Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
kolmapäev, 5. november 2025
Luulesalong 2025: Sveta Grigorjeva
Täna kell 17.00 oli huvilistel Pärnu Keskraamatukogu suures saalis võimalus kohtuda kirjaniku, ajakirjaniku, kriitiku ja koreograafi Sveta Grigorjevaga. Kasutasin minagi seda võimalust. Svetat mäletan Luulelahingu aegadest, milles ma ise ka osalesin ja Pärnu eelvooru võitsin. Nad olid toona kohal Jürgen Roostega ning minu võistlusluuletus lõppes sõnadega ... Sveta ja Svetlana sünd ning peale seda kostus Kolhethi saalist Sveta Grigorjeva suust," vau!" Mõni asi lihtsalt jääbki meelde, nagu ka värvikas Sveta ise, kelle luulelooming on aus, otsekohene, empaatiline ja silmatorkav. Tal on oma väljakujunenud stiil ja mitmetahuline sõnum, kirju ja kirev, nagu Sveta isegi. Nii nagu Sveta mainis, on ka minu mällu salvestunud Triin Tasuja "Provintsiluule." Olid ajad! Kirjanikku küsitles kohalik kirjandussõber ja poeet Jaak Känd. Aitäh sisuka õhtu eest! 5. november 2025. Vana-Rääma
teisipäev, 4. november 2025
NÜMFOMAAN - Margit Peterson
Jah, just, näete õigesti, sain loetud omaenese raamatu, mis kannab pealkirja "Nümfomaan." Tegu on romaaniga, sest mulle meeldib kirjutada just romaane, mitte jutustusi. Üks jutustus on ka kirjutamisel, aga see ei edene nii nagu edenevad romaanid. Ja novellide kingad on mul ka kitsaks jäänud, neid peaaegu ei sünnigi, sest kirjutasin neid kunagi just ajakirjade tellimustööna. Aga siin ta on - mu verivärske romaan! Tegelikult alustasin ma ka selle kirjutamist juba ammu, sest mul on neid poolikuid käsikirju omajagu. Paljud küsivad mis inspireeris mind antud teemal romaani kirjutama. Jah, kes juba lugenud on, see teab kellest või millest romaan kõneleb, tunneb võibolla ennastki seal kohati ära, aga minu vastus on mitmetahuline, üks neist on tõde, et aastaid ajakirjandustööd tehes puutusin kokku erinevate persoonidega, ka nümfomaanide ja prostituutidega, kes soovisid mulle oma lugu rääkida. See kõik oligi peamiseks inspiratsiooniallikaks. Lisaks nõuka aja lõpus tekkis neid bordelle nagu seeni peale vihma, ma olen kuulnud, et Pärnus oli baare üle Eesti kõie rohkem, paljudest keldritest said pubid ja klubid ja kõrtsuurkad. Ei olnud ka vähem lõbumaja ehk bordelle. Eks üht koma teist on jäänud ka kõrvataha. Paljude noorte tüdrukute kadumise taga oligi inimkaubandus. Antud raamat küll ei kõnele otseselt sellest, see on ühe naise lugu, võib ka öelda mitme naise ja mitme armastuse lugu. Lugu sellest, kuidas elus tuleb läbida mitu erinevat etappi ja ilmselt saatusel on siin oma roll, oma suur roll. Kandev roll. Ja jätkuvalt seiklen ma Võrumaal, Vana-Võrumaal, Setomaa piiril, sest see piirkond inspireerib mind erilisel moel, osa minu südamest jäi sinna kunagi reisides. Kisub praegugi. Romaanis on põimunud ka minu tundeid ja tajusid, unistusi ja ebakõlasid, nagu ikka autor ka ennast raamatusse põimib. Aga nümfomaania ja prostitutsioon mind ennast ei puuduta ei kaudselt ega otseselt. Fantaasiat on ka, nagu ikka ilukirjanduslikus teoses. Aga loodan, et selle psühholoogilise raamatu lugemine paneb mõtlema meid kõiki, sest siin on lahatud ka pereväärtusi ja eks oma roll on kaua kestnud okupatsiooniajal, mis reserveeris inimesi nii, et ebakõlad lähedaste vahel olid kerged tekkima. On tegelikult praegugi, sest avatud ühiskonnas kasvanud lapsed ja nende nõuakaajal kasvanud vanemad või vanavanemad tihti ei mõista teineteist. paraku. Aga lugege ise, loodan, et pakun mõtlemisaine(s)t. Head lugemist ja tänud ostmast! Veel saab seda romaani minu käest otse ja pühenduseg ka osta, väga hea jõulukink lugejaile! See on minu 41. raamat. Aitäh toimetamst, kallis Ülle Varik! Aitäh trükkimast Tallinna Raamatutrükikoda! Välja andsin oma kirjastuse Kröömike kaudu. Ja nüüd väike tutvustus ka. Mirje, taevasiniste silmadega, õbluke, blond kolmekümne kolme aastane naine, kelle abielu oli poole aasta eest liiva jooksnud ja argielu rutiiniks muutunud, otsustas aja maha võtta.
Kas Mirje soovib, et ta oleks normaalne naine või läheb lihtsalt hulluks.
Kui võtad ette romaani lugemise, saadki teada, et ... 4. november 2025. Vana-Rääma
esmaspäev, 3. november 2025
Jaansoni rada 758. päev
Täna on selline sahmimist täis päev, kuigi liikumist on siiani kõigest 6,5 km olnud, aga ega ma rohkem täna õue ei lähe ka. Tegelikult on soe, 9 soojakraadi näitab termomeeter Pärnus. Dr. Tulmini juures käisime ka Germoga ära ning alati millegipärast tema juures käies veereb meie vestlus raamatutele :) Lõpuks jõudsin ma Bellissimasse, kus võlur Kätlin mind inimeseks võlus, mul on nüüd nägu peas. Aitäh! Mitu kuud olin juba tuunimata. Aga nüüd on inimese tunne, võin lasta ennast ka ligemalt jäädvustada, aga lähipäevil, täna on kulmud veidikene turses, aga vaid veidikene, mitte palju. Vahepeal oskasin telefoni ka võõrsile unustada, sestap on jäädvustusi mõne kilomeetri võrra vähem. Üldse ma liiga tihti vist klõpsin, poleks vaja, aga olen harjunud. Hommikul veetsime muidugi ka mõningad tunnid ämma seltsis, nagu peaaegu igal hommikul. Mulle meeldib alustada päeva positiivsete inimeste seltsis ja just positiivne ning kullast südamega mu ämm ka on. Aga mis seal ikka enesetunne on hea, ootan nüüd ühte kirja, et üks reklaam üles panna, sest häid asju jagan ma meelsasti. Olge terved ja rõõmsad! 3. november 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 2. november 2025
MUIDUMILJONÄRID - Reet Kudu
Ma ei tea kui palju kirjanik Reet Kudul raamatuid ilmunud on, mina olen neid ennegi lugenud ja loen ilmselt veel, aga antud romaan on arvult üheteistkümnes. Raamat kõneleb ajast, mil väga paljud eestlased jäid koduta, sest nad lihtsalt aeti oma kodudest välja või said neist sundüürnikud, kes lihtsalt pidid oma kodud vabastama, oma kätega loodud kodud, kus igal sendil oli oma lugu rääkida. Eesti vabariik oli alles taasiseseisvunud ja siis hakkas niiöelda eluasemete tagastamine. Ei olnud võõras teema, kus väideti, et eluase kuulub väljamaal elavale omanikule, aga tegelikult asus seal elama Nõukogude Eestis tegutsenud majandi partorg. Just partorgide elule paneb see raamat isegi liiga palju rõhku. Tegelasi on ka liiga palju, kipuvad sassi minema. Kõike on palju. Ka valu, õiglust ja ebaõiglust. Autor on selle traagika nii elusalt kirja pannud, nagu oleks ta ise üks kannatanutest. Aga võibolla oligi, mina seda ju ei tea. Tean vaid, et kirjanik Reet Kudu raamatud on sisukad, valusad ja õiglased. Ta kirjutab väga elulisi raamatuid. Lugege ise, mina panin vaid oma emotsiooni kirja ja loen kindlasti veel tema raamatuid. Ja nüüd väike raamatut tutvustav tekst ka siia juurde. Reet Kudu üheteistkümnes romaan annab läbilõike Eesti elust pärast taasiseseisvumist ning keskendub mitmele teravale päevaprobleemile. Eelkõige kiirustades läbiviidud omandireformile, mille käigus muudeti tuhanded inimesed sundüürnikeks, kes pidid oma kodud loovutama õigusjärgsetele omanikele ja otsima uut elupaika ning tööd võõrsil. Romaani lehekülgedel hargneb lugu Karlist ja Ellest, aga ka Kirlist ja tema tütrest Janest ning endistest pedagoogidest Annest ja Innast, kelle edaspidist elu tumestab ülekohtu vari. Romaani tegevus toimub lisaks Eestile ka mitmel pool Euroopas ning tegelaste galerii on põnevalt eripalgeline. Tublide tööinimeste kõrval kohtab siin ahneid ja moraalituid sahkerdajaid, kellest said ühtäkki uusrikkad – muidumiljonärid. 2. november 2025. Vana-Rääma
laupäev, 1. november 2025
Jaansoni rada 757.päev
Nonii, üle 10 km niikui niuhti kepikõnnitud! Oleks isegi veel pikema tiiru teinud, aga pimeda kätte eriti jääda ei viitsinud. Nii ilus ilm on, 9 kraadi sooja on Pärnus. Ja peale renoveerimist on avatud ka Rääma jalakäijate sild seal endise Suusavabriku taga, seega saab Kesklinna silla juurest takistusteta nüüd jälle Papiniidu sillale. Metsas on veel seeni, aga me korjama ei hakanud. No tammeriisikad on head, aga ma pole veel udulehtrikke ja külmaseeni suutnud armastama hakata, sestap neid ma nagunii ei korja. Aga no keegi mõistuseta inimene on Niidumetsa ära reostanud, see on mööblit täis. Kas mõni teie tuttav lõhkus hiljuti dušinurga välja? Igal juhul vedeleb see metsa all. Ma panen ka fb-sse avalikuks, et saaksite jagada, ehk mõni tunneb oma tuttava endise dušinurga ära. No kohutav elajas ikka! Vabandust, aga no on. See on ikka väga labane ja nõme teguviis, millele ei leia sõnugi. Aga blogin ära ja panen siis avalikuks. Muidu oleme ikka rõõmsad kui saame ennast liigutada. Nii kole ja pime periood on alanud, valgust on vähe, tuleb seda ära kasutada. Mulle meeldib soojus ja valgus, ma pole pimeda ja külma inimene lihtsalt. Aga olge ikka rõõmsad ja liikuge ka! 1. novmber 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

Tellimine:
Kommentaarid (Atom)























































