reede, 7. detsember 2018

Uus külmkapimagnet Tenerifelt


 Avekene käis Tenerifel puhkamas ja tõi mulle (ok, meile) nänni. Rõhk on muidugi külmkapimagnetil, üliarmsal delfiinil, mis lausa särab teiste keskel. Ma ei saa midagi teha, delfiinid on ühed mu lemmikud veeloomad ja seda juba lapsepõlvest. Oi kuidas ma kunagi ootasin millal meie kohalikud kanalid mängiks filmi "Delfiini karje." Aga nüüd on mul delfiinid kodus olemas, kas pastakas (muidugi mõista, kirjaniku töövahend, nagu Ave alati mainib), põnev toiduõli, moos jne ...Aitäh!

 Tänane päev on kuidagi väga kiirelt õhtusse jõudnud, aga kahjuks plaanist: rajale minna, ei tulnud midagi välja. Juba eile hakkasime ennast riidesse sättima ja siis kohe hakkas sadama, täna ka. Aga esmaspäeval lähme, sunnin ennast kasvõi lumega minema, sest tunnen kohutavalt liikumisest puudust, päevad mööduvad pmst toas lugedes, kirjutades ja argitoimetusi tehes. Jah, Germo tervisega on kõik ok, aga mina alles tervenen, nahaabstsess alles paraneb ja harjutan iga päev hammaste kandmist, aga need ikka ei istu, kuid ma ei jäta jonni, poole aastat võtab paradontiidist tervenemine aega.

 Vähemalt kirjatöö sujub. Lähitulevikus peaks ka mu 2 lühiromaani ilmuma, ennustan et jaanuaris. Eile õhtul lugesin lühiromaani "Üksinda maailmas" küljendatud variandi veel üle ning tundub et saime küljendajaga asjad klaaris. Nüüd jääb veel kaanekujundaja töid, millest valiku teen, oodata ja siis ongi see raamat trükki minemiseks vaömis. Ja teine romaan "Vihmatüdruk" tuli ka juba toimetaja käest, aga ülelugemisel leidsin vigu ja ilmselt saab ka sellega vasrti nii kaugele, et läheb küljendusse. Jah, enne raamatu sündi on "asjapulkadel" palju tööd, ka autoril, et kõik oleks nii nagu olema peaks. Anname endast parima.

 Veel on mul toimetaja käes üks lastekas jne... Ühesõnaga töö käib. 2 lasteraamatu käsikirja on ka illustreerija käes, aga iga asi omal ajal. Praegu tegelen ühe romaani ja PETU 3 kirjutamisega. PET 3 ehk PETU VAHETAB ELUKOHTA peab sündima 2019. aastal, sest siis on Koonga kooli 100. juubel. Oktoobri alguses. Ja see on minu poolne kink koolile.

 Olge hoitud ja armastatud!

Veidike fotosid :
delfiinikene...
kogus aina suureneb...
elevandike lendas ka koos Avega Tenerifelt meile :)



7. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 6. detsember 2018

VÄRSID, MILLE LEIUTAS AEG- Margit Peterson


 Jah, ma loen alati enda raamatud ka üle. Eile õhtul lugesin oma uue luuleraamatu läbi. Kergem hakkas, vigu ei olnud :) Tegelikult on minuga alati nii, et ma ei tarvitse veebis kõiki vigu näha, samuti blogipostituse omi, mustandina. Aga kui olen teksti juba ära salvestanud siis näen. Ja reeglina parandan need hiljem, kui esimene (kirjutamise) emotsioon on möödas.

 Kohe jõuavad ka mu uued luuleraamatud poodidesse, aga praegu saate osta neid ka minu käest, veidi soodsamalt ja pühendusega. Välja andis kirjastus "Hea Tegu."

 Kui sa tahad mu uut luuleraamatut osta siis käest-kätte saad selle 8 euroga ja posti panen 9.45 euro eest! Selgituseks kirjuta LUULERAAMAT ja minu konto on Margit Peterson EE381010902003166000. Aitäh!

 Pean siin märkima, et olen kaanekujundusega ka väga rahul, kena liivakell. Foto, mis liivakella sees on, on minu tehtud, Pärnu rannas pildistasin. Ise valisin ka kaanefotoks ja ma olen väga rahul, et kujundaja Rita Mets selle kenasti liivakella sisse pani. Eks oli kaanevariante ju mitu, aga see oli mulle kõige südamelähedasem. Ja valged kaaned on alati kenad. Mulle mitte ei meeldi pruunid kaaned, need ei inspireeri, pigem on väga sünged, ei kutsu ostma ega lugema, neelavad hea energia alla. Ka sambla- või vanarohelised kaaned on minu jaoks kohutavalt koledad.

 Irenega toimetamiskoostöö sujus meil ka väga ladusealt, võiks öelda et lausa lustakalt. Oi, kuidas mulle meeldis! Ja me jätkame koostööd. Aitäh!

 Nüüd aga toon mõne tekstinäite ka, nagu ikka mul luuleraamatute puhul kombeks on:

* * *

pilk on hajevil
suu sügeleb sõnuma
nõuan mandaati

* * *

öö mustad sõrmed
nagu vaarema viisud
hommiku udus

läbi kastese heina
vestavad minevikust

* * *

SONETT PÄIKESELE

Sadama taga koob valgus etüüdi,
linalakk-päiksel on naeratus suul.
Tantsu lööb tuhinal vallatlev tuul.
Taevaste taha ei kosta prelüüdi.

Täna ei mängi sa kurbuse kannelt,
huulil ei lalise ühtegi oodi.
Vaikus on pilvisse uputand noodi.
Edasi, verevend, vannuta vannet!

Kohal jõe prääksuvad sinikaelpardid.
Muulil veab viiulit lainetevoog.
Kalda peal tantsiskleb kalk pilliroog.

Peal paati kisavad kajakahordid.
Tule, oh päike! Nüüd tagasi tule!
Laotu me kohale sa kummargile!

* * *

tuul
lihvib
värava
posti

nagu
kärestik
astangut

liiva
paberiga

* * *

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

VÄRSID, MILLE LEIUTAS AEG

 0 Google +0  0 Share0

Mõni inimene on ajas kinni, aga mina astun edasi. Astun sammhaaval, sest kiiret ei ole. Aega on.
Aeg on ka see, mis leiutab ja loksutab asjad paika, olgu see või ületamatuna näiv takistus - kõik on mööduv. Nagu elugi. Minu värsse leiutab aeg.
Teie Margit Peterson
ISBN 9789949581832
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 88 lk
Mõõt 210x148x (mm)
Kirjastus HEA TEGU
Lisamise aeg: 03.12.2018 
11.3010.74 €Varsti müügil


6. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 5. detsember 2018

HÕBEMARANA MANU- Aile Alavee


 Sain loetud Aile Alavee luuleraamatu "Hõbemarana manu."
 Aile luulega olen juba veidikest aega sinasõber, sest ta lisab oma luulet minu loodud luuleklubisse "Ahjusoe luule."

 Ailel on huvitav käekiri, väga omanäoline, hajub ja üsna poeetiline. Pisut ka igavikuline ja ekslev, jättes maha palju mõtlemisainet. Samas ajab ta luule mind muigama, ei teagi miks, aga ajab.

 Tema luule on valdavalt lembe- ja loodusluule. Žanri poolest vabavärss ja proosaluule, sekka ka mõni loodushaiku. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, ongi see loodusluule raamat.

 Hästi lihtsalt kujundatud, ei ole millegagi üle pakutud, ka ei jää illustratsioonid luulet juhtima, need on parajalt tagasihoidlikud ja põnevad. Ilus raamat.

Mõni tekstinäide ka:

* * *

selle maa vihma lõhn
toob õnnepisarad
põsile

* * *

istun allika man
pea kohal oksal

linnupoeg

kes keeldus söömast

sääski

* * *

loendasin täppe
juba lendavlt leüatriinult
veel lennuvõimeta inimesena

* * *

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

HÕBEMARANA MANU

Autor: AILE ALAVEE
 0 Google +0  0 Share0
 “Kõik hommikud võrdsed, hoolimata ärkamisajast ja kohast. Milleski. Pärast võivad tee ja tuul puutuda jalgu ja põski õige eri viisidel.  Nõnda tuleb küsida, mis on tuule ja mis tee nimi. Tähtsam veel -  mis on punkti nimi? Selle punkti nimi, kust kohalejõudmine algab.
Vaevalt küünib silm hõbemaranani, kui kasvab - ju sealtsamast maa  pinnast - küsimus, kui igiikka meie seas olnu on oma? Nii on üks  luuletustest kirjutet tuhandeid aastaid vanades uurali  sõnatüvedes, kingitusena sajaaastaseks saanud Eesti riigile.  
Aile Alavee on avaldanud kaks romaani, 2012 Tänapäeva  romaanivõistluse 3. koha töö „Luule, ametnik“ ja 2014 romaani „Viimnepäev veeparadiisis" ning aastal 2016 luulekogu “Lennutaja”.
ISBN 9789949724307
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 68 lk
Mõõt 200x119x6 (mm)
Lisamise aeg: 07.05.2018  
11.40 10.83 €
Kaupluses püsikliendile: 10.83 €
Kaupluses: 11.40 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 06.12





5. detse,ber. 2018.a.
Vana-Rääma


SUNDSUVITAJA- Eet Tuule


 Kui mul ei ole hommikul kusagile minemist ja kui mulle satub õhtul kätte nii põnev ja haarav kriminaaljutustus, nagu seda on Eet Tuule "Sundsuvitaja," siis mul pole üldse kahju, et öö magamata jäi. Tänane öö jäi. Jõin juba hommikukohvi ja panin pesumasina tööle.

 Eet Tuule loominguga tutvusin ma alles nüüd, just selle raamatu kaudu. Ja ma olen täielikus vaimustuses. Ausalt. Nii ladus, loetav, haarav ja lihtne kõnekeel, kus elavdatakse ajahambast puretud või unustusehõlma vajunud sõnu ja väiteid, no see lihtsalt on minu lemmik!

 Ma lausa neelan viimasel ajal raamatuid, pole üldse ime kui ma päevaga umbes 300 lk raamatu läbi loen. Aga kui ma ükskord rajale saan siis ilmselt nii palju ei jaksa, sestap kasutan meelega ka praegu juhust. Ja tegelikult ma ei sunni ennast lugema, kui tuleb lugemistuhin peale, siis ka loen.

 Olgugi, et mulle meeldib rohkem lugeda romaane, kui jutustusi või novelle, sobib see jutustus väga lugemiseks. Jutustus ta on, ilma peatükkideta, otse jooksev, ja no ma lihtsalt jumaldan krimi- või krimisugemetega raamatuid!

 Peategelase, koolipoiss Taneli kätte sokutatakse üks mälupulk, mis on kriminaalse taustaga. See muudab korraliku pealinna poisi elu totaalselt. Teda hakatakse jälitama, ka droonide kaudu ning tänapäeva tehnika võimaldab jälitajatel sulle hõlpsasti jälile saada.

 Kas Tanel saab hingerahu tagasi? Loe ise! Aga silmaring laieneb tal juba maale sõites, sest pealinna magalarajooni poisina pole ta isegi loomi näinud. Saaremaal juhtub midagi, mis muudab Taneli elu igas mõttes. No nii põnev, lihtne ja loetav lugu, millest ma ei tahagi rohkem reeta. Soovitan kuumalt!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

SUNDSUVITAJA

Autor: EET TUULE
 3 Google +0  0 Share0
Teismeline poiss Tanel satub ootamatult kriminaalsete sündmuste keerisesse ja on sunnitud jälitatavana kodust lahkuma. Maal sundsuvitaja elu elades kohaneb enesekeskne Tanel uute tingimustega ja avastab enda jaoks hoopis teistsuguse, palju avarama maailma.
Tema truuks saatjaks saab aasta vanem Sandra, kes jagab poisiga kõiki ohte ja muutub temaga väga lähedaseks. Tanel aga ei tea, et tegelikult toimub kõik politsei kontrolli all. Seni, kuni pole välja selgitatud, miks poissi jälitatakse, tuleb teda tagaajajate eest peita ja teda ennast teadmatuses hoida.
Selles põnevas noorteromaanis segunevad elektrooniline luure ja droonid metsiku looduse ja lindudega ning haarav kriminull ootamatu armastuslooga. 
Eet Tuule on aastakümneid tegelenud linnuvaatlustega. Ta on Eesti Ornitoloogiaühingu auliige. Varem on temalt ilmunud looduselugusid ajakirjanduses ja kolm raamatut: „Trompetid udus” (2014), „Tagalaane valitsejad” (2015) ja „Poisike rukkis” (2015).
ISBN 9789949279302
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 248 lk
Mõõt 215x143x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016 
16.50 1.71 €

5. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 4. detsember 2018

JUNE I JULIEN-Madli Lippur


  Uhh, ma ütlen! Tibutagi! Jah, sain just loetud Madli Lippuri romaani "June I Julien," mis võitis Tänapäeva romaanivõistlustel (2016) 1. koha.

 Vaatasin, et autoril ongi vaid 1 romaan ilmunud, loodan südamest, et ta kirjutab veel.

 Tegelikult tekkisid mul lugedes vastandikud tunded. Algus oli nii ilus ja paljutõotav kuni hetkeni mil vennast ja õest said verepilastajad, nad mitte ei armunud teineteisesse, vaid nad lausa armastasid teineteist, armastasid hullumiseni, vereni. Jah, just vereni, sest nad lõikusid teineteist, ühendasid vered ka päriselt.

 June ja Julien olid õde/venda, Julien Juneist 24 aastat vanem, neil oli üks isa aga erinevad emad. Ema suri noorelt. Kui June oli 12 aastane, kohtusid nad üle aastate Julieniga ja siis ...

 Tegelikult on see valus teema, eriti veel siis kui inimene ei tea oma päritolust ja sugulastest midagi, kui ta on näiteks lapsendatud jne...Iial ei või teada kellega sa suhtled, kellesse armud ja kas ei või tegu olla su õe või vennaga. Sestap mina leian et iga inimene peab teadma oma juuri, peab juba selles mõttes, et ei toimuks verepilastamist, ei sünniks haigeid lapsi jne... Samas ei saa ka alati kindel olla et paljud vanemad ei ole (või on) omavahel lähisugulased .... Just need paarid kelle perre sünnivad kõik (geneetiliselt) haiged lapsed, võiks oma sugupuu uurimise südameasjaks võtta.

 Ühesõnaga teema läks minu jaoks võikaks ja natuke .....vastikuks, aga Madli Lippur kirjutab ja kirjeldab seda teemat ikka väga-väga hästi. Uskumatult hästi. Ta on ikka väga hea kirjanik ja teema valdaja, või on tohutut tööd teinud sellise raamatu kirjutamiseks. See raamat kindlasti väärib romaanivõistluse 1. kohta. Oleks ometi selline armastus kõikide vahel, nagu ta kirjeldab. Mitte õe ja venna vahel, sest verepilastamine,,,uhh, ma ütlen!

 Väga-väga hea raamat! Soovitan!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

JUNE/JULIEN

Autor: MADLI LIPPUR
 287 Google +0  0 Share0

Üle aastate kohtuvad õde ja vend. Kaks üksildast hinge tõmbuvad ja põimuvad ... Ühtäkki saab selgeks, et hinge ja füüsist ei saa lahus hoida. Keelatud armastus teeb haiget, aga kumb on valusam: elada armastuseta või armastada valet inimest? 
Madli Lippuri (s 1984) debüütromaan puhastest tunnetest võitis Tänapäevas 2016. aasta romaanivõistlusel esikoha.
ISBN 9789949850280
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 328 lk
Mõõt 215x143x20 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 01.12.2016
19.908.50 €
Kaupluses püsikliendile: 8.50 €
Kaupluses: 8.95 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: reede 07.12


4. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 3. detsember 2018

Uus tass Lähis-Idast


 Kallis Gaud käis Lähis-Idas, Omaanis ning tõi sealt mulle uue tassi ja uue külmkapi magneti. Aitäh!
Vikipeedia annab välja et Omaan asub Abaaria poolsaare kagurannikul, Lääne- Aasias, Araabia riigis. See on islami riik. Selle kohta saate lugeda SIIT! 

  Tass on samasuguse pildiga ümaras karbikeses ning see valge pael (ma ei teagi kuidas neid nimetatakse) on nende rahvuse või riigi sümbol või asi. Luban ennast harida selles vallas ja läbi vikipeedia kurssi viia. Nägin ka Mošee (pühakoda) eest tehtud fotosid, kus Gaud pidi ennast Mošeesse minekuks kinni katma, sest poolpükste ja poolpluusiga sisse ei lastud, ta riietus musta ürpi. Aga pilti lubati teha. Väga põnev igatahes!

 Ja magnet on ka põnev. 3 D. Aga see 3 D asi on mulle suht võõras teema, ma rohkem ei kommenteeriks. Las räägivad need kes on asjaga kursis. Minu kollektsioonis on need nüüd olemas ja ma olen õnnelik.

 Ja nagu ikka, tantsisid Germo ja Gaud natuke diskotantse ka. Germo lihtsalt läheb alati Triinu ja Gaudi nähes nii elevile, et ei tea mida ära teeks, tantsimine ju maandab.

 Aitäh, tüdrukud!
magnet Omaanist
tantsulka :)
tantsulka :)

Meie lähme nüüd kalli Ema korterit kütma ja aknaid kleepima, et ikka soojem oleks.
Mõnusat advendiaega!


  3. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 30. november 2018

ÖÖ PERIHVEERIJAS- Ivi Leps


 Nonii, selline sügiskaamos soodustab ikka ja jälle lugemist. Järjekordne romaan sai loetud ja selleks on siis Ivi Lepsi "Ööperihveerijas."

 Vaatasin, et üks romaan on sellel autoril veel ilmunud, "Perihveerija päev," mis on saanud Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgituks. Seda ma kahjuks lugenud ei ole, ehk oligi selles suhtes raske sammu pidada selle, tänase romaaniga. Ma lihtsalt ei suutnud tegelastega-neid sadas aina juurde ukseist ja aknaist- sammu pidada. Tegelasi oli üliliiga palju. Kohe nii palju, et ... ma ei leiagi sõnu. Jõudsin vaevu osadega tuttavaks saada ja juba tuli uusi rohkem, kui Vändrast saepuru laudu. Uhh!

 Mõni tegelane sai armsamaks, kui teine, mõnega ma ei saanudki tuttavaks saama. Vahepeal oli tahtmine raamat käest panna, aga viisakusest lugesin lõpuni, austusest "kolleelgi" vastu ka.

 Jah, ma olen ka sündinud ja kasvanud maal, külas, elanud ka alevis ja nüüd juba ligi 14 aastat elan linnas. Igas külas, alevis ja linnas on omad prototüübid, kes jäävad silma ja inspireerivad. Nii käivad ka igasugused indiviidid minu loomingust läbi. Lihtsalt tulevad, löövad jalaga ukse lahti ja tulevad. Olgu-olgu, see-selleks.

 Tegelikult ma kogu romaani vältel ootasin, et sünniks midagi põnevat, midagi meeldejäävat, aga kõik oli kuidagi üksluiselt igav. Nojah, raamat kõneleb jõuluajast-ajast, mis pole mulle üldse meeltmööda, sestap vast oligi igav. Tõsiselt igav. Üks pummelung teise otsa, üks vaaritamine teise otsa, üks arvete klaarimine teise otsa jne ...jne. Nii ka lõppes see lugu. Tõsi küll, iseenesest autori käekiri on loetav ja isegi huvitav, aga mingi äksen või vürts on puudu sellest raamatust. Olgugi, et vahepeal sain naerda ka, see koht kus väimees kogemata ämma kaissu poeb, oli naljakas. Aga muidu ...Kuigi ma siiski loeks selle autori raamatuid veel.

 Soovitan neile kellele meeldib üksluine maaelu, pummelung ja suhete sasipunrtad. Lugege ise!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

ÖÖ PERIHVEERIJAS

Autor: IVI LEPS
 0 Google +0  0 Share0
Mõnikord annab Eesti tavaline külaelu ka kõige pöörasemale seebiseriaalile silmad ette. Mõnikord saab hing haiget, mõnikord tehakse teistele haiget. Mõnikord teeb keegi kellegi õnnelikuks.
Nii nagu Ivi Lepsi Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud romaanis „Perihveerija päev“ ristuvad, sõlmuvad ja lõikuvad sealt tuttavate Keete, Kenka, Marge, Härmo ja paljude teiste elud sellesama loomulikkuse ja keerukusega, mis on eestlastele omane olnud juba põlvkondi enne ning jääb arvatavasti iseloomulikuks ka põlvkondi pärast seda aega, millest kõneleb käesolev raamat.
ISBN 9789949279104
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 184 lk
Mõõt 220x146x15 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg:
16.90 3.42 €
Kaupluses püsikliendile: 3.42 €
Kaupluses: 3.60 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 06.12




30. november. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 29. november 2018

TULEVIKUTA LOOTUS- Anett Tuisk


  Just sain ühele poole Anett Tuisu romaaniga "Tulevikuta lootus," mis on kirjutatud 12. klassis õppiva noorkirjaniku poolt.

 Hoogne ja lihtne romaan, pisut sekka müstikat. Täiesti loetav.

  Romaani peategelasteks on enamvähem üheealised Jako ja Nella. Jako leiab Nella päeviku ja see muudab ta elu. Ta muutub mingis mõttes Nellaga sarnaseks. Endisest korvpallurist elumehest saab korralik arstitudeng. Ta läheb tülli oma isaga, kes nõuab et pojast saaks korvpallur, aga siis juhtub midagi ja ...

 Kus ja kas Jako ja Nella ka omavahel tutvuvad? Sellest loe juba ise. Mina lugesin ja mul ei ole kahju nendest tundidest, mille raamatu lugemiseks kulutasin. Ja rõõm on tõdeda, et juba nii noored autorid suudavad ja oskavad valmis kirjutada romaani. Loodan siiralt, et autori unistus- minna õppima kirjandust- on tänaseks täitunud. Ja ehk on loota ka juba uut romaani. Mina loeks meelsasti.

 Ilmselgelt on tegu noorteromaaniga, aga siin on palju õpetlikku ja see sobib vägagi lugemiseks kogu perele. Ehk paneb mõtlema. Võtmesõnaks on ka vana ja valus teema: koolivägivald.

 Ootab uusi teoseid!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TULEVIKUTA LOOTUS

Autor: ANETT TUISK
 15 Google +0  0 Share0
Jako on 18-aastane Tallinna noormees. Ta on seltskondlik korvpallitalent. Ta on pärit kodust, mis ei ole kodune. Ta ei armasta kohustuslikku kirjandust.
Nella oli 17-aastane Tallinna neiu. Ta elas märkamatut elu. Ta oli kurvameelne, ent samas humoorikas. Ta armastas kirjutada.
Jako ja Nella pole teineteist kunagi tundnud – kuni saatusliku päevani, mil poiss leiab tüdruku päeviku, mis algab sõnadega: „Ma ei taha siin enam olla.” Nad on võõrad ajani, mil kohtuvad paberil. 
Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus” on tema esimene romaan
ISBN 9789949278336
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 168 lk
Mõõt 215x143x12 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016 
15.90 1.71 €
Kaupluses püsikliendile: 1.71 €
Kaupluses: 1.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: teisipäev 04.12








29. november. 2018.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 28. november 2018

TÄHE LEND- Ilmar Särg


 Panin öökapilt riiulisse ühe väga mõnusa romaani, autoriks Ilmar Särg ja pealkirjaks "Tähe lend."
Särge soovitas mul lugeda üks fb sõber, kelle kontot ma kahjuks enam ei näe, ei teagi miks. Igal juhul olen Janicale soovituse eest väga tänulik. Aitäh!

 See on haiglaromaan, või meditsiiniromaan, mis kõneleb haigla ja meedikute tagatubadest, millest patsiendil ei ole aimugi, isegi kolleegil tihtilugu mitte. Meedik elab haiglas haiglaelu, teeb ränka ja tasuvat tööd, aga isegi kolleeg ei tervitse teada millist eraleu ta kolleeg elab. Uhh, segane lause tuli!

 See romaan on nii usutavalt kirja pandud, et mina täitsa kujutlesin neid tegelasi ette, täitsa nagu tunneks neid. Hakkasin juba läbi mõtlema et kas ei ole võimalik, et ma olen mõne tegelase noa all käinud. Ilmselt mitte, aga "äratundmisrõõmu" leidsin palju. Romaan on kirjutatud hästi lihtsas, kohati meditsiini(lises) keeles. Siin kohtad ka ühikonnakriitikat, mis on suunatud Eesti Vabariigile, selle seadustele, masu aegadele, Soome tööle minemistele, arstide tööle, mida nad jagavad mitme linna ja riigi vahel. Ja veel paljust, paljust. Mina igatahes väga nautisin. Kahju, et loetud sai.

 See romaan märgiti ära Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel ja õigesti tehti. Ma jätkuvalt loen siin romaanivõistluste töid. Neelan lausa.

 Väga hea raamat! Soovitan lugeda!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

TÄHE LEND

Autor: ILMAR SÄRG
 6 Google +0  0 Share0

See on lugu meditsiinist, aga mitte ainult.
See on eelmise sajandi 80-ndatel aastatel õhinaga tööle hakanud arstide lugu.
See on lugu meenutamaks ja mäletamaks mõningaid häid ja tublisid inimesi, keda meie keskel enam ei ole.
See on lugu meie ühiskonna tegelikust elust, ja kõik see, mille autor on „juurde pannud“, oleks võinud toimuda. 
„Tähe lend” on Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
ISBN 9789949278107
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 216 lk
Mõõt 220x148x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016
17.511.71 €
Kaupluses püsikliendile: 1.71 €
Kaupluses: 1.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: teisipäev 04.12



28. november. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 27. november 2018

Nimetagem seda postitust omamoodi "Läkituseks ..."


 On mitu põhjust, mis lausa sundisid mind seda postitust kirjutama. Miks peapildiks Germo? Sest just Germot ja minu isiklikku elu see postitust puudutab, ja puudutab väga sügavalt, sest, minu hämminguks, on mu tuttavate hulgas ikka veel inimesi, kes ei mõista, et kirjatöö on ka töö, kes arvavad, et erivajadustega laps tuleks hooldekodusse (või kuhu iganes!) saata, kes arvavad, et neil on õigus minu elu elada, minu "rahakoti" sisu revideerida, mind nn tööle ajada, sest nad ei mõista, et kirjatö on ka töö, kohati palju väsitavam töö, töö, selline töö, mida paljud teha ei oskagi, isegi kirjavigadeta kirjutada ei oska.

 Kunagi, ligi viisteist aastat tagasi, kui meie pere elas ühes alevis, juhtus seal koletuid lugusid, sest millegipärast tegutses valla eesotsas inimesi, kes arvasid sama, arvasid, et erivajadustega laps ei tohi kodus elada, peab ilmtingimata hooldekodus või tontteabkus (lastekodus) elama, aga kindlasti mitte kodus. Vallaametnikud läksid koju, võtsid imiku ja viisid lastekodusse. See on tõesti sündinud lugu, veel sellel sajandil.

  Nii taheti ka minuga käituda, taheti Germo saata lastekodusse, väiteks et vald ei jaksa maksta makse, ei lugenud ka see et mina ja mu laste isa töötasime samas vallas ja maksime makse ka vallale. Võlgnevust mul ei olnud, Germo elas ja õppis nädala sees Haapsalu Väikelastekodus, sest toona puudus Pärnus Toimetulekukool. Germo pensionist maksin ära igakuise Lastekodu maksu. Meil üldse vedas, et Germole sinna koha saime. Läksime ise kohale asja uurima ning nii mina kui Germo hakkasime toonasele juhatajale- Õilme Ainjärvele väga meeldima ja ta võitles meile sinna koha, just võitles, kuna seal elasid ja õppisid vaid Läänemaa lapsed. Koju sain Germot tuua iga kahe nädala tagant, reedeti ja tagasi viisin pühapäeva õhtuti või esmaspäeva hommikuti. Jah, mul olid siis veel load ja auto ....Üks põhjus miks me sinna läksime oli see, et Germol hakkas kätte jõudma koolieelne aeg aga Pärnu- Jaagupi lasteaia logipeediline rühm, kus me harjutamas käisime, ei saanud Germo õpetamisega hakkama ning nad loobusid. Olgu mainitud et Germo ei oska lugeda ja kirjutada, tal on sügav puue. Sündis tervena, aga haigestus, kopsupõletikule järgnes peaajukelme põletik- menigiit ja sellega kaasnes ka sügav ajukahjustus, autism ja epilepsia. Olgu see vastuseks neile kes ei tea mis Germol viga on. Ütleme pehmelt, et saatus ei ole ta vastu just armuline olnud.

  Aga aja möödudes tuli ette olukordi kus ma ei saanud iga kahe nädala tagant Germot koju tuua, sest raha nappis ja autot ka enam ei olnud (läksime laste isaga lahku, pärast 10 aastast kooselu). Mitte keegi ei tea kui palju ma patja nutsin, mitte keegi ei oska isegi arvata. See oli minu elu kõige kohutavam periood, aga ma ei andnud alla, polnud plaaniski anda. Võitlesin poja nimel ja olen seda kogu elu teinud. Ka siis, kui valla töötaja mulle koju tuli ja soovitas lapse riigi ülalpidamisele anda. Jah, tookord, olenemata minust, jõudis ka asi ajakirjandusse ning vallaametnikud olid isegi Toimetulekukoolis asjast rääkimas käinud, kuid üks kooli töötaja ütles, et kui veel tullakse sellise jutuga, annavad nemad asjale ametliku käigu, ehk siis valla kohtusse. Asi päädis sellega (Germo õpetajate soovitusel ka suurel määral ja muidugi meie pere enda heaolu nimel) et me kolisime sealt ära, kolisime Pärnusse. Nii sai Germo igapäev koolist koju käia jne...Just kodus elamine arendas Germot, ta hakkas pikemaid lauseid rääkima ja asi läks igas mõttes paremuse poole.  Olgu mainitud, et eelnevalt, kui ta juba Pärnu Toimetulekukoolis käis, elas ta nädala sees linnas, Pärnu Lastekodu maja esimesel korrusel, kus nädala sees ööbisid maakonna (erivajadustega) lapsed, kes ei saanud iga päev kodust kooli sõita. Aga ühel päeval tuli Germo koju, oli hirmul ja rääkis, et kasvataja ütles;"kui sa magama ei jää, viin su külmavee duši alla," Germo ei osanud valetada, on siiani aus, kuid kipub mind kordama. Jah, see kasvataja ei tööta seal õnneks enam ammu. Sellistel tuleks igasugune kokkupuude lastega lõpetada. Tean ka nime, aga jätan mainimata.

  Samal päeval, kui minul oli sapipõie operatsioon ja ma viibisin Pärnu haiglas, toodi Germo koomaseisundis Lastekodust haiglasse. Selgus et tal olid rohud võtmata, mida küll eitati, aga vereproov näitas, ilma milleta vallanduvad Germol epilepsiahood ja ta võib kooma sattuda või veel hullem ... mõeldagi ei taha.
  Jah, ma olen üle elanud selle, kuidas mu oma poeg tuleb hommikul mu oma käte vahel koomast välja ...

 Miks ma sellest kõigest räägin? No, ma lihtsalt olen seda meelt et laps peab saama kasvada kodus, olgu ta kui vana laps tahes, olgu tal milline puue tahes. Just kodu ja pere ravivad ja arendavad. Ma ei salli inimesi, kes tulevad minu elu elama, kipuvad õpetama mida peaksin tegema. Kõige hullem on veel see, et see tegelane on ise kahe lapse ema. Õudus! Kuijutlege!

  Kas tõesti tänapäeval sünnivad ilma empaatiavõimeta lapsed? Jah, see emmeke on minust üle 10 aasta noorem. Ja ma ei üldista ega taha kellelegi näpuga näidata, sest kõik me teeme vigu, eranditult kõik. Tahad vaielda? Aga kuidas saab üks inimene üldse sellist soovitust anda? Mis õigusega? Nojah, ta ju mainis ka et ta sõbranna ju annab lapse ära. Kohutav! Hirmutav on see, et selliseid inimesi on meie ümber, meie tutvusringkonnas, igal pool. Selliseid rongaemasid, kes on võimelised oma lapsi ära andma. Kurb. Väga kurb.

 Olgugi, et ma olen pmst 24 h Germo valves ja ette on tulnud olukordi kui mul läheb öösel uni ja käin kontrollimas kas mu laps hingab. Aga ta on minu laps, minu Päike päevas, koos me õpime ja areneme. Olen temast kasvatanud viisaka ja hea mehe- noormehe, kes pole pahatahtlik, on sõbralik, naerusuine ja enamjaolt positiivne. Ta on mu elus väga-väga tähtsal kohal. Päriselt!  Kuidas saab üks inimene üldse tulla millegi sellise peale et soovitab lapse ära anda? Palun selgitage. Õudus!

 Ühesõnaga, inimesed, elage oma elu! Teil ei ole mingit õigust õpetada teisi elama, kui te ise oma eluga hakkama ei saa! Isegi siis kui saate, pole õigust! Kui palju on minu sissetulek ja kas ja kui palju me suitsetame, joome, milleks iganes raha kuluitame, pole mitte kellegi teise asi! Ausõna! Ise elan oma elu, ise mürgitan oma tervist. Mitte, et ma näiteks selle üle õnnelik oleks et ma suitsetan, aga sõltuvus on sõltuvus ja ma siiralt loodan sellest kunagi vabaneda. Mitte kellelgi pole õigust meie üle kohut mõista, et kas me teeme või käime tööl. Jah, mina olen lausa ametlikult riigitööliste nimekirjas ja seda juba kuu aega. Üllatus, jah? Ja pealegi teen ka tööd kogu aeg, olen need ligi 3 aastat ka teinud, kui eelmisest töökohast poja tervise halvenemise tõttu koduseks jäin. Kirjutamine on suur töö, salvestage see endale mällu, kui sinna mahub veel midagi! /las ma olen kuri ka vahel!/

 Minu leivaraha on ma minu raamatud. Autorieksemplaride raha saan endale, aga ma müün ka kirjastuste raamatuid, sestap loodan väga et kui on keegi avaldanud minu raamatu soovi ja lubab teatud päeval seda ostma tulla, siis ka tulgu, ma pean arvestust. See on minu leivaraha. Mitte et ma aina ootan tulijat kodus, lausa nädalaid ootan ja ta ei tule. Sestap tegin otsuse, et ma enam raamatuid ei broneeri, saavad need kes kohe välja ostavad. Antud tegelasel jagus jultumust pahandada ja minu rahakoti sisu (piltlikult õnneks) revideerida, mind panna muretsema, et tuleb viimase raha eest (viib pudeleid isegi poodi) mu raamatut ostama, kuigi ma pakkusin võimalust, et maksku rahapäeval. Ilmselgelt tahtis mu südametunnistusele koputada, ja ta saigi sellega hakkama. Aga lubadused on lubadused ja minu pere ei pea lubaduste pärast, mida inimene täita ei suuda, nälga kannatama (õnneks me muidugi ei kannata). Ärge võtke seda nüüd üks-ühele, see on piltlikult öeldud, tahaks ka sellega nende inimeste südametunnistusele koputada, kes lubavad aga lubadust täita ei suuda. Mulle saab alati helistada ja fb-sse kirjutada kui midagi muutub ja tulla ei saa, aga palun ärge pange oma lubadustega mu päeva kinni. Minu raamaturaha on mu palk ja ma usun et te ei ole ka õnnelikud kui teie palk saamata jääb, kuna peate arvestust mida võite endale lubada ja mitte. Ja kindlasti ei ole mu raamatute ostmine kohustuslik, ikka vaba tahe on, soov neid lugeda ja omada. Aitäh mõistmise eest!

 Ja korrastage teie ka aeg-ajalt oma fb sõbralisti!


NB! Natuke kuri postitus sai, aga tõene, õiglane,,, ma lihtsalt oman võimet endast välja kirjutada ja mul hakkab kergem. Lasen jah teil oma blogimistega oma elu elada, sest õnneks on mu sõprade hulgas väga palju häid inimesi ka.

 Ja pealegi lõppes eilne õhtu väga kenasti, kalli kooliõde Nele seltsis, kes reisis jalgrattal Pikeverest Portugali. Aitäh!

 Olge ikka rõõmsad ja elage oma elu!

Armastan!

Margit


27. november. 2018.a.
Vana-Rääma