Jaansoni rada 163. päev +++...

 3,5 päevased arvutivabad päevad said läbi. Eks oli ju põhjust täna selle masina avamiseks sest mu kolme raamatu käsikirjad on kirjastustes ning koostöö toimetajate, kirjastajate, illustraatorite jne...käib ikka läbi netimaailma. Aga laupäeval käisime taas kepikõndimas, nagu eelkõige endale lubasin. Ja üleüldse on viimasel ajal nii palju tegemist et mul pole aegagi arvutit avada. Nagunii Telia nett (kesklinnas) on olematu, levi lihtsalt ei ole. Reedel maksin lausa tund aega makse, kõik uimab.

 Siis tahaks veel rääkida ahistamisest. Kallid inimesed, enne kui te hakkate mu telefoninumbrit jaotama, helistage mulle ja küsige selleks luba. Usun et teile ka ei meeldi kui teie number võõrastele "loovutatakse." Ei ole ju raske helistada ja luba küsida. Olen aastaid vaeveldnud ahistajate küüsis ja no--- see segab elu. Päriselt! Jah, eks ole mul endal ka selles pisut süüd, panin ju oma telefoninumbri pahaaimamatult fabebooki avalikuks, kuid nüüd juba aastaid on see vaid sõpradele nähtav. Ma tahaks oma elu ka. Tahaks privaatsust.
Tahaks hommikul tõustes oma aega, mitte 8 või 9 ajal juba kõnedele vastata. Ja veel tüütum kui laupäeva hommikuti nii vara helsitatakse. Mul on omad protseduurid, olen diabeetik, võtan kindlal kellaajal ravimeid, (ka Germo),söön kindlatel kellaaegadel, teen jalagadele soolavanne jne...ühesõnaga lõunast alles kontakteerun.
 Jah, pean hakkama kasutama vana taktikat- telefon ööseks hääletuks ja levis olen alles lõunast.

 Germo sai vahepeal 27 aastaseks. Juba kolmapäeval tegime Germole grillipäeva aias, neljapäeval käis palju külalisi ja neid tiksub siiani. Alles läks kallis Avekene minema.

 Reedel oli asja perearstile, üsna hommikul juba.

 Laupäeval oli Koonga kooli 100. juubel. Juba mõni aeg enne otsustasin et ma sinna siiski ei lähe. Plaanid muutusid. Nii käisimegi Germoga rajal kepikõndimas, peale mida jätkus Germo sünnipäev aias lõhekala suitsutades. Aga ega ma kõigest ka ei pajata siin avalikus blogis ja üleüldse kirjutan argipäeva tegemistest vähem, ma lihtsalt ei taha oma eraelu väga jagada sest elu on näidanud et näpuga näitajaid ehk silmakirjalikke inimesi on väga palju. Teate ju isegi. Tahaks rohkem privaatsust ja ilmselt hakkan ka harvemini sotsiaalmeedias säutsuma. Facebooki sõbralisti puhastasin ära, suisa ligi 200 inimest kustutasin. Nii oli vaja.

Ahjaa, kepikõndisime 6,3 km seekord.

 Reedel sain Omniva pakiautomaadist üllatuspaki. Aitäh sulle, hea Tiiu! Nppd olen taas 7 tassi võrra rikkam! Seekordsed tassid on pärit Barcelonast, Kreetalt, Türgist, Sankt- Peterburgist, Tel Avivist, Pariisist ja Vilnjusest.

 Ave tõi mu külmkapimagnetitele lisa, seekord Kreekast- Rhodoselt. Aitäh sulle, hea Ave!

 Pühapäeval sõitsime seenele. Surju taga metsas, suunaga Soometsa poole oli täielik tühjus, vaid mõne puraviku ja ühe kukeseene leidsin. Aga Jõulumäe metsad on seeni nii täis et mine või hulluks. Sealt korjasin puravikke, osad neist olid hiigelsuured aga õnneks ussitamata. Siis sain männiriisikaid, männiliimikuid, pilvikuid, võitatikuid ja meeletus koguses kaseriisikaid, mille keetsmisega jõudsin ühele poole alles täna hommikul. Aitäh, kallis Jaanika selle turnee eest!

 Homme on uus päev, uued tegemised ja tööd. Head sullegi!

Fotod:

külmkapimagnet Rhodoselt

Ave hooöib ja hoolitseb, alati! Aitäh! :)

Germo 27!

kõik rajale kepikõndima! :)

1 km läbitud

muska ehitab :)

2 km läbitud

lihtsalt ilus

Germo, sild ja sügiskuld

ettevaatust! silda on väga libe!

3 km läbitud

ainuke puhkepaus lemmikkohas. jõgi on taandunud...

sügis rajal

õige toitumine on ka Germo kehakaalule abiks olnud

lõhe suitsuahjus

viirpuu marjad, mis ravivad südant ja veresooni

VEREV KUKEHARI

seened

õnneks oli ka kilekott kaasas...

kaseriisikad, männiriisikad, männiliimikud, kukeseen, pilvikud

pann sai kuhjaga puravikke täis...

eilne seenesaak. pukavikud on plastkarbis, aga ülejäänud sõime juba ära :)

tassid Tiiu Hermatilt. aitäh!

7. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

JOOSEPI NAISED - Anneli Lamp

 Niikui nihti sai loetud! Liiga ruttu sai läbi, oleksin tahtnud veel lugeda.
Aitäh, hea Anneli, selle mõnusa elamuse eest!

 Anneli Lambi raamatuid olen ennegi lugenud ning nii mõnigi on mu eriliste raamatute riiulisse omale koha leidnud. Loen meelsasti tema loomingut sest A.Lambri  käekiri on mulle kuidagi eriti hingelähedane, kodune ja memmepai soojune, pehme.

 Ma ei oskagi seda raamatut määratleda, õige žanri alla liigitada, otseselt elulooraamatuga ka tegemist ei ole, romaaniga ka mitte. Ma ristin (enda jaoks) selle dokumentaaljutustuseks, sest raamat on kirja pandud dokumentide (kirjade) põhjal ja tegu on tõesti sündinud elulugudega, kus peategelasteks on Joosep ja ta kolm naist. No ja autor on ka oma mõtteid ja mälestusi jäädvustanud.

 Nagu ma ennist mainisin, meeldib mulle Anneli käekiri väga, see viib ajas tagasi - lapsepõlve, kus päike oli kollasem, muru rohelisem...jne...
 Tegelikult on see raamat traagiline, sest üleeelmise sajandi lõpus ja eelmise sajandi algul olid karmid ajad. Siia raamatusse mahub ka sõjaaeg, kus inimesed läksid ja enam tagasi ei tulnudki...Ka minu vanaisa jäi sõjas kaduma, sestap see raamat puudutab mind väga.
 Olen kasvanud külas, seega olen isehakanud linnakas, sestap leidsin siit raamatust palju tuttvaid situatsioone ja tegelasi. Tollel ajal olidki inimesed justtäpselt sellised, kannatasid palju, töötasid palju, ohverdasid palju jne...

 Raamat on hingesulepeaga kirjutatud sest autor Anneli Lambil oli au tunda tegelasi. Mitte küll kõiki aga...No ja raamatu kirjutamiseks on teinud ta ka palju tööd. Mis tööd? Kirjutamine on ju niigi suur töö. Aga loe ise! Mina lugesin ja nautisin.

 Mõnusad puändid jooksevad läbi raamatu ja hästi mõnus on jälgida Lambi hingestatud käekirja. Kui ma hakkan raamatut lugedes kandma tibutagi, on see raamat mulle korda läinud, on nii mulle. See kahtlemata on.

 Aitäh, armas Anneli selle mõnusa elamuse eest!

Kuna tegu on taas pühendusega (väga armsa pühendusega) raamatuga, läheb see nüüd mu eriliste raamatute riiulisse, teiste Anneli Lambi raamatute seltsi.

P.S. Sisukujundus on väga äge, kaaned oleks võinud ka sarnased olla.

Raamatu tutvustus:

Raamat

JOOSEPI NAISED

Autor: ANNELI LAMP

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 84 Google +0  0 Share0

Armastuse nelinurk. Üks mees ja tema kolm naist. Päriselt elanud inimeste lood eelmisest sajandist. Üks enesetapp, üks mõrv ja üks sajandipikkune elu.

ISBN	9789949685097
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	112 lk
Mõõt	174x119x8 (mm)
Kirjastus	HEA TEGU
Lisamise aeg:	06.09.2019		10.99 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 10.44 € Kaupluses: 10.99 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 03.10

2. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 162. päev

 Nonii, oleme taas rajal tagasi! Üle kahe kuu olime eemal, kuid täna tuli hirmus tahtmine rajale minna ja see soov sai ka täidetud. Tegelikult tahtsin juba eile minna aga sajuga eriti ei kipu.

 Läbisime Germoga kokku 7 km. 6 km rajal ja no mingi 1 kilomeetri ilmselt seenemetsas. Ei saa ju rahulikult kepikõndimisele keskenduda kui tead et mitte kaugel rajalt asub seenemets. Pealegi tindikud lausa karjusid ennast korjama. Hiljem korjasime veel tammeriisikaid, haavariisikaid, kukeseeni, pilvikuid, männiliimikuid ja lambatatikuid. Nüüd on need keedetud ja ootavad purki soolamist. Täna on tegemist rohkem kui küll, sest lisaks seentele hakkan veel lasteraamatu käsikirja üle vaatama, toimetaja oli eile õhtul selle kenasti mu meilile saatnud.

 Miks ma nii pikalt rajalt kõrval olin? No ma ei hakka peensusteni seda kõike lahti lahkama aga märgusõnaks on "tervis."

 Aasta algul võtsin maha läinud 30 kg-ist suisa 9,5 kg tagasi, iga nädal tiksus 1 kg või lausa 1,5 kg tagasi, tahtejõudu kepikõndimiseks oli aga jõudu ei olnud. Aga kui sain diabeedi kontrolli alla, muutsin toidusedelit, hakkas kaal taas langema, olen nüüd mai keskpaigast siiani (umbes 4 ja poole  kuuga) 10 kg kaotanud. Aga rajal käisin viimati juuli lõpus. Seega toitumine aitab kõvasti. Nojah, käin igal nädalal ka seenemetsas 1-3 korda. Aga ma ei söö mai kuust saati enam suhkrut, praetud asju, võid,,, ja süsivesikuid ma peale lõunat enam ei tarbi. Päeva jooksul söön vaid 2 viilu seemnesaia, ühe hommikupudru kõrvale ja teise klõunasöögi kõrvale. Igapäevaselt ma enam ei smuutita, smuutitan kahel korral nädalas, lõunasöögi kõrvale magustoiduks. On ju sügis, panen rohkem rõhku tee joomisele ja igapäevaselt joon tassi salveiteed ilma magusaineta ning ingveriga. Lutsutan salvei lehed ka ära, nagu Kotkasulg soovitas. Igal hommikul söön täisteradest kaerahelbeputru, millele raputan tseiloni kaneeli ja panen peotäie erinevaid marju- mustikaid, pohli, kadakamarju, pihlakaid, arooniaid, õuna, vaarikaid jne... Vahel harva, korra või paar kuu jooksul teen ka patupäevi, näiteks söön sealiha, magusat jne...aga harva. Üldiselt söön kindlatel kellaaegadel ja võtan ravimeid ka kindlatel kellaaegadel.

 Ahjaa, Germo on ka tunduvalt väiksemaks jäänud, toitub ju tema ka tervislikult ning suhkrut tarbib vaid hommikukohvi sees ja pudru peal. Kõht on eest kadunud. Ja salveteed joob ka tema, see pidavat isegi epilepsiat kontrolli alla hoidma. 

 Hea on olla, kerge. Rajal oli ka väga kerge astuda. Ja panin selga ühe pluusi, mille kevadel ostsin aga käised olid kitsad, täna enam ei ole, ei ole isegi enam ümber. Seega ajapikku ikka kaovad need kohuatavd käevarred õhemaks. Ja jälle on ilmselt oma osa selles toitumisel.

 Kui taevast just pussnuge tulema ei hakka, plaanin kahel korral nädalas hakata taas kepikõndima. Täna oli ilus ilm aga tagasi tulles oleks telliskivi vaja läinud, kohutav tuul ja raju, peksis lehti vastu nägu ning mu ukseesine on lehti tuugalt täis. Aga mulle tegelt selline raju väga meeldib. Ausalt. Tormine ja tuuline, ka vihmane ilm on minu, kindlasti mitte talveilmad.

 Vot nii siis! Nüüd lähen seeni soolama ja siis hakkab vaimne töö laste luuleraamatu käsikirjaga, mida  toimetab armas Irene Õmblus ja illustratsioonid joonistas taas andekas Jana Valge. Neid olen ma teiega ka fb-s jaganud. Ootan põnevusega selle raamatu sündi!

 Olge terved!

Fotod:

Natuke tume pilt aga juba siit on näha et Germo on tükk maad väiksem

meie üliarmas promenaad :)

1 km läbitud. uus värv, ilus.

2 km läbitud

3 km kepikõnnitud aga pole mingisugust väsimusmärki ka mitte

meeletu lehesadu

 3 km läbitud

esimene peatus 3 km-l, Germo istub

tänane seenesaak potis

1. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

Me olime kui kluugutavad kured

foto: https://menu.err.ee/957273/galerii-kured-ja-luiged-naitavad-poegi

  ME OLIME KUI KLUUGUTAVAD KURED

Vaos päike hõbedase paju taha,
tõi hämaruse kaasa videvik.
Me istusime paju äärde maha,
meid jälgis vaid me kahe silmapilk.

Ses õdakus ei olnud ühtki muret,
ei olnud kurbust, meeletesegadust.
Me olime kui kluugutavad kured,
kui Muusa embaks kirgast Pegasust.

Kuid hommik saabus, vihmane ja vaame,
näis, nutab taevas, hajunud on õnn.
Sa olid justkui ära, kalk ja kaame,
kui pahandusi teinud poisipõnn.

Jah, mõnikord on nii et päevad pole
kõik ühtemoodi õnnepisarais.
Ka siis kui laskud palves kummargile,
ei tarvitse sa näha Jumalaid!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Iga kord ...

foto laenatud siit: http://nagi.ee/photos/Hellake/15146293

       IGA KORD ...

iga kord
kui ma sulle mõtlen
sa tuled
ja kustutad tule

ma ei näe enam midagi
ma ei näe enam kedagi
ma ei näe ka oma mõtteid
mis enne sinu tulekut olid ehtsad
nii paganama ehtsad
lausa käega katsutavad

iga kord
kui ma sulle ei mõtle
sa lähed
ja jätad tuled lõõmama
nii valusad tuled
et need lausa kõrvetavad

ma ei saa enam vaadata
ma ei saa enam näha
sest ma põlen
nagu põrgutuli
katlas

palun jää(d)!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Oktoobrikuu numbrid on ilmunud!

 Oktoobrikuu numbrid potsatasid täna mu postkasti, seega peaks need ka kohe poodidesse jõudma või on juba jõudnud. Tegu on siis ikka endiselt ajakirjadega "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused," mille kaasautor ma endiselt olen.

 "Müstilistes lugudes" on sellel korral avaldatud mu 3 lühijuttu/novelli:

"Roheliste silmadega mees"
"Seitse pohla"
"Kõik on ajudes kinni"

 Nagu ikka, kirjutan ma sellesse ajakirja müstiliste sugemetega ja, võib ka öelda, õpetlikke jutukesi, nagu ajakirigi on. Nii näiteks kõneleb jutuke "Kõik on ajudes kinni" mehest, kes mitte ei taha uskuda müstilistesse juhtumistesse, kuni kõik temas muutub ja ta saab abi.
  Jah, eks ma isegi tegelen aeg-ajalt müstiliste asjadega, näiteks hetkel on käsil oma mööbli energeetiline puhastamine ja laadimine kõiksuse püramiidi abil. (lisan siia ka püramiidist foto)

 "Saatus & Saladustes" on sellel kuul avaldatud mu lühijutuke "Magaks nagu tühja, haisva taara kasisu," mis on väga eluline ja kõneleb ühest joodiknaisest, kes abiellub karsklasest mehega. Mis saab edasi, sellest loe juba ajakirjas.

 Lisaks lühijutule saatsin selle kuu numbrisse Maria Heina luule, kuhu on kahjuks jäetud autori nimi lisamata. Vabandan toimetuse nimel ning loodan, et järgmisesse numbrisse pannakse ka "selgitus."

 Kui ka sina arvad et sinust saaks põneva loo nendesse ajakirjadesse siis minu postkast on avaltud!
Kui ka sina arvad et sinu luule võiks ajakirjas "Saatus & Saladused" ilmuda siis võta minuga ühendust juba täna! Aitäh!

Fotod:

"Roheliste...." vol 1

"Roheliste..." vol 2

"Seitse pohla" vol 1

"Seitse pohla" vol 2

"Kõik on..." vol 1

"Kõik on..." vol 2

"Magaks nagu..." vol 1

"Magaks nagu..." vol 2

Maria Heina luule ajakirjas "Saatus & Saladused"

kõiksuse püramid millega lean ja puhastan esemeid

30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

ÄIATAR - Rein Põder

 Rein Põdra raamatuid olen ennegi lugenud ja loen kindlasti veel, sest mulle tohutult meeldib selle kirjaniku käekiri! Just panin öökapilt riiulisse R.Põdra raamatu "Äiatar," mis on küll kirjas romaanina aga tegelikult koosneb raamat neljast novellist, pigem on tegu romaaniga novellides aga see selleks, täiesti loetav raamat on see niikuinii!

 Ma väga austan ja kummardan autoreid, kes oskavad ja jutustavad vanas keeles, kellel on väga rikas keelekasutus ja sõnavara. Reinul on, leidsin palju äratundmisrõõmu, keelekasutust, mida pruugivad või pruukisid vanad inimesed ja mis on tõsiselt kodusoe ja haarav, põnev ja mänguline. Muinasjutulinegi.

 Antud raamatus kõneleb iga novell erinevatest tegelastest, kes elasid umbes sajandijagu aega tagasi. Ohh, ma tahtnuks ka selles ajas elada! Päriselt!

 Raamatu esimese novelli NEITSI tegelaseks on üks neitsi, kes kaotab mälu ja eksib teelt. Ma oleks pidanud iga järgneva novelli lugedes seda kohe blogima, oleks emotsioon ehedam olnud. No igal juhul mina nautisin igat rida sellest raamatust ja juba kibelen järgmist Põdra teost lugema. Olgugi et elu sellel ajal oli väga karm, inimesed seisid silmitsi kohutavate katsumustega ning naisi kohutavalt vägistati.

 Mis või kes on Äiatar? Müstika ja mütoloogia huvilisena pole see "sõna" mulle üldsegi võõras aga olgu õeldud et tegu on eesti mütoloogiast pärit tegelasega, kurivaimuga või arbujaga, võtke kuidas teile sobib. Väga, väga põnev novell on see ARBUJA!

Kolmas novell on väga karm aga mänguline ja eluline. Eks tänapäevalgi tegutseb vanema ameti esindajaid. Aga igal ajastul omad komber ja reeglid, nii ka novellis HOOR. Oehh, karm värk!

 Viimane novell ÜKSIK paneb punkti sellele raamatule. Alles siis saab lugeja teada mis on ühist nendel novellidel, mis üheskoos novellromaani moodustavad.
 On väga karm aeg, sõda ketab, pommitamine käib. Noor naine, kes valdab mitut keelt, põgeneb maalt koos mõningate meestega, oober kutsus ta Baierisse elama, sest elu kodumaal oli juba võimatu. Baierisse jõuab peategelane Melly aga alles siis läheb õige põrgu lahti sest sõda jõuab ka sinna...Rohkem ma ei reeda, soovitan siiralt seda raamatut lugeda!

Rein Põder (7. juuli 1943 Mõniste vald – 23. oktoober 2018^[1]) oli eesti kirjanik ja kirjastustöötaja.
Ta õppis aastani 1953 Krabi koolis, lõpetas aastal 1957 Saru 7-klassilise kooli ja aastal 1961 Varstu Keskkooli. Aastal 1961 astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, mille bioloogia-geograafiateaduskonna lõpetas aastal 1969 geograaf-hüdroloogi kutsega. Üliõpilasena võttis ta osa kolmest rahvusvahelisest mereekspeditsioonist, ta on käinud ka hiljem kaugmatkadel.
Ta töötas aastatel 1969–1971 Eesti Looduskaitse Seltsis instruktorina.

Rein Põder. foto pärineb netiavarustest ja alumine tekst Vikipeediast

1970. aastad

• Lippmaa – isa ja poeg. (koos Linda Järvega). 1977. Horisont nr 8/1977. Lk 13-15

1980. aastad

• Kingitus. Jutud. 1981.
• Kahekesi maailmas. Lühiproosat. 1982.
• Kuldvits. Lühijutte. 1982.
• Hilised astrid. Romaan. 1984.
• Kivide aed. Etüüde, refleksioone, esseid, novelle. 1986.
• Kõige pikem suvi. Jutustused. 1986.
• Pardiajaja. Ballaadromaan. 1988.
• Põlev ratas. Kaksteist kuud. Novellid. 1988.
• Salaarmastus. Proosat 1985–1988. 1990.

1990. aastad

• Jahedad varjud. Romaan. 1992.
• Külmnäpp. Romaan. 1993.
• Imelik vang. Romaan. 1995.
• Armastuse hääl. Proosakogumik. 1996.
• Äiatar. Romaan. 1998.

2000–2008

• Hula. Romaan. 2000.
• Hiliskevad. Pihtimusromaan. 2002.
• Teadmatus. Romaan. kolm novelli. 2004.
• Mineviku saar. Novell. 2004.
• Beerserk. Novell. 2004.
• Lumelauad. Novell. 2004.
• Eike. Romaan. 2006.
• Merikarp. 2007.
• Juba olnud. Romaan. 2008.

2010–2015

• Unustatud. Teekonnaromaan. 2010.
• Kauge. Romaan. 2011.
• Laev. Romaan. 2012.
• Voor. Romaan. 2013.
• Kuningapuu. Seitse novelli. Näidend. 2014.
• Liesel. Ühe parunessi kadunud maailm. 2015
• Suur retk. Romaan Richard Maacki jälgedes. 2015.
• Tagasivaatepeeglis. Isiklikku. 2016
• Savimäe. Romaan ootamatust pärandist. 2017
• Kivitok. Ühe põgeneja lugu. Romaan. 2017.
• Maailm on imeline. Straboni mälestused. 2018.

Äiatar

Romaan

Rein Põder

1998

252 lk

Äiatar on minevikulise tagapõhjaga romaan, mille peategelasteks on neli naist - muinasaja neitsi, keskaegne nõid, XVII sajandi avalik naine ja viimases sõjas üksijäänu. 

29. september. 2019.a.

Vana-Rääma