Panin just öökapilt riiulisse Indiaani tarkuste raamatu, mis ilmselt paljudele huvi ei paku, aga mulle küll. Ajaloost on teada-tuntud tõde kui väga indiaanlased armastavad oma maad. Just maa on neile oluline, oma maa sool, koht, kuhu on maetud nende esivanemad, kus nad saavad pidada karjaloomi ja elada vabas looduses, valge rassi poolt rikkumata aladel, oma tavade ja traditsioonide keskel, eemal meelemürkidest, materiaalsest rikkusest ning kurjusest ja valest. See üsna õiglane raamat kõneleb punase rassi hingeelust ja valust, sõjast mida valge rass nende vastu korraldas ja taas maa pärast. Mulle nii väga meeldivad indiaanlaste traditsioonid ja olen pisteliselt nende hingeeluga ka tutvunud, sest tänapäeval on ju vastav kirjandus saadaval. Indiaani muutuste raamatu olen ka kunagi läbi lugenud ja üleüldse meeldib mulle järelsõna Neeme Raualt, et eestlasi on indiaanlaste usk ja saatus alati huvitanud. Nii nagu nemad, armastavad ka eestlased vabadust. Aga eks lugege ise, teie, kes te tunnete indiaanihõimude vastu lugupidamist, austust ja huvi. Tutvustus: Indiaani tarkuste kogumik põimib ühte indiaanipealike ja -sõdalaste tähelepanekud ning väljaütlemised elu, looduse, usu ja ühiskonna teemadel. Lisaks suurte indiaanipealike – Punakuub, Joseph ja Seattle – tähelepanuväärsemad kõned.
Väärika põlisrahva vanemad on tuntud oma selgete ja väekate sõnade poolest, mille ilu ja sügavus vaimustab meid tänaseni.
„Loodusrahvaste vaimsus ei sure iial. See kestab kaljudes ja metsades, jõgedes ja mägedes. Vuliseb ojades ning kahiseb puulatvades. Nende inimeste südamed sündisid sellest maapinnast, millel nüüd kõnnime ning nende häält ei saa iial vaikima sundida.” Kent Nerburn, raamatu koostaja
“Kõigel oli isiksus, vaid vormid erinesid meie omadest. Teadmine oli kõiges. Kogu maailm oli raamatukogu ning raamatud olid kivid, rohi, ojad, ja linnud ja loomad, kes said osa – nagu meiegi – Maa tormidest ja õnnistustest. Me õppisime seda, mida ainult looduse tundja oskab, nimelt tunnetama tema ilu. Me ei kirunud iial torme, raevunud tuuleiile, näpistavat pakast ega lund. See tähendanuks inimese tähtsusetuse võimendamist; selle asemel kohandasime end toimuva järgi ja kui vaja, siis pingutasime rohkem, kuid ilma kurtmata.
Isegi äike meid ei ohustanud, sest kui pikne hakkas liiga lähedal lööma, panid iga tipi emad ja vanaemad seedripuu lehti söe peale ning nende võlumaagia hoidis ohud meist eemal. Nii head päevad kui ka kehvad päevad olid meie jaoks Suure Müsteeriumi osa ning indiaanlased pillerkaaritasid, tundes Suure Pühaduse kohalolu.
Vaatlemine oli viljakas. Huvi, imede tajumise võime, imetlus – kõik suurenes, ja arusaam, et elu on palju enam kui pelgalt inimese olemasolu, et elu avaldub paljudes erinevates vormides, oli hinnatud.
Selline tunnustamine ainult rikastas lakotade olemasolu. Elu oli elav ning pulseeriv; mitte miski polnud igav ega kulunud. Indiaanlased olid elusad – selle sõna igas mõttes – esimesest hingetõmbest viimaseni.“
Pealik Luther, Seisev Karu. 19. jaanaur 2023.a.Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar