pühapäev, 23. märts 2025

OODATUD LAPS - Marje Ernits

Katsu sa magama jääda, kui su teele astub Eesti Miss Marple ehk Ira Tever! Jah katsu sa magama jääda, kui su kätte juhtub krimka, mille lugemise tarvis sul lihtsalt ei ole aega magada :) Marje Ernits on Eesti Ahatha Christie või Barbara Cartland. No on.Ja Cartlandi puhul ma ei vihja krimkadele, tema ei olnud krimikirjanik. Muide, neid krimkasid on tal mitu: Marje Ernitsa populaarsete inspektor Ira Teveri lugude sarjas on varem ilmunud viis raamatut: „Tapjakaev“ (2018), „Jänesehaak“ (2017), „Kaks lasku (2016), „Mees puukastis“ (2015) ja „Tüdruk mäelt“ (2014). Nagu ma juba mainisin, et ma ei jäänud enne magama kui raamat loetud sai, nii ongi. Tegelikult on tegu võika looga, psühholoogilise, seega ma ei tea kas see kõigile lugemiseks üldse sobib. Mind küll sellised lood haaravad, panevad mõtlema ja tegelikult ka imestama. Jah, pealkiri vihjab oodatud lapsele, aga kes või mis selle asja taga tegelikult peitub, sellest saad ise lugeda. Uhh! Nagu heas krimkas ikka hakkad sa kahtlustama kõiki, nii ka siin. Ja mõnikord võib mõrvariks osutuda kõige süütumana näiv tegelane. Ma olen ise mitmeid kordi peas krimkat kirjutanud, aga no ei ole tulnud, sest halba krimkat oleks piinlik kirjutada ja head oskavad vähesed. Algupäraseid ja kriminaalsete sugemetega teoseid on Eestis mitu, aga hea krimkat ... tjah...Suur austus minu poolt kolleeg Marje Ernitsale ja tänud, et kirjutad! Ja nüüd ka raamatu tutvustus. Politseiuurija Ira Teveri kuues juhtum menuautor Marje Ernitsalt. Loo sündmustik areneb väikeses maakonnalinnas, kus inspektor Ira Tever juba aastaid töötab. Tal tuleb koos jaoskonna uue ülemaga lahendada oma kodutrepist alla tõugatud naise surmajuhtum. Vägivallatunnused laibal viitavad nii mõnelegi lähikondsele, kuid faktiliselt pole kedagi süüdistada. Ainsad tunnistajad, kes võiksid juhtumi kohta midagi täpsemalt teada, on lapsed: naise väike poeg ja kõrvalmajas elav teismeline tüdruk, kes laiba leidis. Naabrid pole aga midagi näinud ega kuulnud, vaikivad või siis esitavad juhtunust oma versioone, mis osutuvad ebatõesteks. Nii jääb Irale mulje, nagu oleks noor naine ise teinud kõik selleks, et märkamatuks jääda ning seda ka oma elu viimasel hetkel.

laupäev, 22. märts 2025

Kallike sai aasta vanemaks

Mõnikord polegi sõnu vaja, kui su kõrval on kallis inimene. Kui me tutvusime, olime noored :D No oleme praegu ka, aga siis oli karma-aasta ehk 33! Teadagi millele või kellele antud vanus vihjab. Jätkuvat õnne, mu kallis Urmas! 53 on juba vanus! Armastan! 22. märts 2025. Vana-Rääma

HÕBETÄHEGA TAIGAS - Herta Laipaik

Loetud sai järjekordne Herta Laipaiga raamat, mis kannab pealkirja "Hõbetähega taigas." Olen seda ennegi lugenud, aga viimasest lugemisest on mitukümmend aastat möödas ja nüüd tundus kõik teistmoodi. Lapsena lugesin seda raamatut. Mind nii huvitas elu Siberis, taigas ja tundras, sest sellest maast räägiti tollal palju. Lisaks teenis mu kõige vanem vend Venemaal, jäi Doni äärde, Rostovisse lausa üleaja teenijaks. Mäletan selgelt selle raamatu lugemist, samal ajal oli vaja koolis "Vares" läbi lugeda, mis paraku mulle üldse pinget ei pakkunud, nagu ei pakkunud seda ka tolleaegne kohustuslik kirjandus, kui jätta välja sealt Honoré de Balzac "Isa Goriot," see mulle meeldis ja selle lugesin läbi Tartus keskkooli 9. klassis õppides. Toona oli põhikool ju kaheksaklassiline. Antud raamat kõneleb elust taigas ja tundras, suure Venemaa avarustes, kus oli päris raske ellu jääda, kus tegutsesid "libašamaanid" ja teised rõlged ja kurjad tegelased, kelle tegevusalaks oli küttimine, tapmine ja must maagia. Juhtumisi sattus sinna ka üks Eesti perekond, mille tütar Karin hakkas seda maad ja sealseid inimesi ning loomi armastama. Lisaks tuli välja, et seal elab ka kunagine eestlane - Hummuli Märt, kes on saatuse sunnil sinna jõudnud ning jäänudki. Tema tunneb elu taigas ja tundras, nii võtab ka enda juhatada ekspeditsiooni. Aga lugege ise, ma pikemalt ei peatuks, aga lugeda soovitan. Herta Laipaik on üldse üks eriliselt fenomenaalne kirjanik, kelle teosed elavad ka postuumselt edasi. Ta kirjutab ikka väga hästi! Muide, see raamat on minust ka vanem, välja antud aastal 1958. Seega üks vanemaid raamatuid minu riiulis. 22. märts 2025. Vana-Rääma

reede, 21. märts 2025

Jaansoni rada 645. päev

7 km kepikõndisime täna. Muul on kenasti alles, aga selle ümbrus on lauajuppe, langenud puid ja euroaluseid täis. Veidikene liikusime ka sellel, aga kaugele ei läinud, Germo ei tahtnud. Aga taevas on mõnusalt roosa. Õrnroosa. Ilus õrn loojang. Luuleline. Luulepäevale kohane. Aga külm on. Rajale minnes oli ainult 3 soojakraadi ja naastes juba vaid 2. Tuleb vist öökülm. Kodu on vähemalt köetud ja soe. Eile me ei käinudki rajal, mul oli päeval üks tööots ja no ei taha üldse külmaga minna, kuidagi eriliset külm tuul on sellel kevadel. Homme meil ei õnnestu minna ja pühapäeval on saunapäev, nagu ikka. Esmaspäeval vast õnnestub, no ma ei suuda üle paari päeva ennast liigutamata olla. Miinimum 5 km pean saama päeva jooksul ennast aktiivselt liigutada. Liikuge teie ja ka olge terved ning õnnelikud! 21. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 19. märts 2025

Jaansoni rada 644. päev

Täna tegime 7 km ringi. Ilmasooja kohaselt oli algselt plaan teha terve Jaansoni ring, aga no õues on kohutavalt külm, väga-väga külm tuul on Pärnus, ma lausa lõdisesin, kuigi näitas 9 soojakraadi. Liigutades ka ei saanud sooja. Raamatud läksid ka teele. Algul käisime Härmani ja tagasi, siis suundusime kesklinna ja olime juba poolel sealpoolsel Jaansoni rajal kui hakkas jube külm, Jõe 2. juurest pöörasime tagasi Väike-Jõe tänavale ning tulime portakate tagant koju. Kohe lähen teen tuled alla, eile ei kütnud, aga hetkel on tuba liiga külm, vaid 20,5 soojakraadi on sees. Panin paksu pusa selga ja lähen kohe toimetama. Õhul on siis heas soojas toas teadet bingoga võidetud summast kuulda ja rõõmustada :) Võtaks seekord selle peavõidu ära. Olge teie ka ikka rõõmsad! 19. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 18. märts 2025

Jaansoni rada 643. päev

Tänane rada tuli 6,5 km pikkune. Algatuseks läksime kesklinna, sest vaja oli Germo ravimid Linnaapteegist välja tuua. Supeluse tänav võtab ka juba ilmet. Sealt liikusime otse randa. Mõnus, laine laksus kaldal. Kahe kuu pärast saab ehk merre. Päikeseloojang oli ka kena, aga siis olime juba otsapidi kodurajoonis tagasi, ehk kesklinna sillal. Mõnus oli ennast liigutada pärast patustamist, ehk siis pärast Urmase sünnipäevatordi söömist. Hea tort oli, soolakristallidega, aga kahjuks ma ei jäädvustanud. Pole nii head torti saanudki. Mulle üldse sobib kui mahusa sees on soolakristallid, seega on mu lemmikomm Werthers Original. Lutsukas. Kuidagi nii on juhtunud, et mu ühel kallimal inimesel ja vanaemal on ühel kuupäeval sünnipäev, 18. märtsil, vanaemal on 119. sünniaastapäev ja Urmasel 53. sünnipäev. Sooja näitas nüüd siin kesklinna sillal vaid 5, aga täna on tuulevaiksem kui eile ja päris mõnus oli. Liikuge teie ka ja olge terved! 18. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">