sest poeg väitis et mobiiltelefon pidurdab ja segab ta vaimset teekonda ehk elu. Lapimaal aga oli saanud Taivost väekas šamaan, kes ka nüüd ise šamaanitrumme valmistab, neile hingesid sisse puhub ja rahvast šamaanirännakuile viib. Taivo oli leidnud ennast ning väitis et tema olla ka eelmises elus Lapi šamaan, et Eestimaaga ei seo teda enam miski. See „äratundmine“ tegi haiget Taivo eakale emale ja ka kahele tütrele, kes kasvasidki ilma isata ja isa toetuseta, sest Taivo oli minevikule selja pööranud. Seda ei pidanud õigeks keegi, ka Verdinand mitte, aga elus kipub ikka kahjuks nii olema et paljud inimesed ei jõua mitut jumalat teenida, valides endale selle ainuõige. Taivo jaoks oli ainuõige šamanism, aga ta tegi sellega vea. Ta tegi sellega suure vea.

Verdinand astus oma rada edasi. Ta oli küll naisest lahku läinud aga oma kahele pojale oli ta kogu aeg isa eest. Maksis alimente ikka edasi, kuigi pojad olid juba täiskasvanud. Aga nad õppisid, noorem neist Tartu Ülikoolis ja vanem Tartu Ülikooli Pärnu Kolležis. Verdinandil ei olnud poegade jaoks millestki kahju, ka taskuraha oli neil alati olemas. Oma eksnaist armastas Verdinand sedavõrd palju et tal ei jagunud silma mitte ühegi teise naise jaoks. Kahjuks oli eksnaine see kes lahutust soovis, väites et nad on lahku kasvanud, et tema tahab aja maha võtta. Keskeakriis, arvas Verdinand.

Paljud teadjamehed ja naised arvavad ja peavad tõeks et just siis kui puudub vastasugupoolega kehaline kontakt, kui inimene on kaua aega ilma ihuliste naudinguteta elanud, leiab ta enda õige tee üles. Seks ja ligimesearmastus pidavat vaimset arengut pärssima. Verdinand ei tahtnud seda kuidagi uskuda aga samas tõdes et just nüüd, mil ta polnud pool aastat naise lähedust tundnud, avanesid talle taevaväravad.

Kord, ühel teadvusseisundis olles tundis Verdinand et keegi või miski häirib teda. Et see keegi või miski asub talle liiga lähedal, lausa tema eeterkehas ehk nimbuse ligi. Jalad hakkasid värisema ja ta oleks kõrgelt künkalt alla kukkunud, kui poleks see keegi tal õlast haaranud. Verdinand mõtles oma parima sõbra kohale, visualiseerides. Alles siis tõdes ta et sõber on ka temaga siis kui ta viibib sadade kilomeetrite kaugusel, kui ta vaakub elu ja surma piirimail. See päästis mehe elu, kuigi tegu oli vaid visualiseerimisega.

Ta tänas esimest korda elus jumalat ja see jumal kandis Taivo nime.

Paari päeva pärast, kui Verdinand oli mitu ööpäeva pimedas toas vegeteerinud, avanes uks ja Taivo astus sisse. Šamaanitrummi põrin äratas Verdinandi letargiast, millest mees poleks ilmselt ise üles ärganudki.

Jah, veri on tõesti paksem kui vesi, aga truu sõbra lähedusel võib olla sama tähendus, kui tegu on õige sõbraga.

Sellest hetkest jooksid mõlema mehe elud uuesti paika. Nüüd nad jagavad üheskoos elu kahe riigi vahet, korraldavad koos seminare, millesse on haaratud mõlema mehe pered.

Nad on õnnelikud.

8. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Leiutasin ühe maitsva salati :)

 Kuna meil olid Avega tänaseks plaanid aga ilmataat hakkas, otseses mõttes, vett vedama, läksid plaanid nurja. Nii ma siis nikerdasin ühe imemaitsva salati, mille retsepti jagan lahkelt ka teile. Lubasin ju Ailile ka ja siin ta on - lubadus!

 Kuna süsivesikuid tarbin ma hommikusöögiga ja lõunasöögiga, keedan ma valmis tihti mitmepäeva toidud. Nagu tänagi. Tegelikult eile keetsin ma juba pool pakki pruuni bulgurit ning sellest nikerdasin ma täna imemaistva salati. Muide, pruun bulgur maitseb mulle paremini kui valge bulgur!

Retsept

200 g pruuni (keedetud) bulguri
2 hapukoort
2 sibulat
2 küüslauku (küünt)
100 g soolatud seeni, enne leotasin
1 purk konservherneid (lisasin vedeliku ka)
pool lavakurki
tuunikala (kogus pole tähtis, aga mitte õliga)
1 suitsutatud siig (piisab ka ainult tuunikalast)

 Soola ei pannud ma grammigi, soolaseened ise on juba soolased ja suitsukala on ka. Lihtsalt segad kõik kokku, nii lihtne see ongi. Maitseb paremini kui tatrasalat. Onju, Aili? ;)

 Ma söön 4 korda päevas. Hommikuti kaerahelbeputru marjade ja tseiloni kaneeliga, lisaks tass kohvi (ilma suhkruta) ja üks seemnesai ( või asemel kasutan avokaadot).

Lõunasöögi kõrvale söön ka vaid ühe viilu seemnesaia, peale määrin avakaadot ja lõuna ajal võib veel ka näiteks vorsti saiale panna. Kõrvale joon vastavalt vajadusele, kas smuutit, mahla, piima, keefiti, kohvi või teed. Enam ma igapäeviti ei smuutita.

 Kella 17.00 ajal söön suppe, enamasti juur- ja aedviljasuppe, kõrvale ei midagi, vahel harva tomati või muna. Diabeetik võib süüa vaid kuni 3 muna nädalas.

 Ja kella 21.00 ajal söön tüki kana või kala, kõrvale tomatit ja kurki, saia ja leiba mitte. Tassike raviteed kulub ka sinna ära. 

 Head isu!

suitsukala ujus koos naabrinaisega Soomest kohale :)

pruun bulgur

kella 17.00 söögikord, lahja kana- aedvilja(juurvilja)supp

8. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

NÄDALALÕPP - Valter Väljap

 Eile õhtul panin öökapilt riiulisse Valter Väljapi jutustuse "Nädalalõpp." Ausalt öeldes polnud ma enne sellenimelisest kirjanikust midagi kuulnud aga see polegi oluline. Guugle ei anna ka midagi välja, küllap on tegemist kellegi pseudonüümiga.(?) Raamat on täiesti loetav.

 Mulle küll meeldib rohkem lugeda romaane kui jutustusi aga mõnikord on ka jutustused omamoodi nauditavad. Need küll venivad rohkem, pole nii tempokad kui romaanid aga vaheldus seegi. Mulle lihtsalt meeldivad romaanid sellepärast rohkem et peatüki lõppedes algab elu paralleelmaailmas, mis on romaanile kohane. Lisaks tundub et peatükkidega raamat annab rohkem õhku hingamiseks. Aga see kõik on vaid minu arvamus, ju mulle meeldib siis lugeda mitme maailma sündmusi üheaegselt, ma ju loen ka mitut raamatut korraga, kirjutan mitut romaani korraga jne...

 Rahva Raamatus maksab see raamat kõigest 1.49 eurot, patt oli ostmata jätta. Hinna kohta on raamatut küll, kuigi algupoolel muutus süžee minu jaoks veidi igavaks, liiga kirjeldavaks, ei tahtnud tegevus kuidagi edasi minna. Pidasin mõned päevad lugemispausi ja sii hakkas kõik kenasti kulgema. Lõppkokkuvõttes mulle see raamat meeldib. Loeks meelsasti veel selle autori teoseid.

 Tegevus toimub koolis, ühes Tartu lähedal asuvas koolis, kus lastetu ja eakas meespedagoog hakkab uues kolleegis, noores naisõpetajas nägema oma sündimata tütart. Kohati tundub et mees lausa armub kolleegi ära. Noorest naisest ja eakamast mehest saavad mõneks ajaks isegi head sõbrad, kuni kõik pöördub. Mis saab edasi? sellest loe juba ise. Psühholoogiline raamat. Mõnus ajaviide.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

NÄDALALÕPP

Autor: VALTER VÄLJAP

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 6 Google +0  0 Share0

„Mis see siis lõpuks ikkagi oli?” küsis Rein.
„Eks ta armastus oli,” ütles psühholoog.
Kas see oli armastus noore kolleegi Rika vastu? Või tütre vastu, kes ei jõudnudki sündida? Või mõlemat? Või lahtilaskmata lein?

Rein on elupõline õpetaja. Mees, kes armastab kõiges selgust ja kellel on kõik alati kontrolli all. Väga maine ja kaine väljakujunenud harjumustega inimene. Ent kindel raamistik, millele Rein on oma elu ehitanud, ei aita, kui kooli saabub uus õpetaja, kes teda, nüüdseks juba elatanud pedagoogi, seletamatu väega enda poole tõmbab. Nende suhe on algusest lõpuni äärmiselt korrektne ja vaoshoitud, ent asi lõpeb Reinu jaoks ikkagi halvasti. Nii halvasti, et ta ei tule juhtunuga omapead toime ning peab abi otsima psühholoogilt ja koguni teadjanaiseltki.

Kuidas ma ka püüdsin juhtida asjade käiku, et vähemalt selle loo lõpp oleks olnud ilusam, ikka läks kõik teisiti. … Kas tõesti karma on olemas? Aga mille alusel saan ma väita, et ei ole? Mida teie sellest arvate?

ISBN	9789985340752
Ilmumisaasta	2017
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	320 lk
Mõõt	200x129x23 (mm)
Kirjastus	VARRAK
Lisamise aeg:	09.05.2017  19.901.49 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 1.42 € Kaupluses: 1.49 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 09.10 Saadavus Vaata asukohta 8. oktoober. 2019.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 163. päev +++...

 3,5 päevased arvutivabad päevad said läbi. Eks oli ju põhjust täna selle masina avamiseks sest mu kolme raamatu käsikirjad on kirjastustes ning koostöö toimetajate, kirjastajate, illustraatorite jne...käib ikka läbi netimaailma. Aga laupäeval käisime taas kepikõndimas, nagu eelkõige endale lubasin. Ja üleüldse on viimasel ajal nii palju tegemist et mul pole aegagi arvutit avada. Nagunii Telia nett (kesklinnas) on olematu, levi lihtsalt ei ole. Reedel maksin lausa tund aega makse, kõik uimab.

 Siis tahaks veel rääkida ahistamisest. Kallid inimesed, enne kui te hakkate mu telefoninumbrit jaotama, helistage mulle ja küsige selleks luba. Usun et teile ka ei meeldi kui teie number võõrastele "loovutatakse." Ei ole ju raske helistada ja luba küsida. Olen aastaid vaeveldnud ahistajate küüsis ja no--- see segab elu. Päriselt! Jah, eks ole mul endal ka selles pisut süüd, panin ju oma telefoninumbri pahaaimamatult fabebooki avalikuks, kuid nüüd juba aastaid on see vaid sõpradele nähtav. Ma tahaks oma elu ka. Tahaks privaatsust.
Tahaks hommikul tõustes oma aega, mitte 8 või 9 ajal juba kõnedele vastata. Ja veel tüütum kui laupäeva hommikuti nii vara helsitatakse. Mul on omad protseduurid, olen diabeetik, võtan kindlal kellaajal ravimeid, (ka Germo),söön kindlatel kellaaegadel, teen jalagadele soolavanne jne...ühesõnaga lõunast alles kontakteerun.
 Jah, pean hakkama kasutama vana taktikat- telefon ööseks hääletuks ja levis olen alles lõunast.

 Germo sai vahepeal 27 aastaseks. Juba kolmapäeval tegime Germole grillipäeva aias, neljapäeval käis palju külalisi ja neid tiksub siiani. Alles läks kallis Avekene minema.

 Reedel oli asja perearstile, üsna hommikul juba.

 Laupäeval oli Koonga kooli 100. juubel. Juba mõni aeg enne otsustasin et ma sinna siiski ei lähe. Plaanid muutusid. Nii käisimegi Germoga rajal kepikõndimas, peale mida jätkus Germo sünnipäev aias lõhekala suitsutades. Aga ega ma kõigest ka ei pajata siin avalikus blogis ja üleüldse kirjutan argipäeva tegemistest vähem, ma lihtsalt ei taha oma eraelu väga jagada sest elu on näidanud et näpuga näitajaid ehk silmakirjalikke inimesi on väga palju. Teate ju isegi. Tahaks rohkem privaatsust ja ilmselt hakkan ka harvemini sotsiaalmeedias säutsuma. Facebooki sõbralisti puhastasin ära, suisa ligi 200 inimest kustutasin. Nii oli vaja.

Ahjaa, kepikõndisime 6,3 km seekord.

 Reedel sain Omniva pakiautomaadist üllatuspaki. Aitäh sulle, hea Tiiu! Nppd olen taas 7 tassi võrra rikkam! Seekordsed tassid on pärit Barcelonast, Kreetalt, Türgist, Sankt- Peterburgist, Tel Avivist, Pariisist ja Vilnjusest.

 Ave tõi mu külmkapimagnetitele lisa, seekord Kreekast- Rhodoselt. Aitäh sulle, hea Ave!

 Pühapäeval sõitsime seenele. Surju taga metsas, suunaga Soometsa poole oli täielik tühjus, vaid mõne puraviku ja ühe kukeseene leidsin. Aga Jõulumäe metsad on seeni nii täis et mine või hulluks. Sealt korjasin puravikke, osad neist olid hiigelsuured aga õnneks ussitamata. Siis sain männiriisikaid, männiliimikuid, pilvikuid, võitatikuid ja meeletus koguses kaseriisikaid, mille keetsmisega jõudsin ühele poole alles täna hommikul. Aitäh, kallis Jaanika selle turnee eest!

 Homme on uus päev, uued tegemised ja tööd. Head sullegi!

Fotod:

külmkapimagnet Rhodoselt

Ave hooöib ja hoolitseb, alati! Aitäh! :)

Germo 27!

kõik rajale kepikõndima! :)

1 km läbitud

muska ehitab :)

2 km läbitud

lihtsalt ilus

Germo, sild ja sügiskuld

ettevaatust! silda on väga libe!

3 km läbitud

ainuke puhkepaus lemmikkohas. jõgi on taandunud...

sügis rajal

õige toitumine on ka Germo kehakaalule abiks olnud

lõhe suitsuahjus

viirpuu marjad, mis ravivad südant ja veresooni

VEREV KUKEHARI

seened

õnneks oli ka kilekott kaasas...

kaseriisikad, männiriisikad, männiliimikud, kukeseen, pilvikud

pann sai kuhjaga puravikke täis...

eilne seenesaak. pukavikud on plastkarbis, aga ülejäänud sõime juba ära :)

tassid Tiiu Hermatilt. aitäh!

7. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

JOOSEPI NAISED - Anneli Lamp

 Niikui nihti sai loetud! Liiga ruttu sai läbi, oleksin tahtnud veel lugeda.
Aitäh, hea Anneli, selle mõnusa elamuse eest!

 Anneli Lambi raamatuid olen ennegi lugenud ning nii mõnigi on mu eriliste raamatute riiulisse omale koha leidnud. Loen meelsasti tema loomingut sest A.Lambri  käekiri on mulle kuidagi eriti hingelähedane, kodune ja memmepai soojune, pehme.

 Ma ei oskagi seda raamatut määratleda, õige žanri alla liigitada, otseselt elulooraamatuga ka tegemist ei ole, romaaniga ka mitte. Ma ristin (enda jaoks) selle dokumentaaljutustuseks, sest raamat on kirja pandud dokumentide (kirjade) põhjal ja tegu on tõesti sündinud elulugudega, kus peategelasteks on Joosep ja ta kolm naist. No ja autor on ka oma mõtteid ja mälestusi jäädvustanud.

 Nagu ma ennist mainisin, meeldib mulle Anneli käekiri väga, see viib ajas tagasi - lapsepõlve, kus päike oli kollasem, muru rohelisem...jne...
 Tegelikult on see raamat traagiline, sest üleeelmise sajandi lõpus ja eelmise sajandi algul olid karmid ajad. Siia raamatusse mahub ka sõjaaeg, kus inimesed läksid ja enam tagasi ei tulnudki...Ka minu vanaisa jäi sõjas kaduma, sestap see raamat puudutab mind väga.
 Olen kasvanud külas, seega olen isehakanud linnakas, sestap leidsin siit raamatust palju tuttvaid situatsioone ja tegelasi. Tollel ajal olidki inimesed justtäpselt sellised, kannatasid palju, töötasid palju, ohverdasid palju jne...

 Raamat on hingesulepeaga kirjutatud sest autor Anneli Lambil oli au tunda tegelasi. Mitte küll kõiki aga...No ja raamatu kirjutamiseks on teinud ta ka palju tööd. Mis tööd? Kirjutamine on ju niigi suur töö. Aga loe ise! Mina lugesin ja nautisin.

 Mõnusad puändid jooksevad läbi raamatu ja hästi mõnus on jälgida Lambi hingestatud käekirja. Kui ma hakkan raamatut lugedes kandma tibutagi, on see raamat mulle korda läinud, on nii mulle. See kahtlemata on.

 Aitäh, armas Anneli selle mõnusa elamuse eest!

Kuna tegu on taas pühendusega (väga armsa pühendusega) raamatuga, läheb see nüüd mu eriliste raamatute riiulisse, teiste Anneli Lambi raamatute seltsi.

P.S. Sisukujundus on väga äge, kaaned oleks võinud ka sarnased olla.

Raamatu tutvustus:

Raamat

JOOSEPI NAISED

Autor: ANNELI LAMP

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 84 Google +0  0 Share0

Armastuse nelinurk. Üks mees ja tema kolm naist. Päriselt elanud inimeste lood eelmisest sajandist. Üks enesetapp, üks mõrv ja üks sajandipikkune elu.

ISBN	9789949685097
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	112 lk
Mõõt	174x119x8 (mm)
Kirjastus	HEA TEGU
Lisamise aeg:	06.09.2019		10.99 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 10.44 € Kaupluses: 10.99 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 03.10

2. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 162. päev

 Nonii, oleme taas rajal tagasi! Üle kahe kuu olime eemal, kuid täna tuli hirmus tahtmine rajale minna ja see soov sai ka täidetud. Tegelikult tahtsin juba eile minna aga sajuga eriti ei kipu.

 Läbisime Germoga kokku 7 km. 6 km rajal ja no mingi 1 kilomeetri ilmselt seenemetsas. Ei saa ju rahulikult kepikõndimisele keskenduda kui tead et mitte kaugel rajalt asub seenemets. Pealegi tindikud lausa karjusid ennast korjama. Hiljem korjasime veel tammeriisikaid, haavariisikaid, kukeseeni, pilvikuid, männiliimikuid ja lambatatikuid. Nüüd on need keedetud ja ootavad purki soolamist. Täna on tegemist rohkem kui küll, sest lisaks seentele hakkan veel lasteraamatu käsikirja üle vaatama, toimetaja oli eile õhtul selle kenasti mu meilile saatnud.

 Miks ma nii pikalt rajalt kõrval olin? No ma ei hakka peensusteni seda kõike lahti lahkama aga märgusõnaks on "tervis."

 Aasta algul võtsin maha läinud 30 kg-ist suisa 9,5 kg tagasi, iga nädal tiksus 1 kg või lausa 1,5 kg tagasi, tahtejõudu kepikõndimiseks oli aga jõudu ei olnud. Aga kui sain diabeedi kontrolli alla, muutsin toidusedelit, hakkas kaal taas langema, olen nüüd mai keskpaigast siiani (umbes 4 ja poole  kuuga) 10 kg kaotanud. Aga rajal käisin viimati juuli lõpus. Seega toitumine aitab kõvasti. Nojah, käin igal nädalal ka seenemetsas 1-3 korda. Aga ma ei söö mai kuust saati enam suhkrut, praetud asju, võid,,, ja süsivesikuid ma peale lõunat enam ei tarbi. Päeva jooksul söön vaid 2 viilu seemnesaia, ühe hommikupudru kõrvale ja teise klõunasöögi kõrvale. Igapäevaselt ma enam ei smuutita, smuutitan kahel korral nädalas, lõunasöögi kõrvale magustoiduks. On ju sügis, panen rohkem rõhku tee joomisele ja igapäevaselt joon tassi salveiteed ilma magusaineta ning ingveriga. Lutsutan salvei lehed ka ära, nagu Kotkasulg soovitas. Igal hommikul söön täisteradest kaerahelbeputru, millele raputan tseiloni kaneeli ja panen peotäie erinevaid marju- mustikaid, pohli, kadakamarju, pihlakaid, arooniaid, õuna, vaarikaid jne... Vahel harva, korra või paar kuu jooksul teen ka patupäevi, näiteks söön sealiha, magusat jne...aga harva. Üldiselt söön kindlatel kellaaegadel ja võtan ravimeid ka kindlatel kellaaegadel.

 Ahjaa, Germo on ka tunduvalt väiksemaks jäänud, toitub ju tema ka tervislikult ning suhkrut tarbib vaid hommikukohvi sees ja pudru peal. Kõht on eest kadunud. Ja salveteed joob ka tema, see pidavat isegi epilepsiat kontrolli alla hoidma. 

 Hea on olla, kerge. Rajal oli ka väga kerge astuda. Ja panin selga ühe pluusi, mille kevadel ostsin aga käised olid kitsad, täna enam ei ole, ei ole isegi enam ümber. Seega ajapikku ikka kaovad need kohuatavd käevarred õhemaks. Ja jälle on ilmselt oma osa selles toitumisel.

 Kui taevast just pussnuge tulema ei hakka, plaanin kahel korral nädalas hakata taas kepikõndima. Täna oli ilus ilm aga tagasi tulles oleks telliskivi vaja läinud, kohutav tuul ja raju, peksis lehti vastu nägu ning mu ukseesine on lehti tuugalt täis. Aga mulle tegelt selline raju väga meeldib. Ausalt. Tormine ja tuuline, ka vihmane ilm on minu, kindlasti mitte talveilmad.

 Vot nii siis! Nüüd lähen seeni soolama ja siis hakkab vaimne töö laste luuleraamatu käsikirjaga, mida  toimetab armas Irene Õmblus ja illustratsioonid joonistas taas andekas Jana Valge. Neid olen ma teiega ka fb-s jaganud. Ootan põnevusega selle raamatu sündi!

 Olge terved!

Fotod:

Natuke tume pilt aga juba siit on näha et Germo on tükk maad väiksem

meie üliarmas promenaad :)

1 km läbitud. uus värv, ilus.

2 km läbitud

3 km kepikõnnitud aga pole mingisugust väsimusmärki ka mitte

meeletu lehesadu

 3 km läbitud

esimene peatus 3 km-l, Germo istub

tänane seenesaak potis

1. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

Me olime kui kluugutavad kured

foto: https://menu.err.ee/957273/galerii-kured-ja-luiged-naitavad-poegi

  ME OLIME KUI KLUUGUTAVAD KURED

Vaos päike hõbedase paju taha,
tõi hämaruse kaasa videvik.
Me istusime paju äärde maha,
meid jälgis vaid me kahe silmapilk.

Ses õdakus ei olnud ühtki muret,
ei olnud kurbust, meeletesegadust.
Me olime kui kluugutavad kured,
kui Muusa embaks kirgast Pegasust.

Kuid hommik saabus, vihmane ja vaame,
näis, nutab taevas, hajunud on õnn.
Sa olid justkui ära, kalk ja kaame,
kui pahandusi teinud poisipõnn.

Jah, mõnikord on nii et päevad pole
kõik ühtemoodi õnnepisarais.
Ka siis kui laskud palves kummargile,
ei tarvitse sa näha Jumalaid!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma