6 tunnist magamisest vahel piisab...

Eve, Jaanika ja Ruth

  Olen ikka õel küll, onju? Kamandasin sõbranned ühele pildile.
Tegelikult täna just mainisin Jaanikale ja Evele, et nemad on mul tihedamad külalised ja nendest ei ole peaaegu üldse mu blogides pilte. Nii ma siis oma kolm sõbrannet (kes pmst täna omavahel tutvusid) Germo voodile istuma palusingi ja paar klõpsu pildistasin.

  Pidevalt küsitakse minu käest, et kuidas ma jaksan päeva jooksul nii paljusid võõrustada (võõrustada on natuke kentsakas sõna siin /kon/tekstis). Olen ju Germo tervise pärast kodune, töötan ka kodus ja saan oma aega planeerida. Kui ma päeval liiga palju lobisen, kirjutan öösiti jne...Need kes mind tunnevad, teavad, et ma olen eluaeg aktiivne suhtleja olnud. Just meenusid Suigu ajad, kus noored emmed olid enda vahel tülli kiskunud, kuid minu juures olid sunnitud ära leppima, sest mulle sellised tülid ei meeldi ja natuke imelik oli, kui näiteks mu väikses köögis istus mitu inimest ja nad omavahel ei suhelnud, kuid minuga suhtlesid küll :) Mis mul siis muud üle jäi, lepitasin ära. Nagu kunagi (noorena, justkui oleksin praegu vana) lepitasin paarikesi omavahel ja Audru kandis sain endale lausa "kosjamoor" nimeks. Aga mulle meeldibki nii, kuigi oma suhe ei tarvitsenud toona just kõige õnnelikum olla, tundisn ma rõõmu, kui sain kellelegi head teha, tunnen siiani.

  Täna algas minu päev kell 9 hommikul. Varsti tuli Malle ja meil juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Siis tuli naabrinaine Külli. Jõudsin korra arvutisse ja siis tulid juba järjest Jaanika, Ruth ja Eve. Ruthiga pole me sellel suvel eriti koos saanud ollagi, age lihtsalt on kätte kadunud. Viimati käisin ma tal Tammistes külas mai kuus ja sellest ongi 3 kuud möödas. Vahepeal küll mõnel korral nägime ka, minu juures, aga hakkasin juba suurt igatsust tundma, sest ta on kallis inimene mulle, kallis sõbranne. Jaanika- musi on see keda ma juba aastaid maailma parimaks sõbranneks kutsun, nii ongi, kuigi pole ilus lahterdada, aga me tunneme juba oma 15 aastat ikka, kui mitte kauem. Ta on mulle väga, väga kallis. Ja Eve, temaga tutvusin täna Germole, aga sellest tutvumisest olen juba bloginud. Eve on ka poole aastaga mulle kalliks sõbranneks saanud. Temaga näeme kõige tihedamini, sest (Eve väitel) elan heas kohas ja jään pmst talle koduteele ette, enam-vähem. Kella seitsme paiku lõppes meie tänane mokalaat ning siis pani ka moosi keema. Enne seda keetsin Anneli käest saadud punapeetidest ühe purgi hoidist valmis ning siis õuna-viinamarja moosi. Kallis Ingrid tõi eile meile viinamarju, need ununesid külmkappi, Germo sõi neid natuke, ning ülejäänud läks moosisse. Esimest korda elus tegin sellist moosi ja tuli väga hea. Soovitan.  

marineeritud punapeet ja õuna-viinamarja moos

  Ja nüüd lahkus viimane külaline, poolvend Heiki, kes tõi mulle kotitäie valgeid klaare. Eile tõi kalla mulle kotitäie valgeid klaare, need tegin täna moosiks. Köögis ootab veel kalli Ingridi toodud õunakoorem, need üritan homme kompotiks teha, kuigi pooled on juba ära söödud.

 Aitäh, kallis sõbrad selle sisutiheda päeva eest!


24. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Minge metsa!

Germo Kabristes

   Et kuhu eile kadusin? Minge metsa!
  Nagu plaanitud sai, sõitsime eile seenele. Kabristesse seenele või õigem oleks ütelda Lindile seenele? No, igal juhul Potsepa küla ei ole ka sealt kaugel ja mul on sihuke tunne, et just Potsepalt kostusid ka paugud, kui me rikkalikku seenesaaki metsas kokku korjasime.

  Mis seeni saime? Puravikke, kukeseeni, timpnarmikuid, kuuseriisikaid, kaseriisikaid, kännuseeni, tõmmuriisikaid, võiseeni, männiriisikaid, erinevaid pilvikuid ja vast midagi veel, aga täna enam ei meenugi. Ühesõnaga metsad on seeni täis, minge ja korjake! Sellel korral marineerisin 7 purki ja soolvette panin 2 purki seeni. Lõpetasin öösel kell 3 alles, seega blogima ei jõudnud. Aga väga hea tunne on. Isegi väga, väga hea tunne on. Tahaks juba uuesti metsa.

  Veidike olime ka Kabristes Annelil külas, jõime väga maitsvat ja puhast kaevuvett, degusteerisime maitsvaid veine (just degusteerisime, ei mõtle valesti! ;) ) ning jäädvustasin mälestuseks ka mõned pildid. Eriti armas ja asjalik ema on Annelil. Ema Meida saab jaanuaris juba 80 aastaseks, aga aitas usinasti töömees Aleksandril kuusehekist kärbitud oksi lõigata. Ja pakkus meile lahkelt küüslauke, sibulaid, mädarõigast jne...Anneli muidugi pakkus ikka ka. Aga Meida memm läks kohe ise kartulaid võtma, et mulle külakostiks kaasa anda. Oh, teate Kabriste tüdrukud, väga huvitav ja hea kartul oli, poolenisti lilla ja poolenisti kollane, aga väga hea maitsega. Ma küll ei tea mis kartulaga tegu on, aga maitses küll hästi. Pildid siin blogis kõnelevad enda eest!
  Anneliga kohtume alles järgmisel aastal, kuna laupäeval sõidab ta juba atagasi oma teise koju-Lapimaale. Aitäh, kallis Anneli, et aitasid mu suve veel imelisemaks muuta!

  Blogin ruttu ära ja tõttan kööki, sest seal podisevad järgmised keedised.

Aitäh, sõbrad!

24. august. 2016.a.
Vana-Rääma

maailma parim kaevuvesi

perekoer Tessa

eilne saak

Germo ja seened

minu lemmikseen-kaseriisikas

jäädvustatud hetk maal käimisest

põnevad türgioad

suur ämber ja pesukaus triiki täis

9 purki seeni juures

Aleksander ja Meida kuusehekiga asjatamas

Armas ennelõuna

aitäh, kallid Marleen ja Ingrid!

   Ütlen ausalt, ma olen õnnelik, et on olemas sotsiaalvõrgustik Facebook!
Tänu Facebookile tutvusin ma aastate eest ka Ingridi ja Marleeniga, ning oleme jäänud siiani suhtlema. Marleeni pole ma küll juba tükk aega näinud, aga Facebookis vähemalt näen. Ingridiga kohtume ikka, kui ta Eestis käib ja alati leiab ta aega ka minu jaoks. (tead, kirjutan nii, et rõõmupisarad silmis).

Aitäh, mu kullakallid Ingrid ja Marleen! :)

kollased lilled (eriti roosid) on mu lemmikud! aitäh selle päikeselille eest!

   Marleeni poolt mulle joonistatud sünnipäevakaart on lihtsalt võrratu!!! Aastaid pole keegi mulle isiklikult kaarti joonistanud. Ja see kaelaehe, no, täitsa minu maailm! Ja see värv! Uhh, need suled tõstavad mind vast lendu :)
  Aitäh, aitäh, mu kallikesed! Kaelaehe leidis koha (kui teda just kaelas ei ole) Arabella poolt kingitud Ingli kõrval, arvutilaua kõrval asetseval seinalambil.

õunad ootavad purki panemist

  Kuigi juba tunni aja pärast sõidame seenele, ootab mind köögis ka ämbritäis õunu, kes igatsevad purki. Seega on mul nüüd paar päeva taas käed ja jalad tööd täis. Ämma aias ootavad mind ploomid, mis tuleb lähipäevil ära korjata, sest need juba potsatavad puu otsast maha ja lähevad mädanema. Seega peate leppima (tegelt ei ole lugemine kohustuslik) nüüd tihti hoidiste blogide lugemistega.

  Aitäh, et olete mu sünnikuu nii imeliseks muutnud, kallid sõbrad!


23. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmakohtumine Facebooki sõbraga ning hoidised, hoidised....

terviseks!

   Täna ärkasin juba peale kella 9-t. No, juba peale 7-t hommikul hakkab Zorro mind äramata, vaatab oma suurte silmadega otsa, kui ma peale pilkude kohtumist ei ärka, hakkab ta mu varbaid ja näppe närima (otseses mõttes), omal ees pilk mis kõneleb;" tule minuga mängima!" Nii minu hommik algaski. Vahetult peale äratust helises telefon ja minu Facebooki sõber Katrin oli juba mu äsja avatud välisukse taga. Ma ei hakka enam ise kirjutama milline me esmakohtumine välja nägi, kuna Katrin ütles juba kõik ära ja tema ausad ning ilusad read tuleb ju blogisse jäädvustada. Siin need on:

Katrin, sorry, see pilt oli mulle kõige armsam (Katrin lubas pildi pihta panna)

Täna lõpuks ometi jõudsin kohtumisele ühe ääretult sooja südamega naisega.
Meie hommikujutt kohvi tassi taga lendas kui linnutiivul. No ajataju lihtsalt kadus käest. Esmakohtumine oli täpselt sellise tundega, et me ju alles lobisesime.;-)
Mõnus mõnus hommik kirjaneitsi Margit Petersoniga. ;-)
Ja tänu Temale muutus mu bussisõit huvitavaks, sest kotis olid raamatud, millest üks sa poole peale loetud sõidu ajal unustades kogu ümbruse.
Aitähh Margit!
Ja libedat sulge Sulle.

  Katrin tuli mu sõbralisti vast paar kuud tagasi. Paar nädalat tagasi teatas ta, et soovib mu raamatut ning täna sai lausa 2 raamatut, romaani ja novellikogu, sest vaid neid kahte (SEGAVARELINE ja VIRTUAALMEES) saab veel minu käest otse ja pühendusega osta. Aitäh, Katrin!

  Tegelikult on varem tõusmisest kasu ka (ilmselt kass Zorro teab) sest täna keetsin valmis 2 purki õunamoosi ja 7 purki möginat (minu keeles) ehk siis pangesalatit või letšot, või...heal lapsel ikka mitu nime. Aga mögin koosneb järgmistest komponentidest:

tomatid (hulgim)
1 kollane paprika
1 oranž paprika
2 punast paprikat
kurgid (hulgim, kuigi mina ei pannud palju)
4 suurt sibulat
4 suurt küüslaugu küünt
1 pakk beebiporgandeid
tilli
soola
suhkrut
äädikat
veidi vett
segupipart
musta pipart
nelki
toiduõli

  Üldiselt panen mina kõiki asju salatisse silma- ja maitse järgi. Salatit segades mekin ja lisan vajadusel maitseaineid juurde. Retseptid pole minu jaoks. Mõni tahab ja krepkamat salatit, mõni mahedamat, magusamat, soolasemat jne...Aga igal juhul väga maitsev tuli, kavatsen veel neid möginaid sisse teha. 

jälle sammuke talve suunas (2 moosi ja 7 möginat)

salat potti ja keema (pärast kuumutasin ka ikka)

  Homme on uus päev, näis mis siis juhtuma hakkab. Üks kallis külaline peaks tulema ka. Olen vaaritamislainel, paranen kaelaradikuliidist ja peavalu on ka kadunud, kuigi pool päeva piinlesin selle käes. Õhtul määrin ennast ( oma valmistatud) kuusekasvutinktuuriga sisse ja homme säran taas. Eile olin ise laisk, ei viitsinud ööseks ennast tinktuuriga sisse määrida ja tulemus oli käes. 

Aitäh 6 sõpra, lähedast, kes te täna minu jaoks olemas olite!

22. august. 2016.a.
Vana-Rääma

 ;-)

Väsitav, aga õnnelik nädalalõpp...

    Hästi mõnus tunne on olla vahel netimaailmast eemal ja veel mõnusam tunne on, kui sulle sõbrad ja lähedased helistavad, tundes muret kuhu oled kadunud. Muretsemiseks ei ole vähematki põhjust, minuga on (peaaegu) kõik kõige paremas korras. Lihtsalt paar nädalat tagasi sai vennaga kokku lepitud, et 20. augustil läheb suuremaks tööks. Et miks taasiseseisvumispäeval? No, räägitakse, et eestalne on tööinimene ja miks ei võiks tööd teha ka sellel päeval? Pealegi on mul alati abiks vend Heiki (ei viitsi poolvennatada, sest ta on tõesti mulle Vend suure algustähega). Aitäh, Heiki!

venda oodates tõstsin saagimata puud ja osad euroalused kuurist välja

ja need euroalused ootasid paar nädalat lõhkumist ja saagimist. lõhkus ja saagis Heiki

kuur pärast seda, kui olin saagimata puud välja tõstnud, pliidipuid vaid 1 ja veerand riita

Heiki sõrgkangiga euroaluseid lõhkumas

  Laupäeva hommikul jooksin korra netist läbi ja rohkem ma siia ei jõudnudki. Jõudsin alles nüüd, pühapäeva õhtul. Kuigi on mul kombeks oma avalikku päevikusse jäädvustada tegevus ka piltide näol, siis, ausalt üteldes, ma olin vahepeal nii läbi, ei pildistamine ei tulnud meeldegi. Ja, kui ma täna oma teisest kodust pesemast tagasi jõudsin olid noorem poeg Geio ja vend Heiki juba kenasti kuuriesise puhtaks teinud ning asjad kuuri pannud. Tegelikult alustasin eile lõuna ajal euroaluste ja saagimata laudade välja tõstmist kuurist, sest venna tulekuni oli aega. Kui vend kohale jõudis, hakkasin talle puid ette andma ja kinni hoidma, tema saagis ning mina ladusin ka need kuuri riitadesse. Lahke naabrinaine Külli liitus meiega varsti ning minu kohustuseks jäi puude kuuri tassimine ja ladumine. Aga kuna tegu on euroalustega, on nende küljes ka palju naelu ja naeladega puude ladumine on omaette kunst. Oleks kuur vaid jahe olnud, oleksin asja ka rohkem nautinud, aga kuur oli nagu kuum saunalava, nii ma siis käisin aegajalt toas vett joomas ja väikseid pause pidamas. Kui olime juba 7 tundi aktiivselt puudega ametis olnud, "kutsus üks kallis inimene mind korral." Tegelikult ta nägi kui läbi ma olen, kuigi me omast arust oleks edasi töötanud. Nii ma siis oma (turbane kuuripõrand, sest ilmselt on seal olnud kunagi turbabrikett) seasõrad puhtaks pesin ja tuppa askeldama tulingi. Kalla oli kenasti juba šašlõki praeahju (sest väligrilli ei jaksanud lihtsalt enam kasutada) küpsema pannud, panin teise pannitäie ka friikartulaid ning sõime kõik kenasti kõhud täis. Lahkudes mainis Heiki veel, et äkki teeme täna edasi, kuid ma olin segaduses ja väsinud, ega vastanud midagi. Peale hilisõhtut dušši ma põhimõtteliselt kukkusin voodisse, aga üle 8 tunni eriti magada ikka ei jaksa, nii ma juba peale 8 hommikul silmad lahti lõin. Kui õde hommikul helistas ja teatas, et läheb maale emale kartulaid võtma, käis ka minul korra mõte peast läbi, aga siis meenus puude teema ja...Kui ma hommikukülalised ära saatsin, kobisin lõunauinakule, kuid magasmiseks jagus napilt pool tundi, kui juba oligi vend järgmise puukoormaga kohal(vanad palgid jmm..) ning läks tööks. 5 tundi jaksasin kuidagi moodi, siis sai ikka jõud väga otsa. Meenus, et eelõhtul olin lubanud Germole, et lähme oma teise koju duši alla ning see lubadus tuli täita. Muidugi olin ise ka ülepeakaela saepurune ja turbane, ning seadsimegi sammud Piiri tänavale. Võtsin julguse kokku ja läksin tööroobades, õnneks ühtegi tuttavat vastu ei jalutanud. Tegelikult oli vennal plaan kogu töö lõpuni viia ning see plaan tal ka teoks sai. Õnneks tuli mu noorem poeg Geio ja aitas vennal töö lõpuni viia, nii nad koristasid ka kuuri esise jne...Vaid saepuru kotti toppimisega kavatsen hommikul tegelda, kui ikka liigun.
   Igal juhul suured, suured tänud Heiki, Külli ja Geio! Kuur on peaaegu puid täis ja külma talve me ei karda. Homme teen pilti ka, sest õhtupimeduses mu telefon häid pilte ei tee. Need pidid siin on päevavalgel tehtud.

armas hetk teises kodus, kui tulin duši alt trepile tervist rippuma...meie Kiti tervitab naabrikass Jossut Jossu silmi pestes.

21. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Minu neljajalgne doktor

Eve ja Zorro

   Oi, kuidas mul meeldib kassiteemal sõna võtta viimasel ajal. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu, ei ole kohustuslik. (Fb-s on korduvalt aasitud ja tõreletud kasside teemal, mitte just minuga, aga üleüldiselt. Aga see just ajab kirjutama)
  Nagu pildiltki näha, ravib minu pisike kiisu Zorro Eve jalga. Nägin seda esimest korda, kuigi Zorro armastab magada ka minu südamepoolsemal rinnal. Lööb nurru ja magab. Vasakul pool ei püsi. Kui Evega rääkima hakkasin, selgus, et tal ongi see jalg haige, või õigemini kiirgab valu jalga ja lausa talla alla. Zorro keeras vabatahtlikult ennast tema jalale magama ja jäi sinna (umbes) 5-6 minutiks, kuni Germo ta paelaga sealt ära meelitas.
   Internetist leiab palju selle teema kohta artikleid. Näiteks:

   Inimesed, kellel on kodus kass, pöörduvad arsti poole kordades harvemini kui ülejäänud. Kõik teavad ilmselt, et tasub vaid puudutada sooja ja nurruvat kiisut, kui raske päeva pinged kaovad. Otsekui haihtuvad iseenesest, ning sünnib ime — hetkega saabub rahu. Ega asjata nimetata kassi neljajalgseks doktoriks. Nad leiavad eksimatult meie valutava koha ning sätivad end mugavalt sinna peale lamama, sageli veel ka käppadega haiget kohta masseerides.
  Paljud legendid räägivad kasside võimest näha rohkemat kui inimesele nähtav valgusspekter ning jälgida teistsuguseid sagedusi või olendeid tegutsemas.
Kassi nurrumisel on tervendav vägi! 
Kassid tekitavad nurrudes vibratsioone, hiljutised uuringud kassi nurrumise võnkesageduse (20–140 Hz) kohta näitavad, et sellel võib olla kehale raviv toime – sealhulgas stressi maandav, hingamisprobleemide korral aitav, vererõhku alandav, mõjub tervendavalt lihaste ja kõõluste vigastuste korral. Veel on nurrumisel põletike paranemist kiirendav ja luid tugevdav mõju ning lisaks olla kassiomanikel 40% vähem riski südameatakki saada.
  
 Kogu artiklit saate lugeda SIIT.

  Ei saa mitte oma siinsesse päevikusse lisamata jätta ka oma rõõmsat uudist. Minu neljas luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" on hetkel Rahva Raamatu poodide müügiedetabelis 9. kohal! Jeee! Aga nüüd on vaid paar raamatut poodidesse jäänud, siis on kogu tiraaž läbi müüdud.

müügiedetabeli 9. koht, jeee! :)

 Mida tegi kodune inimene? Jah, süüa tegin ka ka, hommikul kaerahelbeputru ja lõunaks praadisin kartulaid munaga, Väga hea sai, sest ma polnud vast ligemale kuu aega praekartulaid teinud. Kurgisalat oli ka kõrval. Jne...
  No, ja 2 purki õunamoosi keetsin ka veel valmis ja 2 purki suvikõrvitsat ka. Muide, esimest korda tegin marineeritud suvikõrvitsat. Nelki ma ei pannud, lihtsalt mõnikord hakkab mulle nelgimaitse vastu. Kuigi Eve retsepti järgi käib sinna veel karri, aga ma ei pannud, sest mul seda ei olnud. Pood ju seitsme maa ja mere taga. Koostis siis järgmine:

2 purki õunamoosi ja 2 purki suvikõrvitsakompotti

1 suvikõrvits
suhkrut
soola
äädikat
vett

  Kena reede õhtut!

19. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Kui su tööks on kodu...

   Viimasel ajal kuulen tihti, et olen tubli ja jõuan nii paljude erinevate asjadega tegeleda jne...Tegelikult on ju põhjus selles, et ma olen juba 8 kuud kodune olnud. Jah, kirjutamistööd ma ju teen kodus ja ma naudin seda, kuigi hetkel võin nuriseda inspiratsiooni üle. Mõned artiklid on poolikud, paljud romaanid on poolikud jne...jne...Aga tõele näkku vaadates olen ma väsinud kodus olemisest. Tahaks tööle! (ammu juba)
   Mulle on kogu aeg meeldinud vanad agulirajoonid, poolväsinud puidust hooned, praksuvad puud ahjus, üleüldse ahjuküttega elamine ning üle aastate tunnen, et olen koju jõudnud. Siis ei peaks ju muretsemiseks põhjust olema? Tegelikult on asi vastupidi. Kui ma veel tööl käisin, jõudsin palju rohkem. Nüüd, kodus olles lükkan isegi elamise koristamist edasi, sest aega ja ruumi on liiga palju käes. Pealegi elu kallineb iga hetkega ning kodus istumine ju ei toida. Saaks kasvõi paaritunnise töökoha, oleks elu palju lillem. Üle paari tunni ma Germo kõrvalt lihtsalt ära olla ei julge. Tema tervis halvenes aasta tagasi ning juba siis tundisn, et pean koduseks jääma. Vanal aastal lõppes minu sotsiaaltöö Pärnu linnavalitusese alluvuses. Vahepeal tundus, et päike hakkab pilve tagant välja tulema, kuid siis tuli taas sadu, sadu, sadu...Ühesõnaga, kui kellelgi on pakkuda mulle paaritunnist töökohta, olen ootel. Senikaua aga teen kodus tööd, kirjutamisest vaaritamiseni. Täna näiteks tegin taas 5 purki talvevarusid juurde ning hoidiseid on mu (vara)salves juba 40 purki, kuigi kurgid ja igasugused salatid on veel purki tegemata ja niinii kangesti tahaks veel seenele minna.

õunamoos vaniljesuhkruga

enne vahu riisumist

  Täna ma kaneeli õunamoosisse ei lisanud, lisasin veidi vaniljesuhkrut. Kes ei tea siis seda palju lisada ei või, teeb moosi mõrudaks. Tänase moosi koostis on:

õunad (valge klaar)

suhkur

vanikjesuhkur

  

  See mõtisklus ei olnud virisemise iseloomuga, ma ju pean päevikut, avalikku päevikut kuhu panen tihti oma mõtteid kirja. Tegelikult on armas päev olnud. Kohtumine sõpradega, kalli ämma saadetud õunad, mis moosiks tegin, raamatud müüvad hästi. Germo ja Zorro on ülearugi rõõmsad jne...

  Lisan siia ka oma raamatute müügikuulutuse, sest mu blogisid loevad väga paljud, ehk on mõnel soov endale mu raamat muretseda. Kopeerin oma Facebooki ajajoonelt selle reklaami:

novellikogu (17. novelli-lühijuttu) VIRTUAALMEES ja romaan SEGAVERELINE

Nagu näete, sain kirjastusest oma novellikogusid "Virtuaalmees" juurde. Minu romaan "Segavereline" on poodidest läbi müüdud. "Virtuaalmees" maksab poes ligi 14 eurot, aga minu käest otse ja pühendusega saad vaid 8 euro eest. "Segaverelise" saad otse ja pühendusega 5 euro eest. Kui tellid mõlemad koos, saad need 12 euro eest, ning maksan ise ka postikulu. Eraldi ostes lisandub mõlemale postikulu 2 eurot. Jagamise eest tänud! 

  Ja rõõm on tõdeda, et mu raamatud endiselt hästi müüvad ja neid ka palju laenutatakse. Aitäh, sõbrad! Siia ka teine reklaam.

minu neljas luuleraamat KÜLALOOD EHK VAADERPASS (kirjastus Ji) edetabeli 11. kohal

Nagu näete, on mu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" müügiedetabeli 11. kohel hetkel. Veel on vaid mõni raamat saadaval, Viru Keskuse Rahva Raamatus ja Pärnu Rahva Raamatus (2. tk. Port Artur 2.) Soovijad, kiirustage! Pühenduse võin sisse kirjutada siis, kui näeme. Tiraaž on kohe, kohe läbi müüdud!

 Kena õhtut!

18. august. 2016.a.

Vana-Rääma

Menukirjanik Olavi Ruitlane ja kopikalised. Mis seos neil on?

menukirjanik Olavi Ruitlane ja roosa põrsas

    Eile, kui Olavi helistas, hakkasin just fotosessioonile minema. Leppisime täna kell 14.00 kokku kohtumise. Et miks ma täägisin ennast Vee peale? Nüüd leidsite vastuse? Ühesõnaga, tänase kohtumise eesmärgiks ei olnud teps mitte tema menuromaan "Vee peal," see on mul ammu olemas, loetud ja blogitud ka. Käisin eelmisel aastal Tallinnas esitlusel ka. Pilte sellest esitlusest saate vaadata SIIT. Mis asju me ajame? Tahad teada? Loe see blogipostitus lõpuni...

menukirjanik Vee peal

  Mõningad aastad tagasi varustasin Olavit kopikatega, jah, just vene kopikatega, kuna neid oli mul lausa hulgi. Siis kogus Olavi poeg neid, kõikide riikide kopikaid, sente, münte jne...Aga nüüd kogub menukirjanik ise ka. Kellel on neid koju vedelema jäänud ja ise enam ei kogu, siis palun tooge need (Pärnus) minu kätte või toimetaga Tallinna Olavile. Ja, kui teil on neid hulgim, iis äkki leiab menukirjanik teile vastutasuks isegi "Naise"! Täna kinkisin Olavile roosa põrsa. Onju armas? :)

14. september. 2010. aastal Vee peal (koos Olaviga) foto: Moonika Kaev

14. septembril 2010. aastal Vee peal. foto: Moonika Kaev

14. septembril 2010. aastal Vee peal. Olavi Ruitlane.  foto: Moonika Kaev

14. septembril. 2010.aastal Vee peal. foto: Moonika Kaev

  Mis, aga puutub vee peale, siis reaalselt olen koos Olaviga vee peal käinud ka, 14. septembril. 2010 aastal Võõpsus, Võhandul ja Lämmijärvel. Osadelt piltidelt paistab minu seljatagant suur Venemaa ja hr Savisaarele kuuluv Salu saar, mis on kahjuks ajaloo prügikastis omadega. No, vähemalt 6 aasta tagasi oli. Sellest vee peal käimisest saate vaadata tervet albumit SIIT. Mõned pildid lisan ka otse blogisse.

Germo silla ääres

võilillemeri

väike selfi...

meie seltsiline, vares...

  Kui me Germoga jõe äärde istusime, tuli meie juurde vares ja tiirles seal Monica ja Olavi saabumiseni. Mida mina sellest tegelasest arvasin? Paari kuu eest lahkus üks armas hing sellest ilmas just samas piirkonnas ja päris tükk aega ei suutnud ma jõe ääres käia. Nüüd julgen ja suudan. Räägitakse, et vares on üks targem lind ja surnu hing pidavat tema sisse minema. Kes usub, kes mitte. Mina vähemalt täna tahtsin seda uskuda. Vares on mu lemmiklind ka.

trikiraja ääres

trikiraja ääres

trikiraja ääres

  Paar päeva tagasi avati jõe ääres ainulaadne trikiratastele mõeldud rada. Loomulikult käisime ka selle juures uudistamas ja ma tegin ka mõned pildid. Natuke sopane on see ümbrus hetkel. Kuigi täna on Pärnus suur ja soe suvi, kallas ju mitu päeva lausvihma, küll varsti maa kuivab. Läksime mööda jõe äärt, aga kuivema jalaga saab ka sinna mööda teed. Ja teate, varsti saab võilillemett tegema hakata, sest jõe äär on võililledest tulvil.

Kena neljapäeva!

18. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Projekt "Kirjanik ja tema keskkond" vol 1

sain kahe raamatu võrra rikkamaks. aitäh,Vilve!

   27. juulil sain emailile kirja Eesti Kirjandusmuuseumist, et nad soovivad minust fotosessiooni teha. Kaalusin veidike seda asja ja siis andsin nõusoleku. Võibolla paljudele ei tehtagi kunagi sellist ennepanekut, seega nn haarasin härjal sarvist. Sellega täiendab Eesti Kirjandusmuuseum kultuuriloolise arhiivi fotokogu kaasaegse pildimaterjaliga kirjanikest, luuletajatest, tõlkijatest ja kirjandusteadlastest, pildisteades neid nende endi poolt valitud kohas, niinimetatud oma keskkonnas. Tänaseks on nad käinud pildistamas juba kõikjal üle Eesti, ka Rootis väliseesti kirjanikke. Neid on kutsutud pildistama suvilatesse, kodudesse, töökohtadesse, metsa, mere äärde, parkidesse, kohvikutesse, raamatukogudesse, linnatänavaile ja mujale- seega igaühe jaoks temale sobivasse keskkonda. Pildistajaks on muuseumi fotograaf Alar Madisson.
  Sellel korral külastasid nad Hiiu-, Lääne- ja Pärnumaad.

  Minuga võttis isiklikult ühendust Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmer, kes kinkis mulle ka paar raamatut mäletuseks. Fotograaf Alar Madisson lubas reedeks pildid valmis teha, kui midagi ette ei tule. Fotograafeeritavad saavad ka kõik fotod endale ning meeleldi lubab fotograaf neid levitada ka sotsiaalmeedias, aga autori nimi tuleb kenasti alla kirjutada, nagu ikka. Seega nädala teises pooles jagan mina neid Facebookis ja siin blogis ka. Loodan, et tulid kenad pildid, kuigi ilm oli nutune ja aeg piiratud. Tegime fotosessiooni Pärnu rannas, selle nn seene juures. Oli tore. Aitäh! :) Loomulikult kinkisin Vilvele ja Alarile ka oma romaani "Segavereline" (pühendusega).

  Eelnevalt on nad pildistanud pärnakatest kirjanikke Kaupo Meielit, (:)kivisildnikku ja Toomas Raudamit. Ulmekirjanik Tiit Tarlap ütles neile viisakalt ära, kuna ta ei soovi meedia tähelepanu pmst üldse.
Kokku on nad tänaseks pildistanud umbes 300 kirjanikku, luuletajat, tõlkijat, kirjandusteadlast jt...
Kui meie omadega ühele poole jõudsime, kiirustasid nad veel Mihkel Ulmaniga kohtuma ühte Pärnu kohvikusse.

minu juuksed ju eriti vihma sisse ei võta, kuigi rannas oli laussadu ja pidin pildistamiseks ka veega "mängima" :)

 Mõnus on Pärnus, vihmane ja müstiline ilm. Rand oli muidugi inimtühi ja meid piiras ajanappus, kuid mina nautisin sajaga, ehkki jalgupidi vette ei saanud, sest fotokas ei tohtinud vihma saada jne...Ma panin spetsiaalselt veel kroksid jalga, et oleks mugav ära võtta. Aga ootame siis üheskoos reedet, siis tulevad fotod.

Kena kolmapäeva!

17. august. 2016.a.
Vana-Rääma