Kirjandusõhtu Margus Oopkaubi ja Mercaga

Õhtu peasüüdlased, näitlejaist kirjanikud Merca (Merle Jääger) ja Margus Oopkaup

   12. detsembril leidis aset järjekordne kirjandusõhtu Pärnus, Gruusia restoranis Kolhethi, kus oma uusi raamatuid tutvustasid Merca (Merle Jääger) ja Margus Oopkaup. Tahan südamest tänada kõike kes tulid, olid ja nautisid! Erilised tänud Eva Lutsule, kes oma kirjastuse "Fantaasia" kaudu need raamatud välja andis ja ise ka kenasti kohale tuli. Ja muidugi siirad tänud Meelis Sarvele, kes on minu kirjandusõhtuid juhtinud juba kolm hooaega. Just sõnal "minu" on rõhk, sest millegipärast on täna mu postkast täis kirju, et kas mina ei olegi kirjandusõhtute korraldaja. Olen ja korraldan neid juba kuuendat hooaega. Algul korraldasin Maarja- Magdaleena Gildi majas ja nüüd kolm viimast aastat Kolhethis.

pühendus Marguselt

pühendus Mercalt

Ott Kilus ja Margus

Merca ja Jututulbad

lugu tuleb ka Pärnu Postimehesse, kuna ajakirjanik Anu Jürisson nautis ka õhtut ;)

Margusel olid ka päevakeskuse näitlekad kaasas, ning esitlesid näidendit

Merca oma kolleegiga, minu fantastilise õhtujuhiga Meelis Sarvega

taustal Raili ja Katrin Nielsen, esilpaanil fantstiline Merca

Margus Oopkaup "Heldur ja naised"

    Magusel on tänaseks ilmunud 4 raamatut ja 1 luuleplaat. Antud raamat on näidenditeraamat ja selle andis välja kirjastus Fantaasia ning väljaandmist toetas Eesti Kultuurikapital. Pealkirjaks on "Heldur ja naised." Neid näidendeid on mängitu mitmel korral ja kirjandusõhtul teadis endine näitleja Katrin Nielsen rääkida, et ka Setomaal. Margus ise lavastab ka neid ja on osalenud Puuetega Inimeste Festivalidel edukalt.
   Merca jutukogu "Jututulbad" andis ka välja kirjastus Fantaasia ning see on humoorikas ulmeraamat, kus on olemas ka väga head illustatsioonid, mida Merca lausa värvida soovitas. Pool raamatust on tõlgitud inglise keelde.

see hetk kus saatsime koos Tormi Kevvai, Merca ja Margus Oopkaubiga Evat Tartu bussile :)

  Rohkem pilte saate vaadata SIIT.
  Lisan siia ka mõned jäädvustued.




14.12.2015.a.
Mai
 

Westoffhauseni häärberi saladus 50. peatükk

  50. peatükk

  „Tere tüdruk! Ei tunne mind? Aga mina sind tunnen. Istume nüüd korra, ma pean sinuga rääkima,“ kõneles võõras. Mari-Liis vaatas teda ehmunud näoga ja oli päris hirmul, kuna läheduses ei olnud ühtegi inimest ja võõras mees oli kuidagi väga rapitud olemisega ja sünge. 

„Mina olen selle renoveeritava hoone aednik, või õigem oleks ütelda, et saan selleks. Praegu ma lihtsalt aitan koristustöid teha ja hoian öösiti hoonel pilku peal, saan ise nii vanas poollagunenud kõrvalhoones soojas olla, kuigi see laseb ka tuult läbi. Ma nimelt olen kodutu.“ jätkas ta. Mari-Liis ei saanud ikka veel sõna suust. Tal oli alati kodututest kahju olnud ning klomp tekkis taas tüdrukule kurku ja ta neelatas häälega.
„Rahu! Rahu, tüdruk, ära kurvasta! Mina saan endaga hakkama, olen juba aastaud saanud. Ei umbrohi hävine! Ma lihtsalt pean sulle ühte kurba uudist teatama, aga enne kingin sulle ühe hõbedase kuloni, mille mu sõber sulle edasi kinkida palus. Ma võin selle ju rahaks teha, aga me olime tõesti suured sõbrad ja viimastel aastatel ma vaid temaga suhtlesingi. Ma usun, et taipad juba millest või kellest ma rääkida tahan?“ ootas võõrast küsimuslee vastust.
„Oihh, Miralda! Kas temaga juhtus midagi?“ehmatas tüdruk. Mees vaatas teda ja mõistis, et tüdruk ei saanud aru kellest jutt oli. Ta otsustas Mari-Liisile tõtt rääkida, kuigi see oli valus ka talle.
„Kahjuks või õnneks ei tunne ma ühtegi Miraldat. Näehh, võta see kulon ja hoia seda. See oli mu sõbra oma, kelle ma täna hommikul matsin. Tema suurim soov oli, et otsiksin sind üles ja annaksin kingi kindlasti sulle edasi, et see ei satuks võõrastesse kätesse. Kas aimad?“ uuris võõras ja ulatas tüdrukule hõbedast kuloni, millel oli ühe mehe pilt ja pildi all eestikeelene kiri „Läänest väljas“, kuid tüdruk ei mõistnud miks see talle kingiti ja kes kinkija oli.
„Mäletad ühte kodutut taati?“ küsis võõras mees uuesti ning Mari-Liisi silmadesse valgusid pisarad.
„Eiiiiiii! Ei ole võimalik!“ karjus ta täiest kõrist ja talle tundus, et kogu uulits tundis ta valu ning karjus koos temaga. Mari-Liisi sõber, kodutu taadi hing oli taevasse läinud. Ta surus kuloni vastu oma rinda ja oli selle kingituse eest siiralt tänulik, see oli ainus asi, peale südamlike mälestuste, mis talle taadist jäid. Ta oli õnnelik ja kurb korraga. Tüdruka kallistas rasitud kodutut nii, et ka kodutule tulid pisarad silma, sest ta ei mäletanud juba aastaid mis tähendab kallistus. Pealegi oli see tema jaoks ka üks viimase aja raskemaid päevi, kuna ta ainus sõber oli läinud. Mari-Liis võttis ridikülist pabaertaskurätikute paki, ulatas ühe kodutule ja nii nad seal vaikselt oma mure pabereisse pühkisidki.
„Ma tahan, ma tahan teada kus ta haud on. Ma tahan ta hauale lilli viia. Ta tahan oma sõbraga hüvsti jätta,“ takerdus Mari-Liisi jutt taas pisaratesse. Võõras mees vaatas veidi nõutu näoga tüdrukut ja ei teadnud kuidas talle asja selgitada. Ta kogus ennast veidi ja siis otsustas rääkida.
„Tead, armas hing, sa saad seda teha, aga lubad, et sa ei räägi kellelegi kus haud on?“ olid tal omad soovid. Mari-Liis vaid noogutas.
„Kuna me olime väga suured sõbrad, ainukesed sõbrad juba ammu enne, kui ta sinuga tuttavaks sai, siis tema sooviks oli, et ta surnukeha jõuaks ühte imelisse kasesallu kuhu on üksik toomingas ära eksinud. Just selle toominga alla oli ta omale sobiva pesapaiga otsinud. Selle müstilise toominga all, kus asu kunagi roosa pink, oli ta kunagi oma eluarmastusega tutvunud, suudlenud ja üheks saanud. Sealt oli saanud aluguse tema tee õnnele ja ta tahtis, et ta tee seal ka lõppeks. Tema sõnast sai minu seadus. Ta rääkis alati, et just toomingas on see puu kes kõiki ja kõike mäletab ja endasse hingab. Viimasel ajal lausus ta pidevalt, et tunneb toomepuu lõhna ja näed ta juukseid tuules lehvitamas, nagu kutsus endaga. Ju oli siis ta tunne õige. Mina tegin kõik mida sõber soovis. Kas liigume?“ oli võõras mees jutu lõpetanud.
„Liigume, kindlasti liigume. Kas see kasesalu asub kaugel? Kas sinna kingades pääseb või pean kodust kummikud võtma?“ oli Mari-Liis mures.
„Pääseb, ikka pääseb,“ muheles võõras ja lubas tüdruku kukile võtta, kui mõni taksitus peaks teel olema. Peale veerandtunnist jalutuskäiku olidki nad kohal.
„Kas ma võin temaga hetkesk kahekesi jääda? Sa tohib paluda, et lähkesid veidi eemale, nii, et ma saaksin temaga omavahel vähemalt mõne rea vahetada.“ küsis Mari-Liis.
„Loomulikult, tütreke, loomulikult.“ jalutas võõras mööda kasesalu edasi, mööda teerada mis oli sisse tallatud kas uute armatsejate või metsloomade poolt. Mari-Liis jäi üksinda hauale, üksinda keset võõrast kasesalu, mis asus veidike linnast väljas. Ta oli üksinda võõra mehega metsas ja ei kartnud mitte üks raas. Ta oli ka põhimõtteliselt võõra mehe haual, kes tähendas talle rohkem, kui ta oma ema, kuid kellest ta teadis vaid mõne reaga, mehest kellel oli ometi kunagi õnnelik perekond ja kodu olnud, kuid...Tüdruk rääkis temaga pikalt ning tänas kallihinnalise kuloni eest, kuid vastust ta enam ei saanud, et miks just temale see kulon kingiti. Võimalik, et taat arvas, et see sobib just tüdrukutele, võimalik, et ta kinkis ka oma sõbrale midagi ja tahtis selle lihtsalt niisama endast tüdrukule mälestuseks jätta. Võimalik, et oli ka mingi selline põhjus mida teadis vaid taat ise. Võimalik, kõik on võimalik, mõtiskles tüdruk endamisi. Olles juba kümme minutit seal kadunukusega vestelnud, tahtis ta ära, kuid võõrast meest ei olnud kusagil. Ta vaatas kasesalu kõrval olnud tühermaad, kuid ka seal ei olnud ühtegi hingelist näha. Mis seal ikka, ega ma siia ootama ka jääma ei tea, mõtiskles ta ning seadis sammud tagasi mööda tuldud rada kodu poole.
Mari-Liis lonkis, nina maas mööda rohtunud teed ning imetles pihus olevat kulonit. Ikka ja jälle meenus talle kuidas kadunud taat teda hoidis ja talle öömaja andis. Kuidas nad tundide kaupa maast ja ilmast vestlesid, nagu eluaegsed tuttavad või sõbrad. Tüdruku silmadesse valgusid aina uuesti ja uuesti pisarad. Ta võttis ridikülist terve taskurätiku paki välja ja talle tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Tüdruk tõstis pea ja vaatas ringi, enda üllatuseks avastas te ennast juba linna äärest ja bussgi oli just bussipeatusesse jõudnud. Nüüd olen peaaegu kodus, mõtles ta, astus bussi, kuid enne koju jõudmist otsustas ta uuesti bussist maha astuda, sest tahtis jalutada ning Ralfile helistada.
„Tere, Mari-Liis, kuhu sa kadunud oled? Ma kuulsin siin, et...“ kõnetas teda bussist maha astudes tüütu kooliõde, tüdruk kes oli hullem, kui mitu kurikeelset külamutti kokku, kes lausa kiirgas negatiivset energiat. Mõned kohe on sellised, näed üle pika aja ja siis nad pöörduvad sinu poole ainult negatiivsete uudistega, nagu midagi positiivsest ei olekski siin elus enam. Mari-Liis oli sunnitud tüdruku jutule vahele sekkuma, kuigi viimane ei tahtnud seda teha lasta. Ilmselt oli ta mõnda halvustavat külajuttu Mari-Liisi aadressil kuulnud ja tahtis sellest pajatada. Mari-Liis mõtles isegi korra, et ehk on Marelle jutud tema ja Ralfi olematust sekuaalsuhtest lahti lasknud, kuna ema oli väga ettearvamatu ja kättemaksuhimuline. Pealegi sõbrannetses ta vahelduva eduga kooliõe emaga ka praegu, kuna mõlemad olid meests- ja napsulembikud.
„Ma olen ka palju asju kuulnud. Näiteks seda, et sa pidid pulmitama hakkama, titeootel olema ja enda isa vanuse mehega sehkendama. On see tõsi või?“ pani ta kooliõel suu kinni.
„ Mis asja? Mina? Kes nii lolli külajuttu sulle ajas? Kui sa mõtled mu isa ukrainlasest sõpra Sergeid, no temaga ma saan lihtsalt nii sama hästi läbi...“ üritas ta ennast pailapseks teha, kuigi Mari-Liis mõtles selle jutu alles välja, et teda eemale peletada, aga näis, et miski patt külamutti siiski vaevas küll.
„Oot, räägi mulle? Kus sa kuulsid? Kes rääkis?“ ei saanud ta hing ikka rahu.
„Ah , naised saunas rääksid!“ nähvas Mari-Liis, kuid blondiin ei saanud ikka aru ning pommitas teda küsimustega edasi.
„Mis saunas? Millised naised? Millises saunas sa üldse käid?“
„Ah, mis see sainu asi on, ela oma elu!“ sai Mari-Liisil kannatus otsa. Kooliõde vaatas teda juhmi näoga, pomises midagi veel ja vandus tulist kurja, kuid seda Mari-Liis enam ei kuulnud, ta kiirendas sammu ja jättis kurja kooliõe omaette pead murdma.
Õhtu ei olnud enam mägede taga ja ilm oli jahdamks läinud, kuid Mari-Liisile jäi koduteel ette kirik, mille uksed olid kutsuvalt paokil. Neiu otsustas kirikust läbi astuda, sest oli ju ta alles kaotanud oma sõbra, kelle hinge eest ta palvetada tahtis. Pealegi kirikud meeldisid talle. Tüdruk unistas nendest tihedamini, kui seal käia jõudis. Talle kohutavalt meeldisid selle müstilise ja iidse hoone sambad, võimsad ikoonid seitel ja uhke altar, mis temas lausa külmavärinaid tekitas, ja need ei olnud hirmuvärinad. Mari-Liis imeltes suuri valgeid inglikujusid seintel ja alataril, mis olid uued, või olid alles sinna toodud, kuna tüdruk nägi neid esimest korda. Ta paitas ühe ingli pead ja uskus, et tema sõber, kelle haualt ta just tuli, on nüüd samasugune ingel taevas, kuna ta oli hea, kuid õnnetu hing. Pealegi meeldis Mari-Liisile inglitega rääkida ning seda mitte sosinal, vadi ikka suurel häälel. Talle tundus, et inglid räägivad talle vastu ka. Kui ta oli ühe ingliga pikemalt kõnelema jäänud, kuulis ta enda selja taga samme.


11.-12.12.2015.a.
Mai

Raamatute esitlus Viru keskuses

foto: Tiiu Rinaldo

   Täna esitles poeet Jaak Känd Tallinnas, Viru keskuses oma esiklast, luuleraamatut "Iga päev, iga aast". Minu uut luuleraamatut " Ööde Tütar" esitles ta ka ja sai sellega kenasti hakkama.

foto: Tiiu Rinaldo

   Videot selle kohta ned SIIT.

  Ise ma paranen alles haigusest, kuid nii armas, et on olemas sõpru kes selliseid üritusi kaadritesse võtavad. Suured ja siirad tänud video ja fotod eest kallis Tiiu Rinaldo.

foto: Tiiu Rinaldo (minu luuletus)

  Tänud muidugi ka Jaagule kes oma esiklapsega ühele poole sai ja topeltesitluse tegi!
Ja Tiina Azojani tänan ka! ;)

foto: Tiiu Rinaldo

 Lisan npüüd siia väikese meenutuse õhtust, läbi fotograaf Tiiu Rinaldo silmade.

foto: Tiiu Rinaldo

Aitäh, aitäh!
Margit

11.12.2015.a.
Mai

 

Westoffhauseni häärberi saladus 49. peatükk

  49. peatükk

  „ Mis siin, mis siin lehkab?“ tundis Ralf häärberis spetsiifilist lõhna. Lapsed ehmusid. Vaid Mari-Liis teadis, et isal on hea nina. Tüdruku nupp nokkis ja mõtles välja hädavale.

„Ee, seda, et....Me sõime diivanil ja Keiro ajas kogemata söögi endale ja vennale sülle. Poisid käisid duši alla ja pesid ka oma riided ära. Samal momendil astus vanaema välisuksest sisse ja hakkas kohe noomima, et mind on üksinda koju jäetud. Tahtis mind ja poisse vägisi maale viia ning lubas mind lapsendada. Issi, ma ei taha vanaema lapseks minna! Ei taaahaa!“ oli tüdruk hirmul, kuid juhtis meelega isa tähelepanu vanaema peale, et isa nende peale viha välja ei valaks, või neid pahandustes kahtlustama ei hakkaks. Samas oli ta tõesti ka hirmul, et äkki vanaema tahab teda päriselt lapsendada. Poisid vaatasid Mari-Liisi ehmunud näoga, kuid samas rõõmustasid nad, et tüdruk oli suutnud midagi nende kaitseks välja mõelda. Nüüd jäi üle veel oodata Ralfi reakstsiooni.
„Tead, ma olen praegu maruvihane vanaema peale. Ta lihtsalt näitab üliharva siia nägu, pole tal meie elust sooja ega külma. Hoolib vaid Marellest, ning meid peab vist idiootideks. Vaid üle minu laiba saab ta sinu kasvatusõigused endale, mu armas tütreke!“ lahmis ta vihast sõnu.
„Mis asja, issi!? Mis laibast sa räägid? Ma ei taha sellist juttu kuulda!“ hakkas Mari-Liis nutma.
„Ei, ei, täiskasvanutel on lihtsalt sellised ütlemised, ära saa valesti aru, kulla tütreke. Tegelikult tahtsin ma sellega ütelda, et ma mitte mingil juhul ei lase vanaemal sind lapsendada, võitlen kasvõi viimase hingetõmbeni sinu kasvatusõiguste pärast. Lõppude lõpuks oled sa minu tütar, mina hoolin sinust kõige rohkem, isegi rohkem, kui su oma ema. Pealegi mis kasvatajat on memmest ja taadist, kui nad nii vanad on. Taat ei suuda juba praegugi oma üle pea kasvanud toimetustega toime tulla. Mis saab aastate pärast? Sind on vaja vaid orjaks sinna maale. Ise nad võtsid hiigla suure kohustuse talu näol oma õlgadele. Katsuge seda nüüd ise kanda või võtku oma tütar orjaks!“ sattus Ralf oma jutustamisega hoogu.
„Issi, mis või kes see ori on? Mina ei taha orjaks, mina olen ju tüdruk.“ tekkis Mari-Liisil küsimus, sest talle oli kusagilt meelde jäänud, et ori on mees.
„ Vanasti peeti orje, kuid tänapäeval kasutatakse seda sõna õnneks vaid. Tänapäeval on küll orjapidamine inimsuse vastane kuritegu, kuid vanasti peeti orje ja need olid nagu peremehe omandid. Orjad pidid omanike majapidamises tööd rügama ja orjapidaja ostis neid odavalt sisse. Nad pidid peremehe käskudele ja keeldudele alluma ning ei tohtinud ilma peremehe loata midagi teha ega lahkuda. Vastasel korral ootas neid vangla. Tegu oli ju tegelikult inimkaubandusega, kui sellel ajal olid paljud asjad teistmoodi. Aga selle kohta saad sa kunagi koolis õppides rohkem teada. Lihtsalt praegu kirjeldasin pealiskudselt.“ jutustas Ralf. Kes teab, kui palju Mari-Liis sellest aru sai, aga igal juhul poisid küll kuulasdi kõrvad kikkis.
„Onu Ralf, ma olen kuulnud, et Eestis olid ka orjad kunagi, ning nende pidajad võisid isegi neid tappa. Kas oli nii või?“ vaatas Kerdo imestunult Ralfile otsa ja ootas vastust.
„Muinasajal pidasid ka eestlased orje, kelleks olid põhiliselt sõjavangid. Väga tore, et teil huvi meie ajaloo vastu on. Kuna te veel vast ise raamatuid ei loe, siis mina soovitan igal juhul lugemine ära õppida ja ennast läbi raamatute ajalooga kurssi viia. Esiteks on see väga põnev teema ja teiseks peaks iga eestlane oma riigi ajlugu ikka teadma. Kui ükskord lapselapsed tahavad teie käest ajaloo kohta teada ja teie vastata ei oska, panete ennast rumalasse olukorda küll. Jah, eriti huvi ajaloo kohta näitavad just poisid üles, aga ega see ka tüdrukutel mööda külgi alla ei jookseks,“ tõdes mees.
„Issi, sa kasutad täna kuidagi liiga palju võõraid sõnu. Miks peaks ajalugu mööda külgi alla jooksma või miks ei peaks? Ma ei saa mitte midagi enam aru.“ oli Mari-Liis suures segaduses.
„Ah, aitab tänaseks küll. See mööda külgi alla jooksmine on ka selline ütelus, millest tihti lapsed aru ei saa. Võib olla ma tõesti väljendan ennast natuke raskelt, aga see väljend või ütelus tähendab seda, et inimese aju võtab endasse palju, eriti sellist infot mida ta teadma ei peaks, aga mõningad teadmised on lausa vajalikud või kasulikud. Nagu ma ennist ajaloo tundmisest rääksin. Lihtsalt see teadmine harib, teeb targemaks. Küll sa ükskord mõistad, kallis tütreke.“ oli ta juba selgitamisest väsinud.
„Onu Ralf, kas orjad tapeti kunagi majades ära? Kas nad maeti elusalt?“ küsis hirmunud Keiro.
„Ei, nii see ei olnud. Majades neid kohe kindlasti ei tapetud ja elusalt ka ei maetud. Aga jätame tänaseks selle teema. Parem rääkige kuidas teil lisaks duši all käimisele ja vanema külastamisele muidu läks? Kõhud on ikka täis või?“ vastas Ralf küsimustele küsimustega.
Ralf tundis, et ta oli oma poolvend Kardolt alahinnanud, et vaatamata sellele, et viimane pidas elu ühte mustemat ametit, ehk sibi ametit, oli ta poiste kasvatamisest armastusega osa võtnud. Poiste huvi ja teadmised ajaloovaldkonnast olid lausa fenomenaalsed. Küllap oli Ralf oma alateadvusse salvestanud situatsioonid lapsepõlvest, milla ta vennast kõvasti üle oli, nii vaimselt, kui füüsiliselt ning oli nendesse situatsioonidesse kinni jäänud. Pigem tema oli see kes oma elu oli rajanud naisemeheks ja isaks olemisele, unustanud selle mis talle tõsiselt huvi pakub-ajaloo. Oli tekkinud paigalseis, nagu kookoses vegeteerimine. Ta oli mõnes mõttes nagu pimedusega löödud ega ilmselt ei tahtnud endasse salvestada teadmisi, et elu on edasi läinud ja ta nooremast vennast on saanud mees, kes tunneb ja teab palju enamat, kui Ralf aimatagi oskas. Mees tundis, et ta peab ka edasi minema, temast peab saama mitte ainult hea isa oma tütrele, vaid ka õpetaja ja eelkõige parim sõber, keda tütar võib igas olukorras usaldada. Ta lubas endale, et muutub, et viskab peast välja negatiivsed mõtted, ning laseb uutel ja harivatel teadmistel endas võimust võtta. Muidugi unistas mees ka oma lihasest pojast, seda enam, et ta nägi kui asjalikeks ja tarkadeks ta vennapojad on sirgunud. Ühes oli mes kindel, et kui peaks kord oma pärislapsed sündima, siis Mari-liisist ta ei loobu, kuna ta kasvatas teda titest saadik ja armastas teda nagu oma lihast tütart.
„Noh, tegelikult tahaks süüa küll. Kõht on ikka väga tühi,“ kaebas tagasihoidlik Keiro, mille peale Mari-Liis talle kurjalt kulmu kortsutas. Keiro ei saanud algul arugi miks tüdruk nii käitus, kuid peale seda, kui vend teda müksas, jõudis ka talle kohale, et tüdruk oli just söömise teemaga hädavalesse sukeldunud. Aga Ralf ei pannud seda tähelegi. Pealegi oli talle väga tähtis, et lapsed oleks söönud. Ta oli ise korduvalt kokku puutunud olukorraga, et tühi kõht tegi kurjaks ja jõuetuks.
„Mida te süüa soovite? Kas teen teile soolast toitu või magusat?“ oli Ralf korraga väga lahke, kuigi tavaliselt ta ei lubanud lastel enne magusaga maiustada, kui soolane toit oli söödud.
„Onu Ralf, mina nii väga tahaks popcorni.“ teatas Keiro.
„Onu Ralf, aga mina tahaks võikusid, kiluvõikusid.“ teatas Kerdo.
„Ja mida sulle, kallis tütreke?“ küsis mees, kuid nägi Mari-Liisi silmadest kahtlaselt hirmunud pilku. Mari-Liis oligi hirmul, sest ta ei olnud kindel kas poisid ikka duširuumi puhtaks pesis. Tüdruk haus plaani kuidas kontrollima minna nii, et isa midagi ei kahtlustaks. Kuigi ta kõht oli väga tühi, ei suutnud ta hetkel söömisele keskenduda.
„Mina või? Ma ei taha midagi. Mul on kõht täis.“ vastas ta.
„Tütreke, ega sa haige ei ole? Oled kuidagi kahvatu ja tõsine.“ oli Ralf mures.
„ Ma ei tea,“ vastas Mari-Liis ja tabas ennast mõttelt, et kraadiklaas on duširuumi eesruumi kapis ning vastas kohe selle peale.
„Ma lähen toon kraadiklaasi ja kraadin, igaks juhuks.“ ning kadus nagu tuulispask diivanilt.
Enda üllatuseks avastas ta, et ei duširuumi eelruumis ega duširuumis ei olnud sopaseid jälgi. Tüdruk läks juba rõõmsamal ilmel kööki, pani endale ise kraadiklaasi alla ja jäi ootele, kuigi teadis, et tal palavikku ei ole.
„Onu Ralf, miks lapsed musta kohvi juua ei või? Issi kogu aeg ütleb, et must kohv on täiskasvanute jook ja lspsed ei tohi seda juua, aga ta kunagi ei ütle miks.“oli Kerdo mures.
„ Must kohv ei ole tõesti lastele kasulik, sest see sisaldab kofeiini, aga samas on kofeiini ka näiteks teejoogis. Lihtsalt piimaga kohv on palju maitsvam ja kasulikum, ilmselt sellepärast ei soovitata lastel musta kohvi juua.“ arvas Ralf, kuid ta ei teadnud kas päris nii on. Ise ta armastas musta ja suhkruta kohvi, ikka sellist milles lusikas püsti seisab. Pealegi avastas ta perearst hiljuti, et Ralfil on laktoosi ja gluteeni talumatus, ning mees hoidus nendest toitudest mis neid aineid sisaldasid. Sellepärast hakkas ta sööma võõramaistest teraviljadest valmistatud jahutooteid ning vaatas pakendeid hoolega, sest tänapäeval on pakendkitel kenasti kirjas millised tooted on gluteenivabad. Tõsi küll, ise ta ju saiu ja leibu ei küpsetanud, kuid väldis siiski gluteeni sisaldavaid tooteid, kuigi ka rukkijahus leidub seda, aga vähemas koguses. Samas tegi mees ka vahel patupäevi, sest keelatud vili on ju alati kõige magusam. Laktoosivabadest toodetest avastas ta enda jaoks kaera-, mandli- ja riisipiima, mille olemasolust polnud ta varem kuulnudki. Kinoad on Ralfi vaieldamatud lemmikud. Algul ta ei suutnud mõeldagi, et peab toidusedelisse sellised asjad muretsema, kuid täna ta ei oska ilma nendeta eladagi. Inimene harjub ju kõigega, ka teademisega, et ükskord tuleb minna, sest keha väsib ja hing tahab taevasse.
„Jeee! Ma olen terve!“ rõõmustas Mari-Liis, sest nagu teadgi oli, ei näidanud kraadiklaas temperatuuri. Ralfi silmad läksid särama ja ta avastas, et tütar on teistsugune, kui hetk tagasi. Mees serveeris lastele toidud lauale ning liikus häärberi teise otsa. Poisid olid hirmul. Ralf avastas trepi astmetelt ja käepidemetelt mustad jäljed ning sattus segadusse. Ta ei teadnud kuidas edasi käituda, kuna ta ei tahtnud lastele hirmu valmistada teadmisega, et midagi on viimasel ajal viltu, et häärberis elaks justkui keegi nähtamatu olend, kellele ta nime ei osanud anda, ja kelle olemasolu ta üldse tunnistada ei tahtnud. Ralf istus keldri trepimademele, pani käe põsakile ja püüdis esimesest ehmatusest taheneda. Õnneks ei osanud ta lapsi süüdistada, kuigi lapsed kartsid, et miski võis neile kahe silma vahele jääda.
„Huvitav, kuhu onu Ralf läks?“ oli Keiro ehmunud.
„Täitsa õudne, ma ei tea.“ pabistas ka Kerdo.
„Näehh, rahunege maha! Ma käisin ju duširuumist kraadiklaasi toomas ja nägin, et olite kõik kenasti puhtaks pesnud. Mis te pabistate ilmaaegu!“ oli Mari-Liis kindel, et isa häärberi teises otsas viibimine ei tähenda midagi halba. Poisid vaatasid teineteisele otsa ja ei olnud üldse nii optimistlikud. Pigem hirm lausa süvenes nendes. Mari-Liis ei saanud üldse pointile pihta, lasi aga toidul hea maitsta ja ümises mingit poistele tundmatut viit.
„Lapsed, kas vanaema käis ka keldris kondamas? Või käis keegi veel minu ära oleku ajal siin?“ seisis Ralf peagi köögiuksel ja pommitas lapsi küsimustega. Lapsed justkui järgisid viisakusreegleid ja ei vastanud talle täis suuga, kuigi jäid kahlaselt kaua suutäit mäluma.
„Vastake! Kas vanaema käis keldris kondamas?“ kordas mees oma küsimust. Lapsed olid segaduses ja poiste pilgud olid nutika Mari-Liisi külge klammerdunud. Mari-Liis tajus seda, et tema peab selle eest nüüd vastutama, kuigi tal polnud õrna aimugi mille peale Ralf nii küsida võis, aga ilmselgelt oli tal tõreduseks põhjust, muidu ta poleks uurinud. Mari-Liis oli kindel, et vanaema peale ta midagi ajada ei saaks, kuna Ralf oleks ärritunud olekus kohe vanaemale helistanud ja teda sõimama hakanaud, aga pahandusi tegid ju ikka nemad. Ta neelas suutäie ella ja vastas.
„Vanaema ei käinud köögist ja duširuumist kaugemal ja kedagi teist ka siin käinud ei ole. Mis lahti, issi?“ ei saanud ta millestki aru.
„Selge. Pole hullu. Õnneks! Jätku leiba!“ rahunes Ralf ja see külvas lastesse veel suuremat segadust. Kõige põnevam oli asja juures veel see, et Mari-Liis ei tundnud ema üle mingit muret, ta isegi ei küsinud kuidas Marellel haiglas läheb. Ka Ralfil ei tulnud meelde lapsi teavitada. Kui taas vaikus kööki saabus, kuulis kogu seltskond, et keegi logistab verenda välisukse lingiga.


11.12.2015.a.
Mai

"Kauboi ja Wills"- Monica Holloway

    Lõpetasin Ameerika kirjaniku armastusloo "Kauboi ja Wills" lugemise, mille on tõlkinud Eva Luts.
Tegu on väga siira looga autismidiagnoosiga poisist Willsist ja tema koerast Kauboist. Raamatu on kirjutanud poisi ema Monica Holloway.

   Kuna olen ise autistist poja ema, siis leidsin raamatust väga palju äratundmist. Autist on tegelikult, vaatamata arglikule loomule, väga õiglane ja aus inimene, kellel on lihtsalt ülitunnetus kõigi ja kõige vastu. Tema maailm on palju siiram ja tõetruum, kui paljude teiste.

  Raamatu peategelane on kohati ise ka ülitundlik ja kergesti paanikasse sattuv inimene. Või olen mina liiga tugev, sest kohati tundsin, kui valesti ema käitus, sattus vahel paanikasse rohkem ,kui ta autistist poeg. Samas on ta (mõlemad vanemad) väga armastusväärsed ja siirad tegelased, kes on oma poja heaolu nimel valmis kõigeks. Lihtsalt tuleks mõelda rohkem sellele, kui raske on tegelt erivajadustega laste vanematel. Tuleks neid rohkem mõista. Olen ise seda mittemõistmist tunda saanud, kui su lähedane inimene ütleb sulle mine tööle, kuigi töötan sotsiaalhoolekande valdkonnas, aitan inimest, aga palk on olematu ja ise arstil käia ei saa. Aga sellest ma hiljuti juba siin kirjutasin. Paljude silmis ilmselt ei ole ei sotsiaaltöö töö, ega ka raamatute kirjutamine töö. Aga see on juba nende probleem.

  Lausa lust oli lugeda kuidas Ameerika ühiskond on valmis tegelema erivajadustega lapsega, kuigi samade probleemidega silmitsi seisavad ka ameeriklased. Aga võimalusi ja hoolivust on palju rohkem, ja seda just ühiskonna poolt. Meil on ikka veel väga palju arenemisruumi, et neile järele jõuda.

  Tihti kipuvad erivajadustega laste vanemad süüdistama abiandjaid hoolimatuses ja mõistmatuses. Pole parata, nad ju elavad pidevalt probleemide keskel, ei jätku raha, ei saa haigust kontrolli alla, ei saa õiget ravi. Sama probleem on ka mujal, mitte ainult Eestis. Ilmselt ühiskond sellele ei mõtle, ilmselt ei oskagi mõelda mida tunneb ja üle elab erivajadustega lapse vanem. Ei huvita kedagi kas temal on abi vaja, kas ta saab hakkama jne...

   Willsi elu muutus väga palju ja positiivses suunas peale koera võtmist. Ta hakkas silmnähtavalt tervenema. Kohati on raamatus ka naljakaid situatsioone, kus autistist poeg tabab enne ära, et ema valesti käitus, kui ema taipab. Nad on väga tervased lapsed. Neid jah uus ja võõras hirmutab, aga paljusid hirmutab. Autismil on palju erivorme, mida ei oskagi esimese hooga diagnoosida. Raamtust sain teada kohutava tõe, et kaitsesüstid võivad autismi esile tuua. Üldse on seal palju harivat ja mõtlemapanevat. Lugege ise.

Kui ma peaksin oma pojast sarnase raamatu kirjutama, tuleks see väga, väga valus...

Tänud, hea Eva!

Ja raamatupoe reklaam ka siia:
( Mustika keskuse Rahva Raamatus on veel saadaval)

RAAMAT

KAUBOI JA WILLS

Autor: MONICA HOLLOWAY

**********HINDA JA KOMMENTEERI (0)

 0 Google +0  0 Share0

Südamlik lugu, kus autismidiagnoosiga poissi aitab paljude oskuste arendamisel ta armas ja seltskondlik koer - kuldne retriiver nimega Kauboi. Poisi ema räägib selles raamatus oma kogemustest, tagasilöökidest ja edusammudest.

ISBN	9789949469307
ILMUMISAASTA	2011
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	288 lk
MÕÕT	210x140x16 (mm)
TÕLKIJA(D)	EVA LUTS
KIRJASTUS	FANTAASIA

11.12.2015.a.

Mai

Mina- Ööde Tütar!

     Täna nägi ilmavalgust mu 8. raamat ehk siis 5. luuleraamat. See on pisike, taskuformaadis, 160 lk lemnelüüriline raamat. Tänaseks on palju mu ka lembelüürika ausatajaid, seega ei saa ma oma romantlilisi luuletusi sahtlisse jätta. Mina see ju olengi-Ööde Tütar!

Foto: Urmas Luik

   Raamat sisaldab ka palju mälestusluulet. Näiteks meie hulgast lahkunud armastatud lauljale Ardo Juhkovile, nõid Kaika, Lainele, Raul Kevadele. Ka Kaido Kaasile, kes elab juba aastaid võõrsil, Estonia huku aastapäevaluulet leiab ka. Selles on ka luuletus "Sõja jalus" mille on kaks Pärnu bändi elavaks laulnud, "Pööloy Gläänz" ja "Rotiküla Kõutsid". Nüüd võin mainida, et Pööloy Gläänz käis selle looga ka EESTI LAULUL. Siis on sellel luuleraamatus veel ka üks koorilaul ("Surmale määratd maa.."), mille Pärnu muusik Ester Murrand viisistas ja "välja" laulis, kuid täna ma veel ei tea kas see on repertuaari võetud neil.

üks illustratsioon Arielilt

   Järelsõna on kirjutanud poetess Anneli Lamp:

Margiti luule

Margiti luule tulvas mu peale nagu ookeani ummiklaine, lõi mu jalust ning lohistas mööda tunnete merepõhja edasi-tagasi. Kui ma taas pinnale tõusin ja hingata sain, pidasin pisut vahet ja siis jätkasin lugemist.

Kuigi mina olen selles elus sellesse maailma tulnud Margitist varem, on luules Margit minu Suur Tark Õde. Ma kuulan teda suu ammuli nagu väikesed õed ikka, sest Margiti lembelüürikas on KÕIK, mida mina luulelt ootan.

See võib tulla väga kaugetest algaegadest ja kanda endas Täiuslikku Tarkust või Ülemlaulu või Loomise Lugu või veel midagi, mida tunned, kuid millel pole nime.

Margiti luule äiutab sind koduses talutares, kannab võõrastele maadele, viib muinasjuttu. Heidetud sõna või kujund tabab alati täpselt. Otse hinge.

illustratsioon Arielilt

______________________________________________________________________

   Raamatu on illustreerinud Ariel Marksalu, kellele on see juba mu kolmas raamat illustreerida. Illustratsioonid on värvilised. Kuna mulle väga Arieli käekiri sobib, siis ütlen salaja, et ta illustreerib juba mu neljandat raamatut ;)

illustratsioon Arielilt "Kassiopeia"

   See on minu viies raamat mille on välja andnud kirjastus HEA TEGU. Just see kirjastus on see kes tuleb vastu noortele autoritele kes väga soovivad oma raamatuid kirjastada, kuid tundmatu nime pärast paljud kirjastused keelduvad nende teoseid avaldamast. Kirjastuse HEA TEGU leiad SIIT.

   Kaanefotod on tehtud minust, minu juustest tagumise kaane foto. Kunagi olin selline kirju. Fotode autor: Juta Hiiop ja tagakaane portreefoto: Urmas Luik

foto: Juta Hiiop

foto: Juta Hiiop

10. 12.2015.a.

Mai

   Rahva Raamatu leht tutvustab:

RAAMAT

ÖÖDE TÜTAR

Autor: MARGIT PETERSON

**********HINDA JA KOMMENTEERI (0)

 13 Google +0  0 Share0

Margiti luule äiutab sind koduses talutares, kannab võõrastele maadele, viib muinasjuttu. Heidetud sõna või kujund tabab alati täpselt. Otse hinge.
See võib tulla väga kaugetest algaegadest ja kanda endas Täiuslikku Tarkust või Ülemlaulu või Loomise Lugu või veel midagi, mida tunned, kuid millel pole nime.

Poetess Anneli Lamp

ISBN	9789949973149
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	160 lk
MÕÕT	148x105x (mm)
ILLUSTREERIJA(D)	ARIEL MARKSALU
KIRJASTUS	HEA TEGU

  

Westoffhauseni häärberi saladus 48. peatükk

  48. peatükk

  „Mis häärber see selline on? Siin linnas neid vanu ja elamiskõlblikke häärbereid ka nüüd nii palju ei ole. Ma äkki tean, kui sa räägid kus see asub.“ uuris Miralda-memm Mari-Liisilt edasi, et natukenegi tüdruku tuju tõsta. Oli ju teine oma isa pärast mures, kellega ta polnud tundide kaupa telefonitsi ühendust saanud. 

„Ah, on üks. Ralf olla selle üldse mingilt kaugelt sugulaselt päranduseks saanud. Vana kolmekordne hoone, aias on konnatiigid, uus kuur ja külalistemaja või mingi selline asi. Ralf alles renoveerib seda ja see renoveerimine on aastaid juba kestnud. Ta ei taha uute vahenditega seda korrastada, vaid ajab originaali taga. Häärberil on kolm korrust ja minu tuba on ärklikorrusel, mis olla kunagi pööning üldse olnud ja ehitati eluruumideks hiljem. See häärber olevat ammustel aegadel kuulunud kellelgi Hansule, vist oli lausa sakslane. Ma täpselt ei mäleta, aga nii on meelde jäänud.“ jutustas Mari-Liis.
„Hans, Hans, Hans, oihh! Ma tundsin ka kunagi ühte Hansu. Oli teine eriti rikas mees, minust küll palju vanem ja....ka tema oli saksa päritolu. Tütreke, ega ta täisnimi Hans von Westoffhausen juhtumisi ei olnud?“ läks Miralda õhinasse.
„Just! See ta nimi oligi. Hästi uhke ja nägus mees oli, ma olen piltidelt näinud. Räägitakse, et ta olla igavene rikas ka olnud, omades üle maailma mitmes riigis häärbereid, villasid ja koguni losse. Ralfile olla ta kas vanaonu onu või keegi selline olnud, ma enam ei mäleta, ma pole asjasse väga süvenenud. Aga tead memm, seal häärberiskummitab. Kui ma väike olin ja Marelle minu kallal kogu aeg õiendas siis mul elas seal üks hea õnnehaldjas, kes igal õhtul enne magama minekut mind paitas, muidu mul uni peale ei tulnudki. Mulle ta meeldis. Vahel ta kadus ja ei käinud minu toas, kuigi elas minu toa kõrval pööningul. Siis ma tahtsin vanemate kaissu pugeda, sest kartsin, kuna kuulsin igasuguseid imelikke hääli ja samme öösiti. Sain kogu aega ema käest sugeda, et mul on oma tuba ja oma voodi olemas. Siis anusin isa, et ta onupojad Keiro ja Kerdo meile kutsuks, sest koos nendega ma ei kartnud. Ah, tegelt on sesl igasuguseid kummalisi asju juhtunud. Ralf algul kogu aeg süüdistas mind ja ema, et me hakkame ära pöörama, et mingeid kummitusi ei ole olemaski. Sellepärast me sellest teemast eriti Ralfiga ei rääkinud. See on ka üks väga väheseid teemasid mis meid emaha ühendas, see oli meie saladus. Memm, miks sa nii vait jäid?“ avastas Mari-Liis, et memm kuulas teda mõtteisse vajunult ja ta silmad olid kuidagi väga nukrad. Miralda vaikis endiselt. Ta ei kuulnudki, et Mari-Liis teda kõnetas.
„Memm! Kus sa küll oled oma mõtetega? On sinuga kõik korras?“ kartis Mari-Liis, et Miraldale võib taas haigushoog peale tulla.
„Ah! Mis? Mis sa tütreke küsisid?“ tuli ta oma mõttetalgutelt tagasi, ning vaatas tüdrukut ehmunud ilmega.
„Ma küsisin, et kus sa oma mõtetega viibid? Kas sul on paha olla? Olen pika päeva siin sinu aega raisanud, peaksin uuesti proovima isale helistada.“ kordas Mari-Liis ennast.
„Jaa, tütreke, kallike! Anna mulle andeks, olen kogu päeva väga hõivatud olnud. Praegugi veel olen seltskonnas. On sul koju tulemisega väga kiire?“ vastas Ralf kõnele. Mari-Liis mõtles veidi, vaatas memme ning otsustas, et ta ei kutsugi isa järgi vaid jalutab koju, et värskes õhus oma mõtteid tuulutada. Ta tundis, et Miralda- memmel oleka vaja üks väike uinak teha ja vastas isale.
„Tead, issi, nüüd ma tean, et sinuga on vähemalt kõik korras. Jumal tänatud! Tegelikult sina naudi oma setskonda. Sa ei pea üldse mulle järgi tulema. Ma hea meelega jalutaks ise koju. Tahan värsket õhku ja linnas on nii palju kauneid kohti mida ma külastada tahaksin. Pole ammu enam niisama lonkimas käinudki. Kohtume õhtul kodus!“ vajutas ta kõne kinni.
„Miralda-memm, viska sina pikali. Ma lähen jalutan natuke linnas. Isal läheb veidi aega, ta praegu mulle järgi tulla ei saa. Aga ma külastan sind varsti jälle. Aitäh, kallis, et sa mul olemas oled!“ kallistas ta Miraldat ja memm saatis tüdruku ukseni. Ta oli tõesti väsinud, mitte küll Mari-Liisist, aga 90 aastat käiv inimne ikka vahel väsib. Memm tahtiski üksinda olla ja elu üle mõelda. Üks saladus hakkas ennast lahti koorima, saladus mida memm oli eneses lausa 70 aastat hoidnud ja millega ta kavatses ka hauda minna. Kuid nüüd oli elu võtnud teised ohjad. Haavad olid lahti rebitud ja ta ei olnud enam kindel kas suudab kõik endaga hauda viia, või tuleb enne tõde päevavalgele. Memm uinus.
Kihluspidu kohvikus võttis hoogsaid pöördeid. Ometi oli seltskond neljaliikmeline, aga tundus nagu oleks sada venalast lauas. Leo tegi Ralfile ettepaneku parkida auto kohviku hoovi, millest Ralf keelduda ei saanud. Uksele pandi reserveeritud silt ja nüüd võttis ka Ralf esimese tervisenapsu.
„Ralf, kallis, äkki sa tahad ikkagi rääkida kes see kena daam oli kellega sina kohvikus kenast aega surnuks lõid?“ ei andnud Leanal hing rahu. Mees muigas, sügas kukalt, nagu tal kombeks oli, limpsas keelega suult magusa likööri meki ning vaatas Leanat ahvatleva pilguga.
„Vaata seda ma sulle küll nüüd ei ütle! Arva ära, saad pool endale?“ muheles ta kavalalt. Leana oli nõutu. Taas oli see koht kus Ralf suutis oma sharmiga naise pilku köita, kuid tegelikult tahtis Leana siiski tõde teada. Aga vaatamata tõsisele küsimusele läks ta mehe lõbusa tujuga kaasa ning ega temagi puu otsast kukkunud ei olnud. Pööritas silmi ja pani ikka täie rauaga vastu.
„Pool endale? Naljatilk! Mina ei lepi ühegi pooliku asjaga. Kas kõik või mittemidagi!“ vaatas ta pitsi ja lonksas selle põhjani. Ralf sai naise iroonist aru, aga ta otsustas teda veel praadida.
„Ma jumaldan naisi. Ilma teieta pole elul üldse mõtet. Oihh, vaata missugune pandav kiisu meie seltskonda tahab tulla,“ näitas ta kohvikust mööduva miniseelikus naise poole, kes korra akna juurde peatuma jäi ja enda seelikut sättis, ilmselgelt arvates, et keegi teda teiseltpoolt klaasi ei näe.
Leo ja Annette vaatasid teineteisele otsa, muigasid ja nautisid seda silmaga nähtavat flirtimist. Annett oli ise tagasihoidlik naine, vahest liiga tõsine, kuid täpselt selline naine oligi Leo unelmateniane. Leos endas oli liiga palju sharmi ja särtsakust, see korvas kõik. Pealegi oli Leo aasta eest lahutanud naisest kes flirtis kõikide meestega, kes teda kõnetama juhtusid. Ja kui tõde ilmsiks tuli, et ta mitte ainult ei flirtinud, sai Leol mõõt täis. Ta lubas üldse naistest suure kaarega mööda käima hakata, aga siis ühel päeval avastas, et on tasasesse kolleegi armunud. Kui naine ka lõpuks talle tõde tunnistas, ei kaalunud Leo enam kaua ja kinkis talle juba peale nende esimese öö armatsemist kihlasõrmuse. Eks seksuaalne sobivus paneb ka ju paljud inimesed paari.
Ühtäkki jäi Leana kurvaks. Talle meenus, et oli ju ennast töölt lahti võtnud ja kavatsenud vähemalt pooleks aastaks maalt lahkuda. Tühja sellest piletist, aga kuidas ta nüüd töökaaslastele otsa vaatab, mõtles naine. Kas tohtripreilile passib üldse selline käitumine? Ralf muidugi nägi, et Leanat vaevab miski ja ta hakkas oma vempudega taas peale.
„Kallis, Leana! Kõik tähed ja pilved ma tooksin su jalge ette ....ja sinu ma viskaks jääkülma vette!“
„Ha-haaa, ma näen, et meil on siin üks kadunud talent. Veel ei ole hilja luuletama hakata, Ralf!“ tegi see esinemine pigem Leo tuju rõõmsaks. Leana istus emotsioonitult ja ilmselt isegi ei kuulanud Ralfi.
„Mis putukas mu kiisukest siis nüüd hammustas? Okok, ma räägin sulle tõe ära. See naine kohvikus, kellest tõesti on tänaseks noor naine saanud, oli muideks mu oma tütar Mari-Liis. Minu maailma armsam ja kallim tütar, keda ma väga armastan. No, naerata nüüd natukene, kasvõi moka otsast pisut!“ püüdis ta Leana tuju rõõmsaks teha ja see tal õnnestuski, kuigi mure homse ees oli jääv. Leana mõtles natuke ja siis jõudis talle kohale, et viibib hetkel oma kalli venna kihlustel ja otsustas mured tänaseks nurka visata. Ta haaras šampusepokaali järgi ja jõi seal lausa januga. Leo oli veidi vinti jäänud ja tahtis saksa slaagreid pelae panna, nagu tal joogisen kombeks oli. Kuid Annette jõudis temast enne leti taga muusikakaeskuse kallale ja pani oma lemmikloo peale. Varsti laulis kogu seltskond Curly Stringsi hitti „Kaugel külas, vanaema juures...
Mari-Liis jalutas endiselt mööda tänavaid, kuid sellel korral teise pilguga. Ta imetles vanu häärbereid ja muinsuskaitse all olevaid kultuuriehitisi ning kujutles millised neist võivad olla Miralda-memme vanused või vanemadki veel. Ega neid enam linnas palju ei olnud, kuna koledad, kõledad klaasist amajad aina kerkisid ja need riivasid ka noorukese tüdruku silma ja hinge. Korraga avastas ta ennast tormise mere äärest, sest äkki oli ilm muutunud ja päike justkui kukkunud pilve taha. Mari-Liis armastas tormi ja raju. Juba lapsena, kui unehaldjas veel tema tuppa tulnud ei olnud, ja Marelle oli lahkunud, vaatas Mari-Liis kaua taevast ja seal olevaid pilvi. Tihti unistas ta ennast pilvepatjadele, et nendel sõudes kogu maailmale ülevalt alla vaadata. Ta kõnidis ja kõndis, kuni avastas ennast vana renoveerimisjärgus mitmekordse puidust hoone eest, millest opidi väidetavalt pansionaat saama. Täna nägi ta seda hoonet hoopis teise pilguga, see kõneles temaga hoopis teises keeles, selles keeles mida oskas Miralda, sest ta armastas Miraldat väga ning kujutles ette, et ta on väike Miralda ja mängib sõpradega erinevates häärberites. Ta jäi seda hoonet pikalt silmitsema, kuni tundis kätt oma õlal.

10.12.2015.a.
Mai