Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
esmaspäev, 13. oktoober 2025
Jaansoni rada 748. päev
Ja 7 km tuli täna ära. Hommikuks olid teised plaanid, lõunaks ka, aga siis helistas haldur ja teatas, et pottsepp tuleb pliiti parandama. Õnneks pole nüüd enam see tuleohtlik, nagu 10 aastat oli. Ja pottsepp ütles, et nüüd peaks pliit veidi kauem sooja ka hoidma, kivid salvestavad. Ma pole selle 10 aasta jooksul nagunii kordagi selles praeahjus süüa teinud, põhjatus ju teha ei saa. Ilmselt maksab ka uus praeahi palju, et haldur lõpuks selle ikkagi korda teha lasi. No korstnapühkija oli juba ahastuses, aastaid räägib aga ikka midagi ette ei võeta. Ka mina olin korduvalt rääkinud. Aga mõne nädala eest oli korstnapühkija ikka juba päris kuri, lubas haldurile öelda, et kui midagi ette ei võeta siis tema enam siia tööd tegema ei tule. See ilmselt mõjus. Aga peale seda tõttasime ämma juurde, seal oli palju askeldamist ning ämma juurest naastes läksime oma tiire tegema, no ma pean oma kilomeetrid täis käima, muidu on lihtsalt midagi puudu. Homme nagunii ei õnnestu, sest ämmal on kohe-kohe 85. juubel tulemas, olen sellega hõivatud. Aga mul on maailma kallim ja parim ämma ka! Kullakallis ämm Helmi. Olge teie ka rõõmsad ja terved ninga tegelege sellega, mis teisse positiivset enrgiat toob. 13. oktoober 2025. Vana-Rääma
pühapäev, 12. oktoober 2025
TÕRJUTUD MÄLESTUSED - Imbi Paju
Ei taha klišeelikult öelda, et aastad kaovad nii ruttu, aga ei saa ka sellest ümber. Nii ongi läinud, et alles nüüd sain ma loetud raamatu, mida olen tahtnud ammu lugeda. Nagu näete, on selleks "Tõrjutud mälestused," mille autoriks on Imbi Paju. See on tohutult valus raamat, mida ma lugesin lausa nädalajagu päevi, sest mõnikord ma lihtsalt ei suutnud edasi lugeda, silmad olid pidevalt pisarais ja hing hell. Autor kõneleb läbi oma pere ja lähisuguvõsa oma lähedaste tohutult kurvast saatusest ja mitte üksnes nende omast. Siin lahkab ta detailselt kogu meie ajalugu, milline see oli okupatsiooni ajal. Puudus inimlikkus ja tolle aja inimestel ei lastudki justkui oma elu elada, kõik käis teatud tegelaste taktikepi järgi. See sügavuti Eesti ajalugu puudutav teos võiks olla iga eestlase kohustuslikuks kirjanduseks. Ka nende, kes siiani väidavad, et lugemine ei hari, on nõme, ei vii kusagile. Ehk paneb see raamat teisitimõtlejad ümbermõtlema. Sellel raamatul on väga oluline roll meie ühiskonnas, et ka aastasadade pärast mäletaks ühiskond ajaloost midagigi, soovitan ka seda kõikidel lugeda. Ehk mõistab siis ka noorem generatsioon milline elu nende esivanematel olnud on, mõistab ajalugu paremini. Olen väga nõus tänaseks lahkunud kirjaniku Vahur Afanasjevi väitega, et kindlasti on veel rääkimata lugusid ja tõrjutud mälestusi, mida me ei tea ja ma usun, et need ei tule ka kunagi päevavalgele. Aga kirjanik Imbi Paju on teinud väga suure töö ära, minu suurim lugupidamine ja suur aitäh selle raamatu eest! Ka minu kallis Ema kunagi pajatas nendest aegadest palju, tema sündis 1935. aastal, tänaseks puhkab... Lisaks saab mu kallis ämm 15. oktoobril 85 aastaseks ning tema noorusaeg möödus just seal Siberis, kus kohast ta naases 14 aastasena, ilma kahe väiksema õeta. See teema puudutab kaudselt või otseselt meid kõiki, meie rahva saatust. Lugege, palun! Kunagi loodan ka samanimelist filmi näha. Armas Imbi, mul on au sind tunda. Aitäh, et kutsusid mind kunagi Võtikvere raamatulaadale mu esimest romaani "Segavereline" esitlema! Sellesse aega jääb ka tutvumine teise armsa inimesega, andeka Soome-Rootsi kirjaniku Emma Jusliniga. Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. 2005. aastal linastus Imbi Paju samanimeline film, mis kajastab tema ema ja tädi ning paljude teiste inimeste saatust, millele jättis jälje Nõukogude okupatsiooni aegne terrorirežiim. Raamatus läheb autor veel sügavamale Eesti ajalukku ja hakkab otsima okuptasiooniaegadel kaduma läinud eesti identiteeti. Loosse mahuvad teiste hulgas ka Eesti rootslased, vanausulised, juudikogukond jt vähemusrahvad.
Raamatule on kirjutanud eessõna president Toomas Hendrik Ilves, kes ütleb muuhulgas: » ... «Tõrjutud mälestused» on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi.» Autor usub, et alles läbi valulise ajaloo tungides võime me jõuda inimlikuma ja õnnelikuma ajaloo lätteni.
«Tõrjutud mälestused» ilmus soome keelde tõlgituna 2006. aasta detsembris ja on saanud soome lugejaskonna sooja vastuvõtu. Sel aastal ilmub raamat lisaks eesti keelele ka rootsi keeles ja seda tutvustatakse septembris Göteborgi raamatumessil. 12. oktoober 2025. Vana-Rääma
laupäev, 11. oktoober 2025
Jaansoni rada 747. päev
Ega täna üle 5 km ei õnnestunud liikuda, sest kogu aeg oli tegemist. Urmas tõi hommikul turult latikaid, need oli vaja ju puhastada, liblikaks lõigata (jajaa, tegin kalast liblika) ja ka enne suitsutamist maitsestada. Kanad muidugi ka. Ja me siis katsetasime ka keeduvorsti suitsutamist, aga kahjuks oli vale vorst, lastevorst pole selleks just kõige mõistlikum versioon, aga ega ta halvemaks ka ei läinud, pigem see kerge suitsu maitse annab maitset juurde. Aga jah, pekine Moskva vorst sobib, aga mõistagi tuleb kile eemaldada ja marli ümber mässida või siis see võrk, mis näiteks lahases liigese kipsile peale käib. On ka muid variante muidugi. Aga igaks juhuks soovitan midagi ümber tõmmata, et kokku ei kuku. Mul oli kunagi juhus, kus keeduvorstilt kile eemaldades see kokku kukkus, sest keskel oli üksnes kallerdis. Mul oli vaid sidet käepärast, valisin tavalise, mitte elastse. Nii me aias müttasime, Urmas lõikas ja hakkis õunapuoksi, mis annavad head suitsu. Lepapuru me ei pannud sellel korral üldse, sest eelmisel korral polnud tolku. Aga noh see oli ka ostatud variant, ise leppa alla pannes annab maitset küll. Ja siis sai veel ju kesklinna liigutud ja tagasi, ikka igale poole jalgsi, kuigi mul on sellle kuul isegi sinisele piletile raha laetud, ostsin niiöelda kuupileti enne maale sõitmist. Aga kui me maal ei käi, pole vaja, sest kõik oma käimised linans käime jalgsi ära. Väike reklaam ka sekka, Samaaria pood tõmbas täna toolide hinnad 5 euro peale, märksin kohe vara hommikul ja soetasin endale 2 kena tooli vaid 10 euroga. Enne maksis üks tool juba 25. Kiirustage, sõbrad! Olge hoitud! 11. oktoober 2025. Vana-Rääma
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)