laupäev, 21. september 2024

Elo Liivi "Puudutuse" avamine Pärnus

21. septembril 2024. aastal avati Pärnus Suurpõgenemise 1944 mälestusmärk "Puudutus," millega tähistati 80 aasta möödumist 1944. aasta Suurpõgenemisest. Minna ei taha, kuid jääda ka ei saa, kõlavad kindlasti paljude hinges veel siiani need sõnad. Mälestusmärk on pühendatud Suurpõgenemise põlvkonnale - neile, kes pidid lahkuma oma kodumaalt ellujäämise nimel, neile, kes sihtkohta ei jõudnud, ning neile, kes jäid ja talusid hirmu ja teadmatust. Eesti pagulaste poolt on loodud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). Annetusi mälestusmärgi tarvis aitasid koguda mitmed ÜEKNI-i liikmesorganisatsioonid, nagu näiteks ERKÜ, EERO Canada, REL ja AESL. Mälestusmärgi autoriks on Elo Liiv. Tseremoonia juhatas sisse ÜEKN SP1944 toimkonna esimees Iivi Zajekova. Sõna võtsid ÜEKN SP1944 toimkond, Pärnu projekti juht Kristi Vuht Allpere, Ülle Ederma. Mälestusmärgi õnnistas sisse EELK piiskop emeeritus Tiit Salumäe. Sõna võttis Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, kellega koos oli ka abilinnapea Ene Täht. Laulsid Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor ja Naiskoor Leelo. Tervitussõnad laususid ÜEKN abiesimees Marju Rink-Abel ja President Toomas Hendrik Ilves. Lõpusõnad laususid Iivi Zajedova ja Kristi Allpere. Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) "Suurpõgenemine 1944" (SP 1944) toimkonda kuuluvad: Iivi Zajedova ( esimees), Marju Rink-Abel, Maie Barrow, Ülle Ederma, Kristi Vuht Allpere, Aadu Allpere, Tarmo Kruusimäe, Enn Hallik, Sirle Sööt, Aiva Plauca, Ülar Jürgens ja Külli Sulg (kuni 2021). 21. septe,ber 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

reede, 20. september 2024

Taas inspiratsiooni ammutamas

On-on padja nägu mul siin näos, aga kell 6.21 oli juba äratus ka. Kuna mul käib vilgas kirjutamistöö ja samaaegselt kirjastamine, siis vahepeal on vaja ennast ka laadida. Parim koht selleks on Lemme. Aktiivne puhuks on nii minu jaoks. Metsad ja mered mind ka inspireerivad, nagu mu teosed kõnelevad. Eriti lapsepõlverajad. Nii mõnus oli eile hommikul Lemme sõita, kui juba bussile minnes sain kokku praeguse naabrinaise ja lapsepõlvest pärit Söögitädiga, kellest kirjutan ka põgusalt raamatus PETU LÄHEB KOOLI. Aitäh! Eile liikusime lausa 13,1 km ja 21 500 sammu. Tore on tõdeda, et ka Lemme metsades jagub kuldpoorikuid, korjasime eile ka neid. Isegi männi-, tamme- ja ülla-ülla, ka kuuseriisikaid leidsime! No kukekaid on muidugi sealne mets täis. Merre ma seekord enam ei läinud, ei taha, sest vaevlen juba varsti nädaljagu päevi hambavalu käes ja paracetamolid panevad niigi liigselt higistama, nahk on kogu aeg märg. Hambaarsti juurde mina minna ei jaksa, haigekassat mul ka ei ole, aga põletik on päris tugev, võtan iga 4 tunni tagast 2 500-st paracetamoli sisse ja elan edasi. Süüa kannatab ainult vedelat toitu. Pole parata, selline on meie elu siin. Aitame väljamaalasi, aga omad surevad kasvõi maha, tõsi ju ... No ma siiski surema ei hakka, aga tegelt siinne elu teeb kurvaks ja kurjaks ühteaegu, ei jaksa varsti enam süüa ka osta, maailma kalleim riik. Lisaks surub kohalik Jannseni Rimi inimesi iseteeninduskassasse. Mina ei lähe, ma ei usalda seda ja elupäevad on müüjad inimesi teenindanud, seda uutmist ma vastu ei võta. Vahetan poodi, õigupoolest käingi juba kohalikus Rimis harva, sest nende suhtumine on ebameeldiv. Paljud mu tuttavad on Rimides käimisest juba ammu loobunud. Aga ma unistan suurelt ja ... no Bingot mängin ka ikka, kolmpäeval oli õnnepäev. Olge teie rõõmsad, õnnelikud ja terved! 19-20. september Lemmes ja blogin 20. september 2024. Pärnus, Vana-Rääma.
class="separator" style="clear: both;">

neljapäev, 19. september 2024

ALUMIINIUMIST KURGID - Margus Haav

Loetud sai tõsieluainetel kirjutatud ehk Margus Haava autobiograafiline teos "Alumiiniumist kurgid," mis kõneleb autori elust sõjaväes, mida ta võrdleb vangistusega ning tal on paganama õigus. Kohati oligi vene sõjaväes viibimine nagu vangis istumine. Oli põnev lugemine. Ausalt öeldes raamatu pealkiri ja kujundus mind üldse lugema ei kutsunud, raamatut soetades vaatasin head hinda ning lugesin tutvustavat teksti, see saigi valikul otsustavaks. Tuleb välja, et Margus Haav on enne seda raamatut kirjutanud veel ka romaani "Kuidas lõhnab kuri," mille lugemise vastu tekkis mul ka nüüd huvi. Ehk kunagi ... Antud raamat, nagu ma ennist juba mainisin, kõneleb elust vene sõjaväes. Autor on lahti lahanud ka võikad varjuküljed ja kirjutab kõigest otse ja ausalt. Kuigi ega ma teda ei tunne, ei oska nõustuda või ümber lükata teatud situatsioone, mis võivad olla võimendatud, aga ei tarvitse. Igal juhul mu oma 2 venda on käinud vene sõjaväes ja ma olen üht koma teist kuulnud. Jah, nad ju andsid 25 aastase vaikimisvande. Kerge nendel ei olnud. Margus Haava käekiri on loetav, kaasahaarav ja põnevalt areneb see kogu süžee. Ma tõesti nautisin lugemist. Soovitan! Aitäh! Ja loomulikult kopeerin ma siia ka raamatu tuvustuse. 19. september 2024. Raamat räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad, karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus, varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti kunagi sõja? Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad, Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika. Kindlat polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad. Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.