VABA TÕUS - Kadri Kõusaar

Vastu tänast sai loetud Kadri Kõusaare romaan "Vaba tõus," mille autor 23 aastasena kirjutas. Väga sujuv ja tark kirjakeel ja millised teadmised ja kogemused juba nii noorel naisel. Kahtlemata on Kadri Kõusaar omanäoline autor, tuntav nii kirjapildi, kui reaalelus. Mina lugesin seda teost haaravalt, nagu on see ka kirja pandud. Pisut poeetiliselt suisa. Huvitav on olnud lugeda läbi Kadri Kõusaare kolme romaani noore naise kujunemist. Kahtlemata on tema teostes sarnaseid jooni, nagu enamvähem kõigi autorite puhul. Peategelas(t)eks on noor naine ja alfa-tüüpi mehed. Ka selles teoses, millest osa on mõnes mõttes fiktsioon. Jah, ma saan aru, et enamus ilukirjanduslikke teoseod on fiktsioon, aga ma pidasin siin silmas seda sõna natuke sügavamas tähenduses. Teemaks surm. Tegelikut raamatu viimane veerand pöörab ulmeliseks ehk siis süžee hüppab justkui teise žanrisse, aga üsna pea saab selgust miks see selliseks läheb, mis tegelikult toimub. Põnev kulgemine ja julgemine igal juhul. Nautisin selle raamatu lugemist, nagu ka Kadri eelnevate romaanide "Alfa" ja "Ego" lugemist. Aitäh, et kirjutad! Lugemata on Kadri raamatutest üksnes veel "Kirjavahetus 2007-2021," aga küll ma ka selline jõuan. Ootan järgmist teost, Kadri! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia juurde. "Vaba tõus" on Kadri Kõusaare teine raamat, keskendudes peamiselt hea elu ja hea surma filosoofilisele teemale. "Vabas tõusus" on sõna otseses mõttes kõik võimalik neile, kes seda väärivad. Peategelase diagnoosiks võiks olla depressiivne selgeolek: pärast elukaaslase enesetappu ei suuda ta enam elu nautida, ta on absoluutne võõras ja kardab metsikult, isegi haiglaselt surma. Talle tundub, et surra suudavad vaid ülimad, et ta ei saa suremisega hakkama. Või siiski? Autor ise nimetab seda hoiatusromaaniks, mis mitte ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega ausat, kuid meeletut mängu. "Vaba tõusu" kirjanduslikud lätted on Michel Houellebecq, Camus "Võõras", Fernando Pessoa ja Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed". Kadri Kõusaar (23) hakkas ajakirjanduses artikleid avaldama juba 13-aastaselt. 2001. aastal ilmus tema omapärase keelekasutusega debüütromaan "Ego", mis räägib noore tüdruku eneseotsingutest ja kirglikust suhtest endast poole vanema psühhoterroristist advokaadiga.

Jaansoni rada 697. päev

Tänase raja pikkuseks tuli 8,5 km. Sellel korral me ei läinud randa uuesti shokki saama, lisaks algab peagi Pärnus Beach Grind 2025 ja ranna piirkonnas on juba meeletu rahvamass ning seatakse piire. Ja nii me seenemetsa sattusime. Viisin kukeseened sõbrannale. Ise ihkan väga riisikalisi või puravikke, aga neid veel ei ole. Vennale ka täna rääkisin, et metsad on kukeseeni täis, mina ju olen see hull korjaja. Seenel käimine on minu jaoks mõnus teraapia. Küll tulevad ka head seened. Lisaks käisime õhtul veel maasikaid korjamas, aga maasikate aeg hakkab kahjuks juba läbi saama. Kasvuhoonest sain esimese tomati ka, jeee! Mõnusalt väsitav päev on olnud, nüüd veel masin peseb ja varsti saan raamatuga voodisse. Paarkümmend lehekülge on veel lugeda ja järgmine raamat saab loetud. Eks ma homme blogin. Maasikatega tegelen homme, vaatan kas keedan Germole moosiks või panen taas sügavkülma. Ilmselt keedan moosiks, sest sügavkülm pole kahjuks kummist. Aga mul ei ole kodus hetkel suhkrut, sest me ei tarbi seda, kuid moosi sisse on vaja panna. Homme ostan. Olengi sellel aastal sisse teinud üksnes terve portsu rabarberimoosi poiste tarvis, aga Geio ütles, et tal on Tallinnas eelmisigi järgi. Kuid tagavara on hea, poest ma kalli hinna eest ei osta ja poemoosid on jubeda maitsega. Mina küll moosi enam aastaid ei söö, aga soovin, et mu kallis pere sööks ka kvaliteetset moosi, säilitusainevaba. Kui mul õnnestub pildid arvutisse saada (hetkel on lausa võimatu, no ei lase ühegi juhtmega) siis saavad ka tänased jäädvustused blogisse ja on paras aeg päevale suur ja mõnus punkt viirutada. Olge terved! 9. juuli 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 696. päev

Miks on see pilt täna mu blogipostituse esipilt? Aga sellepärast, et te teaksite silmad ja kõrvad lahti hoida, keegi on mind rannast pihta pannud. Iga vihje on oodatud. Ma ei tea isegi mis ajavahemikus see sealt minema viidud on, sest me polnud sinna laudteele saanud mitu nädalat, terviserikked ja tuulised ilmad on takistuseks olnud. Ausalt öeldes, ega ükski normaalne inimene lambist sellist trikki ei teeks ja ma ei tea ka, et mul mingeid haigeid fänne oleks, aga laudteel kahjuks mu tahvlit enam ei ole, mis pidi seal olema oktoobri lõpuni, siis pidin ta koju tooma. Kepikõndisime täna ligi 10 km. Käisin ka ühte teist tahvlit vaatamas, mis mulle kõige lähemal on või oli, aga David Samoilov on Toominga tänaval täiesti olemas. Kui te kuulete midagi või näete seda tahvlit kusagil kellegi juures, andke teada. Seda on ainult üks eksemplar, seega te saate vihjeid anda selle ühe ja ainukese õige kohta. Tundub, et kruvid on välja keeratud ja lihtsalt kaasa veetud. Ohjh, kahju ... Kes mulle infot jagab, jääb privaatseks, talle kingin oma uuema raamatu. Tahaks seda tahvlit tagasi, see ei kuulu sulle, varas! Polegi pikemalt isu kirjutada, hämming ... Aga fotod kõnelevad ise. Hommik oli kena, pärastlõuna kalli Ave juures ka. Ja jäädvustan siia oma selle aasta 9. lotovõidu ka. 8. juuli 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 695. päev

Einoh, viimane aeg on vist uuesti silmaarsti juurde minna. Jah, kena 6 km pikkune rada tuli aga plaanis oli mitu eesmärki ühes. Jah, kepikõnnitud sai, raamatud postimajja sai ka viidud ja siis suundusime teise linnaossa, et üks raamat veel adressaadini viia, aga ... ma olin telefoninumbri valesti üles kirjutanud ja korduval helistamisel vastati, et number ei ole kasutusel. Aamen! Nojah, mis seal ikka. Ma ju telefoniga netis ka ei käi, aga vähemalt ennast sai taas liigutatud ning Pärnus on soe, termomeeter kesklinna silla juures näitab 21 soojakraadi, ehk on homme juba veel soojem. Lootust on. Üle Rääma silla ei tulnudki, sest minnes oli mul vaja ju postimajast läbi käia, et seljakotid kergemad oleks ning tagasi tulles meenus, et raamaturaha on vaja kirjastuse arvele panna, aga pangaautomaat, kus kohast panna saan, asub PK-s. Teate, ma isegi higistasin, uskumatu, set siiani olen kogu suve ainult külmetanud. No mitmed kilod on ka tagasi tulnud, vast see ka ajab higistama aga samas on õhk selline, nagu hakkaks müristama ja välgutama. Mine tea. Aga teie, kellele ma täna raamatud posti panin, vaadake siia juba alates homsest oma postkasti, kellel tuleb raamat otse sinna, kellel tuleb lähimasse postimajja järgi minna. Ja täna olid saatekulud taas suuremad, nagu kõik kallineb ... See raamat, mis veel otse postkasti mahub, selle saatekulu ei ole enam 4 vaid on 4 eurot ja 10 senti. Paksemate raamatute saatmine on ka kallim. Aga ilusat päeva jätku ja liikuge ka! 7. juuli 2025. Vana-Rääma