On mitu põhjust, mis lausa sundisid mind seda postitust kirjutama. Miks peapildiks Germo? Sest just Germot ja minu isiklikku elu see postitust puudutab, ja puudutab väga sügavalt, sest, minu hämminguks, on mu tuttavate hulgas ikka veel inimesi, kes ei mõista, et kirjatöö on ka töö, kes arvavad, et erivajadustega laps tuleks hooldekodusse (või kuhu iganes!) saata, kes arvavad, et neil on õigus minu elu elada, minu "rahakoti" sisu revideerida, mind nn tööle ajada, sest nad ei mõista, et kirjatö on ka töö, kohati palju väsitavam töö, töö, selline töö, mida paljud teha ei oskagi, isegi kirjavigadeta kirjutada ei oska.
Kunagi, ligi viisteist aastat tagasi, kui meie pere elas ühes alevis, juhtus seal koletuid lugusid, sest millegipärast tegutses valla eesotsas inimesi, kes arvasid sama, arvasid, et erivajadustega laps ei tohi kodus elada, peab ilmtingimata hooldekodus või tontteabkus (lastekodus) elama, aga kindlasti mitte kodus. Vallaametnikud läksid koju, võtsid imiku ja viisid lastekodusse. See on tõesti sündinud lugu, veel sellel sajandil.
Nii taheti ka minuga käituda, taheti Germo saata lastekodusse, väiteks et vald ei jaksa maksta makse, ei lugenud ka see et mina ja mu laste isa töötasime samas vallas ja maksime makse ka vallale. Võlgnevust mul ei olnud, Germo elas ja õppis nädala sees Haapsalu Väikelastekodus, sest toona puudus Pärnus Toimetulekukool. Germo pensionist maksin ära igakuise Lastekodu maksu. Meil üldse vedas, et Germole sinna koha saime. Läksime ise kohale asja uurima ning nii mina kui Germo hakkasime toonasele juhatajale- Õilme Ainjärvele väga meeldima ja ta võitles meile sinna koha, just võitles, kuna seal elasid ja õppisid vaid Läänemaa lapsed. Koju sain Germot tuua iga kahe nädala tagant, reedeti ja tagasi viisin pühapäeva õhtuti või esmaspäeva hommikuti. Jah, mul olid siis veel load ja auto ....Üks põhjus miks me sinna läksime oli see, et Germol hakkas kätte jõudma koolieelne aeg aga Pärnu- Jaagupi lasteaia logipeediline rühm, kus me harjutamas käisime, ei saanud Germo õpetamisega hakkama ning nad loobusid. Olgu mainitud et Germo ei oska lugeda ja kirjutada, tal on sügav puue. Sündis tervena, aga haigestus, kopsupõletikule järgnes peaajukelme põletik- menigiit ja sellega kaasnes ka sügav ajukahjustus, autism ja epilepsia. Olgu see vastuseks neile kes ei tea mis Germol viga on. Ütleme pehmelt, et saatus ei ole ta vastu just armuline olnud.
Aga aja möödudes tuli ette olukordi kus ma ei saanud iga kahe nädala tagant Germot koju tuua, sest raha nappis ja autot ka enam ei olnud (läksime laste isaga lahku, pärast 10 aastast kooselu). Mitte keegi ei tea kui palju ma patja nutsin, mitte keegi ei oska isegi arvata. See oli minu elu kõige kohutavam periood, aga ma ei andnud alla, polnud plaaniski anda. Võitlesin poja nimel ja olen seda kogu elu teinud. Ka siis, kui valla töötaja mulle koju tuli ja soovitas lapse riigi ülalpidamisele anda. Jah, tookord, olenemata minust, jõudis ka asi ajakirjandusse ning vallaametnikud olid isegi Toimetulekukoolis asjast rääkimas käinud, kuid üks kooli töötaja ütles, et kui veel tullakse sellise jutuga, annavad nemad asjale ametliku käigu, ehk siis valla kohtusse. Asi päädis sellega (Germo õpetajate soovitusel ka suurel määral ja muidugi meie pere enda heaolu nimel) et me kolisime sealt ära, kolisime Pärnusse. Nii sai Germo igapäev koolist koju käia jne...Just kodus elamine arendas Germot, ta hakkas pikemaid lauseid rääkima ja asi läks igas mõttes paremuse poole. Olgu mainitud, et eelnevalt, kui ta juba Pärnu Toimetulekukoolis käis, elas ta nädala sees linnas, Pärnu Lastekodu maja esimesel korrusel, kus nädala sees ööbisid maakonna (erivajadustega) lapsed, kes ei saanud iga päev kodust kooli sõita. Aga ühel päeval tuli Germo koju, oli hirmul ja rääkis, et kasvataja ütles;"kui sa magama ei jää, viin su külmavee duši alla," Germo ei osanud valetada, on siiani aus, kuid kipub mind kordama. Jah, see kasvataja ei tööta seal õnneks enam ammu. Sellistel tuleks igasugune kokkupuude lastega lõpetada. Tean ka nime, aga jätan mainimata.
Samal päeval, kui minul oli sapipõie operatsioon ja ma viibisin Pärnu haiglas, toodi Germo koomaseisundis Lastekodust haiglasse. Selgus et tal olid rohud võtmata, mida küll eitati, aga vereproov näitas, ilma milleta vallanduvad Germol epilepsiahood ja ta võib kooma sattuda või veel hullem ... mõeldagi ei taha.
Jah, ma olen üle elanud selle, kuidas mu oma poeg tuleb hommikul mu oma käte vahel koomast välja ...
Miks ma sellest kõigest räägin? No, ma lihtsalt olen seda meelt et laps peab saama kasvada kodus, olgu ta kui vana laps tahes, olgu tal milline puue tahes. Just kodu ja pere ravivad ja arendavad. Ma ei salli inimesi, kes tulevad minu elu elama, kipuvad õpetama mida peaksin tegema. Kõige hullem on veel see, et see tegelane on ise kahe lapse ema. Õudus! Kuijutlege!
Kas tõesti tänapäeval sünnivad ilma empaatiavõimeta lapsed? Jah, see emmeke on minust üle 10 aasta noorem. Ja ma ei üldista ega taha kellelegi näpuga näidata, sest kõik me teeme vigu, eranditult kõik. Tahad vaielda? Aga kuidas saab üks inimene üldse sellist soovitust anda? Mis õigusega? Nojah, ta ju mainis ka et ta sõbranna ju annab lapse ära. Kohutav! Hirmutav on see, et selliseid inimesi on meie ümber, meie tutvusringkonnas, igal pool. Selliseid rongaemasid, kes on võimelised oma lapsi ära andma. Kurb. Väga kurb.
Olgugi, et ma olen pmst 24 h Germo valves ja ette on tulnud olukordi kui mul läheb öösel uni ja käin kontrollimas kas mu laps hingab. Aga ta on minu laps, minu Päike päevas, koos me õpime ja areneme. Olen temast kasvatanud viisaka ja hea mehe- noormehe, kes pole pahatahtlik, on sõbralik, naerusuine ja enamjaolt positiivne. Ta on mu elus väga-väga tähtsal kohal. Päriselt! Kuidas saab üks inimene üldse tulla millegi sellise peale et soovitab lapse ära anda? Palun selgitage. Õudus!
Ühesõnaga, inimesed, elage oma elu! Teil ei ole mingit õigust õpetada teisi elama, kui te ise oma eluga hakkama ei saa! Isegi siis kui saate, pole õigust! Kui palju on minu sissetulek ja kas ja kui palju me suitsetame, joome, milleks iganes raha kuluitame, pole mitte kellegi teise asi! Ausõna! Ise elan oma elu, ise mürgitan oma tervist. Mitte, et ma näiteks selle üle õnnelik oleks et ma suitsetan, aga sõltuvus on sõltuvus ja ma siiralt loodan sellest kunagi vabaneda. Mitte kellelgi pole õigust meie üle kohut mõista, et kas me teeme või käime tööl. Jah, mina olen lausa ametlikult riigitööliste nimekirjas ja seda juba kuu aega. Üllatus, jah? Ja pealegi teen ka tööd kogu aeg, olen need ligi 3 aastat ka teinud, kui eelmisest töökohast poja tervise halvenemise tõttu koduseks jäin. Kirjutamine on suur töö, salvestage see endale mällu, kui sinna mahub veel midagi! /las ma olen kuri ka vahel!/
Minu leivaraha on ma minu raamatud. Autorieksemplaride raha saan endale, aga ma müün ka kirjastuste raamatuid, sestap loodan väga et kui on keegi avaldanud minu raamatu soovi ja lubab teatud päeval seda ostma tulla, siis ka tulgu, ma pean arvestust. See on minu leivaraha. Mitte et ma aina ootan tulijat kodus, lausa nädalaid ootan ja ta ei tule. Sestap tegin otsuse, et ma enam raamatuid ei broneeri, saavad need kes kohe välja ostavad. Antud tegelasel jagus jultumust pahandada ja minu rahakoti sisu (piltlikult õnneks) revideerida, mind panna muretsema, et tuleb viimase raha eest (viib pudeleid isegi poodi) mu raamatut ostama, kuigi ma pakkusin võimalust, et maksku rahapäeval. Ilmselgelt tahtis mu südametunnistusele koputada, ja ta saigi sellega hakkama. Aga lubadused on lubadused ja minu pere ei pea lubaduste pärast, mida inimene täita ei suuda, nälga kannatama (õnneks me muidugi ei kannata). Ärge võtke seda nüüd üks-ühele, see on piltlikult öeldud, tahaks ka sellega nende inimeste südametunnistusele koputada, kes lubavad aga lubadust täita ei suuda. Mulle saab alati helistada ja fb-sse kirjutada kui midagi muutub ja tulla ei saa, aga palun ärge pange oma lubadustega mu päeva kinni. Minu raamaturaha on mu palk ja ma usun et te ei ole ka õnnelikud kui teie palk saamata jääb, kuna peate arvestust mida võite endale lubada ja mitte. Ja kindlasti ei ole mu raamatute ostmine kohustuslik, ikka vaba tahe on, soov neid lugeda ja omada. Aitäh mõistmise eest!
Ja korrastage teie ka aeg-ajalt oma fb sõbralisti!
NB! Natuke kuri postitus sai, aga tõene, õiglane,,, ma lihtsalt oman võimet endast välja kirjutada ja mul hakkab kergem. Lasen jah teil oma blogimistega oma elu elada, sest õnneks on mu sõprade hulgas väga palju häid inimesi ka.
Ja pealegi lõppes eilne õhtu väga kenasti, kalli kooliõde Nele seltsis, kes reisis jalgrattal Pikeverest Portugali. Aitäh!
Olge ikka rõõmsad ja elage oma elu!
Armastan!
Margit
27. november. 2018.a.
Vana-Rääma
