TUULTE LINN - Kersti Kivirüüt

Mu erinevatel kirjandusvõistlustel paremaks tunnistatud riiulis on juba 43 raamatut (seal pole pühendustega raamatuid, need on eraldi riiulis) ja järjest tuleb lisa, aga väga harva lisan ma sinna raamatu, mis mulle tõeliselt korda läheb või meeldib, sest paraku enamus neist paneb imestama hea saavutuse üle. Aga eks see hindamine olegi suhteline. Igal juhul antud romaan sai ilukirjndusžanris 2017. aastal Bestselleri konkursil 1. koha ja ma olen sellega täiesti rahul. Tegu on tõeliselt põneva kriminulliga. Kahju on vaid, et juba loetud sai. Ajalugu mulle väga meeldib, on kogu aeg meeldinud. Siis on niiöelda maailmaajaloost aga ka Eesti omast. Kas sina tead kus asub Odini haud? Oled käinud Osmussaarel? Ka sina tead, kes ja kus elavad või asuvad mägilased ehk Mägede Pojad? Oi, no ma ei tahagi rohkem reeta, ütlen vaid niipalju, et üks Tartu tüdruk satub vahetusõpilasena õppima ja elama Bakuusse. Mis seal toimuma hakkab või ei hakka, sellest loe juba ise. No on tõeliselt põnev seiklus, mis viib sind ühest ajast teise. Iga peatüki pealkiri reedab kuhu järgnev teekond sind viib. Põnev ülesehitus ja taas romaan, mu lemmik proosažanr. Hea käekiri on kirjanik Kivirüüdil, soovitan seda raamatut lugeda, saad elamuse! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia. Pimeduse varjus veereb tühermaale auto, mis jätab endast maha kolm väikest kuivetunud surnukeha. Ainult ühel poisil on veel eluvaim sees. Tema nimi on Orhan ja ta on kõige võti. Kui Euroopa Noorte vabatahtlik Anneliis ja tema sõber Rufat saavad ootamatult ülesandeks Orhan haiglast ohutusse kohta toimetada, kohtuvad nad Andersiga, kes on tulnud peatama oma onu hullumeelseid plaane. Vana Robertsoni plaanide keskmes on müütiline kvasirikaev, mis lubab sellest jooja maailmavalitsejaks teha. Ohtlik teekond viib seltskonna modernsest Bakuust kõrgele mägedesse, kus iidses linnas elav rahvas austab punast värvi ja hoiab tallel legendi Badkube valitseja Odini saavutustest, mille jäljed suunduvad otse Läänemere kallastele. 4. jaanuar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 788. päev

Ja täna sai siis avatud taas rajahooaeg ning pikkuseks tuli 6,5 km. Enne seda tegin liikumisharjutusi lume rookimisega ukse- ja kuuriukse eest ning küttepuude tarimisega. Eile ei käinud ju üldse õues, piin oli juba. Ma pakkisin ennast täna ikka korralikult sisse, lisaks tsärgile veel pusa ja pikk ning paks kampsun ja siis pikk talvemantel. Nagu kubujuss. Samas termomeeter näitab vaid -3 külma siin Pärnu südames. Aga meie meretiir on käidud, kes jalutas niisama, kes mediteeris, kes tegeles rannas hääljoogaga. Eks kõigil on soov, et tuleks veel parem aasta. Ja meri on jääs. Rand on lätlasi ja ukrainlasi tulvil. Eesti keelt ma igatahes linnas ei kuulnud. Paar raamatut viisin ka teele ja ostsin uue bingo ka, näis kuidas, kus ja millal seda mängida saab, suur segadus ju aga pilet on olemas. Meil on igatahes enesetunne hea, nüüd varsti teen tuled alla ja Urmas soojustas veidi ka mu esikut ning väidetavalt olla kinnisvara esindaja eile viinud tühjadesse korteritesse soojapuhurid. Huvitav, kes selle soojavahe kinni maksab? Ma loodan, et ei surata meie maksude hulka. See poleks aus, mina pole nõus maksma. Aga naabrimees väitis, et kolmes tühjas korteris on nüüd puhurid. Oleks tore. Ma niigi ei jaksa kütta, hetkel on 17 sooja elamises. Eile õhtul sain 24 sisse, mida on ka vähe. Tavaliselt kütan 30 sisse, aga pole parata, kui üleval kedagi ei ela, kaks ahju on kütmata jne...Aga elu läheb edasi, olen kindel et tõusvas joones ja olen veel kindlam et kui ma siit ükskord kolin siis ikka päris enda elamisse, mitte enam üürikasse. Olge terved ja liikuge! 2. jaanuar 2026. Vana-Rääma

ÜMBER AHJU PAREMALE - Geidi Raud

Nonii! Kui te soovite lugeda romaani "võrumaagiast," siis just see on selleks sobiv. Mõnusalt humoristlik folkloorisugemetega ulmesse kalduv raamat, kus tegutsevad lisaks peategelastele veel ka Järvevana, Mürriisand, Napoleon, salaviinamüüja Pekko, nõid Samaara ja teised tegelased. Kohati oli nii lustakas lugemine, et ma ei raatsinud magadagi. Hea fantaasia on autoril. Ma jäin kohati neid tegelasi uskuma ja kujutasin ette et ma tunnen ka neid ning oskan suhelda ja näen. Põnev ülesehitus, sisu ja ka üllatav lõpp. Oi, no mida muud ma oskan öelda, autor võiks veel raamatuid kirjutada, muudaks halli argipäeva värviliseks. Oli tõesti kosutav. Aitäh! Minu soovitus lugemiseks tuleb siit kaasa ja lisaks kopeerin ma ka siia raamatut tutvustava teksti, et saaksite aimu millest või kellest see kõneleb. Raamatus, mis kannab žanrimääratlust „võrumaagia“ on Kagu-Eesti elust inspireeritud ja üle vindi keeratud huumoriga lood, kus sulandub maaelu argipool ja fantaasiamaailm. Kuidas panna aru pähe end sortsiks pidavale külamehele, kes naiivseid naisi ära kasutab? Kuidas päästa surmasuust ahne Järvevana, kes pole nõus mürgitatud metsajärvest kullakotita lahkuma? Milline needus on tabanud jänesekasvatajat Ats Pehmet, kelle nudisaba surnust üles tõuseb? Millist imerohtu saab metsamürridelt, millist aga tarenähki küünepurust? Kõigile sellele peab lahenduse või vastuse leidma 74-aastane Võrumaa teadjamees Heino Vaim. Nelja naise telefoniraamatus kannab härra Vaim tiitlit „laste isa”, ühe õnneliku jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on Võrumaa metsade kõige targem mees, kes ei jäta abita kedagi – olgu selle mure siis küünemusta suurune või pirakam kui elu ise. 2. jaanuar 2025. Vana-Rääma

Minu lugemisaasta statistika

Kuna täna mind miski millegipärast õue ei kutsu, pigem tegin tuled küttekolletesse, sest eile kütsin elamise liiga vara ära ja täna ärgates oli vaid 16,6 soojakraadi toas. Juba varahommikul koju naastes näitas termomeeter vaid üle 19 soojakraadi. Otsustasin, et teen natuke blogimise statistikat. Lugesin möödunud aastal vaid 112 raamatut läbi, mida ei ole vähe, aga minu kohta ei ole ka see kõige suurem "koorem." Algul mõtlesin, et lisan ka raamatute nimed ja autorid siia, aga kuna blogi jätkuvalt ei võimalda taandridu lisada, siis loobusin. Kui kellelgi on huvi täpselt teada millised raamatud ma läbi liugesin, saab seda teha mu blogis olema "raamatu arvustus" sildi alt. Eks ma neid silte lisan ikka parema selekteerimise pärast, nii on hõlpsam leida üles vajalikke postitusi. Ma nüüd ei tea kas ma luban sellel aastal veel rohkem lugeda, ei loe kunagi aja peale, eks see lugemus oleneb ka paljudest asjadest. Näiteks möödunud aastal ei olnud suve ja ma ei teinud ka lugemispausi, mida ma suviti tavaliselt teen. Igal juhul oli põnev lugemis- ja raamatuaasta. Eesti Raamatu Aasta kestab veel emakeelepäevani, ehk 14. märtsini 2026. Ja see, et kirjutan oma raamatuaastast raamatu, on jõus, läheb veel aega, kokkuvõtteid saan teha alles märtsis ning raamatu sündi ma enne sügist ei luba, aga eks näis, plaan lõplikult veel paigas ei ole. Rajal ennast aktiivselt liigutamas (kepikõndimas ja ka ilma keppideta kõndimas) käisin ma 184. päeval, mis on rekord. Ma ei hakka kilomeetreid kokku lugema, selleks läheks liiga palju aega ja ega see info mulle endale midagi erilist juurde ei anna, vaevalt ka mu blogi lugejaile. Kusjuures sinna hulka ei ole arvestatud neid kordi, kus ma kõndisin järjest alla 4 kilomeetri või kusagil maal seigeldes veel pikemaid vahemaid, blogipostitused lisan siis kui kepikõnnin vähemalt 5 km. Olen väga aktiivne olnud ja see lisab vaid head enesetunnet juurde. Ikka edasi, ei sammugi tagasi! Liikumises peitub tervis, nii on ja nii jääb. Novembri alguses (9. november 2022. sündis) sai minu kirjastus KRÖÖMIKE 3 aastaseks ning ma olen kolme aastaga kirjastanud 9 raamatut, millest möödunud aastal 3, neist üks on publitsistika žanrisse kuuluv raamat "Mööda käänulisi radu," mis hõlmab läbi pikkade aastate minu ajakirjanduslikke üllitisi erinevatesse väljaannetesse. Teiseks ilmus minu 17. luuleraamat "Valged varjud" ja 11. romaan "Nümfomaan." Eks poolikuid ja ka valmis käsikirju ole mul päris mitu, võin 3 raamatut ka korraga välja anda, aga keeruline majandusolukord ( mitte küll minul )ja vähene lugevus ei luba seda sammu astuda. Samas ma ei saa kurta, mu raamatuid loetakse palju ja ka ostetakse ning laenutatkse. Kui ikka sa saad osta suvila raamatulaenutushonorari eest siis see juba ise näitab midagi. Aitäh, mu lugejad! Mis aga puudutab oma loome sotsiaalmeediasse lisamist, sellest tuleb ilmselt loobuda, sest mu loomet varastatakse ja väga nahaalselt, lisaks veel meesterahvaste poolt. Vale väitega, et nad on selle ise kirjutanud. Praegustel andmetel on tegu kahe meessoost isikuga. Ma ei mõista kus kohast nad mu uuemat loomingut /luulet/ küll varastada saavad, sest ma lisan seda vaid sõbralistis olevatele liikmetele. Väga üksikutel juhtudel olen mõne sõbra palvel luuletuse avalikuks pannud. Sestap pean kriitilise pilguga ja tunnetuslikult ka oma sõbralisti üle vaatama. Ma lihtsalt pean, sest iga aastaga tahaks ka rohkem privaatsust ja kui ikka su loomet varastatakse, ei ole see mõnus tunne, aga seda mõistab vaid kirjarahvas ja see, kellega sama intsident aset on leidnud. Aga ega ma väga pikalt ei blogigi. Uus aasta tuli väga viisakalt ja vaikselt kallite seltsis. 4 meest, armaskallis ämm ja mina. Kokapoiss tegi hõrgu haneprae valmis, minul olid täiesti vabad käed. Ja oma teise kodumaja hoovist nautisime ilutulestikku, mis just Rääma linnaosas oli imeline. Imelist alanud aastat kõigile! Olge terved, toituge tervislikult ja liikuge aktiivsemalt, sest kõik see hoiab noore, terve ja positiivsena ning toob tagasi need värvid, mis teil tuha all hõõguvad! 1. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 787. päev

Tuleb leppida tõsiasjaga, et talv taeva ei jää. 2 päeva oleme suutnud seda plöga eirata, aga no ma pean saama liikuda! Tuleb leppida, pääsu pole, aga hea on teada, et vaid 2 talvekuud on veel ehk jäänud. Nii me oma 6,5 km täna tegema läksimegi. Ja raamatuports läks ka teele. Heal juhul ehk isegi juba homme võite oodata, või siis laupäeval ikka. Olen südamest tänulik, et loete ja ostate. Nii hoiate ka minu kirjastust elus, et saaks sündida järgmised ja järgmised raamatud! Armastan! Nagu ma juba mainisin, oli rada plögane ja aiva sajab seda jama juurde, aga õnneks pole tuult ja külmakraade on ka vaid -3. See on talutav. Kui selline talv kestab, lepin ja elan üle, aga kui läheb külmaks ... toru...ja see on suur mure, väga suur. Olen nõutu. Tänane rada jäi vast selle aasta viimaseks. Homme peaks koristamise lõpetama ja õhtul lähme külapeale, võtame uue aasta vastu ikka oma kallikestega koos. Ja nii igal aastal, lähedastega telekat vaadates ja uue aasta saabudes pistame nina korraks õue ka. Üks kokapoiss teeb homme haneprae valmis, seega minul on vaba päev. Tundub, et kõik vajalikud asjad on lõpetatud ja oleme valmis uude aastase astuma ja ikka rõõmsalt. Olge teie ka rõõmsad ja saatke see vana ka rõõmuga minema, et uus tulla saaks. Olge terved, hoitud ja armastatud! 30. detsember 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

HIIETANTSIJAD - Reeli Reinaus

Kui on tegu põneva raamatuga siis ei ole vahet, kas sellel on 200 või 367 (nagu sellel) lehekülge, sa lihtsalt loed ta ruttu läbi. Nii saigi vastu tänast loetud järjekordne Reeli Reinausi romaan. Oi, kuidas ma jumaldan just romaane! Ja veel mütoloogilisi ning folkloristlikke romaane, mis viimasel ajal mu öökapile järjest tulevad. Meil Eestis on ikka väga häid kirjanikke! Ja kirjanik Reinausi loen ma ka meelsasti. Selles loos on siin niivõrd palju põnevust, koos autoriga reisid samaaegselt mööda Eesti pühapaiku, hiiekohti, kus kohtud legendaarsete tegelastega, kes on pärit aegade algusest. Jah, kes on pärimusega vähekenegi kursis, teab, et haldjad, keda võhik kirjendab ainult heas võtmes, ei tarvitse üldse head olla. Ja ma usun, et ka meie kõigi seas on neid, kes "kogemata" on sattunud mõnda hiiepaika, mille tunneb ära kasvõi selle järgi et puude all ei kasva taimestikku, laiutab näiteks must maa ehk mullale pind. Siis kohtuvad ja tutvuvad 6 erinevat tegelast, kes kõik ajavad erinevat asja. Kirjanik Reinausiga kohtudes uurisin, kas mõni tegelane, kelle ta on kirjutamise käigus käsikirjast eemaldanud, tuleb kunagi mõnda teise käsikirja, mille peale ta vastas, et ei tule. Minul endal on teine kogemus, sellepärast tahtsin teada. Ma ei raatsi kunagi ühtegi tegelast jäädavalt tappa, nad tulevad järgmistesse romaanidesse, luuletustesse või kasvõi novellidesse. Lihtsalt tulevad ja jäävad. Aga põnev on teada ka teiste kirjanike kogemusi. Romaanis tegutsevad kunstnik Jane, robootikat õppiv Rasmus, folklorist Katriin, tema õetütar Mona, pensionär Harald, loodussaateid tegev Kaarel ja muidugi veel ka palju teisi tegelasi, ka mütoloogiast. Mis neid seob või siis ei seo sellest lugege juba ise. Romaan põimub läbi ajaloost ja tänapäevast. Väga hea käekirjaga kirjutatud, haarav ja mõtlemapanev süžee. Aga eks saate ise nautida, kuid mina kopeerin siia veel vaid raamatut tutvustava teksti ja tänan kirjanikku selle loo eest! Raamat läheb ka eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Romaan „Hiietantsijad“ jälgib kuue tegelase elu nende jaoks murrangulisel ajal. Kunstnik Jane on koroonahirmus kolinud maale ja valmistub maailmalõpuks. Rasmus teab robotitest ja tehisintellektist rohkem kui inimestest. Koos isaga läbi viidud lõbusal eksperimendil on aga poisi jaoks paraku tõsised tagajärjed. Folklorist Katriin inventeerib looduslikke pühapaiku. Ta kahtleb oma tegevuse mõttekuses, kuid isiklik kriis paneb ta pöörduma ammu unustatud maagia poole. Katriini õetütar Mona satub paari õnnestunud postitusega Instagramis influenceri staatusesse ja oma sooviga iga hinna eest planeeti päästa keeruliste valikute ette. Pensionär Harald leinab kadunud abikaasat, kuid ühel hetkel muutub elu mehe jaoks jälle huvitavaks ning ta püüab järjekindlalt eirata õnnetusi ennustavaid märke. Loodussaateid tegev Kaarel saab ootamatult salapärase maakoha omanikuks ja on sunnitud põhjalikumalt mõtlema oma mineviku ja tuleviku üle. 29. detsember 2025. Vana-Rääma

SIREENID JA TEISI NÄIDENDEID - Piret Jaaks

Oi, no see vapustavalt hea raamat sai vastu tänast loetud. Tegu on Piret Jaaksi näidendiraamatuga. Ma ikka sajaga nautisin selle raamatu lugemist kui mitte lausa kahesajaga! Piret on siis kokku koondanud oma parimad näidendid, nagu ma lugesin. Aga ega ma ju ei tea, äkki tal on juba tänaseks neid veel sündinud, veel paremaid. Ütlen kohe algatuseks, kellele meeldib folkloristika, pärimus või mütoloogia, see on seda raamatut lugedes niiöelda või sees. Mina olin. Ja see raamat pidi nagu minuni jõudma, see oli ilmselt otsene vihje, et ma räägiksin ühest oma saladusest, mida juba kooliajal harrastasin, omast arust sellest kellelegi ei rääkinud, aga sada prossa pole kindel. Ma kirjutasin ka kooliajal juba näidendeid, terve paks klade oli niivõrd tihedalt täis kirjutatud, et ikka kõik samade kaante vahele ära mahuks. Kandsin seda kogu aeg koolis kaasas, tahtsin kirjandusõpetajale näidata, aga julgusest jäi puudu. Julgusest jäi puudu ka selles suhtes, et pakkuda neid kusagile lavastamiseks. Ja olgu öeldud, et enamus neist olid kirjutatud täiskasvanutele. Lastele oli vaid mõni üksik. Oi, ma ju lausa kaunistasin selle kaustiku, osa teksti kirjutasin kalligraafilises kirjas ja joonistasin ka umbkaudsed tegelaskujud juurde. Aga kahjuks sinna see kõik ka jäi ja tänaseks on ammu ajaloo prügikastis, vist. No ega ma ei teagi tegelikult kus, minu käes seda kaustikut enam ei ole. Kõige naljakam on asja juures see, et esimesest klassist alates hakkasin lavasid kartma, sest kogu klass pidi laval näidendis esinema, aga pluss ongi selle asja juures, et juba siis hakkas mu peast sündima omaenda esimene näidend, seega üks viis teiseni. Tervitused Treimani kultuurimaja lavale! :) Vaat sellised emotsioonid kiskus see raamat pinNale, küll teemavälised, aga ikkagi. Aitäh selle raamatu eest Piret ja Heda! Oli ikka väga-väga hea lugemine! Ja no see viimane näidend, sellest olin juba eelnevalt paksu romaani läbi lugenud, aga ikkagi oli põnev lugeda samal teemal kokkuvõtlikumat näidndit. Aitäh, Piret, et kirjutad! Sul on üls fänn juures! Aga ega ma rohkemat ei blogigi, kuid vaid seda et see raamat on pühendusega ja läheb eriliste raamatute riiulisse ning nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustava teksti. ““Sireenid” ja teisi näidendeid” koondab kokku tunnustatud näitekirjaniku Piret Jaaksi kümne aasta jooksul kirjutatud olulisemad teosed, mis on leidnud sooja vastuvõtu nii Eesti teatrites kui ka välisriikides. Raamatust leiab suurt saladust kätkeva näidendi “Näha roosat elevanti”, samuti populaarse näidendi ooperilauljast “Öökuninganna”, poeetilise armastusloo “Aasta pärast”. Tekstivalikut vürtsitab ootamatute süžeepööretega nimiteos “Sireenid”. Kogumikust saab lugeda ka maagilisrealistlikku näidendit “Siirderiitujad”, mis räägib tundlikult leinast ja eneseleidmisest ning mis oli nomineeritud Eesti Teatri Aastaauhindadel parima näidendi auhinnale. Raamatule on teinud fantaasiarikkad kujundused kunstnik Marge Nelk. Piret Jaaks on kirjanik ja stsenarist, kes on kirjutanud enam kui kakskümmend draamateksti, mis on tulnud lavadele sellistes teatrites nagu Eesti Draamateater, Ugala, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi SAAL, Vaba Lava jt. Tema teoseid on tõlgitud pea kümnesse keelde ning esitatud Soomes, Saksamaal, Lätis, Venemaal, Sloveenias ja teistes riikides. Jaaks on laiemalt tuntud ka kui teleseriaali “EnsV – Eesti, nüüd siis vabariik” üks stsenariste. 26. detsember 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 786. päev

7 km jälle taldu kulutatud. Pärnus on 4 kraadi sooja ja suht tuulevaikne. No Rääma silla kesklinna poolsemal osal natuke tuulitas, aga ei midagi hullu. Täna on muus suhtes täielik lebopäev olnud, kuigi koristada oleks vaja, aga pühade ajal pole vist sünnis. Hea põhjus vabanduseks. No lugemisega tegelesin ka, ühe luuletuse kirjutasin, ühte käsikirja kohendasin ja nüüd siis rada sinna otsa. Tuled peaks ka alla tegema, sest toatermomeeter näitab kõigest 20,6 soojakraadi, see on minu jaoks külm. Aga vähemalt on rajal käidud, nüüd võib päevaga rahule jääda. Kui inspiratsioon ka nüüd tagasi tuleks, oleksin õnnelik, mööduks see aasta kõige igavam ja minule mittesobilik periood rutem. Oge terved ja minge liikuma! 25. detsember 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 785. päev

Tänane hommik lausa kutsus rajale, sest päike läbi aknaklaasi meelitas nagunii. 6,2 km tegema minnes näitas termomeeter 0. Tulles oli juba +1. Läheb ehk soojemaks tagasi. Päris palju jalutajaid oli täna, pildistamisega tuli niiöelda laveerida. Keskrannas säras päike juba nii eredalt, et pani kissitama, aga uus aasta juba vaikselt koputabki, pole ime. Vanasadama kvartal kerkib usinasti ja Jahisadam on ka renoveerimisel, nii mõnus on neid radupidi liigelda. Vahepeal küll millegipärast politseimasin sõitis aeglaselt meie kõrval, aga me tõesti ei ole suitsiidsed. Rannas vedeleb lapsekäru, üks põdrakene on ka selle alumises korvis, ehk keegi tunneb ära või leiab omaniku. Raimond Valgrele käisime ka tere ütlema, piilusime nukralt ja tühjalt seisvat Kuursaali, vaid Templi pool töötab. Aga mis seal ikka, lähen nüüd kartuleid koorima ja keetma, ülejäänud jõulutoidud on kõik valmis juba. Kauneid pühi kõigile ja muidugi vaadake, et te üle ei söö ning vajadusel liikuge ka, nagu meie! 24. detsember 2025. Vana-Rääma