reede, 8. märts 2019

Naistepäev + uus tass!


 Aitäh teile Ave, Ave, Eve, Urmas ja Helve!

 Üldiselt kavatsen ma täna Eurojackpoti peavõidu võita, teie ei pea mängima!

Armas Ave Mürel tõi mulle täna uue tassi, pärit Tenerifelt. Olgugi, et mul üks Tenerife tass oli juba olemas, aga sellist ei olnud. Selline mõnus, poolik, nagu üks mu külmkapimagnet. Kollektsioon üha suureneb, varsti vist ajab elamisest välja, aga ma niiiiiiiiiii armastan neid tasse ja pean mingi konksusüsteemi endale saama, sest sektsiooni peal nad koguvad tolmu, tüütu on neid sealt pidevalt tõsta ja puhastada. Tolm koguneb eriti tasside sisse. Samas konksude otsas koguneb ka, aga siis saakin sektsiooni pealse vabaks. Tegelikult asetasin need sinna aasta eest, kui Urmas Luik tuli Naistelehe tarvis fotosessiooni tegema.

 Hästi armas üllatus ka sinult, hea Helve! Aitäh! Tead, ma ausõna ei kogu delfiine, aga ometi on neid mul juba 6. Delfiinimagneti ja pastaka tõi ilmselt ka Ave mulle, teine Ave (Nõmmik). Samas ma kunagi hirmsasti tahtsin neid koguma hakata, esiteks delfiinid mulle väga meeldivad, juba lapsest saati meeldivad ning millalgi rippus mu laes delfiinidega tuulekell ja toonases vannitoas delfiinidega vannikardin. Iga asi jõuab inimeseni siis kui selleks on õige aeg, ju siis ongi delfiinid minu poole teel. Väga armsad ja targad veeloomad.

süda
tass Tenerifelt
peavõidu pilet :)
süda

  Armas Naistepäev ongi õhtusse jõudnud. Vaatasime siin dvd-d ja nii ta kulges, vaikselt, rahulikult. Isegi lugedes, sest ma olen ju hirmus raamatukoi. Kui juhtub veel väga põnev raamat olema, loen ma seda ka näiteks süüa tehes. Hetkel ongi selline raamat käsil ning mul on tunne, et tuleb unetu öö.

 Täna meenutan ka oma varalahkunud sõbrannat Maire Haasa, kellel on 63. sünniaastapäev. Küünal põleb. 23.03. saab juba 9 aastat Maire lahkumisest. Paljud teavad teda luuletajanimega Tulilill.

Maire "Tulilill" Haas


Olge armastatud!


8. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

HINGEDEPÄEV - Heldur Lääne


 Öösel sain loetud Heldur Lääne romaani "Hingedepäev."

 Helduriga kohtusime ja tutvusime aastaid tagasi, kui armas Imbi Paju kutsus mind Võtikvere raamatukülla "Segaverelist" esitlema. Mina võtsin kaasa poetess Maarika Siimu ning seal tutvusin veel mõne kirjanikuga, näiteks Soome-Rootsi kirjaniku Emma Jusliniga. Ma müüsin seal ka oma raamatuid, aga päev kujunes vihmaseks ning hea Heldur lubas meid oma telgi alla varju. Seal me raamatuid vahetasimegi. Oli üks imearmas päev.

 "Hingedepäev" mind väga ei kõnetanud, liiga laialivalguv, liiga palju kirjeldusi ning kogu süžee venib. Vahepeal juba jõudsin ära unustada kes räägib ja millest räägib ning mis üldse teemaks oli. Samas sõnum on raamatus sees- oma lähedasi ei tohiks unustada ja sõjakirves tuleb maha matta!
 Kogu aeg ootasin, et midagi toimuks, aga teema kaldus n.ö. vinklist välja ja ma ei jaksanud vahepeal ära oodata, et kuhu süžee jõuab. Sestap võttis lugemine aega, ei paelunud lihtsalt. Kuigi lõpuosa muutus haaravamaks ja siis ma juba nautisin. Aga vead häirisid. Raamatutes ikka tuleb vigu ette, aga kui neid on liiga palju, jäävad segama. Ja toimetajakätt vajanuks see teos väga. Jah, ma tean, et head toimetajat on raske leida ja toimetmine on kulukas. Ma ise maksin möödunud aastal toimetajatele kaugel üle 1000 euro, pluss veel illstraatoritele ka, aga...raamat peab olema toimetatud, muidu on asjal kibe mekk man.

 Aga hea on teada, et Heldur kirjutab ka proosat ning üks ta raamat on veel ootamas mu öökapil. See raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, sest see on pühendusega. Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

HINGEDEPÄEV

 41 Google +0  0 Share0
Edukas ettevõtja on unenäolises minevikumälestuses kui tema tootmisüksuses otsitakse süüdlast vargustele mis rikuvad toodangut ja seadmeid.
ISBN 9789949819409
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 141 lk
Mõõt 210x148x10 (mm)
Lisamise aeg: 11.09.2017  Toode pole saadaval



8. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 7. märts 2019

Jaansoni rada 135.päev


 No ei jõua kevadet ära oodata!
Juba pikemat aega tunnen ma ennast füüsiliselt halvasti, olen kuidagi jõuetu ja loid. Jah, kevadel kiputakse selles süüdistama kevadväsimust, aga ma arvan, et mu organism on koormatud nendest mõnest kilost, mis vähese liikumise tõttu tagasi on tulnud, see kõik rõhub ja koormab tervist, igas mõttes.

 Täna läbisime Germoga 6 km. No selline hoog oli sees, et mitte ei tahtnud algatuseks 4 km-ga leppida. Eelmise kuu 15. kuupäeval läbisime 4 km.
 Enesetunne on hea ja selline mõnus olemine on, väsimust polegi. Pigem värske tunne on. Aga hõisata ei tohi. Viskasin higised riided seljast sest kepikõndimine võttis higi korralikult lahti, see on ju palju suurem koormus, kui lihtsalt kõndimine, lisaks on talvevammus seljas, seega veel suurem koormus, kuigi mu rajamantel on kerge ja õhem. No ma nii loodan, et vähemalt 1kg sulas raja sisse, kergem on olla :)

 Talvel on selles mõttes hea rajatada, et rahvast on vähem, ei ole häirivaid jalgrattureid ega rulatajaid. Vaid mõni ükski inimene tuli vastu, üks memm söötis linde ja mõned kalamehetelgid olid jääl, hullukesed, kesklinna silla juurest on kohati jää juba sulanud, või siis imeõhuke. Aga kirg on kirg, olgu see siis ka kalamehe kirg. Eluga riskime me kõik.

 Rada on suhteliselt jäävaba, vaid mõned üksikus kohas oli jääd, metstukas näiteks. Aga libedust ka rajal ei ole, eks me püüame vähemalt paar korda nädalas nüüd ennast liigutama hakata, kui ilm just väga talviseks ei pööra.

 Liigu sinagi!

Fotod:
südantsoojendav pilt- memmeke ja linnud
rada
kalamehed jääl
1 km läbitud...
2 km läbitud...
Germo
3 km läbitud...
Pärnu jõgi


7. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 6. märts 2019

Uus tass Isrealist


 Armas kooliõde Kadri käis Lähis-Idas, Isrealis reisil ning tõi mulle sealt uue tassi ning ka Jeru(u)salem(m)a logoga külmkapimagneti. Põnev, et viimasel ajal Lähis-Idas reisitakse! Aitäh, Kadri!

 Ega ma andekat Kadrit ei saanud ju pillipiinamiseta minema lasta, nii ta meie pianiinot veidi tuulutaski. No mulle on juba kooliajast mällu salvestunud, et Kadri on musikaalne, juba siis ta õppis muusikakoolis ning kunagi käis ka ühes laulusaates. Aga ikkagi pole ma veel leidnud endale klaveriõpetajat, sest kõik mu tuttavad mängivad enamjaolt kuulmise järgi. Eks ma klimberdan veidi ise ka vahel, kui tunne tuleb, ka kuulmise järgi, aga see pole see. Kuid ma ei jäta jonni, iga asi omal ajal.

Fotokesi ka veidi:
läheb mänguks :)

Kadri tuulutab meie pianiinot


Siit saate vaadata ja kuulata"Kaks takti ette" saadet ja Kadri Killingut (üsna alguses, esimene laulja) KUULA SIIT!


6. märts. 2019.a.
Vana-Rääma


Kadri musitseerib


HÄRRA SUURVAIM - Mati Soonik


 Nonii, selleks korraks on öökapp Mati Sooniku raamatutest lage, just lõpetasin ta jutustuse "Härra Suurvaim" lugemise.

 See osutus kõige paremaks raamatuks, mida tema loomingust lugenud olen.

 Tegevus toimub küll hästi ammusel ajal, 1946. aastal, mil Stalin oli kommunistidel Jumala seisusesse tõstetud, aga lugeda oli põnev, ajad olidki sellised, olen palju sellest lugenud ja kuulnud ka, sest mu oma ema on 1935. aastal sündinud.

 Jah, kunagi olid ka tõesti sellised ajad, et tänu tutvusele said leti alt kaupa ja lihakast või kalakast tooteid, visatigi üle aia, riisuti riiki, et ennast elus hoida. Sellest kirjutab põgusalt ka Soonik oma selles raamatus. Elati ju väga vaeselt. Mäletan isegi kuidas üks tuttav viis tutvuse kaudu kalameestele ja lihakombinaadi töötajatele õlut, sai vastu nii liha kui kala...jne. Ja ka seda kuidas mu ema oli koperatiivli liige ning sai leti alt paremat kaupa.

 Ühesõnaga see Mati Sooniku raamat mulle täitsa meeldis. Selliseid loeks veelgi. Aga ma rohkem ei taha blogida ka, soovitan teil endil lugeda!

 Rahva Raamatu lehelt:

HÄRRA SUURVAIM

Autor: MATI SOONIK
 1 Google +0  0 Share0
On aasta 1946. Härra Suurvaim prassib viiendal pulmaaastapäeval kogu oma raha läbi. Sel ajal on ta õnnistatud olekus abikaasa pojaga oma lesestunud emale öösel seltsiks.
Järgmisel hommikul tutvustab härra Suurvaim koju tulnud naisukesele suitsu pahvivat naiskodanikku kui julgeolekuohvitseri, kes on tema juurde riigivastaseid laule kuulama tulnud, mille eest lubab ka rahanatukest anda. Oma sõbra käest, kes töötab kalakombinaadis valvurina, on härra Suurvaimul lootust tasuta kala saada, kui ta tuleb sellele öösel järele, sest toidukraamiga on peale sõda kitsas käes.
Kuidas elatakse nõukogude korra viljastavates tingimustes pärastsõjaaegses Eestis, rääägibki Mati Soonik oma leebe nostalgiaga kirjutatud raamatus.
ISBN 9789949525362
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 160 lk
Mõõt 205x140x12 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016 
13.99 5.65 €
Kaupluses püsikliendile: 5.65 €
Kaupluses: 5.95 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 06.03





6. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

 

teisipäev, 5. märts 2019

Tre Raadio ja teised tegelased...


 "Käisin" täna Tre Raadios. Just "käisin," sest kohal oli sellel korral vaid minu hääl, mitte mina ise. Fotosüüdistused on tehtud möödunud aastal, kui ma ka ise mõned tunnid otse-eetris olin, aga täna ma siis "käisin."

  Tegelikult on märtsi kuus Tre Raadio hommikuprogrammis mõned minutid kohalike kirjanike tarvis, kus nad saavad oma lemmikloo valida ja selle ka eetrisse ütelda, sestap on mu hääl nii võõras, laulusoovi esitasin siiski telefoniteel.

 Nagu ma ka mainisin, osutus selleks minu sõnadele loodud lastelaul "Ärgake," mis jõudis ka eelmisel aastal Margrit Kitse laulustuudio mudilaskoori esitlusega plaadile "Väike ime." Olen Margritile selle eest ülimalt tänulik, aitäh! Need on mul südamega lausutud sõnad ja mudilaskoor on selle loo nii elusaks laulnud, et ilmselt ei jäta see kedagi külmaks. Mul on väga palju väga head tagasisidet.

Regina Jaakson

 2.40 minutil 05.03.2019- Teisipäev – Hommikuprogramm- Regina ja Ahti. Mis seal? Minu laulusoovitus ja selleks on mu enda sõnadele loodud laul "Ärgake," mille on viisistanud Margrit Kits ja laulab mudilaskoor.

plaat näeb välja selline, armas

Laulu saate ka kuulata SIIT!

 Aitäh, armas Regina, selle võimaluse eest! Nüüd ootan millal saan sinu debüütromaani käte vahel hoida!

* * *

  Armas kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas luges läbi mu noorteromaani "Vihmatüdruk" ning andis tagasisidet. Seda saate lugeda Heli Künnapase lugemisblogist "Heli lugemisvara (lugemisblogi) ja ka SIIT!

* * *

 Andekas kunstnik Jana Valge tegeleb mu lasteraamatu "MIA LOOD" illustreerimisega ning kaaneillustratsioon on juba valmis. Siirad tänud Helile ja Janale!

MIA LOOD


* * * 
  Ilmunud on ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" märtsi numbrid. Sellel korral saatsin "Saatus & Saladustele" Silja Mureli luuletused ning samas ajakirjas ilmus ka minu raamatureklaam. Aitäh!

ajakirjad


Silja Mureli luule


raamatureklaam ajakirjas


* * * 

Ei saa blogisse jäädvustamata jätta ka kirjanik Saale Väesteri poolt  kirjutatud arvustusest mu raamatule "Üksinda maailmas." Aitäh! Siin ta on:


Lõpetasin just Margit Petersoni raamatu "Üksinda maailmas" lugemise. Mind paelus alguses just pealkiri, sest ka mina tunnen end sageli maailmas täiesti üksinda. Seda enam haaras mind endasse ka lugu kaksikutest Lorietist ja Marietist. Üks tüdrukutest on sündides põduram ja vanemad pööravad seetõttu talle alguses rohkem tähelepanu, poputavad teda rohkem. Ajapikku jääbki vanematele külge harjumus eelistada väetimana sündinud last Marietti, Loriett jääb aga sageli omapead, mõistmist leiab ta vaid isapoolse vanaema juures.
Raamat jälgib mõlema õe elukäiku ja seda kaasahaaravalt ning põnevalt. Mulle meeldisid rohkem peatükid, mis rääkisid Lorieti tegemisest, sest see asjalik neiu võitis kiiresti minu südame. Ta on hakkaja ja asjalik. Seda kõike hoolimata lapsepõlves kogetud traumadest või siis ehk hoopis sellepärast, sest Loriett ei anna kunagi alla, ta leiab võimaluse elus hakkama saada, sest ta teab, et teisiti ei saa. Samas on Marieti elukäik hoopis teistsugune. Ta ei oska oma tegude eest vastutada ja satub seetõttu halvale teele.
Rohkem ei tahaks raamatu sisu paljastada. Soovitan lugeda, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja kaasahaarava teosega, mis paneb ka elu üle järele mõtlema. Aitäh, kallis Margit Peterson, selle meeldiva lugemiskogemuse eest!


 Veebruar ja märts on kuidagi väga kiired kuud olnud, olen mõne kirjutise kirjutamisega ajahädas, aga katsun nüüd nende kirjutamisse süveneda. 

 Imelist kevadkuud!  


5. märts 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 3. märts 2019

JENNY DAHLGREN - Ketlin Priilinn


 Eile õhtul alustasin (näpistasin ööunest mitu tundi) ja täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 4. raamatu "Jenny Dahlgren" lugemise. Selles sarjas on tänaseks ilmunud 4 raamatut, millest 3 olen läbi lugenud, aga sarja 3. raamatut mul veel ei olegi, sestap hoidsin seda osa siin magustoiduks, kuni eile õhtul enam ei suutnud, nii kange tahtmine oli lugeda ning teadsin juba ette, et tuleb unetu öö, sest see on niivõrd põnev sari, et ma lihtsalt ei saa raamatut käest.

 Eelnevad selle sarja raamatud, mille olen läbi lugenud, on: "Kas keegi kuuleb mind" ja "Enne kui on hilja."
Kolmas raamat ehk "Kommionu" on lugemata, aga küll ma ka selle endale soetan ja läbi loen ning mingi valemiga pean ka "Kommionu" raamatusse Ketlini pühenduse saama, sest need 3 olemasolvat raamatut on pühendusega ja ma mitte ei tahaks "Kommionu" eraldi riiulisse panna. Nagu olen ennagi maininud, on mul pühendustega raamatud eraldi riiulites ning "Jenny Dahlgren" läheb ka sinna, sest meil taas õnnestus Ketliniga raamatuid vahetada. Aitäh!

 Emotsioonid olid lugedes laes, no ikka sajaga laes. Kuna võtsin selle raamatu lugemiseks öösel ja nädalavahetuse öösel, kus rahvast liigub akna taga hommikuste tundideni. Nii liikus ka eile veel kella kolme ajal. Rahvas vast tuli Aleksandri pubist, või kus kohast iganes. No igatahes ma olin vahepeal nii hirmul, et ei julgenud isegi tualetti minna, kuigi olen omast arust väga julge.

 Mäletan, et kui ma kunagi, väga palju aastaid tagasi lugesin tööpostil (öine dispetšer või valvur või kes ma iganes olin) Sass Henno krimkat "Mina olin siin. Minu esimene arest." ei julgenud ma öösel isegi objektil liikuda. Samu emaotsioone tekitas ka Ketlini "Jenny" raamat. Üks juhus oli veel, kui hirm minust võitu sai, kui lugesin Ustimenkost, kes mäletab- see mäletab! Ja siis veel sõitsin Tartusse, Germoga arsti juurde, liinibuss otsiti läbi, just Ustimenkot otsitigi...aga see selleks, nüüd raamatu juurde.

 Kätt südamele pannes võin öelda, et Ketlin Priilinn on mu lemmik krimikirjanik Eestis. Kohe kindlasti on. Just naisautorite hulgast. Teiste krimikirjanike teosed ei paku mulle üldse huvi, nad ei paku põnevust ja on kuidagi väga laialivalguvad, ei toimu midagi nii põnevat, nagu Rebecca Lindebergi sarjas. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga paljud üles või üle kiidetud krimiraamatud ei ole pooltki nii põnevad kui see sari!

 Ketlin Priilinn oskab sellist põnevust üleval hoida, et ta raamatuid ei saa käest pannagi. Kui peatükk lõppeb, mõtlen, et nüüd panen raamatu kinni, hommik juba käes, aga no pole lihtsalt võimalik! Ausõna!

 Ja kui ma juba alguses hakkan krimiraamatuid lugedes kahtlustama igat tegelast kuriteos, on see raamat minu jaoks nagu bingovõit. Nii on ja nii jääb!

 Ma olen terve elu armastanud krimkasid lugeda, aga mitte alati. Selleks peab valmis olema. Eile õhtul olin valmis ja täna olin nii valmis, et lükkasin elamise koristuse taas sujuvalt edasi.

 Ma rohkem ei reeda, lugege ise! Rahva Raamatu lehelt reklaam juba ise reedab, aga kopeerin selle nüüd siia:

 Aitäh, kallis Ketlin, et saa niivõrd põnevaid raamatuid kirjutad ja lugejale väga palju pakud! Suured ja siirad tänud!
 

JENNY DAHLGREN

 13 Google +0  0 Share0
Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata.
„Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin... Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni...?“
„Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“
Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“
Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.
ISBN 9789949854547
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 286 lk
Mõõt 204x147x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari REBECCA LINDEBERG
Lisamise aeg: 11.12.2018
22.8021.66 €
Kaupluses püsikliendile: 21.66 €
Kaupluses: 22.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 04.03









3. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 2. märts 2019

NAISEVÕTT - Mati Soonik


 Mati Sooniku jutustus "Naisevõtt" sai loetud. See on siis selle autori kuues raamat, mille olen läbi lugenud ning 1 on veel öökapil ootamas.

 Tundub nii, et esimesed raamatud, mille selle autori sulest läbi lugesin, tiirlesid ümber teatud asja, aga paar viimast on juba täitsa loetavad. Vähemalt ei toimu mingit üleaisa löömist ja panemist. Autor oskab selles romaanis hinnata isegi peremudelit ja lausa nii üllalt, et peategelasest saab hea isa oma kasupojale.

 Tõsi küll, mingit "wau efekti" mul ei tekkinud ka seda raamatut lugedes, natuke liiga palju kirjeldamist mõjus pigem igavalt ja üksluiselt, aga selline kord on selle autori käekiri, et ta lahkab lahti ka teatud asjad, mis ei tarvitse lugejale üldse huvi pakkuda.

 Kriitikanooled laseksin ka toimetaja pihta. Korduvalt on kasutatud sõna "muikvel," mida meie keeles ei eksisteeri. Õige on muigvel. Jah, täheapsakaid ikka juhtub sisse, aga kui selline viga kordub ja toimetaja pole sellega midagi ette võtnud, siis...

 Ühesõnaga siin tegutseb üks kolmekümnendates mees, kes ei viitsi tööl käia ja keda ta vanaema üleval peab ja nunnutab. Vanaema aga ei salli selle mehe väljavalitut, kahekümnendates naist, kellel on ka poeg. Ühel päeval kõik muutub. Edasist ma ei reeda, lugege ise!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

NAISEVÕTT

Autor: MATI SOONIK
 2 Google +0  0 Share0

Fredi elab vanaema juures, olles samal ajal Ailiga visiitabielus. Vanaema ei ole rahul lapselapse väljavalituga, kes pole tema arvates Fredi vääriline. Ailile ei sobi aga selline suhe, mille Fredi talle peale surub. Samas ei hooli noormees töölkäimisest ja mõtleb pigem oma haridustee lõpuleviimisele. Kuni ühel päeval seisab nende korteriukse taga Aili koos väikemehega, kes ütleb Fredile „tere, isa!“ ja vanaemale „tere, vanaema!“.
Lugeja osaks jääb vaid teada saada, kas laps oma naiivses siiruses suudab seda, milleks täiskasvanud pole võimelised.
ISBN 9789949525751
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 176 lk
Mõõt 205x140x13 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  Toode pole saadaval


2. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 28. veebruar 2019

SÄRASILMSELT - Mati Soonik


 Järjekordne Mati Sooniku raamat sai loetud. Mõni on veel öökapil ootamas. Ülisoodsalt sai neid millalgi osta ja lugeda mulle ju meeldib. Nii ma siis loengi. Ja alati blogin ka.

 See on selle autori raamatutest, mille olen läbi lugenud, kõige tagasihoidlikum ja südamlikum. Ei käi üksnes panemine, õigupoolest seda ei juhtugi. No see on tegelikult vanainimeste romaan, mille keskmeks on vana ja haige perekoer.

 Kõik oli üsna inimlik ja tore, ma lausa kujutlesin memme ja taati rannas, metsas, jalutamas jne...elu üle järele mõtlemas. Aga lõpp mind häiris, tundus nagu oleks terve inimene hullumajja pistetud, see oli minu jaoks kohutavalt ülekohtune.

 Mati Sooniku raamatud ei ole romaanid, need on jutustused, jooksevad ühe jutiga lõpuni välja, kohati tekib isegi selline tunne, et õhust jääb vajaka,  nagu raamat oleks kokku pressitud, pole hingamisruumi jäetud. Aga lugemine on õnneks ladus, seda ma hindan. Ja selle raamatu sisu ei olnud ka nii hüplev ja laiali asuv, muutus oli toimunud. Ja lugesin et see on Sooniku 8. raamat.

Soovitan lugeda vanadel inimestel, pensionäridel! 

 Aga ega ma rohkemat ei oskagi lisada, vaadake tutvustust Rahva Raamatust või siit:
Raamat

SÄRASILMSELT

Autor: MATI SOONIK
 2 Google +0  0 Share0
Mati Sooniku muhe, arvult kaheksas raamat keskendub vanemaealistele, juba suuresti oma elutöö teinud inimestele. Raimu peab pensionipõlve koos võõraspoja ja eaka puudlikoeraga, Anni on aga pühendunud tütretütre kasvatamisele ning mõlemad näivad eluga rahul olevat. Ühtäkki kohtuvad nad bussipeatuses ja selgub, et neid on noorusaastatel sidunud midagi rohkemat kui üksnes sõprus. Vanu aegu meelde tuletades veedavad nad toreda suvepäeva mere ääres ja leiavad, et elu pakub neile veel nii mõndagi ning ealistele terviseprobleemidele vaatamata tuleb edasi minna ikka särasilmselt.
ISBN 9789949525034
Ilmumisaasta 2013
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 144 lk
Mõõt 206x140x11 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  Toode pole saadaval

28. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 27. veebruar 2019

JAGATUD SUVI - Ene Sepp


 Vastu hommikut sain loetud Ene Sepa noorteromaani "Jagatud suvi," mis kõneleb hobustest ja hobuinimestest. See on juba kolmas romaan, mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen. Eelnevalt on mul loetud Ene Sepa raamatud: "Väike roosa pilet paradiisi" (mis on mu lemmik) ja "Taeva tühjad tribüünid."
Aga näib, et tal on ilmunud 7 raamatut.

 Mina olen ka lapsena palju hobustega kokku puutunud, sestap natuke tean ka nende hingeelu ja üht koma teist ka ratsutamisest, aga ikka väga minimaalselt. Sestap oli hariv lugemine mõnes mõttes, kuigi ma eeldanuks, et autor paneb rohkem rõhku detailide tutvustamisele, sest osade asjadega ma ei saanudki romaani lugedes tuttavaks. Jah, hobuserauad, rakmed, hüpped jnejne...on tuttav teema, aga mulle eei meeldi kui ma ei leia raamatust mõne asja kohta selgitust ja pean guugeldama, pool raamatust läheb kaotsi.

 Kirjutatud on muidugi hästi, nii saab kirjutada vaid inimene kes ongi hobuinimene- hobulausuja. Või siis on Ene Sepp teinud tohutut tööd, et inimese ja hobuse hingeelust infot saada. Kuid ma kahtlustan, et ta siiski on ise nii lähedalt selle teemaga kokku puutunud. Võin muidugi ka eksida.

 Üldkokkuvõttes meeldib mulle see raamat väga. Algus oli ainult liiga veniv, kogu aeg ootasin, et millal küll ometi midagi toimuma hakkab. Aga sisu oli põnev, toimub nii mõndagi. Kahjuks ei saanud teada kes rosetid ära lõhkus ja nii mõnigi küsimus jäi õhku ning raamat lõppes ootamatult, kuidagi mitte just põnevalt ega oodatult. Aga ikkagi ma kiidan, sest mina küll nii paksu raamatut sellisel teemal kirjutada ei oskaks, sestap täielik austus minu poolt!

 Tegu on noortekaga, aga lugeda võiksid kõik, eriti meeldiks see raamat hobuinimestele.

Aitäh, Ene! Ootan ja vaatan mida veel pakud!

P.S. See on taas pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

JAGATUD SUVI

Autor: ENE SEPP
 19 Google +0  0 Share0

Sigridi elu on juba aastaid tiirelnud ümber ratsutamise ja eriti ümber imekauni raudja mära Mileedi, kellega ta peaaegu iga päev sõitmas käib. Viimaks kätte jõudnud suvevaheaeg tähendab, et Sigrid saab veel rohkem aega tallis veeta ja Mileediga harjutada, et suvelõpu võistlustel oma möödunud aasta esikohta kaitsta.
Ent Sigridi plaanid lähevad sassi, kui talli tuleb uus sõitja ja treener teatab, et Sigrid peab oma hobust temaga jagama hakkama. Pikkamisi hakkab tüdrukule tunduma, et ta kaotab uuele ratsutajale nii Mileedi kui ka kõik oma sõbrad. Aga kui tema elu segi paisatakse, siis ei pea ka sellel uuel kergem olema!
ISBN 9789949852901
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 272 lk
Mõõt 215x143x20 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 25.01.2018
18.9017.96 €
Kaupluses püsikliendile: 17.96 €
Kaupluses: 18.90 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 28.02




27. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma