Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
neljapäev, 4. jaanuar 2018
Et me kaunis Eestimaa...
ET ME KAUNIS EESTIMAA...
Laugjas maa ja põlislaaned-
see me kaunis Kodumaa!
Laukasoo all taevakaare,
pinnas paene meil, ja laas...
Mõni küngas keset välu,
mõni astang kõrval jõe
Künka jalami peal talud,
laiuvad nad kohal mäe
Mõned saared, mõned järved,
kõikjal vulisemas veed
Põlispuude ehtsaid värve
sügisel täis kõnniteed
Meil on oma hümn ja kombed
mille üle uhkust peaks
tundma igaüks ka homme
Ununeks ei lauluread!
Palvetagem selle nimel,
et me kaunist Eestimaad
et ei laseks mingil imel
keegi teda surmata!
4.01.2018.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (15.pt)
- peatükk
Linnud sidistasid akna all ja kollane, pitsiline kardin lehvis
kerge tuule käes. Hommik oli haruldaselt ilus oma päikesekiirtega,
mis üha kardinate vahelt Marise palgele keksu mängima tulid.
Maris ärkas enne kella tirinat. Ta tundis ennast kuidagi
eriliselt hästi, ringutas, vaatas peeglisse ning sealt vaatas talle
vastu üks imekena inimene, keda ta armastas.Olgugi, et sellel
inimesel olid juuksed alles sakris ja unenägu peas. Maris armastas
ja imetles inimest kogu südamest.
Maris oli kaua tsölibaadis elanud, kuigi iga rakk temas igatses
meest, igatses armuvahekorda, nagu iga inimene igatseb. Aga samas
tundis naine, et suhe ilma armuvahekorrata oma omamoodi mõnus ja
rahuldust pakkuv. Võib ju ka seksuaalsuhtes olevate inimeste vahel
tulla hetki, kui nad kas ei taha või ei saa seksida, sest mõjutavaid
tegureid on palju, kasvõi haigused, väsimus ja tundetus, mis tabab
mied kõiki aeg-ajalt. Aga Maris tajus, et platooniline armastus võib
anda rohkemgi, kui ihulised naudingud. Ta oli avastanud, et aktiivses
füüsilises suhtes olles kippus suhe rutiiniks muutuma, seksiti
justkui seksimise pärast, aga see ei toitnud hinge, hing oli
tagaplaanile jäänud, vaid füüsis sai rahuldust ja heaólu, aga
mõne hetke möödudes tundis naine ikka ennast täitmatuna ja
rahuldamatuna. See oli tühipaljas lihahimu või oli sõna „seks“
ennast naise u vahele nii kinni pookinud, et naine ei osanudki
muudmoodi armastada ega olla. Ta armastas vaid kehaga,
omakasupüüdlikult, mõtlemata vaimule.
„Küll ma olen ikka kena naine! Armastan on ilmekaid silmi ja
pudelikujulist keha, mis on väga seksikas. Ma armastan ennast üleni
ning olen ka ise armastust väärt! Olen maailma ilusam naine!“ nii
algasid Marise hommikud peegli ees. Inimene peabki eelkõige ennast
armastama, siis on ta võimeline ka teistele armastust pakkuma, ja
teised talle. Kui inimene ennast ei armasta, siis ei oska ka ta teisi
armastada. Aga maris oskas, tal polnud kusagile kiiret. Tema hing ja
ihu olid armastust täis, mida ta ka jagas, küll hingelist
armastust, aga naisele tundus, et Rinaldo armastab ka just sellist
suhet. Või vähemalt ei kiirustanud ta kusagile ja selline
stabiilsus Marisele just sobis. Kuigi ta hakkas ennast tööle
sättima, pidi enda jaoks ebameeldivaks muutunud Rahuliga taas pikki
päevatunde jagama, oli ta positiivselt meelestatud.
„Tere hommikust!“ astus Maris reipal sammul ja kõlaval häälel
ehetepoe uksest sisse, kus indu juba askeldas. Rahul tuli lausa
jooksujalu Marisele vastu, haaras ta käe ja suudles seda ning oli
väga aupaklik.
„Tere, mu kaunis daam!“ tegi mees käega suure kaare, üritades
tsentelmeni mängida.
„Teie kohvi ootab teid juba, mu iludus!“ jätkus tal vaid
meelitavaid sõnu. Olgugi, et Maris oskas neid mittekuulata ning tema
tuju tööle tulles oli ülihea, häiris teda Rahul väga, aga töö
oli töö ning ta otsustas välja kannatada need tobedad
komplimendid.
„Tänan!“ haaras naine kohvitassi ja hakkas sellega mööda
poodi ringi liikuma, vaadates kas ehted on ikka korralikult sätitud.
„Mu daam, te võite vabalt kohvi nautida, ma sättisin kõik
asjad juba paika!“ teatas Rahul.
„Mis ajast sa mind teietama hakanud oled? Ja ma joongi rahulikult
kohvi, kui sa tähele panid.“ oli Maris konkreetne.
„Ma ei tea kuidas teil Eestis viisakusega on, aga meil Indias
näitab teietamine austust, viisakust ja hoolivust. Kui ma pean
vajalikuks kedagi teietada, siis see tuleb puhtast südamest ja minu
süda on puhas.“ oli indu nii kindel.
„Kas ma näen blondiin välja või? Me oleme juba mõnda aega
sinapeal olnud, miks sa nüüd äkki selle niinimetatud viisakusega
lagedale tulid? Arvad, et kui mina ei teieta, siis olen südametu?“
ei rahuldanud Rahuli selgitus naist.
„Vaadake, neiu Maris, me oleme klinditeenindajad ja viiskas oleks
ka meil omavahel teietada, muidu jääb ostlejatele ebaviisakas
mulje. Igasuguses äris tuleb jääda sündsaks ja viisakas, see
meelitab rohkem kliente ligi.“mainis indu, omal vastik irve näol.
„Mida sa sellega öelda tahad? Sünsaks jääd? Misasja? Olen ma
millegi sündsusetuga hakkama sinu meelest saanud või?“ ärritus
naine.
„Ma pole väitnud seda, aga pidasin vajalikuks hoitada. Oleme
ikkagi siin avalikku elu tegelased suurel määral, ei tohi ühtegi
häirivat tegurit tekkida, kuna klient on kuningas.“ siunas mees
Marist, mis viimasele kohutavalt närvidele käis, kuid ta pidi kõik
välja kannatama, sest töö oli talle hetkel elu küsimus.
„Ja üleüldse, me ei viibi hetkel ka Indias ning meil ei ole
siin ühtegi klienti, seega võta vabalt! See on Portugal, Porto linn
ja me ju pidime sõbrad olema, sõbrad, minu teada ei teieta, vaid
sinatavad.“ selgitas naine.
„Aga meil Indias...“ üritas Rahul taas midagi Marisele
ninapeale vista, aga õnneks astus seltskond uksest sisse ning ta ei
saanudki enam targutada.
„Noo, mu kallis, kuidas kulgeb?“ astus ka Rainaldo uksest
sisse, veendumaks, et ta arsamaga on kõik korras.
„Tere, kallis!“ naeratas Maris, tegi Rinaldole silma ja kadus
ühte eheterida kohendama. Rahul tegeles latutaga klientidega,
olgugi, et see oli juba Marise kohustus, aga indu justkui trügis
sinna, sestap naine saalis ringi liikuski.
Rinaldo näppis ehteid, vaatas ühte ja vaatas teist, siis kutsus
ta klienditeenindaja Marise enda juurde, et, nagu ikka, nõu küsida,
sest kleint ju on kuningas.
„Kas ta on sind täna ka ahistanud?“ uuris Rinaldo.
„Ei. Ära muretse, ma san hakkama! Ahjaa, soovite siis seda?“
tegi Maris valjemat häält.
„Jah. Soovin. Palun pakkige see mulle. Aitäh!“ lasi Rainaldo
ühe türkiissinise kaelaehte ära pakkida.
Kui Rinaldo leti ääre jõudis, teietas sõber indu ka teda,
teretamsie asemel.
„Kas soovite, et paneksin selle ehte kilekotti ka?“ küsis ta.
„Ei. Ma tänan teid! Ei ole vaja!“ teatas Rinaldo, võttis
kaelakee paberist, läks ja pani selle Marisele kaela sõnadega:
„Sa oled mu maailma parim sõber ja ma kingin selle kee meie
sõpruse märgiks puhtast südamest! Hoidku ja kaitsku see ehe sind
ka siis, kui mind hetkel su kõrval ei ole!“ suudles ta Marist
põsele.
„Ma tänan sind kogu südamest, mu kallis sõber!“ naeratas
Maris läbi rõõmupisarate ning suudles Rinaldot vastu.
„Kuulge, te viibite praegu poes, avalikus kohas, minu eheteäris.
Siin ei ole viisakas sellist klouni mängida, jätate poe halba
valgusesse! Miilutsege mujal!“ oli Rahul ilmselgelt armukade.
„Rinaldo, mine, näeme õhtul!“ tegi Maris sõbrale silma ning
mees, ilma tüli tekitamata, astuski poest välja, saates Marisele
õhusuudluse, mille naine ühe vahva ja koomilise liigutusega kinni
püüdis.
Rahul põrnitses nagu tige pull noori leti tagant. Mees haudus
kurja plaani, nähes, et Maris on paksu nahaga, kannatas ta kõik
selle rollide mängu habraid ristis hoides välja. Oli siesta aeg.
Kui Maris tualettruumi läks, keeras Rahul äri ukse seestpoolt lukku
ning hakkas plaani täide viima.
„Ohh, siesta algas!“ astus Maris rõõmsail ilmel tualetist
välja, haaras õhukes jaki ja seadis sammud ukse suunas.
„Mida sa korraldad? Miks uks lukus on?“ ehmatas naine.
„Tule siia.“ kutsus boss teda.
„Mis mõttes?“ oli Maris ehmunud.
„Selles mõttes, et vaja on töölepingule alla kirjutada. See
on puhketoas ja võtab vast viisteist minutit aega. Võid siestalt
tagasi tulla viisteist minutit hiljem, aga lepingu peame ära
vormistama, kui sa ikk vajad seda töökohta?“ selgitas Rahul.
„ Kas see eeldab seda, et alates homsest saan juba üksinda tööle
jääda? Et ma olen selleks tööks küps?“ muutus Marise ilme
sõbralikumaks.
„Lepingu tegemisega on kiire, aga homme olen ma veel vähemalt
sinuga koos tööl, sest sa väga küps ei ole. Vaja on mõnda asja
veel juhendada. Aga ju see aeg ka tuleb, kui saad iseseisvalt tööle
hakata.“ jäi Rahul saladuslikuks.
„Olgu!“ seadis Maris sammud puhketuppa, kuhu Rahul oli mingil
imelisel turbokiirusel laua teinud või teha lasknud. Seal oli nii
rikkalik menüü, et naine hakkas seda lausa silmadega sööma.
„Head isu, kallis Maris!“ soovis Rahul ning naine hakkaski oma
nälga kustutama.
„Sööme enne kenasti kõhukesed täis ja siis tegeleme selle
lepinguga.“ andis rahul teada.
„Aitäh!“ oli naine viisakas.
Rinaldo oli siesta ajaks nagu kõpsti eheteäri ukse taga, aga juba
oli siseta algusest 15 minutit möödas, kuid Maris ei astunud ikka
uksest välja. Mees läks närviliseks ning katsus poe ust, see oli
lukus. Ta valis naise telefoninumbri, kuid Maris ei vastanud. Poes
tööl olles pidi telefon hääletu olema ja Maris unustas hääle
peale panemata. Rinaldot tabas kuri kahtlus, et Rahuli käsi on
mängus. Kuna poel oli kasutusel vaid üks uks, sest tagaumise ukse
lukk oli juba jupimat aega rikkis, mõistis Rinaldo, et poest ei ole
kumbki väljunud. Mees hiilis maja tagant tagumise ukse taga ning
kuulsis selle vahelt Marise naeru. Rinaldo käsi läks iseenesest
rusikasse. Kuid ta otsustas edasi kuulata.
„No nii, siin on leping, lugege see kenasti läbi ja kirjutage
alla.“ ulatas Rahul naisele lepingu.
„Lõpeta see teietamine, palun!“ häiris Marist Rahuli olek üha
enam.
„Ha-ha-haa...!“ naeris Rahul võidurõõmsalt, nagu oleks
millegi meeldivaga hakkama saanud.
„Imelik, isegi Rahul naerab. Kas nad varjavad oma suhet minu
eest? Ma ju lubasin Marisele, et näeme õhtul ja ta ei osanud
arvatagi, et siesta ajal talle vastu tulen, aga tema veedab
puhkeruumis Rahuliga lõbusalt aega. Mis toimub?“ oli Rinaldo kurb
ja kuri.
„No nii, allkirjastatud!“ teatas Maris mõne hetke pärast.
„Kas sul on kiire? Äkki teeks ühe väikse dringi?“ oskas indu
ka meeldiv olla ja teietamise lõpetada.
„Töö ajal?“ imestas naine.
„Praegu on siesta ja mis see väike drink ikka teeb, siesta
lõpuks on peast kadnud. Ja olgu sees siis lepingunaps.“ tegi Rahul
silma.
Maris ei tahtnud välja näidata, et teda häiris mehe
silmapilgutus ja viisaka naisena võttis ta väljakutse vastu, kuid
seadis omad tingimused.
„Olgu, aga üks drink vaid! Ja siis ma lähen ise koju, sina ei
pea saatma.“ esitas ta ulthimaatumi.
„Mina ei pea, aag võin ju ometi? Meil ju ühnte suunda ja ühte
tänavale minem nii ehk naa.“ oli mees üleolev.
„Olgu, olgu!“ nõustus naine.
Rinaldot häiris, et sõbrad vestlevad omavahel viisakalt, kuigi ta
ei kuulnud millest nad räägivad. Aga kuidagi kahtlane tundus talle
see asi, seda enam, et eilne õhtu oli veel selgelt meeles. Mees
otsustas edasi kuulata.
„Maris, sa oled väga veetlev leedi, täpselt minu maitse. Jah,
ma tean, et sa ei ole suhteks valmis, aga kui peaksid olema, kas
ütled seda mulle?“ oli mees kaval.
„Kui sa suudad mu sõber olla ja käed minust eemal hoida, siis
ehk ütlengi.“ vastas Maris.
„Ma mitte ei saa käsi sinust eemal hoida, need iseenesest tahavad
sind kallistada, armastada, siluda...“ nihutas Rahul ennast naisele
lähemele.
„Rahul, lõpeta ära!“ kuulis ka Rinaldo kuidas Maris hõikas.
Pikemata mõtlemiseta lõi ta nurga tagant leitud raudkangiga poeäri
tagumise ukse maha ja tormas puhkeruumi, kus kohast leidis lähestikku
istuvad sõbrad. Raudkang libises Rinaldo sõrmade vahel suure
kolksatuseg apõrandale ja mehe maailm varises kokku, kui ta nägi
söögist ja joogist lookas lauda ning oma sõpru neid mõnusid
nautimas.
„Aitäh, sõbrad! Aitäh!“ röökis ta ja kadus. Rahul nautis
oma võidurõõmu ega teinud maha murtud uksest numbritki.
4. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (14.pt)
14.peatükk
„Nooh, sa vennake magad ennast nii
emakseks ka veel!“ tögas Mathilde, kui Lembit lõuna ajal ennast
voodist välja vedas.
„Jaajahh,“ hoidis mees kubemest
kinni ja lausa jooksis tualetti.
„No mis siis nüüd? Kirbud kubemes
või?“ hõikas õde talle järele.
Lembit naases kuselt ning kamandas
õde, et ta kohvivee keema paneks. Mathilde kuuletus.
„Ja vaata, et sa uuesti magama ei
keera, keetsin sulle seda värisevat seapekki.“ hõikas õde taas.
„Jaajahh,“ nagu ei osanudki
Lembit muud vastata.
Mees pani riidesse ning hakkas
paaniliselt oma nutitelefoni otsima, kuid ta ei leidnud seda
kusagilt. Lembit arvas, et unstas mobla Reili öökapile ning
otsustas, et peab selle kohe kätte saama. Ilma pikemalt mõtlemata
pani ta linnariided selga ning võttis auto võtmed.
„No kuhu sa nüüd kiirustad?!
Praad jahtub nii ära ka veel!“ ehmatas õde.
„Kuhu? Kuhu? Kuke suhu!“ vastas
unesegane vend.
„Ja oma mobla jätad ka koju?“
hõikas Mathilde talle järgi.
„Misasja? Mobla on kodus või?“
ärkas Lembit selle teate peale justkui unest.
„Muidugi! Vana mees ja tuli takkus
kohe! Arvasid, et unustasid selle armukese manu või?“ tögas õde.
„Jaajahh,“ oli Lembit nagu
rikkiläinud grammafon, mis ühe ühte fraasi kordas.
„Muide, Reili helistas.“ teatas
Mathilde.
„Mida? Misasja? Sa nuhid minu
asjades või? Mida kuradit sa talle nüüd kokku keerasid?!“
turtsatas vend vihaselt.
„Rahune nüüd maha! Justkui mina
oskaks selle saaniga midagi teha! Põrgusse mingid hiigelsuured ja
tobedad moblad!“ pahandas õde, et vend teda umbusaldas, ehkki
Mathildel tegelikult oligi kiusatus kõnele vastata, aga ta ju ei
osanud.
„Tahad sa ehk mulle sellest Reilist
rääkida?“ muutus vana naine kavalaks.
„Ei taha! Ja üleüldse, tegele oma
asjadega ning ära topi nina teiste ellu!“ muutus venna hääletämber
lausa bassiks.
„Rahu nüüd! Oi, kui kuri vend mul
on!“ ehmatas õde.
„Olgu, olgu, vabandust!“leebus
Lembit.
„Kas tõstan prae lauale? Või
teatad nüüd, et kõhuke polegi tühi?“ pidi õde kohe kuisama.
„Tõsta, tõsta! Aga mul on omal ka
käed otsas, võin seda ise ka teha!“ ei olnud režiimiga sassis
olev vend just jutukas. Pealegi tahtis ta Reilile tagasi helistada,
kuid ei olnud hetkel sobivat kohta ega aega selleks.
„Ära torise! Vanaks hakkad jääma,
vennake!“ möönas õde.
„Sina võid seda tunnistada, aga
mina kindlasti mitte! Ma ei ole vana, mul on pigem uus noorus“ sai
õde väga optimistliku vastuse vennalt.
„Kas see on kuidagi Reiliga seotud?
Kas see Reili...?“ oli Mathilde uudishimulik, kuid vend katkestas
ta küsimustejada.
„Kas? Mis? Kes? Pole sinu asi
uurida!“ oli vend resoluutne.
„No vanasti sa ikka jagasid oma
armuasju minuga, küsisid targa õe käest abi, aga nüüd....Sa ei
usalda enam mind?“ ei saanud Mathilde ikka veel midagi teada.
„Usaldan ikka, usaldan, õtse! Ära
pane mind tähele! Pool päeva maha magatud ja režiim sassis, eks
see teeb oma töö. Tahaks lihtsalt rahulikult ärgata ja ennast üles
leida. Praegu tunnen, et mu füüsis istub laua taga, aga vaim on
alles teki all. Vabandust!“ avameelitses vend.
„Mõistan sind. Aga kas see Reili
on su noorepõlvearmastus? Kas te suhtlete siiani? Kas tema oligi
põhjuseks, et su abielu ei sujunud?“ uuris õde nüüd juba malbel
toonil.
„ Jah, õtse, jah, just tema see
ongi. Aga minu abielusse ta ei puutunud. Me polnud aastakümneid
kohtunud ja nüüd, hiljuti, jooksime juhuslikult kokku. Mis kõige
hullem-vanad tunded lõid nüüd, raugaeas, veel lõkkele! Ma olen
ise ka jahmunud, aga nii on. Ta on hea naine. Aga saatus tegi
õigesti, et meid nooruses kokku ei liitnud!“ takerdus mehe jutt
pisaraisse ning ta ehmatas, et hakkas juba õele südant puistama.
„Oot, oot, mis snid painab,
vennake?“ oli õde segaduses.
„Painab see, et, et, et....“
„No räägi, mis sa kokutad!“
ühmas Mathilde.
„Painab see, et me, et ma, et Reili
on hemofiilia edasikandja ja sellepärast riskis ta oma eluga mõnes
mõttes. Tal ei ole ei peret, ei lapsi, sest ta ei tahtnud neile elu
pärast, elu anda. Mõistad?“ uuris Lembit.
Mathilde neelas keele alla. Kogu tema
entusuiasm ja jutukus oli koos keelega alla läinud, kõhukoopasse,
ning surus sealt juba mujale, ning tahtis okserefleksiga välja
tulla. Ta oleks nagu venna jutust mürgituse saanud. Tema maailm
peatus sõnal-hemofiilia.
„Õde, õtseke, kas sul on halb?“
ehmatas Lembit ning ruttas vee järgi ning ulatas kruusi veeha õele
ning sundis teda jooma.
„Noh, kas hakkas kergem? Joo, joo
veel, see teeb head!“ juba kahetses ta, et oli õele südant
puistanud.
„Lemps, sa tahad öelda...? Sa ei
taha ometio öelda...?“ ei suutnud Mathilde ühtegi küsimust
lõpuni küsida, aga terane vend juba taipas millele õde sihib.
„Ma ei tahaks öelda, ma ei tahaks
uskuda ka, aga...Ma ei oskagi sulle üheselt vastata, aga Reili on
aastakümneid uurinud ka meie suguvõsa ja rääkis mulle nii
mõndagi. Jah, ma tean millele vihjad ja mida kardad, kardan isegi,
aga ei ole milleski veel kindel. Ja üleüldse ma ei tahagi midagi
enamat teada ega edasi uurida, sest ma ei taha teada, et meis Reiliga
võiks üks veri voolata. Jah, me oleme taas Reiliga lähedased, nagu
kunagi ammu, aga õnneks oleme nüüd juba vanemad ja pere enam
planeerima ei hakka. Usun, et taipad, miks sellele vihjasin.“
selgitas vend.
„Sa püha peetrus küll! Ma olen
kogu elu korranud, et issanda teed on imelikud ja nüüd ma kordan
taas, need on ikka juba rohkem kui imelikud! Mis pagana pihta saatus
mulle nii suuri tagasilööke annab? Kus ja millal ma suure vea
tegin? Jah, viga oli vast ka see, et ma Johhannesesse armusin ja sugu
tegema hakkasin, aga see on ju suur ja tähtis elu osa. Ja ma ei tea
ühtegi inimest kes elus vigu poleks teinud, aga mis pagana pihtsa
see saatus mind just kuisab ja grammigi ei soosi!? Kas ma tõesti
olen nii jube inimene ja maailma suurima patukott? Et see Johhannes
siit lahkudes kõik minu õlgadel pidi jätma ja mind kaasa ei
tirinu!“ ahastas memm.
„ Sa ei ole halb inimene, aga
inimestele antakse ikka siin elus nii suur koorem mida ta kanda
jaksab! Järelikult oled üks tugevamaid inimesi siin maaminal,
järelikult oled ka oma lahkunud abikaasast kordi tugevam, et kõik
sinu kanda jäeti. Aga Reili rääkis mulle ühe loo, loodan, et oled
nõus kuulama. Nii siis:
„Ma
ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen
hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde.
Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles
kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne
ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah,
mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma
pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie
ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada.
See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama?
Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik. Ma ei tea mida ma öelda
või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk
siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba
imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks
mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua,
olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega
meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja
kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie
suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks
üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel
kõik.“
„Mina
küsisin vahele; „Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu
sugulane? Mis moodi?“ ja Reili vastas; „Ma ei ole midagi väitnud,
jagan sulle vaid oletatavaid juhtnööre. Taipad? Vihjeks on
Mathilde, aga jäägu see sulle koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja
kes ma sulle või sina mulle olla võiksid. Mina tegin uuringutega
algust ja olen tõesti palju, tõe välja selgitamiseks, vaeva
näinud, aga kui see ka sind tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise
edasi. Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel
olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss
veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk
ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin. Jah, ma mõistan su
hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei usu. Ka mina ei usu
paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud juhul on teised
lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen väga, väga pikki
aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on kaua juba surnud ning
kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema surma, sest ta pole
siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale suutnud andestada, et
memm surivoodil mulle tõe välja ütles. Olgugi, et olin juba enne
vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing tundis, et minu vanemad
ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb ära. Mitte ainult
välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi võõras. Mäletan
kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis kuidas talle meeldib oma
ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja parim asi maailmas.
Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna taga ajama, kuid ma ei
tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja püüdsin emat või
vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad nagu kartsid midagi.
Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest ehk olid nemad oma
vanemate lõhna tundnud ja sellest suures vaimustuses. Ehk taipasid,
et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet, armastust ja soojust? Olen
nii palju sellele mõelnud, kuid vastust ei leia kusagilt, sest mul
pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja nendega koos kasvada.“
Mahtide
sai shoki. Ta ei osanud enam midagi öelda, kui tal üldse oligi
midagi lisada. Naine tundis ennast väga halvasti, kuigi plaanis
sõbranna juurde Tenerifele mõneks ajaks kolida, kuid ei suutnud
sellest vennale isegi mainida. Kogu ta maailm oli kokku varisenud. Ta
tahtis üksinda olla.
„Õtse,
sa ei kujuta ette mida ma tundsin kui Reili mulle sellest kõigest
rääkis! Jah, ma kujutan ette, et ka sinul on praegu väga, väga
valus seda kõike kuulda, aga ma tahaksin sinu arvamust kuulda.“
oli vend mures.
„Siin
polegi midagi rääkida. Kõik on öeldud!“ oli õel nagu
klaasistunud pilk ees.
„Aga
mida teha? Kas uurida edasi või jätta kõik sinna paika? Ma muidugi
ise eelistaksin jätmist.“ uuris vend.
„Mis
see ikka annab kui minevikus torkida? Rebib lihtsalt vanad haavad
lahti...Jah, öeldakse küll, et kes minevikku ei mäleta see elab
tulevikuta, või siis kes minevikku ei mäleta sellel silm peast
välja. Mul on ükskõik, nagunii silmad ongi juba poolpimedad ja mis
tulevikku sa enam tahad.“ oli Mathildel oma versioon olemas.
„Las
ta siis jääb. Olgugi, et Reili soovib hingest kogu tõde teada
ja...Aga mina ei soovi, sest ma ei taha ennast verepilastaja- või
tontteab kellena tunda. Kas sina, õtse oled kuulnud, et sugulastel,
kelles voolav üks veri, on tugev seksuaalne ligitõmme? Minu teada
Saksammal on sugulasega vahekorda astumine seksuaalkuritegu ja ka
karistatav. Nad tahavad sellega ära hoida puudega järglaste
sündimist. Aga kuni on maailm täis adopteeritud lapsi siis me ju ei
saagi kunagi ehk teada, et me sugulasega sugu teeme. See on vaieldav
asi. Kui ikka palju on sellise saatusega lapsi, nagu Reili, siis pole
üldse ime. Tean, et see on sulle valus teema, aga ma ei mõista
vahel seadusi. Kas partnerid, enne, kui nad seksuaalvahekorda
astuvad, peavad aastaid uurimistööd tegema, et nad verd ei
pilastaks või mida iganes?“ oli vend hämmingus.
„Jah,
õe-venna ja teiste veresugulaste vahel on jah paraku tugevam
seksuaalne tõmme. Sarnaste inimeste vahel on ka. Kui armuvad
omavahel vend ja õde, siis on see päris karm juhus, neid on raske
lahutada, sest nad oleks justkui üks isiksus. Lähedaste vaheline
intiimsuhe, ehk intsest on ohtlik, sest kui sünnib laps, siis
kannatab ta geneetiline mutstasiooni all mis on laiaulatusliku
tähendusega, mis omakorda vähendab populatsioone. Karm reaalsus!“
oli õel valus seda teemat lahata, aga ta seisis silmitsi faktiga mis
teda liiga lähedalt ja valusalt puudutas. Pealegi hoolis ta oma
vennast ning tahtis Lempsi valgustada veidi. Pealegi oli kõigile
kolmele, nii Mathildele, Lembitule kui ka Reilile parem, et maailm ei
saaks Reili ja Lembitus vahelisest sugulussidemest teada, sest see
rikuks nende kõigi elu.
Liiga
palju kapikaid oli elu selle suguvõsa kodaratesse loopinud ja need
kaikad olid liiga suurte mõõtmetega. Need rikkusid kodarad
igaveseks. Kui palju tahaks Mathilde oma lemmiksugulasele eluüpetust
anda, oma salasoovidest pajatada, mid akõike veel, aga ta ei saa.
Taas üks kaigas ta kodarais. Aga Mathilde lõi juba käega, sest ta
oli ennegi tõdenud, et kui laseb mõnest asjast, millest ta aastaid
kiivalt kinni hoidnud on, lahti, alles siis toimub muutus paremuse
poole. Naine otsustas oma elu muuta ja haaras kaasa ka venna, kes oli
vaimselt väga rusutud. Ja võimalik, et füüsiliselt ka, sest seks
noores eas annab energiat, aga vanemas eas röövib, vähemalt
meestelt.
3.-4.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 3. jaanuar 2018
Meie pärast pole vaja muretseda!
Kuna eilse blogipostituse peale on mu postkast kirju tulvil, siis pidasin õigeks siia vastata. Aga luban, et lähiajal ma haigustest enam ei blogi, vaid tervenen. Ärge muretsege, sõbrad! Olen juba suur tüdruk ja saan endaga hakkama!
Täna võtsin perearstiga ühendust ja täna olen ka kordi tervem kui eile. Jätsin ateroomi haava ööseks lahti, hingama ja hommikul tõustes oli paistetus pmst kadunud. Muidugi vahetasin õhtul voodipesu, et kõik oleks steriilsem. Haav ei ole õnneks kinni kasvanud ning ajab veresegust vedelikku (vist koevedelikku) ja pigistades ka mäda välja. Aga saan ise ideaalselt sidumisega hakkama ja tõesti, tõesti, muretsemiseks pole põhjust!
Puhastan haava, nagu ikka, antiseptikuga ja siis panen rohu, milleks on Braunovidon, peale ning seon. Korra päevas pean sidet vahetama. Braunovidon on käsimüügiravim, mis tõmbab mäda välja ja ravib põletikku. Lisaks võtan reede õhtuni veel antibiootikume ka. Pole midagi ületamatut ja paanikaks pole ka põhjust! Positiivne mõtlemine aitab alati, ka füüsisliste haavade puhul!
Germoga on kõik kõige paremas korras. Ta on pool päeva õues veetnud ja hambavalu on kadunud. Sööb ja joob kõike ning miski ei tee haiget. Kui ma kunagi ise jalule saan, siis tegutsen edasi, ja kui väga hätta peaksin jääma, siis karjun. Aga ma usun, et kõik sujub. Germo ei karda ühtegi arsti ega operatsiooni, nagu mina. Talume mõlemad valu ka hästi. Ja narkoosi.
Eile õhtul haarasin öökapilt Inga Raitari kirjutatud raamatu ja siis veel imestasin, et mida teeb üks niiiii hea raamat kevadest saati mu öökapil. Tolmas lihtsalt. Seega suudan taas keskenduda ja olen lugemislainel. Öökapp on vaja tühjaks lugeda ja seal on palju häid raamatuid mind ootamas. Ja iga päev olen kirjutanud ka vähemalt 2 romaani peatükki, seega kõik sujub. Ilus on ju tegelt see alanud aasta!
Olge ikka muhedad!
näete ise, paistetust pole enam ollagi! |
Mina lähen nüüd taas romaani!
3. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (13.pt)
- peatükk
„Lähme minema, Max! Lähme siit
kohe minema!“ tormas Trevor nagu hull ööpubi ukse suunas.
„Kuhu sa jooksed!? Nagu väike
laps, ausõna!“ haaras Max oma tagi ja kiirustas sõbrale järele.
„Mis kuradi pervertide baar see
on?! Kuhu sa mind tõid? Ära ütle, et oled ise ka mõne kiiksu
siit kaasa saanud?!“ oli Trevor närvis.
„Mis sul hakkas? Kena tsikk ju.
Oleksid ehk õndsaks saanud!“ jätkus Maxil jultumust sõbra
mõnitamiseks, olgugi, et see tsikk ei olnud ka talle endale
millegipärast sümpaatne.
„Idioot! Käis kus kurat oma
tsikkidega! Kas siin riigis üldse normaalseid naisi ongi? Ma
tõsiselt kahtlen selles.“ torises sõber.
„Mis sul viga on? Nägid tonti seal
kus seda ei olnud vä? Räägi asjast, saaksin ehk mina ka osa?“
tahtis Max põhjust teada miks sõbral nii kiire hakkas.
„Saad sa aru, sellel tüübil olid
mehe sugulelundid!“ oli Trevor väga vihane.
„Ha-ha-haa, mis asja?! Lolliks
hakkad minema vä?“ hirnus sõber valjul häälel.
„Ah, sinule ei saa millestki
rääkida, pöörad kõik asjad kas omakasuks või naljaks, aga
sellel korral on asi naljast kaugel!“ oli Trevor pettunud sõbra
käitumises.
„Mida sa ajad? Mis meeste
suguelundid? Kas kippusid juba võõrast naist kohe esmakohtumisel
käperdama? Ja mulle mängid nagu süütut poisikest. Oi, sõber, ma
vist ei tunne sind üldse enam!“ ei uskunud Max Trevori väiteid.
„Püha müristus! Ta, va pervo,
haaras mu käe ja pani selle oma suguelundile ja ma pidin samas
öökima hakkama. Saad sa aru?Ei? Jah? Trantsvestiitide baar on see
urgas!“ kõlas Trevor väga vihasena.
„Tegelt ka vä? Jah, ma tean et
seal igasugused kahtlased tegelased ringi saalivad ja tegelikult ma
isegi olen imestanud, et osasid kundesid turvamehed isegi kardavad.
Kas mitte see sama tegelane ei ole üks nendest? Kas ta mitte ei ole
Ali pundist, kuulus judokas, kellel on lausa must vöö?“analüüsis
Max.
„Kus mina tean! On või ei ole, ei
ole või on, aga ühte asja tean ma kindlalt- mina sinuga enam
sellesse urkasse ei tule!“ ei saanud Trevor ikka veel oma pahast
kogemusest võitu.
„Olgu, olgu, aga õhtu on alles poisike, ehk lähme vaatame teise baari?“ leppis Max sõbra
sooviga.
„Tead, sina mine, mina eelistan
koju magama minna. Ausalt! Anna mulle andeks, aga mul pole täna
tõesti enam mingit isu lakkuda!“ avameelitses Trevor.
„Mis seal ikka, eks sa mine puhka
ennast välja jah. Mina lähen igal juhul lohakaid lantima!“ oli
Max juba veidi svipsis.
Trevor lonkis koju ja tal oli sihuke
tunne nagu oleks kogu ta ihu määrdunud mingi roppusega, mis nagu
kit ta küljes on Mehel mõlkus peas ainuke mõte, et saaks koju duši
alla. Teda isegi ei huvitanud kuidas Maxi õhtu kulgeb, sest tal oli
endagagi tükk tegu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu kodus olla,
koos ema ja väikevennaga. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu
Marisega armataseda, teda hoida, kui maailma hinnalisemat talismani,
kordumatut ja õrna. Aga kahjuks kõik päevad ei ole vennad, ja ööd
ei ole õed, nagu ma juba rahvatarkusest teame. Kui dušš võetud,
avastas Trevor, et kell ei olegi palju koju helistamiseks ning ta
valis ema numbri.
„Ooo, mu kallis pojake, räägi
nüüd!“ oli Mirell üliõnnelik, kui poeg helistas.
„Mis mul siin ikka väga rääkida
on, aga igatsesin sinu ja venna häält kuulda. Jõudsin kenasti
kohale, võtsin just dušši ja vedelen oma helesinises
hommikumantlis, mille sa mulle sünnipäevaks kinkisid, teleka ees ja
vaatan rootsikeelseid uudiseid, kuigi ma nendest mitte mõhkugi aru
ei saa!“ dikteeris poeg.
„Emps, emps, kellega sa räägid?“
kuulis Trevor venna häält läbi telefoni.
„Tule siis, Kusti, saad ka vennaga
rääkida!“ hõikas ema oma nooremat poega.
„Oi, venna! Tere venna. Kas sa oled
kaugel?“ värises veidike Kusti hääl.
„Jah, ma olen tõsti kodust väga
kaugel. Aga räägi kuidas teil emmega seal kahekesi läheb? Kas sa
oled hea laps olnud?“ tahtis vend teada.
„Jah, olen ikka...natuke. Ma enne
jonnisisn aga ma ausõna enam ei jonni. Mina ei teagi miks aga
jonnisin. Oleks sina kodus ja mängiks minuga, siis ma ei jonniks.
Emme ei viitsi minuga mängida.“ kurtis noorem vend.
„Ole ikka hea laps emale, muidu
hakkan ka mina muretsema. Ja kui ema ütleb, et sa oled hea laps
olnud siis ma toon ka sulle midagi head, kui koju jõuan.“ lubas
Trevor.
„Olen hea laps. Aga kas sa juba
ostsid mulle midagi head? Mis sa mulle ostsid? Kas see on magus? Kas
see on auto või motikas? Venna, kas sa tuled ikka koju tagasi? Venna,
sa ei sure ju ära?“ pommitas Kusti küsimustega nagu kuulipilduja.
„Jah, jah, ma ostsin juba sulle
midagi head, aga ma ei saa öelda mida, muidu poleks see enam
üllatus.“ vastas vanem vend.
„Aga ma tahan teada juuu!“ muutus
venna hääl jonnivaks.
„Kusti, kallis, kes lubas hea laps
olla?“ küsis Trevor.
„Ma ju olengi hea laps.“ mossitas
noorem vend.
„Ja kui sa oledki juba hea laps,
siis luba, et sa seda surma asja enam ei maini. Ma rääkisin sellest
juba sulle.“
„Olgu. Head aega, venna!“ andis
ta telefoni emme kätte.
„Kusti meel läks palju lõbusamaks
ja ta tõesti igatseb su järgi, räägib pidevalt sinust ja küsib
ka minu käest et kas sa ikka tuled koju. Aga usun, et sa mõistad
miks ta nii väga pabistab. Meil on ka kõik endine. Mõned külalised
on käinud, tervis on mul enamvähem korras, ei saa kurta ja elu
läheb edasi. Vaata, et sina ka ennast hoiad ja üle ei pinguta. Ega
see Rootsi ei ole just pagulassõbralik, kui uudiseid lugeda. Puhka
ka siis vahepeal, või võta puhkepäevi, muidu töötad veel üle.
Me mõlemad Kustiga igatseme sind väga.“ oli ema veidi mures.
„Rahu nüüd, ma pole tööga veel
alustanudki ja sina juba muretsed! Ära, sa ema, üle ka muretse! Ma
olen juba suur poiss, hambad suus ja keelt näidata oskan ka, küll ma
hakkama saan. Ja ma saan teile aegajalt ikka helistada, ärge teie
oma kõneaega küll rasikama hakake. Või vajadusel tehke vastakas.
Kusti kindlasti vajab mind, ma usun. Seniks aga kõike kaunist ja
kuulmiseni!“ soovis Trevor.
„Kuulmiseni“ vastas Mirell.
„Nägemiseni!“ hõikas Kusti.
„Emme, miks suured poisid peavad
nii kaugel tööl käima? Trevor on ju suur poiss? Kas nad siis kodus
ei saagi tööl käia? Kas Rootsi on väga kaugel?“ uudistas poeg.
„Vaata, Kustike, seal kaugel maal
nad saavad töö eest rohkem raha ja siis saab su suur vend sulle ka
rohkem kingitusi osta. Meie kodumaal ei anta töö eest nii palju
raha, kui Rootsi riigis, sellepärast su vend just sinna riiki tööle
läkski. Kui Trevor meid kunagi ehk külla kutsub, siis näed kus ja
kui kaugel see riik asub, aga sinna tuleb laevaga päris kaua sõita.
Õhtul kell kuus väljub laev Eesti riigi pealinna-Tallinna sadamast
ja Rootsi aja järgi jõuab ta kohale alles hommikul kell kümme.
Terve öö tuleb laevas veeta.“ selgitas Mirell.
„Oi, aga kas laevas saab siis
magada ka?“ tegi Kusti suuri silmi.
„Ikka saab! Laevas on ka toad, nagu
meie koduski, aga laeva tubasid nimetatkse kajutiteks ja kajutites on
voodid täitsa olemas.
„Aga kas siis voodist välja ei
kuku seal? Kas need hääästi suured merelained ei kõiguta laeva?“
oli poeg endiselt imestunud.
„Ei kuku. Selliseid suuri laevu,
millega vend Rootsi sõitis, ei kõiguta. Ja kui juhtuvad väga
tormised ilmad olema, jäävad sõidud ära, sest siis võivad tuuled
tõesti neid kõigutada ja inimeste elud ohtu seada, aga muidu ei
kõiguta.“ selgitas ema.
„Voohhh, kui vägev!“ oli nüüd
Kusti juba vaimustuses.
„Aga emme, millal me vennale siis
laevaga Rootsi külla läheme?“ muutus ta nüüd juba kärsituks.
„Me ei saa sinna veel minna, sest
meil ei ole nii palju raha. Ilma rahata ei saa laevaga sõita, sest
laeva pilet maksab raha.“ teatas Mirell.
„Aga minu kassapõrssas on palju
sente!“ tegi Kusti käega suuri kaari.
„Nendest ei piisa, kullake. Läheb
veel rohkem raha vaja.“ selgitas Mirell.
„Aga kus kohast me siis saame palju
raha? Emme, sa ju tead kus kohast, sest oled mitu korda öelnud, et
lähed pangast raha välja tooma. Too siis pangast raha välja ja
lähme vennale külla, ma niiiii tahan!“ soovitas poeg.
„Kustike, sul on mõnes mõttes
õigus, aga mõnes mõttes ei. Jah, raha on pankades palju, aga igal
inimesel on pangas oma pangakonto, kus tal on kas palju raha, vähe
või ei ole üldse. See, et pangas raha on, ei tähenda et alati minu
kontol raha oleks. Ma ju ostan kogu aeg süüa ja asju, maksan makse,
ei ole mul seal nii palju raha, et me saaks reisima minna. Aga
kui vend tööle hakkab, siis ta teenib oma pangakontole palju raha
ja saab meile laevapiletid osta, ainult siis saame su vennale külla
sõita.“ muudkui selgitas Mirell kuidas need pangaasjad käivad.
„Siis peab Trevor ruttu tööle
minema, muidu me ei saagi Rootsi sõita.“ muutus Kusti kurvaks.
„Vend ju sinna tööle sõitiski ja
ka sellepärast, et meie saaksime reisima minna. Varu kannatust, mu
kallis pojake, küll me ükskord su vennale külla ka jõuame!“
üritas Mirell Kustit rahustada.
„Okei, nüüd ma sain aru. Aga ma
tahaks ju ka tööle minna, siis oleks meil palju raha pangas. Siis
saaksime vennale kohe külla sõita,“ ei saanud noorema poja hing
ikka rahu.
3. jaanaur. 2018.a.
Vana-Rääma
teisipäev, 2. jaanuar 2018
ELU PÄRAST ELU 3. (12.pt)
- peatükk
Rahul jälgis Marist ja Rinaldot
suurel silmil, et välja lugeda midagi mis viitaks sellele, et noored
on suhtes ja varjavad seda tema eest. Olgugi, et indu juba kahtlustas
seda, aga ta tahtis oma kahtluses veenduda, või siis ei tahtnud.
Tegelikult teeks see teadmine talle haiget, sest talle tõesti
meeldis Maris, nagu naine.
„Noh, kas oled tööpäevast väga
väsinud? Tahad ehk kusagile sööma minna?“ oli Rinaldo aupaklik.
„Sa kohe oskad mu mõtteid lugeda!
Ma olen tõesti väga näljane ja tahaks peale tööd kohe midagi
hamba alla saada!“ teatas Maris.
„Miks sa, kullake, mulle ei öelnud,
et sul kõht tühi on? Oleksin ammu sulle prae välja teinud.“
sekkus Rahul.
Maris kõõritas silmi ja surus
hambad risti, sest tüütu Rahul,kes teda äsja kallikeseks
tituleeris, käis talle otseses mõttes närvidele. Naine otsustas
Rahuli küsimusest mööda põigelda.
„Rinaldo, kas sa tead kusagil
taimetoitlustusrestorani? Tahaksin täna hõrgutavat taimetoitu
maitsta. Ei, ei, ma ei kavatse veganiks hakata!“tegi Maris
Rinaldole silma.
„Oi, taimetoit on väga tervislik
ja mina tean ühte head restorani kus seda saab!“ sekkus Rahul.
„Jah, lähme siis kõik koos
taimetoitu mekkima!“ tegi Rinaldo otsuse, kuid silmanurgast nägi,
et Maris pole päris tema ise, et miski häiris ta lemmiknaist.
„Kallike, ega sul halb ei ole? Oled
kuidagi näost ära.“ oli Rinaldo mures.
„Ei, kallike, minuga on kõik kõige
paremas korras!“ valetas Maris.
Rahul põrnitses endiselt noori ning
juba sai ta ka vihjeid, tema öeldud kullake häiris naist, aga sõbra
öeldud kallike mitte. Rahul kahtlustas aina enam, et ta sõbrad
varjavad tema eest oma suhet, kuid ta ei mõistnud miks. Aga ega indu
hingele ei andnud see asu ka ning ta otsustas edasi detektiivi
mängida, kuni võiduka lõpuni. Ja tegelikult lootis ta südamest,
et võit saabub talle. Võit Maris endale naiseks võtta.
„Hkmm, et siis koos pidulik
söömaaeg? Pole paha, pole paha!“ tõmbas indu tähelepanu endale.
„Loomulikult! Sõbad ja pidulik
söömaaeg, kõlab kaunilt!“ arvas ka Rinaldo.
Rahul tahtis kihvatada, aga suutis
ennast tagasi hoida, sest südames ta ikka lootis, et asi pole nii
nagu näib.
„Aga noored, paneme selle poe siis
kinni, homme on ju ka päeva!“ teatas boss ning pood suleti.
Rahul viis sõbrad
taimetoitlustusrestorani, mis asus Keskväljaku vahetusläheduses.
Küll oli rikkalik valik!
„Issand, ma ei teagi mida ma
tahan!“ sõi Maris neid kaneid roogi, mida oli väga palju
erinevaid, lausa silmadega.
„Kallike, sa võid igast asjast
natuke võtta, saabki rikkalikum suutäis! Ja kui miski eriliselt
maitseb, võid alati juurde võtta. Selle raha eest söö ikka oma
pisike kõhuke kenasti täis!“ selgitas Rahul ja vaatas Marist
armunud pilguga.
„Oi, kui armas! Aitäh, Rahul, et
valgustasid mind! Nii ma teengi!“oli Maris sõbralik ja tänulik
sõbrale. Rahuli ajas see suhtumine õhevile ja talle tundus, et
lootust on. Mees ei heitnud veel meelt. Ja pagana pihta, naisi saab
ju üle lüüa, kasvõi oma sõbralt, oli Rahul nõus oma õnne nimel
ka sõpruse ohverdama.
Kõhud head ja paremat täis söödud,
kutsus Rahul sõbrad endale külla. Maris ja Rinaldo nõustusid
mõlemad. Eks täis kõht teeb ju meeleolu ka paremaks.
„Võtke istet! Ja tundke ennast
nagu kodus!“ muheles indu.
„Maris, armsake, kas ma panen sulle
mõne India filmi mängima?“ oli peremees aupaklik.
„Eeee, ma ei teagi. Rinaldo, kas
sina tahaksid filmi vaadata?“ küsis Maris sõbra arvamust.
„Mul on jumalast häid filme!
Näiteks vanad head klassikalised India armastuafilmid, nagu
„Abdullah,“ „Armuvalu“ ja „Vihmavarjutorge.“ Ehk midagi
neist?“ oli Rahul sõbralik.
„Aitäh pakkumast, sõber, aga ma
pole täna üldse filmilainel, ehk kunagi teisel korral!“ teatas
Rinaldo.
„Jah, äkki tõesti mõnel teisel
päeval!“ oli Maris justkui Rinaldo suuvooder.
Rahul solvus, sest tema idee ei
toiminud. Ta tahtis Marise meele nende õilsate armastusfilmidega
härdaks teha ja nii naisele läheneda. Kuna Rahul omas ehetepoodi,
oli tal Marise tarvis isegi kihlasõrmus valmis ostetud. Iga hetkega
enam hakkasid mehe plaanid temast kaugenema, aga siht oli silme ees
ning indu oli nõus kannatama ja sõprade miilutsemist pealt vaatama.
Tõsi küll, Maris ja Rinaldo hoidsid viisakusest oma tundeid tagasi,
aga nende kehekeel reetis neid ikka, isegi siis, kui nad üritasid
Rahuli ees seda mitte välja näidata, see neil ei õnnestunud.
Jutukäigus aset leidnud puudutused ja silmapilgutused ei jäänud
peremehele märkamatuks ning need tekitasid indus trotsi ja ta juba,
justkui valu leevendamiseks, kõnetas Marist üha maiamate sõnadega.
„Lilleõieke, sa mu kauni poe kõige
kaunim ehe, kas ma võin sulle midagi pakkuda?“ lähenes ta sõpra
häbenemata Marisele ning puudutas naise õlga. Rinaldo surus hambad
nii tugevalt kokku, et tal hakkas lausa valus. Oi kuidas ta oleks
tahtnud sõbrale kõrri karata, kuigi mees ei sallinud vägivalda.
See oli juba mitmes kord ning Rinaldot ennast ehmatas ka ta
agressiivne emotsioon. Ta arvas, et see tuleb vanemate kaotusest,
kuigi tegelikult oli see tingitud ilmselt armukadedusest, sest Maris
polnud talle jah sõna öelnud ja nad polnud paar. Mees kaotas oma
kallimat oma sõbrale kaotada. Juba pelgalt mõtlemine sellest, et
tema sõbrad omavahel abielluvad, ajas Rinaldo karvad turri.
„Rahul lõpeta, see läheb juba üle
piiri!“ kortsutas Maris kulmu.
„Ei lähe! Lähima piirini on
peaaegu 200 km ja ainuke naaberriik Portugalile on Hispaania.“
vastas Rahul.
„Ah, sa ei saa aru!“ läks
Marisel tuju ära.
„Saan ikka. Küsi Rinaldo käest.
Tema ongi Hispaaniast pärit!“ oli Rahul omast arust kaval.
„Rahul, Maris on teadlik, et ma
olen hispaanlane, sa ei pea seda kordama. Ja pealegi ongi meil siin
rahvusvaheline seltskond ning osasid asju tõlgendame me kõik
erinevalt. Rahvuste ja rahvakommete erinevused ja erimeelsused, mis
teha.“ üritas Rinaldo Rahulile selgeks teha, et üle piiri
minemine ei tarvitse otsest piiri ületust tähendada.
„Ja üleüldse pidasin ma silmas,
et su meelitused jätavad mind külmaks. Olen sulle juba vist sada
korda öelnud, et ma saan sulle vaid sõber olla, ei midagi enamat!“
oli Maris kuri. Rinaldo kuulas kõrvalt ja viha tema sees paisus nagu
pärmitaigen. Nüüd ta alles taipas miks Maris Rahuli tõrjus. Nüüd
taipas Rinaldo, et Maris ei usaldanud teda sajaprotsendiliselt, et
jättis palju rääkimata. Mees oli pettunud.
Vaatamata pingelisel õhkkonnale,
mida Rahul selgelt tajus, ajas ta oma kiusu edasi. Tundus, et ta
tundis ennast võõrustaja asemel nagu kuningana, kelle sõna ja
käsklused maksavad. Võimalik, et osades India peredes ei olegi
naistel sõnaõigust ja nad peavad alluma meeste korraldustele, sest
mees on perepea. Aga Rahul unustas ühe tähtsa tõsiasja, et sellel
ajal ja selles kohas ei olnud tegu teps mitte hindudega, temal olid
külas hispaanlane ja eestlane. Kuid järjekindla mehena astus Rahul
järgmise, üsna otsustava, sammu.
„Palun saa minu naiseks!“
põlvitas ta Marise ette ning avas sõrmusekarbi.
Maris tõusis nagu keravälk
diivanilt ja kadus välisukse suunas.
„Oota, kallike, oota!“ karjus
Rinaldo.
„Fakk, ma ei teadnud, et sa selline
idioot oled! Pisasin sind sõbraks, aga tema sunnib oma armastust
peale! Kas sul häbi ei ole!?“ räuskas Rinaldo, hoides kätt
rusikas, mis vägisi lahti tahtis kiskuda. Rinaldo jooksis Marisele
järele ning jättis isegi Rahuli korteri ukse sulgemata.
„Algus on tehtud, nüüd võiduka
lõpuni!“ rõõmustas Rahul ning lootis, et järgmisel päeval töö
juures Maris taltub ning ütleb jah.
„Maris oota! Maris, kalllis!!!!“
jooksis Rinaldo nagu kevadine vasikas Marisele järgi.
Naine seisatas ja ootaski.
„Miks sa mulle ei rääkinud, et
indu sind ahistab?“ püüdis mees rahulikuks jääda.
„No mul ei olnud lihtsalt
võimalust, Rinaldo!“ ahastas naine.
„Sorry, mõistan sind. Olid siis
terve päeva nagu ikke all? Kas ta püüdis sind käperdada ka või?
Räägi, palun, , tüdruk!“ oli mees mures.
„Sa ei kujuta ettegi! Ma püüdsin
talle korduvalt selgeks teha, et ma tahan olla talle ainult sõber,
ei muud, aga ta ei saanud ikka aru. Mis nende India meeste ajudes
toimub? Kas nad arvavadki, et kui nemad tahavad kedagi naiseks võtta
siis nad peavad ka saama? Kohutav päev oli! Kohutav! Kuigi töö
iseenesest mulle meeldib ja ma tulin sellega omast arust väga hästi
toime. Kliente aina käis, kõik naeratsid, ostsid asju ja olid igas
mõttes viisakad. Ainuke häiriv tegelane oligi Rahul, kes nagu ei
tahaks mu jutust aru saada.“pihtis Maris.
„Tead, kahju muidugi öelda, aga ma
soovitan sul mitte sinna tööle enam minna. Tõsiselt! Ma tean, et
Rahul on pealetükkiv ja järjekindel, aga ma ei teadnud, et ta nii
hull on. Tuhat vabandust, ma tõesti pidasidn teda oma sõbraks!“
tundis Rinaldo ennast kohutavalt.
„Sina pole milleski süüdi, sa
tahtsid ju mulle head. Sind ma usaldan, Rinaldo. Päriselt usaldan.
Sa oled mu maailma parim sõber!“ teatas murb Maris.
„Oehh, sa oled mulle väga kallis!“
võttis Marise jutt mehe jalust nõrgaks.
„Aga tead, ma lähen ikkagi homme
tööle. Lähen kiuste, ja pealegi on mul raha vaja. Kui ta veel mind
ahistama hakkab, siis on meie sõprus läbi ka.“ otsustas naine.
„Kui sa nii arvad. Mina ei suru
midagi peale. See on sinu otsus. Aga kas sa lubad mulle, et kui ta
sind ahistama hakkab, teatad?“ palus mees.
„Luban! Kindlasti luban, kallis
Rinaldo!“ oli Maris kindel.
See, et Maris teda kalliks peab,
tõstis Rinaldo vererõhu lakke, ta punastas ning Maris märkas seda.
„Issand, sa oled nii armas, kui
punastad!“ tegi naine komplimendi.
„Maris, sa oled väga kallis
mulle!“ ei suutnud ka Rinaldo keelt hammaste taga hoida, kuigi ta
tahtnuks palju enamat lausuda, aga hoidis ennast tagasi, sest kujutas
ette, kui raske päev oli ta kallimal seljataga, sest ahistamine on
üks julmemaid tegevusi, mis võib närvikava päris ära lõhkuda.
„Ehee, kuule, lähme Douro äärde
jalutama!?“ tegi naine üllatava ettepaneku.
Mis saab veel ilusamat olla, kui
kõige kallim naine maailmas teeb mehele ettepaneku õhtust
romantikat nautima minna? Seda ei juhtu just iga päev.
Noored jalutasid päris mitu pikka
minutit vaikides. Maris oli Rinaldo käevangus, lasi kergel tuulel
oma juukseid siluda ning imeteles Douro jõe sillerdavat vett mis oli
vaikne ja kõnekas. Naine tundis ennast väga õnnelikuna ning talle
tundus, et kogu maailm on armastust tulvil. Isegi tüütud tuvid, kes
ka Eestis elutsevad, tundisid naisele armsad ja naerusuised. Naine
pani silmad kinni ja kujutles, et need tuvid ongi Eestist talle
kauneid sõnumeid tooma tulnud. Maris unustaski silmad kinni ja lasi
Rinaldol ennast juhatada, kuni tundis oma tagumiku all istet. Aga
ikkagi ei tahtnud ta silmi avada, sest ta seikles imelistes hetkedes,
kuni Rinaldo teda suudlema hakkas. Päev sai endale õndsa punkti.
2. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Meie aasta algus pole just lilleline olnud...
Germo Pärnu Hambapolikliiniku ees... |
Ütlen kohe ära, et nõrganärvilistel ma seda postitust avada ei soovita! Aitäh!
Kuna minu blogi on minu päevik, siis jäädvustan siia enamvähem kõik oma aktuaalsemad teemad. Aga lugemine ei ole kohustuslik.
Kuna just pühade ajal kipuvad haigused inimesi ründama, juhtus nii, et paaril õhtul vaevles Germo hambavalu käes ning täna, internetipanka avades, nägin, et raha on üle tulnud, tõttasime ruttu Hambapolikliinikusse esmaabisse. Nii siis Germot seal tohterdati, suretati närvi, puhastati ja pandi rohuga ajutine plomm peale. Aga saime ka selgust, et Germo vajab operatsiooni, mida teeb Pärnus vaid Kalmer Lepik, ning temal pole haigekassat taga, nagu enam mitte ka Hambapolikliinikul. Narkoosioperatsiooniga tuleb Germo eemaldada 3 hammast ning kõik tuleb endal kinni maksta. Pean nüüd millalgi, kui ise liikuma saan, minema ja panema aja kinni, eks siis selgub mis see kõik maksma läheb. Hullumaja, ma ütlen! Aga vaja on. Pääsu pole. Praeguseks on Germo hambavalust prii ja nüüd julges esimese mandariini ära süüa. Hea teda juba vaadata.
Kuna Germo hambavalu oli täna mul prioriteet number üks, siis ma ise perearstile ei jõudnudki. Jah, pean tunnistama, et mu haav valutab ning haava ümbrust on punane, aga ma endiselt neelan antibiootikume ja katsun ennast täna ise tohterdada. Puhastasin haava, võtsin dreeni välja ja pigistasin ka mäda välja. Aga igavene pirakas auk on kintsus endiselt. Need kes verd ja mäda ei kannata, ei pea blogi edasi lugema, sest fotod on võikad!
Õnneks on mul homseks veel perearsti visiiditasu 20 eurot arvel, seega saan ehk homme löögile ja reedel juba on rahapäev, saan ehk sidumise eest ka ära maksta. Praegu olen emosse veel võlgu, sest kõik ju maksab. Ehk on perearsti juures sidumine odavam, kui emos (12.85 iga korra eest).
Nüüd me oleme siis mõlemad kodurežiimil, kuigi alles eile käis Germo naabrinaise Külliga rajal. Minul saab homme kuu, kui ma pole rajale saanud ja ei oskagi öelda millal saab, aga hetkel keskendun meie mõlema tervisele ja üks pluss on asja juures see, et romaani peatükid aina sünnivad. Vähemalt midagigi kasulikku saab tehtud.
Tänud tohter Eve Vainole ja tema assistendile, kes olid Germoga väga kannatlikud! Tegelikult Germo oli ise ka väga tubli, ning üldse on ta mul selline kes valusid kurtma ei kipu, alles siis kui suur häda käes, hakkab tihti vett jooma ja hambaid pesema, nii saan aru, et asi on tõsine. Assistent kinkis Germole ka mängurula, ning Germo kallistas nii arsti, kui assistenti.
Ja nüüd võikad fotod:
dreen alles sees, aga mäda immitseb...ümbrus põletikune ikka veel... |
eemaldasin dreeni ja puhastasin haava... |
selline auk on järgi, pigistasin mäda välja... |
tohterdamine teoksil... |
õnneks ei olnud täna Germo hambaravi hirmkallis... |
assistendi kingitus Germole...nii armas :) |
2. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (11.pt)
- peatükk
Mathildel hakkas paha, tal hakkas nii
paha, et oleks peaaegu minestanud. Mis oli saanud positiivsusest
nakatavast memmest, kes oli enne olnud ikka paljudele eeskujuks? Eks
vanadus, haigused ja raske elutaak teeb oma töö ja küllaps see
kõik oli mõjunud ka Mathilde närvidele. Naisel oli väga raske, et
külaline lahkus, aga ega keegi ei jõua lõpmatuseni negatiivsust
taluda, halb hakkab nii talujal kui negatiivikul endal.
Naine komberdas arstikapi juurde,
võttis sealt validooli ja pani keele alla, sest polnud kelleltki abi
oodata. Ta oli just peletanud minema inimese kes tema jaoks alati
olemas oli. Ning vend oli teda hoiatanud, et võib naasta alles
hommikul. Korraga meenus vanale naisele, et ta oli oma käärkambri,
mis kunagi oli ta lemmikkoht, unasrusse jätnud. Kaua polnud ta ka
palvetanud ega andestanud. Negatiivne energia, nagu suur pomm, oli
tema sisse pesa teinud ja see tahtis plahvatada. Mathilde läks
käärkambrisse ja kui ta sealt paari tunni pärast välja tuli, oli
endine Mathilde tagasi. Ta oli nii rõõmus, et otsustas väljamaal
resideeruvale sõbrannale kõne võtta, sest vana naine tahtis
suhelda.
„Ohoo, ennäe kes minu järgi
igatsust tunneb!“ ei suutnud sõbranna oma emotsioone taltsutada.
Eks ta oligi üks suur energiapomm ja kui naine juba vanas eas armub,
siis ta muutub veel elavamaks.
„Tead, ma siin ennist mõtlesin,
et...äkki leiad mulle ka ühe noore maha ja võtad oma ulu alla?
Muidu kõngen siia vanadusse ja üksindusse ära. Ja noored mehed
pidavat vanad naised terveks ravima.“ säras Mathilde.
„Ossaa! Ma ei tunne sind äragi,
sõbrake! Aga selline suhtumine mulle juba meeldib! Kas broneerin
kohe sulle piletid?“ oli sõbranna üllatunud.
„Oota veidi, ma pean vennal kratist
kinni haarama ja endale midagi uut ostma minema, kes mind, vanurit
ikka vanades hilpudes vaataks! Aga ma mõtlen seda tulekut päriselt,
kui ma muidugi vahepeal ära ei kõnge. Alalõpmata ole siin metsas
üksinda, nii võin veel libahundistuda!“ muutus Mathilde hääletoon
naeruseguseks.
Mathilde ei maganud terve öö, ta
kraamis tube, sorteeris kappidest riideid ja ladus prügikasti triiki
täis. Naine avastas, et oli astaid alles hoidnud kasutuid asju, eks
ikka mõttega, läheb vast kunagi vaja. Ja haigusest polnud haisugi.
Ta lausa kimas mööda maja ringi, ilma, et vajaks käimiseks tuge.
Mahilde oli nagu ümber vahetatud!
„Ei noh, kes sind nii vara üles
kupatas?“ astus Lembit hommikuaos uksest sisse ega jõudnud ära
imestada, et õde ei maga. Tegelikult juba õues nägi ta, et
prügikast on kahtlaselt täis ning hakkas juba muretsema. Eks õe
tervis pani ikka venda muretsema, kuigi Lembit ei tahtnud ka oma
käikudest loobuda, sest ta avastas ju alles hiljuti, et ei ela
üksnes õele ja endale, et tema ellu on tulnud keegi, kes kaalub
teised inimesed üles. Lembit oli armunud Reilisse ja see tunne oli
vastastikune, sest vanad lõkked olid taas lekkides ja nii kuumades
leekides, et lausa kõrvetasid.
„Kes, kes, ära uuri elu! Ja mis
süümepiinad sind nii vara koju tõid?“ vastas memm küsimuslee
küsimusega.
„Mina küsisin enne, kui panid
tähele! Süümepiinad või mitte, aga mis toimub? Kas keegi on meie
prügikasti täitmas käinud?“ oli mees segaduses.
„Jah. On küll. Ja see keegi seisab
hetkel sinu ees!“ teatas Mathilde reipalt ja ülbelt.
„No, noh, väga agar ja vilgas õde
mul, peaks mainima!“ imestas vend.
„Mis sa mõtlesid, et ma juba
surema hakkan või? Ei mina sure!“ naeratas Mathilde.
„Kas just surema. Ah, saa oled ikka
kah!“ ei saanud nüüd vend õe naljast aru. Tegelikult Lembit
polnud enam harjunud õe naljadega, sest ta arvas, et õe
naljasoolikas on kas umbes või kuivanud, sest viimasel ajal oli õde
väga tõre ja negatiivne olnud. Vend hakkas juba kahtlema, et kas
õele on kavaler siginenud, või on tõesti ta tervis nii korrast
ära, et hakkab päris ära pöörama.
„Lemps, ole pai ja tule aita mul
natuke mööblit nihutada. On teine nii lollis asendis, et pole otsa
ega äärt. Ja pealegi feng shui õpetuste järgi ei tohi voodiasend
kunagi nii olla, et tuppa astudes vaatavad voodis asetseva inimese
jalatallad vastu.“ targutas memm.
Lembit oli kogu öö armunektarit
joonud ja eaka mehe füüsis oli suhteliselt väsinud. Ta lootis, et
koju jõudes keerab kohe külili ja puhkab ennast välja. Aga ta ei
saanud ometi õele reeta mis muutused tema elus toimunud ja toimumas
on, sellepärast pidi ta oma loidunud lihased kohale vedama ja
ühiselt hakatigi mööblit nihutama. Lembitut hämmastas õe toores
jõud ja ta hakkas juba kahtlustama, et ega õel ometi mõnda meest
pole öösel kaisus olnud. Naistele mõjub tihtilugu suguelu just
elavdavalt, nenede eneriaülejäägid panevad peale vahekorda
tegutsema, pole siis ime, et mehed on viimaks nagu närtsinud
sidrunid ja ei jaksa mehetöid teha.
„Oehh, teine tera kohe!“ imetles
Mathilde elutuba, mille diivan sai teisele kohale tõstetud.
„Õtse, mis putukas sind vahepeal
hammustanud on? Ega tegu ei ole ometi isase putukaga?“ tögas vend.
„Käi kus kurat oma juttudega! Sa
ei tunne oma õde või? Kes sinu, kuradi sitaseid mähkmeid vahetas
ja kuseseid pesi, kui mitte õtse! Ja tema nüüd kahtleboma ões.
Häbi peaks olema!“ ärritus õde.
„Noh, seda, et...“
„No mis seda, et? Sa ei usu enam
oma õesse või? Võta roosad prillid eest, vend! Muidu hakkab veel
keegi, kaasa arvatud mina, su orientatsioonis kahtlema ja soovitab
need lillade prillide vastu vahetada!“ oli Mathilde kärme
väljaütleja.
„Ära nüüd ole nii tõre! Just
vaatasin, et mul on ikka armas ja hakkaja õtse, ja tema kohe
pahandama!“ sekkus vend.
„Kes sul siin pahandas?! Te mehed
olete kohati hullemad kui naised, solvute ja tõlgendate valesti.
Minuga on kõik hästi ja sa vaatad mind nagu oleks tonti näinud.
Mis sinuga juhtunud on?“ oli Mathilde mures.
„Kes meist solvus? Aga olgu, olgu,
targem annab järele!“ teatas vend.
„Vaat kus mul siin tark mees
taskust tuli välja!“ naeris õde juba häälega.
„Aga mida sa korraldad? Tahad uut
mööblit ostma hakata, et mööbeldad?“ tahtis vend teada.
„Ei ole veel plaanis, aga plaanid
võivad iga hetk muutuda, seega jään sulle hetkel vastuse võlgu.“
teatas Mathilde kindlameelselt.
„ No mis seal ikka. Tahad veel
mööbeldada või majandada? Kas on abi vaja või võin natukeseks
ajaks leiba luusse laskma minna?“ seisid vennal silmad vaevu lahti.
„Eks sa mine, mine, mine, saan
üksinda ka hakkama!“ teatas õde.
Lembit taarus oma tuppa ja puges
lahtiriietamata voodisse, kuid siis läks kööki tagasi.
„Õtse, kas Maris helistas? Kuidas
tal läheb ja kus ta elab?“ arvas Lembit õe heatuju põhjuseks
olevat selle.
„Ah, kobi kotile! Või tahad
alkomeetrisse puhuda!“ nähvas õde.
Ega mehel jäänudki muud üle, kui
uuesti voodisse pugeda, aga igaks juhuks võttis ta riided seljast,
sest teravakeelne õde võis tuppa astuda ja märkuse teha.
„Ei noh, vennal on vist luulud!
Huvitav mis selle luulu nimi olla võiks? Müstiline on ta mul, eriti
viimasel ajal. Aga pole minul õigust tema ellu sekkuda, niigi jättis
oma elu seal teiselpool Eestit ja tuli mulle appi. Las ta olla. Ma ei
tohiks üldse ta peale pahandada. Ah, et tama kohe arvas, et Maris on
helistanud. Aga miks? Äkki on vend ise Marisega kontakti leidnud ja
salgas seda minu eest? Väga kummaline! Ma pean seda teada saama! Mis
siis kui Maris ongi tagasi ja vend elab ehk poole kohaga mu
lemmiksugulase juures? Kus ta, kurivaim, ikka muidu pesitseb? Oi, kui
sellel on tõepõhi all ja mind hoitakse kõigest eemal, siis seda ma
küll ei andestaks juba! Assamait, vend unustas oma mobiili siia! See
on hea! See on väga hea! Pagan, see on ju nutitelefon, ma ei oska
selle atribuudiga küll midagi peale hakata!“ möönas Mahtilde
ning lõpetas monoloogi enesega, mida ta tihti üksinduses olles
harrastas, sest nii tundis ta, et ei ole majas üksinda.
Mathilde küüris ümisedes pliidi
kohal olevat kollast pottseina, kui venna telefon tirisema hakkas.
Naine viskas küürimislapi käest ja tõttas laua juurde, millel
telefon asetses.
„Reili. Pagan! Kus kohast ma
sellist nime enne kuulnud olen? Reili, Reili, no mitte ei meenu!“
üritas ta kõnele vastata kuid ei saanud sellega hakkama.
„Fakk juu, nagu noored ütlevad. On
ikka asjad leiutatud, pole nuppugi kuhu vajutada! Praegu saaks kohe
uurida kes see Reili sihukene on! Oi, vennas, millega või kellega sa
seotud küll oled? Pagan, kas mitte ei olnud Reili see...?“ meenus
Mathildele midagi minevikust.
1.-2. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
esmaspäev, 1. jaanuar 2018
ELU PÄRAST ELU 3. (10.pt)
- peatükk
„Max, kuidas ma siin oma riideid
pesta saaksin? Ära ütle, et hakkan käsitsi neid küürima, nagu
vanavanemad omal ajal?“ oli Trevor mures, sest elamises ringi
vaadates talle pesumasinat silma ei jäänud.
„Vaat kus prints tuli välja!
Loomulikult peseme me kõik käsitsi oma musta pesu puhtaks. Ja kui
ürbid liiga nõgiseks lähevad, võtame kummimusi appi, tead ju küll
kuidas sellega tööd tehakse!“ tögas Max.
„Einoh, tere talv! Mina küll ei
kavatse ise neid pesema hakata! Ja natuke imelik on neid koju ka
tarima hakata. Räägi, räägi, et te neid ise pesete! Viite
pesumajja?“ ei suutnud ta mitte sõpra uskuda.
„Ei mingit pesumaja! Sa ei kujuta
ettegi kui kallis meil siin Rootsis pesumaja teenus on!“ andis
sõber teada.
„Hmm, tjah....raske juhus!“ oli
Trevor hämmingus, kuigi käsitsi pesemine ei olnud talle võõras,
aga talutav tegevus ka mitte.
„Ehee, kas jäidki mind uskuma?“
päris Max.
„Jäin ma jee! Sind tundes, tean,
et sul on alati mingi vimka kusagil varrukas!“ lausus Trevor.
„Olgu, olgu, tegelikult me pole
keldrikorrusel veel käinudki koos. Tahad minna? Just seal asub suur
pesuruum ja saun veel ka. Larista vett nii palju kui tahad, ega see
üürile otsa ei lähe. Meie maksame igal kuul sama summa. Ja teades
milline uhkus ja puhtus sa oled, käi või iga päeva saunas, pese
või iga päev pesu, see ei morjenda kedagi.“ avaldas Max saladuse
ja nad suundusid keldrikorrusele.
„Vau! See on tõesti ruumikas paik!
Pane või pidulaud püsti ja korralda saunapidu!“ imestas Trevor.
„Aga miks mitte!? Sa ei ole ainuke
kes nii mõtleb, paljud on selle juba teoks ka teinud. Ja sa ei kujta
ettegi millisteks orgiateks need peod läinud on! Üksord tellisid
töökaaslased isegi lõbutüdrukud kohale...“ tahtis Max ikka oma
jutuga jõuda teatud auku, aga Trevoril polnud tahtmist seda kuulda.
Trevor oli noormees kes eelistas korralikku suhet ning igasugused
lõbutüdrukud ja lõbustusasutuste uksed oli tema jaoks tabud.
„Jaajah, sind ja sinu jutte!“
lausa eelamdus Trevor sõbrast, kuigi viimane jahvatas nagu
viljaveski ja sattus üha enam hoogu.
„Sa, mees ei ole elu näinudki!
Kõik tuleb siin elus järgi proovida, sest teist elu meile ei anta!“
ajas Max tarka juttu.
„Tuleb, tuleb,“ ei viisinud sõber
vaielda.
„Kuule, läheks õhtul välja ja
tõmbaks mõne tsiki hoovi? Korraldaks siin saunas ühe orgia? Mitte
keegi ei keela meil siin labrakaid korraldada. Mis sa arvad sellest
loost?“ oli Max õhevil.
„Oh, sind! Välja võiks küll
minna, aga kas oskad soovitada kuhu?“ mõtiskles sõber.
„Kasvõi sinna samasse ööpubisse,
seal on alati lööki. Kunstiinimesed on ju vabameesemad ja tihti ka
kergem saak. Mõnele lohakale võiks ju rõõmu pakkuda küll.“ oli
Max väga julm naisinimeste suhtes.
„Kuule, sina oma lohakate jutuga,
kas sa mõnda haigust ei karda endale külge pookida? Harrastad ikka
turvaseksi?“ oli sõber mures.
„Surm siin või Siberis, või
koguni Põhjanabal! Suren, siis suren! Kellele see ikka korda läheb?
Kas sina, Trevor armastad pulgakommi paberiga lutsutada? Mina küll
mitte. Ja oma sekspartnerid olen ma ka välja koolitanud, ei mingeid
kaitsevahedeid! Kui saatus tahab, tapab mis suguhaigusega maha, kui
ei, siis ei. Vähemalt on asi mille eest surra!“ oli Max nii
ükskõikne, et ajas Trevoril külmajudinad peale. Tal oli sõbrast
kahju, kuigi tundes teda kaua aastaid, teadis ta, et Max ongi mõnes
mõttes süüdimatu, aga kindlasti mitte halb. Maxil on süda õige
koha peal. Mõnele inimesele on lihtsalt seksuaalenergiat
ülevoolavalt antud ja just Max on üks nendest. Aga se, et ta naisi
lohakateks nimetab, see on liiga madal ja näitab mehe nõrkust
pigem, kui tarkust. Jah, eks inimesi ole igasuguseid, ka labaseid ja
roppe, aga mitte kellegil pole õigust teise peale näpuga näidata,
kui ta ise pole ideaalne. Ja väidetavalt pole ideaalseid inimesi
olemaski.
„Oh sõber, sõbrake, elu ei tohiks
ikka nii ükskõikselt ka võtta! Mõtle vähemalt oma lähedaste
peale! Mõtle kasvõi minu peale! Mina vajan sind, kui head sõpra,
alati! Mul on kohutav hirm selle ees mis tegelikult Rootsis toimub,
no ikka see sooneutraalsuse teema. Mis kuradi kiiks nendel
rootslastel on, et nad sooneutraalsust pooldavad? Püha müristus
küll! Täitsa häbi hakkab kohe! Võibolla on see valehäbi ja
rootslane vaataks minu peale viltu, kui ma seda teemat käsitlen, aga
ikkagi. Mul on, ausalt öeldes, sõpradele isegi häbi mainida, et ma
Rootsi emigreerusin. Usu, kallis sõber, kui mul poleks näpud põhjas
olnud, poleks ma ka siia tulnud. Olseksin isegi parema meelega Soome
kalevipojaks läinud, aga kuna sina kutsusid ja ulatasid abikäe, nii
ma siia sattusin. Ja Soomes on ka jama, eestlasi kiputakse
juveelivarasteks tituleerima, aga eks nad ise ole selle nime välja
teeninud ka. Samas ega Soome pole ka Imedema, sest järjest hakkab
tuttavaid sealt koju laekuma ja kuulda on, et ega nii kergekäeliselt
sinna enam Eesti orjasid tööle ei võeta. Kes omal ajal sai jalad
alla, see sai. Paljud Eesti mehed on tänaseks seal oma firmad
edukalt tööturule smuugeldanud ja elavad Eestis nagu kuningakassid,
juhtudes firmasid vaid telefoni teel. Eks neil ole ka oma
jooksupoisid, kes palehigis töötavad. Õiged mehed, peaks mainima.“
unustas Trevor ennast jutustama.
„Eks sul ole õigus, jah! Vahel ma
isegi kadestan sind, et oled nii kaine mõtlemisega ja
täiskasvanulik. Kõige põnevam on see, et me oleme head sõbrad,
aga loomu poolest totaalselt erinevad. Ma tean jah, et naise-mehe
suhtes vastandid tõmbuvad, aga tundub, et see reegel kehtib sõprade
kohta ka. Pean sinult ilmselt koolitust võtma hakkama, saan ka ehk
paremaks inimeseks ja hakkan maailma paremaks muutma!“ tegi Max
silma, kuigi ta ütles kõike seda väga veenvalt.
„Alati olen sinu jaoks olemas, kui
mind vajad!“ oli Trevor oma abivalmiduses kindel.
„Aitäh, sõber!“ olid Maxil
silmad justkui märjad.
„Mis teeme siis? Kas lõhnatame
ennast ära ja lähme lantima?“ küsis Trevor, mille peale Max vaid
suuri silmi tegi, sest ta polnud harjunud, et sõber sellist elumehe
juttu suust välja ajas.
„Einoh, minugi poolest! Ja vaata,
et sa alt ei vea!“ tegi sõber sõbrale silma.
„Diil?“
„Diil!“
Kui mehed olid teist õllekannu
tühjaks joomas, lähenes laua juurde üks pilukast naine ning jäi
vaikides Trevorit vaatama. Max muudkui müksas sõpra laua all, aga
Trevor eelistas vaikida ja teha näo nagu ta ei näeks, ega tunneks.
Aga naine oli järjekindel, ta liibus vastu lauda ning palus Trevori
tantsima. Trevor, viiskakas mees, nagu ta oli, ei suutnud keelduda.
Pealegi lubas ta sõbrale, et nad teevad peo. Tempokas tants muutus
iga hetkega kuumemaks, sest naine eelistas koos tantsimist, keha
vastu keha, kuigi teised tantsisid lahus, nagu diskohittide puhul
ikka. Üleüldse on rootslastel oamd tantsud, eestlastele kuidagi
võõrad ja sobimatud. Max jälgis lauast sõbra seiklust ja teda
tegi see kadedaks. Mehel polnud aega ise kedagi tantsule paluda, ta
oli selleks veel liiga kaine ning ta pidi ju nägema mis saama
hakkab.
Trevor, olles kerge õlluvine all,
isegi nautis tantsu, sest ta polnud ammu nise lähedust tunda saanud.
Peale teist tantsu kutsus naine mehe rõdule, kuid kohe oli neil ka
turvamees kannul. Eks tutrvamehed ikka tea mis klientuur neil ööpubis
liigub. Nad hoiavad kahtlastel tegelastel silma peal. Rõdul istusid
nad pingile ning siis muutus naine eriti jutukas, isegi inglise keel,
mida ta tantsides purssis, muutus selgemaks ja arusaadavamaks. Naine
oma võitluskunstide kõrgemat tunnustust-musta vööd. Ta oli
judomeister, keda isegi kohalikud pelgasid, aga Trevor ei osanud
karta. Eks sellest oli tingitud ka tema ülbe hoiak laua juures,
oodates, et mehed teda ise tantsule kutsuksid.
Korraga avastas Max, et sõber on
kadunud silmist. Mees tõusis lauast ja, nagu teadlikult, läks sõpra
rõdult otsima.
„Mida sa siin teed? Hull oled peast
või! Kas ma sulle ei rääkinud, et siin ööpubis tegeusevad
kahtlased naised, kes vaikselt meestele silmatilku joogi sisse
tilgutavad ja siis hiljem nende rahakoti tühjaks teevad ning mida
kõike veel!“ ei uskunud Max oma silmi.
„Sa pole mulle midagi rääkinud!
Kas ma peaks selle kadeduse alla liigitama?“ lausa ehmatas Trevor,
et sõber teda, kui last, korrale kutsuda üritab.
„Hull mees oled! Ära siis pärast
hala, kui vesi ahjus on! Mina tahtsin sulle vaid head!“ keeras Max
otsa ringi ja liikus lauda tagasi.
„Lähme hotelli. Ma nii tahaks
sinuga kahekesi olla!“ teatas peale sõbra lahkumist naine.
„Oi,oi, ei, ei, ma tulin tegelikult
sõbraga aega veetma, ma tõesti ei saa ega taha teda üksinda
jätta!“ andis Trevor teada.
„Kas sa oled homo? Oi, mulle nii
meeldivad homod!“ teatas saladuslik naine.
„Mida kuradit! Ma olen sada
protsenti hetero!“ vihastas Trevor ning tahtis lahkuda.
„Oled ikka või?“ haaras naine
mehel käest ja juhtis Trevori käe oma kubemele, mille all
meesterahva jäigastunud suguelund tuksles. Trevor oli sattunud
transvestiidi küüsi.
1. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Tagasivaade 2017. aastale
2018. aasta on võidule pääsenud ja aeg on teha 2017. aasta statistikat.
Möödunud aastal lugesin läbi kõigest 51 raamatut. Tegelikult 35 raamatut nendest lugesin läbi paari kuuga ja siis tuli pikk paus, kuni hilissügises ennast taas lugema unustasin. Ja ma tean mis mu mõtted eemale viis, hakkasin kirglikult kepikõndimist harrastama,ning ma olen selle üle uhke.
Autorid, kelle raamatuid ma sellel aastal lugesin:
1. MATI MANDEL (1)-
a) "Kogu tõde Hirmus-Antsust?"
2. HELI KÜNNAPAS (9)-
a) "Laste ilus elu maal"
b) "Kes kardab välgutüdrukut?"
c) "Mina, supernaine, jään ellu!"
d) "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"
e) "Saatmata kirjad"
f) "Mu koju tood sa"
g) "Ütlemata sõnad"
h) "Tähtajaline elu 2.osa"
i) "Jõuluks koju"
3. VELLO SOKK (1)-
a) "Iga võimalus võib olla unistus"
4. ERIKA SALUMÄE (2).
a) "Südame põhjast..."(koostaja Signe Lahthein)
b) "Jääda ellu" (koostaja Ene Veiksaar)
5. TUOMAS WIRKKUNEN (Toomas Reisalu) (1)-
a) "Punaste juustega tüdruk"
6. PIRET BRISTOL (1)-
a) "Buss number neli"
7. SULEKLUBI (1)-
a) "Sulelennud 4"
8. JAAN MIKWELDT (1)-
a) "Kohtumine rotveileritega"
9. PÄRNUMAA AUTORID (1)-
a) "Pärnu kirjarahva antoloogia 3"
10. EESTI LUULELIIT (1)-
a) "Luulekevad 2017"
11. TIIT SEPA (1)-
a) "Õnnelille pisarad"
12. REELIKA LOOTUS (2)-
a) "Jälitatav"
b) "Ära võetud"
13. SAALE VÄESTER (4)-
a) "Mees minevikust"
b) "Kuldsest puurist välja"
c) "Teisele ringile"
d) "Lootusetu juhtum"
14. ANNELI LAMP (1)-
a) "Kõik on tähtis"
15. KIIRI SAAR (1)-
a) "Tuulemüüja tütar"
16. RIINA EIGI (1)-
a) "Ma armastasin korstnapühkijat"
17. LAURIITO (1)-
a) "Ümber augu"
18. GILLIAN FLYNN (1)-
a) "Paha paik"
19. ALARI PAPA JANSON (1)-
a) "Pöörab ära"
20. REIN SAVI (1)-
a) "Varjudes lõhnavad valgused"
21. MAARJA KANGRO (1)-
a) "Klaaslaps"
22. MART KADASTIK (1)-
a) "Suvi sulab talvel"
23. URVE TINNURI (1)-
a) "Kaks ööd mahajäetud majas"
24. MARIA LEPMAA (3)-
a) "Saladus sinu sees"
b) "Saladuse jõud"
c) "Kuu, räägi minuga"
25. MARJE ERNITS (1)-
a) "Leidmata"
26. SILJA VAHER (2)-
a) "Süütute veri"
b) "Selgelt nägija"
27. MARI SAJO (1)-
a) "Võõra õue peal"
28. KETLIN PRIILINN (1)-
a) "Kas keegi kuuleb mind?"
29. TUULE LIND (1)-
a) "Tavaline perekond"
30. TIIU LEHISTE (1)-
a) "Valgelind"
31. LEA JAANIMAA (1)-
a) "Maya"
32. MARGIT PETERSON (4)- (enda omad ikka ju ka!)
a) "Vana-Rääma uulitsal"
b) "Westoffhauseni häärberi saladus"
c) "Röntgennägemisega mees"
d) "Reisikirjad"
Head lugemisaastat!
1. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)