Esinemistest ja argipäevadest

lill Germo toa laes

  Täna midagi ilukirjanduslikku sündinud ei ole, aga tuli üks esinemispakkumine. Sellega seoses tahangi rääkida esinemiste teemal. Hetkel käivad läbirääkimised (või alles algavad, kuna ma pole kirjale veel vastanud) Häädemeestega. Ehk lähiajal selgub kas ja millal me (ma) tuleme Häädemeeste raamatukokku esinema.

  Kui me siin paari aasta eest Heli Künnapasega üle Eesti mööda raamatukogusid lugejatega kohtumas käisime, oli Heli noorem laps päris tita alles, aga nüüd on ta juba suur, seega pole ka Helil vast aega liiga palju esinemas käia. Ise ma autot ei oma (ka load on aegunud), seega oleks armas, kui raamatukogud, kes mind lugejatega kohtuma ootavad, paneks esinemise kellaajaks sellise aja millal buss jõuab sinna külla (linna, alevisse) ja muidugi ka tagasi mind Pärnusse sõidutab. Kui tuleb pikk päev, võtan ka ka Germo kaasa, sest üle paari tunni ma teda üksinda olla ei lase (ei julge).

  Umbes aasta eest sõitsin ma bussiga teise Eesti otsa esinema, kuid siis oli Germo haigus kontrolli all. Toilas sain ka kenasti tasuta öömaja armsa raamatukogujuahatja Lea juures ning tagasi sõitsin alles järgmisel päeval. Kui tuleb veel mõni teise Eesti otsa esinemispakkumine, siis pean Germo kaasa võtma ja paluksin ka tasuta öömaja.(Kuna Germo on haige ja 24h valvata, kes ei tea). Oma maakonnas võtan esinemiste eest 20 eurot, pluss sõiduraha. Teistes maakondades 50 eurot, pluss sõiduraha.

  Olen ära ütelnud juba 4 esinemisest, kuna pole öömaja ja hotellides ööbida ma ei jaksa. Osadesse kohtadesse on jälle trantsporti vaja olnud, kuid...Ühesõnaga oleks armas, kui te jagaksite seda postitust, siis levib info kenasti.

  Saan ka lugejatega kohtumistele müügiks kaasa võtta oma romaani SEGAVERELINE (5 eurot)ja novellikogu VIRTUAALMEES (8 eurot).

.........................................................................................

ja teine juudihabe Germo toa laes

väike botaanikaaed

  Üleeile õhtul sai Germo tuba veel värvikama välimuse, sest vend aitas mul lilled tema toa lae alla panna. Nüüd on Lillelapse tuba nagu väike botaanikaaed. Loomulikult pidin need ka pildi sisse panema.

Kasearu talu ülimaitsev küüslaugu pesto

Lotte ketšup

Lotte ketšup

makaronid hakkliha, Lotte ketšupi, Kasearu talu küüslaugu pesto ja oma marineeritud punapeedisalatiga

  Eile toodi mulle taas Kasearu talu tooteid, eriti hea on küüslaugu pesto. See sobib minu maitse järgi väga paljude toitudega kokku. Täna näiteks panin seda ka rämpstoidu sisse ehk siis tegin üle pika aja makarone hakklihaga, päris head said. Ja ketšupina kasutasin Lotte ketšupit, mis on gluteeni- ja säilitusainevaba.

  Täna sain ka mõne lille võrra rikkamaks. Tänud, Malle!
Üks lill on neist väga põnev, võiks ütelda, et lausa imelill, pärit Kaukaasiast, kuid seal kasvavad need õues, meie kliimas saab vaid toasoojas neid kasvatada. Lille nimi on Kirurgia, see ravib verevalumeid, paistetusi, isegi roosi jne...Rahvasuu kutsub seda ka mädalilleks, kuna see tõmbab mädaniku välja ja ravib mädase koha põletikust terveks. Avastan ise ka alles seda lille ja hakkan katsetama, igatahes võsu on nüüd olemas ja varsti istutan potti ka, kuna seda pole vaja isegi vees hoida juurte tekkimiseks.
Rooshavisaba on ka nüüd mul olemas, või on neid lausa mitu seal potis koos. Kunagi enne on mul ka see lill olemas olnud. Pikkust ta eriti ei kasvata, aga laisut küll, kuna uued roosikesed sünnivad kõrvale.

rooshavisabad

suurem võrse ongi see imelill Kirurgia, kaukaaslane (ei ole kalanhoe!) kuid väiksemate võrsete nime ma ei tea

  Ega eriti ma oma elamisse enam lilli ei vaja, no, pole kusagile panna. Kuid luulerohtu ja draakonipuud tahan ka veel uuesti soetada. Seega, kallikesed, ärge mulle väga palju võrseid tooge, mu elamises lilled aknalaual kasvada ei saa,(külm talvel) ja kapi otsas ka eriti ei taha, sellepärast neid lakke riputan, et oleks valgust ja sooja piisavalt.

  Eilne päev oli väga kirju. Tegelikult pidime Germoga kallile Terjele külla minema, aga tõusin kohutavas kaelaradikuliidis ning kohe peale ärkamist tuli Eve, kes tohterdas mu kaela mu oma tehtud kuusekasvutinktuuriga ja juba paari tunni pärast sain ennast taas liigutada. Kõige põnevam on asja juures, et just sellistel vatist päevadel sünnivad mu ilukirjanduslikud teosed, et kui füüsis haige siis vaim virge :)

  Naabrinaine tuli ka hea uudisega arsti juures, selgus, et ta on kenasti paranenud. Arst oli üllatunud, et ime on juhtunud, kuid siis naabrinaine rääkis kuidas ma nädalajagu päevi ta kaela ja õlgu olen tinktuuriga määrinud ja arst oli selle väga heaks kiitnud. Seega, kallis sõbrad, kasutagem rohkem oma käsi ja loodusravi!

  Nüüd tuleb kallis Jaanika põneva esemega, aga sellest juba hiljem!
Imelist kalapäeva!


20. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Armukadeduse lühikesed jalad

foto netiavarustest

  ARMUKADEDUSE LÜHIKESED JALAD

Sigrid oli väsinud kodu-ori olemast. Möödunud esmaspäeval sai tema kolmandast tütrest lasteaialaps ning naine otsustas tööd otsida. Kuigi tema Soomes töötav mees, kes vaid korra kuus kodu väisas, teenis oma ehitusfirmas ohtralt, tahtis naine omada päris oma raha, enda kätega teenitud raha.

Sigrid kandideeris ühte väikefirmasse raamatupidajaks. Seda tööd oli ta ka enne lapsi ja laste kõrvalt teinud, kuid kodus, oma hubases kabinetis, aga naine tundis, et tahab koduseinte vahelt välja, kuna viimased viis aastat olid Sigridi peamisteks vestluskaaslasteks olnud tema kolm last, kelle ta aastaste vahedega sünnitas. Naisel oli suhtlemisvaegus. Abikaasale ta oma kavatsusest esialgu rääkida ei söandanud.

Juba oli käes päev, kui tuli töövestlusele minna. Sigrid tuulas läbi oma riidekapid, et ikka esinduslik välja näha. Ta avastas, et kogu ta garderoob oli vanu, kitsaks jäänud ja moest läinud riideid täis. Ta läks shoppama. Riidepoes hulgim pudelikuju disainiga kleite selga proovides, märkas ta, et ühe härrasmehe pilk jälitab teda. See tegi Sigridi kohmetuks, kuna ta ei olnud harjunud meeste tähelepanuga, isegi enda mehe omaga mitte. Korra kuus kodus käies ei jätkunud mehel Sigridi tarvis kauneid sõnu ega komplimente, või häiris teda naise kurvikamaks muutunud keha, või oli selleks mingisugune kolmas põhjus, seda teab vaid tema ise. Pole siis ime, et Sigrid oli võõra mehe pilkudest meelitatud, kui mitte ütelda erutatud.

„Vot see, see kleit sobib teile nagu valatult!“ ei pidanud võõras üleliigseks teha kenale naisele kompliment. Sigrid kohmetus, isegi tema pisikesed kõrvad läksid tulipunaseks. Naine vaatas võõrast altkulmu, olles tegelikult meelitatud.

„Tänan komplimendi eest, aga ma ei vaja teie nõuandeid!“ ühmas ta eneselegi üllatunult ning ülbelt ja kiirustas tagasi garderoobi. Sellel mehel oli ju tegelikult õigus. Just selles kleidis oli naine ennast kõige mugavamalt tundnud ning ennast garderoobi välise peegli ette imetlema unustanud. Loomulikult otsustas Sigrid selle kleidi ostmise kasuks. Ta astus garderoobist välja, liibuvad teksad, mis tegelikult ta figuuri vormikusele rõhusid, jalas ja türkiissinine top seljas.

„Kena päeva,“ soovis võõras mees müüjatele ja läinud ta oligi, pilku tagasi heitmata. Sigrid oli sellest tegelikult häiritud, kuid ta surus patused mõtted alla, maksis kleidi eest ja lahkus riidepoest nagu õnnistatud olekus. Naistele mõjvad vahel uute hilpude soetamised isegi paremini, kui oma mehe kallistused, mis on aastataid abielus olles justkui jääkihi alla peitunud, olles vaid kohusetundliku iseloomuga.

„Järgmine, palun!“ kutsuti Sigrid kabinetti töövestlusele. Tal oli sihuke tunne, nagu läheks eksamile. Kogu naise sisemus värises. Eks omamoodi eksam see ju oligi. Sigrid tammus, pilk maha suunatud, kabineti uksest sisse, kuigi oli enne kodus läbi mõelnud, et minna tuleb julgelt ja püstipäi. Aga ilmselt kas rambipalavik, või mõtted võõrast mehest olid ta mälu halvanud.

Väikefirma bossuks osutus sama võõras mees riidepoest. Nii Sigrid, kui direktor Armand olid keeletud teineteist nähes. Nad vaikisid. Armandi pilk peatus vahelduva eduga Sigridil ja naise tuttuuel kleidil, mida ta oli paari tunni eest naise seljas poes näinud. Vaikus kabinetis tekitas segadust kõrval toas olevale sekretärile, kes oli oma laua tagant sunnitud tõusma ja asja uurima minema. Alles siis pääsesid bossu häälepaelad valla.

„Olete tööle võetud! Alustame juba homme,“ lausus ta. Sigrid ei saanud ikka veel sõna suust, sest tal oli palju teisem ettekujutlus töövestlustest.

„Jaa, aga...“tahtis naine midagi ütelda, kuid boss segas vahele.

„Üks hetk, palun! Larissa, sina võid lõunale minna. Me saame nüüd siin kahekesi hakkama. Aga palun vaata enne kas mõni potentsiaalne raamatupidaja on veel ukse taga,“ muigas ta. Slaavlannast sekretär, kes oli kohe, kohe dekreetpuhkusele minemas, täitis oma kohustust ja peagi lahkus lõunat sööma. Sigrid ja Armand jäid kahekesi kabinetti.

„Ma oletan, et kui mõni teie pisipõnnidest peaks haigestuma, saate te raamatupidamistöödega ka kodus hakkama?“ muutus boss ametliluks seda küsides.

„Jah. Ei. Eee-see, see tähendab, et saan ikka,“ kogeles Sigrid. Ühest küljest oli naine õnnelik, et ta tööle sai kuid teisalt valdas teda sõnuseletamatu hirm uue töökoha ja uue bossu ees. Juba praegu muutus ta Armandiga kahekesi jäädes kidakeelseks, kuigi muidu oli hea suhtleja.

Käed löödud, astus naine uue töökoha kabinetist välja, kuid komistas tooli vastu, murdis kingakontsa ja kukkus. Armand lendas nagu tuulispask kabinetist välja, aitas Sigridi püsti, küsis tervise järgi ja veendudes, et naisega on kõik korras, pakkus ta siiski talle küüti. Sigridi maja ees jäid nad mõneks minutiks vestlema, kuni Sigrid oma kingad näpuvahele võttis ja sukkis tuppa astus.

„Sa vana lipakas!“ käratas Soomest koju naasnud abikaasa, lajatas naisele labakäega, mille järel naine taas kukkus, kuid sellest kukkumisest toibus ta alles haiglaseinte vahel.

Kui Sigrid abileu lahutas, ilmnes, et ta abikaasa elas juba aastaid kaksikelu, omades Tamperes soomlasest naist ja kahte tütart. Ütle veel, et armukadedus pole haigus, mida põevad armukadedad paadunud petised.

Nüüd nad ootavad oma esimest ühislast, venda kolmele kodus kasvavale õele, Sigrid ja Armand.

19.oktoober. 2016.a.

Vana-Rääma

Jalutuskäik Vana-Pärnusse

Siimu sild

  Täna siis lõpuks jõudsime Germoga Vana-Pärnusse Luule Luuse aeda õunu korjama. Nii ilus ilm on, nagu oleks vananaiste suvi alanud. Päike on kõrgel ja tuult ei olegi, vähemalt Ülejõe ja Vana-Pärnu piirkonnas. Otsustasime jalutada Vana-Pärnusse.

vaade Siimu sillalt kesklinna sillale

Siimu sillal

vaade Siimu sillalt kesklinna sillale...

Siimu sild (Germoga) Vana-Pärnu poolt vaadatuna

  Mulle on lapsest saati millegipärast meeldinud Siimu sild mis ühendab Ülejõe ja Vana-Pärnu linnaosa. Mäletan, kui ma laps olin ja me autokastis kolisime, ütles keegi, et kunagi olla üks mootorrattur külgkorv mootorrattaga üle Siimu silla kaare sõitnud. Kas see ka nii oli seda ma ei tea, aga see teadmine on mälusoppi salvestunud. Pealegi on Siimu silla jalakäijate (ja jalgratturite) osa palju laiem, kui kesklinna sillal, seega väiksem oht kokkupõrkesks. See on ka üks põhjus miks mulle eriti ei meedli jala üle kesklinna silla käia. Ei, see ei ole viimaste aastatega tekkinud, juba lapsest saati ei armasta ma sealt jala üle käia, kuigi siis ma kõrgust ei kartnud. Siimu sild on omam ja armsam minu jaoks. Seal on kuidagi palju parem energeetika või sobivad minu ja Siimu silla energiad paremini kokku, võta siis kinni, aga nii on.

Vana-Pärnu keskus

Lydia Koidula muuseum

see huvitav maja ehk siis Kapteni baar Vana-Pärnus

   Enne Siimu silda asub Vana-Pärnu keskus (kuhu käib ka Pärnu eakamate suleseppade klubi SULEKLUBI kokku ning selle president on kaua aastaid Luule Luuse) ja Lydia Koidula muuseum, jäädvustasin need ka pildile. Vana-Pärnus on ka üks armas majake, kus kunagi (või ka täna?) asub söögikoht, aga maja välimus on juba armas, selle jäädvustasin ka.

  Luule juurde on mõnus jalutuskäik. Kui juhtumisi tänava nimi meelde ei jää, siis tänava lõpus oleva majaka järgi tunned ära, et oled õiges kohas. Tema vanemate kodumaja on õdus ja hubane (eelmisel korral tegin ka fotosid ja jäädvustasin ka blogisse), seal olles on sihuke tunne nagu oleks koju jõudnud, nagu viibiks maal, vanavanemate kodutalus. See maja kõneleb.

hea hing Luule korjab aias lilli

õunad ja lilled...

õunad talveks

  Peale melissitee joomist (mille magustamiseks Luule õietolmuga mett pakkus) läksime aeda õunu korjama. Taliõuntele polnud öökülmad veel liiga teinud, nii saime endale talveks suure kastitäie varuda. Luule on nii armas hing, hoiab oma ravimtaimedest koosnevat aeda korras ja pakub ka teistele abi. Taimetargana teab ta milline tee või maarohi mida ravib. Mul on millest temaga rääkida, kuna olen ise ka aastaid taimede imelist väga uurinud ja tarbinud. Luulehaldjas luule korjas meile ka peotäie lilli. Nüüd on Germo tuba nagu lilleaed, sest paar päeva tagasi tõi üks armas inimene veel oma aiast lilli. Germo ongi lillelaps, juba varakevadel, nii kui ta esimesi lilli näeb, toob need mulle ja nii suve läbi on meil pmst lilled toas. Isegi alles ellu ärkav võilill teeb talle siirast rõõmu.

värske kartulasalat

  Peale värskes õhus viibimist läheb ju kõht tühjaks. Kuna ma siin hiljuti tegin seenesalatit ja seda jäi järgi, hakkisin sinna teisi komponentse sisse ja tuli väga hea salat. Mina olen ju see inimene kellega väga meeldib, kui salatis on ka õunad nind neid ma ka sinna lisasin. Kartulasalati koostis:

kartulad
soolaseened
sibul
vorst
hapukurk
hapukoor
hapukurgi vedelik (veidi)
sool
pipar
õunad

  Päev alles poisike, näis mis veel täna juhtuma hakkab ;)

18. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Uued tassid kollektsioonis!

uued Saaremaa tassid

   Kuigi pühapäeviti ei soovitata tööd teha, kipun mina ikka seda reeglit eirama. Esiteks olen kodune ja mul ei ole vahet mis päeval ma mida teen. Pole ka kusagile kiiret. Teen seda mida tunnen õige olevat.
Hommikul toodi mulle kala. Juba eile ma unistasin marineeritud kalast. Nii ma siis oma toimetamistega peale hakkasingi. Praeguseks on räimed juba marinaadis. Sellel korral ma neid munast ja jahust läbi ei pannud, tüütu tegevus. Pruun on taigen sellepärast, et ma ei tarvita enam toitudes nisujahu. Tegin sellise parajalt paksu taigne rukkijahust, munast ja piimast ning panin räimed sinna sisse ning järjest võtsin ja ladunsin pannile. Taignasse lisasin veel soola ja kalamaitseainet. Marinaadi komponendid on:

räimed taignas...

räimed marinaadis

vesi
äädikas
loobrer
terapipar
sool
suhkur
porgand
sibul

  Kuna mul on nüüd 2 kuuri ja eile vend sättis kenasti saagimata lauad teise kuuri siseseina äärde, on mul nüüd esimene kuur täitsa korras, ei ühtegi ülearust lauajuppi. Tõsi, teises kuuris on mul saagimata ja lõhkumata puid ka, kuna üks kallis inimene toob neid mulle aegajalt juurde, kuid osad saan sealt ka otse ahju panna. Teises kuuris on ka purke palju, sest järjest sööme hoidiseid ja purke ma ju ära ei viska, järgmisel aastal taas tarvis. Vähemalt esimene kuur on korras, Zorro võib vabalt puuriitadelt tolmu võtma minna:)

  Kui kallis Ingrid lõuna ajal meile külla jõudis, olin juba jõudnud kartulad kooritud ja kalad puhastatud. Majakassidel on pidupäev. No jah, ka Zorro tarvis panin räimepead õue, kuid kui ma räimesid praadisin ning välisust lahti hoidsin, kippus ta ikka neid hammaste vahel tuppa tassima. Õudne teglane!
 Ingrid tõi mulle 4 imekaunist tassi. Need on pärit Saaremaalt ja on ühe kohaliku kunstinku tehtud. Aitäh, kallis Ingrid! Aeg sinu seltsis kaob alati nii kiiresti kätte, kuid juttu jätkuks kauemaksi veel.

ja kõigil neljal tassil on ka autogramm all

ja kõikide nelja tassi teisel küljel on Saaremaa...

lõuna...

  Köögis on hetkel 27 sooja ning toas köeb ahi. Nii soe on, nii hubane on.
Lõunaks sai tehtud keedukartulit ja hapukoore-seene-sibula salatit. See on üks mu lemmiktoite. Mulle tegelikult meeldivad soolaseened isegi rohkem, kui marineeritud seened. Õnneks jagub neid mõlemaid veel pikkadeks kuudeks.

Kena pühapäeva!

16. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

...

Foto: Andres Putting (leitud netiavatustest)

  ...

ma ei ole
keelekandja

ma hoian teda
hammaste
taga



15. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Hommik sudokuga

  Mulle meeldivad reede hommikud, sest siis saan kohvi kõrvale postkastist leitud Nelli Teatajast sudokut lahendada. Tõsi küll, ma ise ka kirjutan vahel sinna artikleid, aga mitte see ei tee just kõige rohkem rõõmu (no, tegelt teeb ikka ka!). Lähedasemad tuttavad teavad, et ma olen sudoku haige, ehk siis, kui keegi mulle sudoku nina alla paneb, siis hüvasti reaalsus! Jah, kunagi sai neid rohkem lahendatud, lausa sudokuvihikuid ostetud, aga mul on mu reeded, on sudoku, on Nelli Teataja. Ja tihti peale seda hakkan vanu ajalehti ja ajakirju läbi tuulama, sest tahaks neid lahendada veel ja veel....

  Tegelikult pidime Germoga täna poetess-kunstnik Luule Luusele Vana-Pärnusse külla minema, aga tõusin taas peavaluga ja mitte ei olnud isu nina toast välja pista. Kui valu vaibus, sündis riimiluuletus. Aga üldiselt olen kogu päeva uimane ja väsinud olnud ning peale tableti võtmist on sihuke hull uni vaevanud, aga hoian ennast siiani üleval.

  Paar külalist on ka täna käinud. Luulele lubasin, et ehk järgmise nädala algul läheme talle külla, sest ta õunapuud on veel õunu tulvil ja Luule ei taha ometi lasta neid raisku minna. Ise ma eriline õunasõber ei ole, aga Germo võib neid päeva läbi närida. Tegelikult plaanisin ka õunu kuivatada, kuid see on vaid plaaniks jäänud. Nüüd juba võiks, sest tüütud karbsed on elamisest kadunud.

  Naabrinaine käis taas minu juures ravil, ehk siis määrisin ka õla ja käevarred taas tinktuuriga kokku. Positiivne on see, et eilsest ravimisest oli palju kasu ja ta sai öösel kenasti magada. Valud on juba praegu kadunud, kuid me jätkame, teeme umbes 10 päeva ravikuuri.
  Kui naabrinaine uksest sisse astus, küsis ta, et kas mul on ravivad käed, kuna ükski tablett ega salv pole siiani ta valusid ära võtnud, aga minu käed ja tinktuur on teda palju tervendanud. No, mul on jah tugevad biovoolud, kuigi vasak käsi ei luba mul eriti neid "kasutada." Ja, ütlen ausalt, mulle meeldib inimestele head teha, eriti siis, kui see puudutab tervist. Inimesed ei kipu ennast ise korralikult ravima, niikui natuke parem hakkab, jätavad ravi poolikuks, aga vaja on korralik ravikuur ikka läbi teha, 7-10 päeva.

läheb keema...

läheb kõhtu...

  Borši keetsin ka valmis ning ikka oma tehtud boršipõhjadest. Germo just läks taas kööki sööma. Tema tahab meil 5 korda päevas süüa, aga mina lepin 3 korraga. Kella 10 ajal näksib ta ka veel midagi, sest siis on tablettide võtmine ja neid ta tühja kõhu peale võtta ei tohi. Lähen keedan vast talle neljaviljapudru valmis.

Kena nädalavahetust!


14. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Suvest sügisesse...

pilt netiavarustest

  SUVEST SÜGISESSE...

üks liblik korra
riivas õielehte
ta nuhutas ja
lendas oma teed

nii punapõskne
õis taas puhkes ehte
ning aianurgas
vulisesid veed

nee` laksusid kui
küütlev Läänemeri
kes lahesoppi
adrupärgi tõi

kui laotas päike
veele valgusteri
siis joovastus end
tilgatumaks jõi

nüüd seisan kaldal
vaatan linnurändeid
mind ebmab
koloriidne sügispalg

kui õdak neelab
endasse meid endeid
me läheme...
meil uljalt tatsub jalg



14. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kui Malle meile külla jõudis, oli Eve juba lahkunud...

Malle Karpin

  Kui ma just varem ööunest ärganud ei ole, ajab bioloogiline kell mind kella kümne paiku ikka üles. No, eile ajas küll kolin ja müris, aga reeglina tõusen ma siis ise. Kuigi kunagi armastasin veel kauem magada. Kas just kauem, sest mina lähen magama umbes kolmest või siis viiest. Siis, kui juba on linnas liikumist ja ka linnaliinibussid teevad oma esimesi tiire.

  Täna tõusin mõned minutid enne kümmet ja siis tuli Eve. Seltsis segasem kohvitada, eksole. Eve on üks tihedamaid külalisi mul, sest jään pmst ta koduteele ette. Aga armas ju. Mina olen rahul. Uskuge, meil on millest rääkida. Ja järjekordsed tänud Germole, tänu kellele ma Evega tuttavaks sain!

  Mallest olen ma ka enne bloginud. Malle ütleb alati, et minu kodu on talle  peatuspaik, oli kunagi ta sugulaste peatuspaik ka, kasvõi bussi ootuseks. Ise ta on selles korteris sündinud (no, tegelt haiglas) ja ka 23 aastat elanud, see on tema sünnikodu. Mallega vesteldes kaovad tunnid kätte ja iga kord kuulen ma midagi põnevat mis siin lähiümbruses kunagi aset leidnud on. Üleüldse on ta hea suhtleja, otsekohene ja julge naine.

  Aga ega ma ainult külalisi ei võõrusta, kuigi blogidest võib selline mulje jääda. Ma ikka natuke teen kodutöid ka. Täna olen küll natuke laisk olnud, aga ahju- ja pliidipuud tõin kuurist tuppa ning kütsin pliidi ka ära. Masin pesi minu eest pesu ka ära, mulle jäi vaid kuivama riputamise rõõm. Hea seegi!  Ühepajatoidu keetsin ka valmis. Ohh, kui hea toit tuleb ikka puupliidil! Koostis:

meie tänane lõunasöök- ühepajatoit

suur kaalikas
hulgim väikeseid porgandeid
kartulad
2 suurt sibulat
pool küüslauku (mitte küünt)
sellerit
loorberi
vett
terapipart
soola
õli (algul hautasin õli sees komponente)
praetud hakkliha
veerand kapsast

  Serveerisin kõrvale veel oma tehtud kõrvitsasalatit ja marineeritud tomateid.

  Mõned külalised käisid veel, kes istus veidi aega, kes käis korra läbi. Mul on siiralt hea meel, et olen suutnud aidata oma naabrinaist, kellel on terviseprobleemid. Siiras rõõm oli kuulda ka, et sellel õhtul, kui ma ta õlgu oma tehtud kuusekasvutinktuuriga määrisin, magas naabrinaine valudeta rahulikult kogu öö. Täna määrisin taas ning andsin talle ka supilusikatäie võililletinktuuri. Ütles küll, et see hakkas korra pähe, aga veerand tunni pärast olid tal valud kadunud. Õlaliigesed teevad naabrinaisele liiga. Tiktuuri koostis on imelihtne, sellest olen siin kevadel ka kirjutanud. Korjasime Germoga Raeküla metsast kuusekasve ja valasime neile viina peale.

 Õhtu alles ees, näis mis edasi juhtuma hakkab.
Kena kalapäeva!


13. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Köögi uus nägu

   Täna oli siis lõpuks see õhtu, kui ma sain köögiaknale uued kardinad ette. Ootasin ja ootasin seda hetke, kuna vanad kardinad olid juba mustad ja Zorro poolt puretud, aga ma ei tahtnud enne uusi ette panna, kui korstnapühkija on ära käinud. Pealegi on päevad juba lühemad, tuleb varem elektiabi kasutada  ja köögiaken vajas külgkardinaid, et uudishimulikud sisse ei passiks. Tänu vennale muidugi, et need ette said, sest endal on suhteliselt raske neid vahetada, kuna kardan kõrgust ja pealegi on mu elamisel kõrged laed. Olen küll vahetanud, aga pärast tudisesin, nagu vanatoi, pool päeva.

  Premeerisin selle eest ka venda, nagu tavaliselt, kui ta mul abiks käib. Pealegi (järjekordne) Eve toodud suvikõrvits ootas oma saatust, kuna külmkappi ma teda ei pane ja soojas köögis läheb ta lihtsalt raisku. No, muidugi panin täidetud suvikõrvitsa ahju. Koostiseks seekord teised komponendid:

hakkliha
sibul
küüslauk
juust
pipar
sool

  Päris maitsev tuli. Selline kerge õhtueine.

täidetud suvikõrvits

kerge õhtueine kolmele...

  Tubade kardinaid sai ka veidi nn kohendatud, sest ka need on Zorro ühed lemmikumad mänguasjad, küll ta ripub nende küljes, küll laseb nende peal liugu. Ise ta muidugi ei saa midagi aru, kui ta pahandusega hakkama saanud on. Vähemalt suure Tääkliilia on ta rahule jätnud, kuna kukkus sellega kahel korral kummuli.

  Õhtu on. Soe on. Kleidi väel on toas palav lausa, sest sooja on hetkel ligi 25. Tuulutan elamist välisukse kaudu, kuigi aknad on veel soojustamata, aga aega nende nn toppimisega veel on.

Päevik taas mahukam. Kena õhtut!

ei saa ju pesamuna pilti lisamata jätta :) meie unimütsist pätukas Zorro 

12. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Õnnemees tõi õnne majja

  Täna ärkasin hirmsa kolina ja trampimise peale. Olin küll kell 8 juba ärkvel, aga tuba oli mõnusalt jahe ja jahedas toas on ju hea magada. Eile ju kütta ei saanud. Nii  ma kella 10-ni edasi põõnasingi. Kokku 7 tundi, sest kell 3 vaatasin viimast korda kella.

  Aprilli kuust saati oli mu köök kütmata. Midagi juhtus aprillis, sest viimase kütmise ajal ajas kõik sisse. Lausa nii, et terve elamine haises peale seda päris tükk aega, kuigi sai tuulutatud uste ja aknede kaudu ning ka kardinad vahetatud. Oma vaaritasmised vaaritasin (hoidised) kõik elektripliidil, seega oli selle kuu elektriarve lausa 32 eurot. Aga nüüd läheb kergemaks.

  Kell 11.30 püüdsingi hakkaja korstnapühkija, ehk Õnnemehe, kinni. Mäletan, et lapsena armastasin ikka korstnapühkijat Õnnemeheks kutsuda ning võimaluse korral sai Õnnemehe nööpi katsutud, siis pidi kõik soovid täide minema. Veel parem oli, kui leiad Õnnemehe nööbi. Jah, täna ma seda enam ei teinud kuid Õnnemehega vestlesin küll. Ta rääkis, et isegi tänapäeval pidavat lapsed koolist vaba päeva lunima, kui Õnnemees on tulemas. Aga teda nähes pidavat lapsed kartma ja ei julge mitte nööpi katsuma minna. Minu jaoks on ta täna ka Õnnemees, kuna ma ikka väga kartsin, et jään talveks külma, et ehk on pliidiga midagi nii viltu, et läheb pottseppa vaja. Kohe, kui Õnnemees tuppa astus ja mu mure kuulis, lubas ta kõik kenasti korda teha. Ja tegigi! Seega on ta tõeline Õnnemees! Selgus, et pliidimüüri sees oli kivi lahti tulnud ning õnneks hirmsa rabistamise peale (kui Õnnemees harjaga truupi puhastas) kukkus see kivi alla ja kohe oli tõmme taas olemas. Jeee!

tänane lõunasöök, praetud lihapihvid ja kartulad, kõrval kodukootud konservtomatid, mis tulid mul sellel aastal ülihead välja. üle poole aasta esimene toit puupliidilt...

alles hiljuti hakkas mulle neljaviljapuder maistma, kuigi enne ei võtnud seda suus sissegi. neljaviljapuder kodukootud vaarikas-kirsi moosiga

 Niisiis, täna on mul 25 sooja toas, ahi ja pliit kenasti köetud ja ka esimene söök üle poole aasta puupliidil tehtud. Nii hubane ja soe on. Mu köök asub ju sellises kohas kuhu päike ei paista ja see oli niiskust ja rõskust täis. Nüüd on köök soe. Nii vähe ongi õnneks vaja. Ja seda tänud Õnnemehele,. Aitäh, aitäh, aitäh!

suvel õpetas Ave mind kodujuustu sööma ja eile tegin esimest korda elus  kodujuustu-heerginga(sibula) salatit ja maitses hää. kõrval kodukootud kõrvitsasalat ja keedukartul

 Päev on alles lapsekingades. Aga mul on pesu pestud ja söök valmis. Ehk sünnib midagi veel mu sulest, sest tunnen, et inspiratsioon hiilib mu poikvel ukse vahelt sisse.

Kena kolmapäeva!

12. oktoober. 2026.a.
Vana-Rääma