kolmapäev, 18. jaanuar 2017

PETU tagasi lapsepõlvekodus...?

mina ja minu kask lapsepõlvemaalt...

  Täna on minu selle aasta kõige õnnelikum päev! Jah, aasta on ju veel alles lapsekingades, aga ma jään enda juurde. Reisi eest võlgnen siirad ja suured tänud oma lapsepõlve mängukaasalsele Kalle Vendelinile, kelle kodu on siiani seal alles, Kabli külas. Aitäh, aitäh!

  Tegelikult plaanisime Penu külla sõitu juba novembris, aga siis tuli midagi ette. Ma tahtsin enne oma lapsepõlvemaal ära käia, kui mu lasteraamat PETU ilmavalgust näeb, sest see raamat on kirjutatud minu lapsepõlvest ja suuremalt jaolt just elust Penu külas, Härjapea talus. Sellest, et see talu sellist nime kannab, sain teada alles täna, kui tegime peatuse Kabli pagari juures ja kohalikud mehed  Kallele rääksid. Toona, vena ajal eriti talude nimesid ei kasutatud, nii saingi täna üllatuse osaliseks.

  Minu üllatuseks on talu kaks hoonet alles, küll mitte just ilusas olukorras, aga alles on. Kunagi kuulusid sinna hulka veel ka köögimaja nurgataga asuv kuivkäimla, mis täna nukralt maja taga pikali olekus vedeleb, siis heinaküün ja vana maja (varemed). Vana kooguga kaevust on järel vaid suur auk, aga sibula õunapuu selle kohal näib ikka veel elujõus olevat. Alles on siis köögimaja ja tubademaja. Kes on PETUT lugenud, teab nende hoonete kohta rohkem. Isegi jänesepuurid on alles. Ja loomulikult ei saanud ma üle ega ümber oma vanast kasest, millest ka PETUS palju juttu on. Kas on võimas ja täies elujõus, käisin teda kallistamas ja tema juures ka poseerimas. Nii vähe ongi õnneks vaja!

 Loomulikult käisime ka majades sees kondamas. Ütlen ausalt, juba Penu külla jõudes tundsin, et olen koju jõudnud. Pisarad valgusid silma ja tibutagi tuli ihule. Vot selline võimas emotsioon valdas mind. Me kolisime sealt ju ära 1979 aastal, seega polnud ma seal lausa 38 aastat käinud. Tõsi küll, umbes 1983 aastal me käisime venna ja õega seal külas, aga hoopis teises talus. Aga ma tundisn kodu ära! Tundsin! Jeee!

  Oleks mul mingigi võimalus, ma ostaks selle kodu uuesti ära. Just uuesti, sest kunagi meie Ema ostis selle meile Voldemar Parmu käest. Isegi seda onu mäletan hästi. Aitäh kallile Emale, et ta kinkis meile lapsepõlve oma majas! Olgugi, et maja ei olnud mugavustega, aga siiski möödusid meie lapsepõlve ilusamad aastad seal. Aitäh! Ja loomulikult tuleb mu lasteraamatu järjes PETU LÄHEB KOOLI ka elust seal juttu küll ja veel. Noh, Neitsidel pidavat hea aasta tulema, raha pidavat tulema. Ma nii tahan uskuda, et juhtub ka ime ja ma võidan lotoga. Muide, ostsin üle aastate endale ka BINGO ja hakkan täna mängima, lootuses...Sest ma tahan koju tagasi!

  Nüüd aga suur fotogalerii ka siia. Iga foto kõneleb minuga lapsepõlvekeeles ja igal fotol on minu jaoks väga eriline tähendus. Aga sellest kõigest kirjutan juba fotode all.
peegel ja sõel meie toa laual...

Häädemeeste vald, Penu küla, Härjapea talu- minu kodu!
tubademaja ja köögimaja...
meie toa aken
tubademaja pööning, minu lemmik mängukoht, illustartsioon ka PETUS
lagunenud pliit tubademajas, meie (õdede) toas
ja pliidimüür Ema ja venna toas
Ema toa aken...
isegi vana triikraud nukralt meie toa laual...
meie (õdede) tuba
selle koha peal asus üks pisike tuba, aga nüüd seinad maha lõhutud
vaade tubademajale...
vanast kaevust on vaid auk...
ja sibulaõunapuu kaevu kohal...
keav kus kohast lootsime jõuda minuasjutumaale...
ja jänesepuurud tubademaja küljepeal
kõõgimaja tagumine aken
siin asus köögimaja pliit
siin asus loomalaut...
köögimajas...
köögimaja sahvri eesruum...
köögimaja väljapoolt...
sahver-keller
välikäimlast on järgi vaid auk...
köögimaja laudapoolne osa...
õunapuu...
kummuli välikäimla köögimaja taga...
marjapõõsad ja kartulipõllu ots kus olid hernehirmutised :)
minu qarmas-kallis vana kask
ja mina vana kase juures...
vaade kodutalule põllumaalt
vana kask täies hiilguses...
vaade köögimajale läbi põõsaste...
vaade vanale kasele põllult...
vaade tubademajale kruusateelt...
naabrite Mõttuste maja...ja meie kruusatee...
majade esine kruusatee kus ladusime kividest mosaiikpilte...
ja kruusatee Jaagupi poole...
viimane vaade kodule enne lahkumist...
kodukandi kasetukk...
meie mõistes jõgi kus käisime kassile ogalikke püüdmas :)...
tee mis suundub toonase Kaasiku suurfarmini...
endine Kaasiku suurfarm kus käisime lehmade sarvi kriidiga valgeks värvimas :)
teel lapsepõlve bussipeatusesse...
ja bussipeatuses...
bussiootepaviljon...
ja mina paviljonis...
ja meie Germoga paviljonis...
Kablis, mere ääres kus kohast tahtsin üle mere Kihnu minna...
Kablis, mere ääres...
koht kus toimuvad suvised Päikeseloojangu festivalid...
1. Kabli bussipeatus Häädemeeste poolt Ikla suunas...
Kabli Seltsimaja-Raamatukogu...
ja kunagine Kabli poehoone. kahjuks vaid kunagine...
vaade Kabli pagarist kortermajdele, kus elasin ka mina enne Panu majja kolimist...
Kabli pagar


  Elu-armastan sind!


18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 14. jaanuar 2017

"Ütlemata sõnad"-Heli Künnapas



  Vist oli kevad, kui selle raamatu lugemine mul pooleli jäi, aga just hetk tagasi jõudsin asjaga ühele poole, ehk siis ütlen ka sõna sekka.

  Täna saan uhkusega ütelda, et olen läbi lugenud kõik Heli Künnapase raamatud.
Heli on ikka superandekas noorteromaanide kirjutaja ja mitte ainult. Ma näiteks ei imesta üldse selle üle, et ta noorteromaan "Tristan" on koolis soovituslik (mitte kohustuslik) kirjandus.

 "Ütlemata sõnad" meenutab mulle pisut Heli esimest romaani "Lõpupidu" mis oli enne "Tähtajalist elu 1. osa" mu vaieldamatu lemmik. Täna võin ütelda, et "Tähtajaline elu 2. osa" on mu kõige lemmikum, siis 1.osa, siis "Lõpupidu," siis "Jõuluks koju". Ah, noh, ma juba enam ei teagi. Kõik on head! Sest lihtsalt kirjanik on andekas ja tal on loetav käekiri ning hämmastav inimeste tundmise võime, mida igal ühel ei ole. Aga selle üle ma ka enam ei imesta, sest olen aastakümneid uurinud tähtkujusid ja Kalad ongi (Heli on tähtkujult Kalad) läbinägelikud, sensitiivsed ja õiglased inimesed.

  See on üleni armastusromaan, põhineb tunnetel ja üleüldse on suheteteema üks läbivamaid omadusi Heli raamatute puhul. Aga inimene kes ei tunneks nii hämmastavalt hästi inimesi, ei suudaks ka nii empaatiliselt ja tundeküllaselt kirjutada.

 Julgen soovitada seda lugeda kõigil, eriti noorukitel kes on just ellu astumas või "põevad" haigust nimega "tunnete sasipundar" sest sellest romaanist on suur abi enese leidmisel. "Ütlemeta sõnad" on noorteromaan mis kutsub noori (korrale) elama oma elu, mitte sõltuma sõprade tegudest ja soovidest. See on lausa eneseleidmise õpik!

 Aitäh, hea Heli, et sellise raamatu kirjutasid!

Ja nüüd poeleheküljelt ka:

RAAMAT

ÜTLEMATA SÕNAD


18.90 14.06 €
 31 Google +0  5 Share0
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

14. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma