Westoffhauseni häärberi saladus 47. peatükk

  47. peatükk

 

  Mari-Liis istus ja värises. Tal polnud õrna aimugi mida ta isale ütleb, kui isa uksest sisse astub. Oli ju tema pahanduste algataja, ehk peasüüdlane. Ta kartis, et see on viimane kord kus isa ja onu Kardo Kerdot ja Keirot talle külla lubavad.
„Oi, tere minu lemmik! Kus Ralf siis on? Mis teil siin üldse juhtunud on? Tulin haiglast ja su ema tuli teadvusele. Võtsin naabrimehe autojuhiks niikui emaga juhtunust kuulsin. Noh, kas tuled minuga maale? Tuled memme lapseks? Saad tervisliku kitsepiima peal kasvada ja looduse ning loomade keskel. Mis siin linnas, siin pole ju lapsel küll midagi teha. Oh, heldeke, kas Ralfi polegi kodus või? Jättis su nõnda omapäi siia? Oi,oi, nii need asjad küll kaua kesta ei saa! Pean hakkama ikka võitlema sinu kasvatusõiguste eest.“ vadistas vanaema, kes maalt külla sõitis.
„Nähh, ta pole Ralf, ta on mu isa! Marellest ei taha ma midagi kuulda, ta ei armasta mind ja ma ei taha teda emaks üldse kutsuda. Ei tule ma maale elama, mulle ei meeldi üldse maal. Väkk, vastik kitsepiim! Ei taha maale, ei taha! Ma vihkan maal elamist! Ma vihkan sind, memm! Mine minema!“ nuttis ja karjus Mari-Liis läbisegi.
Keiro ja Kerdo olid alles keldris, või õigemini keldri all. Nad avastasid sealt hulgim inimese luid ja konte, päris mitu koljuluud ja hulganisti vanu, roostetanud tabadega kirste, mis poistele hirmu peale ajasid.
„Äkki on keegi elusalt nendesse kirstudesse maetud? Ma ükskord kuulsin kui ühed vanad mehed rääkisid, et vanasti oli nii palju kurjust ja inimesi maeti elusalt ning müüriti ka elusalt seinte sisse. Kunagi olevat üks elusalt maetud mees isegi pääsenud, sest ta ei sattunud paanikasse, ei hakanud nutma ega hingeldama, ega neelatanud, nii jagus hapnikku kauemaks. Nood taadid rääkisid, et teda päästis ka see, et kirstukaas oli suhteliselt nõrk, vist vineerist tehtud. Mees logistas kirtstukaant ja siis lõi selle jalgadega katki. Õnneks oli kuiv ilm olnud, polnud rasket ja märga mulda, muidu ta ilmselt poleks pääsenud. Aga nende kirstude kaaned on vist rauast, vaata,“ kutsus Kerdo venda, kuid viimane juba niigi värises.
„Ära hirmuta! Ma juba praegu kardan. Mis siis saab, kui me saime nüüd mõne pisku ja sureme ka ära? Mis siis saab, kui mõni surnu üles ärkab ja meid kirstu paneb? Äkki siin asus ka see kaak või võllas kus inimesi tapeti? Ma ükskord kuulsin, kui isa onu Ralfiga midagi rääkis ja mulle pakkus see nii huvi. Õppisin isegi need sõnad pähe. Ja siis üks kõrvalmaja taat rääkis, et kaevust veet võtmine olevat nagu surnu poomine võllas, et surnu olevat siis see veeärber millega kaevsut vett võetakse. Ma algul arvasin, et inimene poodi võlla külge ja uputati ära, aga tegelikult ta lihtsalt poodi ja taat võrles neid kahte selle pärast, et mulle selgeks teha milline võllas on.“ jutustas Keiro nagu õiduste unenägu.
„Kuula! Tss! Kuula! Ralf on vist koju tulnud. Kuuled?“ Poisid sattusid veel rohkem paanikasse, nad ronisid ruttu maa alt keldrisse, kuid jätsid redeli sinna, sest halli nad seda vedada.
Nad panid keldriuksed lukku ja ronisid kähke trepist üles ning tormasid duši alla, sest olid üleni mullased.
„Kes seal kõnnib? Ralf! Ralf-poiss!“ hüüdis vanema, kuid poisid olid hiirvaikselt koos pesemas ja hoidsid hinge kinni, et vahele ei jääks.
„Issand, see on ju Mari-Liisi vanaema hääl!“ värises Keiro.
„Appi, on jah! See ju nuusib ja nuhib igal pool. Võta kähku meie riided eesruumist, peseme need ka ära!“ kamandas Kerdo. Keiro tõi riided ning nad tegid need ruttu märjaks.
„Aga mida me nüüd selga paneme?“ oli Keiro mures.
„Ole vait! Küll mina juba tean mida edasi teha;“ muutus Kerdo venna peale tõredaks.
„Räägi nüüd, kes sul siin majas veel on?“ uuris memm lapselapselt. Mari-Liis mossitas, esiteks ta ei tahtnud üldse vanemaga suhelda ja teiseks ta ei teadnud mida vastata. Tüdruk lootis vaid, et poisid vahele ei jääks, ta lausa palus jumalat, käed ristis. Vanaemale ei andunu hing rahu, ta luusin mööda maja ringi ja siis kuulis lahinat. Ta liikus duširuumi poole ja Mari-Liisil jäi lausa hing kinni.
„Poisid, va marakratid! Ehmatate vanainimese nõnda veel surnuks ka. Kas suid pole pääs, et vastata? Kurivaimud küll!“ vandus ta tulist kurja.
„Mis kurivaimudest ta räägib?“ küsis Keiro Kerdolt.
„Ah, mai tea mis asj ta jahub! Vandel inimestel on imelikud ütlemised ja nägemised vist ka. Või räägib ka kurjade vaimudega, kus mina tean!“ oli Kerdo venne küsimustest tüdinenud.
„Mida te sosistate seal? Tulge aga tulge välja nüüd. Aitab küll pesemisest, ajate veel vee arve lakka ja vaata siis!“ tõreles memm.
„Venna, kuidas me saame veearve lakke ajada?“ päris Keiro.
„Ah, kus mina tean. Lõpeta oma tobedad küsimused venna!“ vingus Kerdo.
„Aga, venna...“
„Ole nüüd kuss! Las ma toon meile riided.“ keelas Kerdo vennal sõna sekka ütlemast, kuna tal oli plaan. Ta nägi ukse taga kahte hommikumantlit, mis olid küll täiskasvanute omad, aga ta hiilis ja tõi need ära.
„Vaata, ega riiete küljes enam mulda ei ole ja lase veega duširuum üle, et ühtegi mullast jälge ei oleks. Ja pane need pesurestile kuivama, aga enne ikka vääna tugevalt välja ka“ kamandas Kerdo. Keiro vudis nagu usin mesilane venna käske täitma.
„Memm, tule seal ära, muidu poisid häbenevad;“ meelitas Mari- Liis vanaema enda juurde. Ta sai aru, et poisid olid nupukad ja tormasid keldrist otse endid pesema, Mari-Liis rahunes veidike.
„Mis häbenevad! Vanasti käis kogu pere korraga saunas, ega vett raista ei olnud Nüüd nemad häbenevad!“ torises vanaema. Mari-Liis tegi mossis nägu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud, et vanaema minema läheks. Kogu aeg ta tõreles ja kamandas nagu Marellegi. Mari-Liis hakkas vanaemale küll vastu, kuidas samas ta kartis, et peab maale minema ja siis memm paneb ta tööle, karistuseks. Mida rohkem ta memmele vastu hakkas, seda vastikumaid töid ta maal tegema pidi.
„Noh, kus siis riided on? Mina teid siia omapäi linna ei jäta. Sina Mari-Liis tuled maale ära ja poistele leian ka tööd. Maal juba tööpuuduse üle kurta ei saa.“ torises vanaema edasi.
„Memm, me ei tule maale. Esiteks pole isa meid maale lubanud ja teiseks ma ilma isa nõusolekuta siit ei lahku. Sina võid ju minna. Issi läks Marellet haiglasse vaatama ja tuleb varsti koju tagasi. Me saame poistega siin hakkama küll ja ma ei ole ju üksinda.“ vingus tüdruk.
„Mis sa valetad, plika! Ma just tulin haiglast ja ei näinud Ralfi kusagil. Muudkui aga kohe valetama! Tänapäeva noortel muud ei ole , kui vale vale otsa. Kuhu me nii jõuame. Kasvatamatus, ma ütlen!“ ei jätnud memm jonni.
„Memm! Ma ei valeta! Onju Keiro ja Kerdo, et isa läks haiglasse. „
„Jaaah,“ vastasid poisid nagu ühest suust, omal nägu hirmu täis.
„Mille peale te nii õhevli siis olete? Mis te arvate, et ma ei näe teie nägudest, et tahate tüdruku nahka vaid säästa?“ tõreles memm edasi. Keiro küsis sosinal venna käest; „Ma ei saa midagi aru., mis nahast ta räägib?“ „Ole sina ometi vait!“ nähvas Kerdo. Õhkkond oli nii närvilseks muutunud, et häärber lausa rõkkas häältest, ja need ei olnud mitte rõõmurõkked. Siis koputati uksele.
„Hakkame juba minema, mul pole kauema aeg siin olla, töö ootab.“ astus memme autojuht kohe peale koputamist uksest sisse, nagu oma. Vanaema ei andnud alla, vaid hakkas teda seebimata.
„Kuhu sul kiiret? Ega töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb! Võta oma kirsad jalast ära ja istu. Ma pole lapselast ammu näinud ja siin linnas läheb ta üldse hukka. Mina enne siit ei liigu, kui Ralf koju jõuab. Ma talle alles näitan kuidas lapsi kasvatatakse!“ pahurdas vanaema edasi.
„Noh poisid, kaua te nendest kleitides passite. Pange, aga pange nüüd ennast riidesse. Kui Ralf jõuab, läheb kohe sõiduks ja teie tulete ka kaasa.“ siunas ta. Poisid vaatasid teineteisele otsa, Kerdo oli, nagu ikka, julgem ja uhkem, tema ei pabistanud, kuid samas otsis justkui pilguga Mari-Liisilt vastust. Keiro selle eest värises ja kartis memme nii, nagu ootaks teda suur keretäis. Tegelikult nad ju ei teadnudki mis neid ees ootas. Poisid ei teunud memmest väljagi, istusid hommikumantlites ja vaatasid ühte punkti, nagu otsiks sealt olukorrast väljapääsu.
„Ah, ma lähen välja, siin on liiga paks õhk!“ lausus autojuht ja sulges enda järel häärberi välisukse. Ta läks aeda jalutama ning peatus tiigi ääres. Seal mulksus midagi ja autojuht arvas ennast hääli kuulvat. Ta raputas pead. Ninna lõi jube lehk ning ta liikus edasi. Aia vasakus tiivas asetsev külalistemaja oli oma uhkes üksinduses nagu tondiloss. Ehkki oli maja renoveeritud, tundus see õudustehoonena. Autojuht silmitses seda veidi ning jalutas edasi. Talle ei meeldinud põrmugi selles aias ega häärberis olla, aga teades oma kangekaelset naabrimemme, ei saanud ta sealt ka veel minema.
„Kes te olete? Mida te siit otsite? Kutsun kohe politsei või?“ nägi hoovi sõitnud Ralf oma häärberi hoovis võõrast autot parkimas ja võõrast meest lonkimas. Mees ei teinud väljagi. Tema täitis ju oma töökohustust. Autojuht jalutas rahumeeli puukuuri juurde ja istuse selle kõrval olevale pingile. Ralf läks ta juurde ja karjus: „Kas sa ei saa aru või? See siin on minu valdus. Mis õigusega sa tuled ja lihtsalt istud mu aias?“ Võõras hakkas lahinal naerma. Poleks vanaema õigel ajal häärberi välisukele tulnud, oleks kuri karjas olnud.
„Rahune, Ralf! Missa lahmid! Kas sa ei tunne mu autojuhti ka enam ära või? On ikka mehed küll!“
„Oihh, ma tõesti vabandan! Viimasel ajal on nii palju juhtunud ja ma juba arvasin, et mõni ülbe Marelle kalkar jalutab mu valdustes ja sondeerib pinda.“ vabandas ta autojuhi eest.
„Mis Marelle kalkar? Häbi sul olgu! Teien vaagub elu ja surma vahel ja sina süüdistad siin süütuid inimesi!“ oli memm, selle asemel, et Ralfi viisakalt tervitada, maru vihane.
„Ja mida sina siin üldse teed?“ muutus ka Ralf tõredaks.
„Mida ma teen, mida ma teen? Tulin Mari-Liisile järgi. Viin ta maale ära. Üleüldse ma hea meelega lapsendaks ta ära. Mulle tundub, et te ei saa siin lapse kasvatamisega üldse hakkama. Jäetakse aga laps üksi koju...“ ei lõpetanud Ralfi ämm oma torisemist enne, kui Ralf talle koha kätte näitas.
„Sina vanamutt mine ja kasvata oma last! Mida tead sina laste kasvatmisest? Mida tead sina üldse meie elust? On ikka tegelane, ise pole üldse millegagi kursis aga tuleb siia korda looma! Uhh, ma ütlen!“ läks Ralfi käsi vägisi rusikasse. Autojuht ei sekkunud asjasse, ta juba tundis oma intriigitsejast naabrimemme. Ta istus ja kimus rahulikult suitsu.
„Lähme minema! Lähme siit hullude juurest minema! Õudne, millise saatanaga mu laps peab koos elama! Kohutav!“ räuskas ta ning kamandas autojuhi rooli. Selle aja sees, kui täiskasvanud õues oma asju klaarisid, sid lapsed häärberis kõik korda sättida. Mari-Liis leidis oma toast isegi kaks paari tunedadi dressipükse ja nad olid päästetud.
„Tulge siia, mu kullkesed! Ei olnud ka teie päev kerge!“ kallistas Ralf tuppa astudes lapsi, kelle silmad olid hirmust peas nagu tõllarattad.


09-10.12.2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 46. peatükk

  46. peatükk

Autosse jõudes oli Ralf küll viha ja armukadedust täis, kuna Leana tundus võõra mehe seltskonnas õnnelik olema, aga miski ajas meest naerma. Ta tundis, et on naisele tagasi teinud, kuigi Leana polnud siiani teadlik, et tollel korral einestas Ralf Mari-Liisiga, mitte mingi võõra naisega, kui tema sarnaselt käitus, nagu Ralf nüüd. Mis muu põhjus ikka võis Leanat nii käituma panna? Mees istus autosse, vaatas peeglisse, lõi seitli viltu, pani bändi Pööloy Gläänzi kauamängiva „Peatus“ täiest kõrist üürgama, ajas nina nii püsti, et vihmavesi saanuks ka sisse tilkuda, käivitas mootori ja kadus. Kordagi tagasi vaatamata. Jõudnud linnapiirist välja, avastas ennast ühe karjääri äärest. Ralf peatas auto, pani muusika kinni, viskas riided seljast ja kadus jaheda järvevee sügavustesse. Ta ujus esimest korda elus ühest järveotsast teise ning tal jäi võhma veel ülegi. See „ärategemise“ tunne oli mehe nii energiast täis laadinud, et ta ei teadnud enam mida sellega peale hakata. Autosse istudes avastas ta telefonis seitse vatamata kõnet ja ühe sõnumi. Mari-Liis oli talle kannatamatult helistanud. Ilmselt helises telefon ka juba siis kui Ralf sõitis, kuid tal oli tümps põhjas ja ta ei kuulnud. Enne vette minekut ta ka telefoni ei vaadanud. Enne Mari-Liisile tagasi helistamist avas ta sõnumi:

Tere, Ralf!

Kas Sa nuhid mu järele või? Ma ei oleks eales arvanud, et Sa nii madalale langeda võiks. Ausalt üteldes tegid Sa mu päeva veidi naljakaks lausa. Kahju on muidugi sellest, et Sa naistega käituda ei oska. Tegelikult ma olin ise ka rumal, et ei näinud Su kavatsusi läbi, et ei tajunud Su valsklust. Aga mis seal ikka, targemad räägivad, et vigadest õpitakse, püüan minagi. Ilusat elus Sulle! Loodan, et Sa oma järgmist ohvrit ennast armastama ei pane ja õnnetuks ei tee. Mina kaalun siit linnast jäädavalt lahkumist. Ehk isegi lahkun riigist, kuid seda näitab aeg.

Oli rõõm kohtuda ja tutvuda. Hoia ennast!

Leana.

Peale sõnumi lugemist vajus Ralf nii sügavale autoistmele, nagu tahaks sellest läbi pugeda. Alles hetk tagasi tundis ta ennast kindlalt ja isegi õnnelikult. Kuidas ikka võib üks sõnum ühelt väga kallilt inimeselt kõike muuta. Ta oli energiast nii tühi, et unustas isegi Mari-Liisile tagasi helistada. „Fakk! Äkki ma saan Leana veel sealt kohvikust kätte! Äkki taban otse teolt!“ tuli talle äkkmõte. Mees käivitas auto ja kadus kohalt nii kiirelt, vaid tolmupilv kõneles tema sealt lahkumisest. „Väike tüdruk katusekambris, vaid teda ma armastan....“ lausa kisas ta autos suurel häälel Pööloy Gläänzi loo saatel, kuni oligi kohal. Mees astus kiirel sammul autost välja ja lausa tormas kohvikusse, kuid laud, kus Leana ennist einestas oli täitsa tühi. Ralf tormas leti äärde ja kuna baaridaam mäletas, et ta seal alles viibis, küsis ta; „Kas kaotasite midagi ära?“ „Jah. Just. Täpselt. Ma kaotasin ühe naise, oma eluarmastuse, kes ühe võõra mehega ennist siin söömas käis. Kaotasin ta ühele võõrale mehele, kellel ma hea meelega naha üle kõrvade tõmbaks, aga kahjuks kaotasin ka selle võumaluse;“ rääkis Ralf elu kõige kiiremas keeles. „Ks te peate doktor Marjapuud silmas?“ küsis too sama võõras mees, kellega Leana oli ennist lauda jaganud. Ralf pidi infarkti saama, sest oli ju tolle mehe kohta just viha üles näidanud. Ta neelas justkui keele alla ja jäi juhmi pilguga meest passima. „Leo Marjapuu,“ tutvustas kohviku omanik ennast. Oh, issand! Kas Leana on abielus? Kas ta pettis mind valetades, et on vaba naine? Nüüd ma olen küll parajas pasas, mõtiskles Ralf. „Muide, ma ei tea kas tohin seda ütelda, aga ma olen teist palju kuulnud. Leana on teist palju head rääkinud. See oli minu ja mu õe viimane kooseinestamine, kuna ta läks koju asju pakkima ning kiirustas lennule,“ selgitas mees asja, kes osutus Leana vennaks. Ralf oli nii segaduses, et teda võttis lausa tummaks. Ebaviisakalt ja ennast tutvustamata tormas ta sama kiirelt autosse, kui oli sealt tulnud ja kadus. Alles siis meenus talle, et Leana oli rääkinud oma vennast, kellega nad väga lähedased on. Alles siis taipas kui lolliks ta ennast teinud oli. Mõne hetke pärast pidas ta auto teepervel kinni ja valis Leana numbri. Leana ei vastanud Ralfi Kõnedele. Ohh, kiirustas lennule...Ralfile meenusid Leo sõnad ja ta lausa lendas oma autoga lennujaama. Mees oli nii ähmi täis, et ajas esimese hooga ühe võõra naise Leanaga sassi, haaras tal käest ja karjus „Oota!“ Naine vahtis võõrast juhmi näoga, tõmbas oma käe Ralfi haardest, mühatas ja astus edasi. Ja siis ta nägi, nägi üle teiste lennule ruttavad Leanat ning karjus üle lennujaama;“ Leana, kallis, palun oota!“ Kaks stjuardessi ehmusid lausa põlvist nõrgaks ja kogu lennujaama rahva pilgud olid suunatud Ralfile. Leana jäi seisma. Ta ei teadnud kas nutta või naerda. Esiteks ta südamest lootis, et nad näevad veel ja teiseks tekitas Ralf taas naljaka situatsiooni, mis Leanat naerma ajas. Naine täheldas, et erinevalt ta eelmisest mehest, kes oli pidevalt närviline ja tõsine, suutis Ralf teda mitmeid kordi päeva jooksul naerma ajada. Leana silmadesse valgusid pisarad ja need ei olnud mitte kurbusepisarad. Ralf tormas nagu pöörane naise juurde, haaras tal ümbert kinni ja lausa karjus: „Naine, kuhu sa lähed! Ma ju armastan sind kogu südamest, totuke!“ Ja siis nad suudlesid. Rahvas lennujaamas vaatas nagu tasuta kino. Ilmselt oleks pooled inimesed lennust maha jäänudki, kui nad ei oleks viimasel minutil lausa jooksujalu lennukile tormanud. Ralf ja Leana seisid teineteise embuses nagu oleks nad maailmas kahekesi. Leanal ununes üldse, et ta kodumaaga hüvasti jätma pidi ning Ralf oli unustanud, et ta pidi juba ammu Mari-Liisile helistama. Telefon Ralfi taskus laulis taas, kuid tal ei olnud aega kõnele vastata. „Kallis, palun vasta kõnele,“ ütles Leana talle lõppeks. „Oihh, ma kallis tütreke! Vabandust, pean tõesti vastama.“ lausus ta ning võttis kõne vastu. „Issi, mis lahti? Miks sa juba mitu tundi mu kõnedele ei vasta? Ma olen nii mures sinu pärast. Kas juhtus midagi? Kus sa oled?“ vadistas tüdruk nagu ühe hingetõmbega. „Eee, seda, et...ma, ma helistan sulle natukese aja pärast tagasi,“ vajutas ta kõne kinni, kuna hetkel tundus talle Leana number üks olevat ning tal oli paaniline hirm taas naist kaotada. „Miks sa siis nii tegid? Tähtsamad asjad ikka enne!“ noomis Leana teda, kuid samas vaatas nii armunud näoga Ralfile silma sisse, et nad unustasid ennast taas suudlema. „Piinlik hakkab juba, vanad inimesed!“ nähvas üks kooliplika neist möödudes. See kutsus armunud kohale ja neile meenus, et nad ei olehi kahekesi maailmas. Ralf tundis justkui oleks Mari-Liis teda korrale kutsunud. Ta võttis käed naise piha ümbert, haaras tal käest kinni ja lausa silkutas lennujaamast välja. Veel maja nurga taga moklesid nad nagu pubekad ning nii mõnigi memm läks pead raputades ja kurja vandudes nendest mööda. „Ma ei saa aru mis selle issiga on. Juba pool tundi tagasi lubas mulle helistada aga ikka pole helistanud. Äkki on midagi halba juhtunud?“ oli Mari-Liis siiralt mures. „Ohh, las ta nüüd olla. Miks sul see tuli nii takus on? Kas Miralda- memm on sind juba ära tüüdanud?“ kutsus Miralda teda korrale. „Ei. Asi ei ole üldse selles. Ma lihtsalt ei kannata, kui ei suudeta lubadusi täita. Ütelgu kohe, et tal on tegemist ja ei ole aega praegu minu jaoks,“ tusatses Mari-Liis „Kuidas oleks ühe väikse jalutuskäiguga aeda? Ma nopiks sulle midagi sealt ühes. Kas teil kodus kartulast üldse on?“ juhtis Miralda jutu mujale. Mari-Liis sai aru, et memm püüab teda rahustada. Ta vaatas Miraldale otsa ning ütles,“läki!“ Kui Ralf ja Leana autoga tuttava kohviku ees peatusid, oli laud juba kaetud. „Hõissaa! Noorpaari õnne terviseks!“ rõõmustas Leo ja tõstis pitsi. „Oh, sind, kallis vennas! Ja pealegi, mul ei ole kõht üldse veel tühigi.“ teatas ta vennale. „Kes siin tühjast kõhust rääkis? Me just kihlusime Annettiga ja ootasime teid ka siia,“ teatas õnnelik Leo, suudles oma baaridaamist kallimat ja juhatas nooed lauda. Annett lehvitas muudkui oma kallis kihlasõrmuses säravat kätt ja suudles meest. Ralf ja Leana suutsid vaevu ennast tagasi hoida, seat nad lausa janunesid teineteise järele. „Paluks siis kenasti kohal olla, mu kallid! Kellele me muidu pruudipärja maha mängime.“ ulatas Leo õele pulmakutse, mille peal oli Ralfi ja tema nimi.

09.12.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 45.peatükk

  45. peatükk

„Issi, issi, sa oled reetur! Ise sa ütlesid, et ei jäta mind maha! Miks sa valetasid??!“ tormas öösärgis Mari-Liis talle vastu.
„Miks sa valetasid mulle, et panid ennast hommikuks riidesse?! Miks?! Ma ei taha, et sa mind maha jätad! Ma ei taha lastekodusse minna!“ hüsteeritses ta. Ralf taipas alles nüüd, et oli suure vea teinud. Nüüd oli ta endale ikka väga raske koorma turjale tõmmanud. Ta paitas tütre pead ja hoidis teda embuses, et ta rahuneks. Mari-liis nuuksus ja röökis vahelduva eduga. Kõige suuremat valu tegi talle valetamine. Kuigi tüdruk aimas, et isal midagi plaanis on, oli ta temas ikkagi väga pettunud.
„Tütreke, kallike, usu, mul ei olnud kurje plaane. Ma ei saanud su ema pärast und ja tahtsin teda haiglasse vaatama minna, et mitte sind traumeerida ja üles ajada. Pealegi oli mul plaanis hommikul kohe poiste järgi minna. Nüüd oleme mõlemad magamata ja ...“ said tal sõnad otsa.
Mees mõtles, et mida ta siin elus küll nii valesti teinud on, et vanajumal teada pidevalt karistab. Marelle oleks justkui kogu selle jama talle kaela tõmmanud, sest temaga seoses pidevalt sellised ebameeldivad asjad juhtusidki. Muidugi ei olnud kõik üdini halb. Esiteks ilma Mari-Liisita ta elu enam ettte ei kujutanudki. Pealegi armastas ta Marellet ka väga, kuid ei suutnud leida põhjust miks Marelle temaga ja tütrega halvasti käitus. Ralf kippus kõiges ennast süüdistama, kuigi tema kavatsused olid heatahtlikud. Ehk oligi asi selles, et ta oli liiga hea mees Marellele?
„Tütreke, kallis, tahad ehk jogurtit? Või kaasikomme? Need rahustavad sind. Magus rahustab alati. Isegi suhkruvesi rahustab. Me peame hommikul tugevad ja puhanud olema. Ma ei tohi haiglas ometi oma nõrkust ja magamatust näidata. Ja sina pead ju poistega mängima, kui nad siia tulevad.“
„Jah, issi, tahan suhkruvett. Ma ei taha jogurtit, mul ei ole kõht tühi. Aga jogurt teeb kõhu nii täis, et siis ma ei jõua kassikomme enam süüa,“ rahuneski tüdruk maha. Kassikommideks nimetasid nad koorepumatikomme, mis olid vene ajast juba Ralfi lemmikud, kuigi talle tundus, et veidike on kommide koostist muudetud. Mari-Liisi lemmikud on need ka. Jogurteid ja üldse piimatooteid Mari-Liis eriti ei armasta, kuid selles on tal õigus, et jogurt täidab kõhtu.
Peale kommide söömist ja suhkruvee tarbimist jäi Mari-Liis alumise korruse diivanile tukastama. Ralfil tuli ka vägisi tukk peale, kuid ta otsustas kuuri alla puid lõhkuma minna. Oli ta ennegi puude lõhkumisega oma pingeid ja väsimust eemale peletanud. Mees vahetas riided ja läks, aga pani igaks juhuks häärberi ukse väljaspoolt lukku. Ja tunni aja pärast tuppa tulle vajus ta nagu nott tugitooli ning uinus.
„Iissi, ära üles, ma tegin sulle kohvi!“ ehmatas Ralf selle peale kui tütar tuli aurava kohviga tema juurde.
„Oi, aitäh, kallis tütreke! Sa üllatad mind iga päevaga üha enam. Sa oled mulle väga, väga kallis!“ tänas Ralf tütart, kes tundis isat teenindades ennast eriti hästi. Pealegi oli ta enne isa ärganud ning selle üle oli tal veel eriti hea meel. Ta nägi küll, et isal on tööriided seljas, kuigi ta ei teadnudki, et isa öösel puid lõhkumas käis, ei pahandanud ta selle peale. Pigem alati siis kui kumbki ta vanematest uued riided selga pani, tekitas see Mari-Liisis paanikat. Siis ta kartis, et ta peab üksinda koju jääma, aga üksindus ei olnud ta parim sõber. Kui aga Keiro ja Kerdo olid külas, lausa ootasid nad kõik kolmekesi millal vanemad kodust ära läheks, siis said nad teha ka selliseid asju, mida vanemad ei lubanud. Näiteks minna remondijärgus halli kondama või peitust mängides ennast keldrisse või pööningule peita. Pealegi oli häärberis veel palju lisaruume, mis kõik olid lukustatud, aga ükskord leidsid lapsed võtmed üles ja käisid nendest ruumides ikka. Seal leidus palju hivitavat, näiteks vanaaegseid puidust nikerdatud mänguasju ja heegeldatud nukke, nukuriideid, ja palju saepurust mänguloomi.
Mari-Liisil oli kaval plaan. Ta tahtis, et juba enne kui isa haiglasse läheb, toob ta poisid häärberisse, et neil oleks seal võimalus keelatud ruumides konnata ja avastada uusi asju.
„Issi, kas ma jään üksinda koju, kui sa poistele järgi lähed? Ma enam ei karda. Ausõna. Ma võin senikaua, kui poisid tulevad, telekat vaadata. Multikad algavadki varsti.“ teatas tüdruk ootamatult. Aga tal olid omad kasud mängus. Ta tahtis uurida kas vajalikud võtmed on omal kohal või on nendele uus peidik leitud. Kunagi kui nad Marellele vahele jäid, lubas Marelle võtmed ära peita. Kuid peale seda ei olnud lastel võimalust asja uurida olnud.
Ralf mõtles veidi ja siis ütles:“Ei, tütreke, sind ma üksinda kohe kindlasti koju ei jäta. E, ei! Pane ikka riidesse ja lähme koos. Pealegi ma ju ei tea veel kas poisid võivad siia tulla. Kui ei või siis jääd muidu liiga kauaks üksinda koju. Seda ma ei soovi. Ja pealegi äkki jääd ise Keiro ja Kerdo juurde selleks ajaks, kui ma haiglas ära käin.“
„Ei taha Kerdo ja Keiro juurde! Neil ei ole üldse tüdrukute mänguasju ja mul hakkaks seal igav ka. Helista onu Kardole juba nüüd ja küsi kas poisid võivad tulla.“ muutus tüdruk üha kärsitumaks.
Ralf valiski kasuvenna numbri ja peagi lõid nad käed. Isegi Mari-Liis kuulis poiste rõõmuhõiskeid.
Nii, kui Ralf häärberi hoovist autoga välja keeras ja väravad sulges, hakkas Mari-Liis mööda maja uurimistööd tegema. Võtmekimp oli õnneks õiges kohas. Tüdruk leidis ka suure keldrivõtme üles ning ronis mööda S tähe kujulist keerdtreppi keldrisse. Seal oli kõhe. Mari-Liis kirtsutas nina, sest tulndis vastikut lehka keldris. Seal oli pime, vaid väike valgusviirg, mis paistis keldi välisukse vahelt, näitas valgust. Mari-Liis avastas vana kirsti välisukse eest ja lausa ehmatas, sest viimati asus see hoopis teise koha peal. Ja koha asemel, kus enne kirst asus, haigutas suur must auk, või oli põrand must, seda tüdruk täpselt ei näinud, kuid see ehmatas teda. Mari-Liis arvas, et keegi elab keldris, sest kuidas muidu vana kirst kohalt nihkunud oli. Tüdrukule meenusid õudusjutud ja ta jooksis hingeldades trepist üles, unustades ukse lukustamata.
„Oehh, nii õudne! Huvitav, kuhu on kadunud mu kollases undrukis haldjatädi, kes mulle igal õhtul unepai tegemas käis? Pole teda nii kaua juba näinud. Kuhu on kadunud pööningukorruselt kostuva kiige kääksumine?“ küsis tüdruk endalt. Ta avas võtmaega halli ukse, ning pidi äärepealt vädanenud hallipõranda laudadest läbi kukkuma, tagasi keldrisse. Mari-Liis värises tükk aega, kuid hallist lahkuda ka ei tahtnud. Kõik oli selles ruumis endine. Ikka paistsid tapeedi alt mingid maalingud, mille Ralf oli lubanud oma asjatundjast sõbral üle vaadata ja korda teha. Poolt seina kattis endiselt vana ja kole tapeet ning halli lämmatas kopitanud hais. Mari-Liis kartis kõrgust. Kuigi teda väga ahvatlesid ämblikmehe Kerdo avastatud maalingud ja ta tahtis neid lähemalt näha, ei hakanud ta ronima. Pealegi olid Keiro ja Kerdo peagi tulemas, küll nemad mind üles aitavad, mõtles tüdruk. Korraga kuulis Mari-Liis auto mürinat ning tal hakkas väga kiire. Ta jõudis halli ukse kinni keerata ning kiiruga viskas ta võtmed ühte köögi kappi ning tormas teleka ette, nagu vaataks endiselt multikaid.
„Tere, Mari-Liis,“ lausa hüüdsid poisid ühest suust. Kui tavaliselt jooksis tüdruk neid kohe kallistama, ütles ta vaevu neile tere, kuid poisid said asjale pihta. Nad arvasid kohe, et Mari-Liis on mingisuguse pättusega hakkama saanud, erinevalt Ralfist.
„Noh, kas olid põnevad multifilmid? Käisin ma ju kähku ära?“ ootas Ralf tütrelt vastuseid.
„Ja-jah!“ vastas ta konkreetselt, nagu mõni vanatoi.
„Tore! Aga olge siisn nüüd head lapsed. Ma kiirustan haiglasse. Kui kõhud tühjaks lähevad siis külmkapis on kõike, ka teie lemmikjogurteid, Keiro ja Kerdo. Mari-Liis, pudingeid on ka. Ja kui midagi soolast tahate, siis on teie kõigi lemmikviinereid ka. Ma siis lippan. Head aega!“ hüüdis Ralf rõõmsalt häälel ja juba oligi kuulda autu lahkumist.
„Miks sul nii ehmunud nägu peas on?“ küsis Kerdo.
„Kas sa leidsid midagi põnevat ka?“ küsis Keiro.
„Olge kuss! Teate, ma käisin keldris ja seal oli niii õudne. Mul hakkas lausa hirm ning ma jooksin sealt minema. Ka uks jäi lukustamata. Kartsin, et issi märkab seda ja olin päris hirmul. Aga läks kõik õnneks. Enne teie siia jõudmist jõudsin veel halli ukse lukku panna ning võtmed köögi kappi visata. Palju ei olnud puudu sellest, et oleks isale vahele jäänud. Mul oli nii hirm!“ pihtis ta poistele oma seiklustest, millele poisid olid kohe pihta saanud, nähes Mari-Liisi näoilmet.
„Lähme keldrisse vä? Kus võti on? Mis seal siis õudsat oli? Kas nägid kummitusi ka?“ küsisid kaksikud korda mööda.
„Võti on ukse ees. Kes julgeb esimesena trepist alla minna?“ küsis tüdruk.
„Mina!“ hüüdis Kerdo.
„Mina!“ hüüdis Keiro. Ein noh, nad on ikka nii ühtekad, mõtlevad vist ka ühtemoodi, oli Mari-Liis hämmingus, et tema jutu peale poisid julgesid veel sinna minna. Muidugi ei jäänud ta ise ka nendest maha, sest ta pidi ikkagi kõigega kursis olema mis majas toimus. Kõige ees läks Kerdo, see ämblikmees kes ei karda ilmselt halli hunti ka, kui see peaks metsas vastu tulema. Tema järel ronis veidi tagasihodlikum Keiro trepist alla ning alles siis Mari-Liis.
„Appi! Vaadake, siin on maaalune käik!“ hüüdis Kerdo. Nähes samas kohas suurt musta auku, kus Mari-Liis enne nägi, ainult, et tüdruk ei olnud selle augu olemasolus päris kindel, sest keldris oli pime ja ta arvas, et nägi valesti. Aga Kerdo nupp nokkis selle koha pealt. Ta oli ennast lausa kahe taskulambiga juba kodus varustanud, sest aimas kohe mis Mari-Liisil plaanis on.
„Keiro, Mari-Liis, me peame hallist redeli tooma, siis saame maa alla minna, siis saame selle häärberi alla minna!“ oli Kerdo hulljulge ja juba ronisidki Keiro ja Mari-Liis trepist üles. Kerdo jäi üksinda keldrisse, kuid hetke pärast kuulsid teised lapse nuttu. Nad arvasid, et Kerdoga juhtus midagi ning tormasid ruttu keldrisse tagasi. Kerdo vahtis neid ehmunult ja küsis; „mis teil hakkas?“ Keiro ja Mari-Liis vaatasid teineteisele otsa ning olid väga ehmunud.
„Ahh, tule Mari-Liis siia, hoia taskulampi. Me läheme toome vennaga ise selle redeli ära,“ oli Kerdo endiselt põnevil.
„Ei, ei, ei, mina ei jää üksinda keldrisse! Mina ei taha! Ma ei taha kummitusi!“ läks tüdruk endast välja.
„Mis asja? Te nägite hallis kummitusi vä?“ küsis Kerdo kaksikvennalt.
„Ee-e, seda, et...“ ei saanud Keiro esimese hooga sõnu suust. „Me-me, nägime, see tähendab, et me kuulsime...“ tahtis ta kuuldust rääkida, kuid vend katkestas teda.
„Ah, mis sa kokutad! Tule nüüd. Lähme teeme nüüd kähku, muidu jääme veel onu Ralfile vahele ka, siis ei lubata meid vist kunagi siia enam.“ hakkas Kerdol kiire ja vend läks koos temaga. Mari-Liis istus nõutult keertrepi ülemisel astmel ja ootas poisse. Kogu tema sisemus värises, kuid ta ei tahtnud tegelikult väga poistele välja näidata, et ta neist nõrgem on. Juba tulidki poisid redeliga ning Kerdo hüüdis ülbelt; „plikad jalust!“ mille peale Mari-Liis tegelikult solvus, kuid tal polnud aega solvunut mängida, sest ega neil palju aega ei olnud keelatud asjadega teglemiseks.
Esimensena, nagu ikka, ronis trepist auku Kerdo ja kohe tema järel Keiro. Mari-Liis seisis üksinda kottpimedas keldris ja värises. Ta hakkas jalga redelipulgale sättima, kui kuulis auto häält.
„Appi! Poisid, appi!“ karjus ta, kuid poisid ei teinud temast enam väljagi.
„Nende plikadega ei saa ikka luurele minna!“ ühmas Kerdo. Keiro vaid noogutas venna kaitseks. Mari-Liis tormas nii kähku kui võimalik oli trepist üles. Istus diivanile ja jäi hirmunult edasist ootama, sest arvas, et isa jõudis koju ning nüüd ootab neid suur keretäis.

08.12.2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 44.peatükk

  44. peatükk

Öö möödus kiirelt. Oligi juba hommik käes ja aeg oli hakata ennast minekule sättima. Hommikulauas valitses mõnda aega vaikus. Mari- Liisil ei olnud eriti söögiisu, ta pani rohkem kohvile rõhku ja suutis vaid ühe lõhesaia ära süüa. „Viskad mind siis Miralda- memme juurde ära või lähen jala?“ katkestas Mari-Liis vaikuse. „Sa siis ikkagi ei taha ema külastada?“ vastas Ralf küsimusele küsimusega. „Ei. Ma tõesti ei taha. Miralda on mulle kordi kallim, kui mu lihane ema ja ma väga sooviksin teda parem külastada. Aga ma võin vabalt jalutada ka. Äkki lähengi kirikust läbi, või...“ vastas Mari-Liis ja unustas ennast jutustama. „Mõistan. Muidugi viskan su autoga ära, ära üldse muretse. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki mõtled ümber ja...“ teatas Ralf. „Ei mõtle. Olen oma otsuses rohkem, kui kindel.“ vastas tüdruk ja juba nad sõitsidki Westoffhauseni häärberi aiast välja. „Oehh, hirmujudinad tulevad peale, kui ma Leanat näen,“ pihtis Ralf tütrele autos. „Aga sa ära mõtle nii. Ära kruti ennast juba praegu üles, muidu ei kuku see plaan usutavalt välja. Katsu mõelda nii, et lähedki arsti juurde. Ära mõtle, et lähed kohtama. Sa oled nii tubli isa mul olnud, sa saad hakkama!“ sisestas Mari-Liis Ralfile julgust ja sisemist jõudu. Mari-Liis tõesti hoolis oma isast, rõõmustas tema õnnestumiste üle ja kurvastas ebaõnnestumiste üle. Hetkel tundis tüdruk ennast lausa isast tugevamana ja targemana, ja see tunne meeldis talle iga korraga üha enam. „Helista mulle siis peale vastuvõtul käimist ja anna teada kuidas läks. Chiao, pakaaa, kallis issi!“ kallistas ta Ralfi ning astus autost välja. „Patsient Eichen, palun!“ kutsus õde Ralfi kabinetti. „Tere, doktor Marjapuu!“ teretas Ralf viisakalt ja ametlikult Leanat. „Tere. Palun võtke istet.“ oli doktor Marjapuus sama külm ja kalk nagu ta patsient. „Palun võtke oma ülakeha paljaks. Kuulame kospe ja mõõdame vererõhku,“ teatas arst. „Õde Merin, palun tooge mulle vererõruaparaat;“ oli ta ka oma õega väga ametlik. Ralfil oli ebamugav tunne, aga talle meenusid tütre sõnad ja ta püüdis hakkama saada. Kuigi paljas mõte sellest, et Leana käed ta käevart ja ihu puudutavad, ajas teda hulluks. Allpool püksirihma kees mehele selline elu, et ta kartis kopsude kuulamiseks lausa püsti tõusta, pabistades, et tohtrile võib midagi silma jääda. Mees pidi sõna otseses mõttes üle oma varju hüppama, et mitte piinlikku olukorda sattuda. „Nii, vererõhuga on kõik korras. Kuulame need kopsud ka igaks juhuks üle. Tõuske püsti palun, patsient Eichen.“ oli arsti sooviks. Ralfil valgus veri nii kõrvadesse kui kubemesse. Näost oli ta niigi juba punane. Mees kuuletus ja ajas ennast toolilt püsti. Ja siis need puutusid, Leana käed, ta ihu. See tunne viis mehelt mõistuse. Kui ei oleks õe ruumi üks avatud olnud, poleks vist Ralf suutnud ennast taltsutada vaatamata sellele, et meenusid taas Mari-Liisi sõnad. Selle asemel, et sügavalt sisse ja välja hingata, meenus Ralfile hoopis üks teine situatsioon, ning ta jäi sellega päris hätta. Mees hakkas nii hirmsasti hingeldama, et tohtril oli tema kopsude kuulamisega lausa tükk tegemist. Vaevahigi või erutushigi ole samuti mehe oma meelevalda haaranud, ning iga ta keha rakk oli erutunud. Doktori pidev kordamine sisse-välja, sisse-välja oli peaaegu viimane piisk karikasse, sest palju ei olnud puudu sellest, et Ralf oleks seal samas jõudnud teatud punktini. Aga õnneks lõpetas doktor viimasel minutil oma toimingu. „Õde Merin, palun kirjutage saatekirjad vereproovi ja uriiniproovi tarvis.“ hüüdis ta õele. „Teie, patsient Eichen minge käige ja tehke need analüüsid kohe alumisel korrusel ära, esimene üks laboratooriumi kõrvalt. Sealt saate vere anda ja samast saate ka uriiniproovi tarvis topsiku. Tualett on ka seal samas. Homme õde annab teada kuidas analüüside vastused olid. Kena päeva ja olge hoitud!“ jäid Ralfi kõrvu kõlama Leana viimased sõnad. Ralf oli sellises segaduses, et soovinud arstile midagi isegi vastu. Ta suu oli justkui kinni liimitud. Mees astus kabinetist välja nagu tumm, istus ukse taha toolile ja vajus mõtteisse. „Patsient Loorits, palun!“ hõikas õde juba järgmise patsiendi sisse. Nagu koolitunnis; „vastama tuleb..“ meenus Ralfile. Või nagu konveieril, järjekorras. Õde nägi Ralfi nõutult istumas ja küsis; „Vabandage, ega teil halb ei hakanud!“ Ralf ehmatas. „Ei, ei, ma lihtsalt vajusin mõtteisse. Minuga on kõik kõige paremas korraga,“ manas ta isegi väikese naeratuse huulile. Järgmine patient läks sisse, aga arstikabineti seinad olid justkui papist ja Ralf kuulis kogemata õe ja arsti dialoogi pealt. „Doktor Marjapuu, ma korra segan“ „Jah, rääkige õde Merin.“ „Ma siin olen natuke mures, patsient Eichen jäi kuidagi kahvatult ukse taha toolile istuma. Kas tema tervisega oli ikka kõik korras?“ „Homme. Homme saame analüüside vastused ja siis selgub,“ oli Leana ka õege konkreetne. „Selge. Tänud,“ vastas õde. Ralf läks analüüse tegema. Kõigepealt võttis ta järjekorda vereanalüüsi uksetaha. Juba oligi tema kord minna. „Rjaputage ja jhõõruge oma kjäsi paljun, njeed on njagu sjurnul:“ soovitas venepärase aktsendiga õde, kuna ei saanud Ralfilt verd kätte. „Ah? Mis? Ahaa!“ ei saanud Ralf esimese hooga arugi mida ta tegema pidi. Tema mõtted olid endiselt Leana peal, õigemini hetk tagasi teda puutunud Leana käte peal. Nüüd puutusid teda võõrad käed, olgugi, et meediku käed, aga need polnud need. Ralf oleks nagu verest väljas läinud, või veri temast välja. Õde pigistas ta näpuotsa lausa siniseks vajaliku koguse vere kättesaamiseks. „Oi, kjüll tjeilt on jkka vjaga rjakse vjer kjatte sjaada. M vjäga vjabandan, et tjegin tjeile njii pjalju tjüli.“ vabandas slaavlanna, nähes mehe sinist näppu. Olgu mis on, aga slaavlannad on kuidagi südamlikumad ja julgemad kui Eesti naised , mõtiskles mees. Oli tal ju omal ajal ka üks slaavi pruut olnud. Aga raske käega oli. Julges Ralf võõra tüdruku poole vaadata, sai ta juba sellise kõrvakiilu, et oli saanud. Slaavlanna vanemad olid nende suhte vastu, sest nemad nägid tütre kõrval ikka slaavlasest peigmeest ja nii nende suhe karile jooksiski. Ralf ei kahetse, sest kui ikka vanemad hakkavad elu vahele torkima või lausa noorte elu elama, siis tuleb teha valik, mitte kannatada. Nii ka toona noor Ralf tegi. „Pole hullu! Ma tugev mees, kannatan kõik ära. Mis see pisike sääse hammustus ikka mulle teeb!“ muheles Ralf. Õge hakkas selle peale südamest naerma ja aina kordas; „sjääse hjammustus, sjääse hjammustus...“ Ralf oli kimpus ka järgmise, ehk uriinianalüüsi tegemisega. Esiteks ei olnud tal põiekat ja siis meenus talle, et oli hommikul teadmatusest söönud. Ta võttis topsiku ja jalutas doktor Marjapuu kabinetti juurde tagasi, koputas korra ja avas ukse. Õde ja doktor Marjapuu ehmusid ära. Õnneks ei olnud ühtegi patsienti tollel momendil ruumis, sest üks oli just lahkunud. „Vabandust, et nii sisse tungisin, aga ma sõin ju hommikust. Siis ei tohi proovi teha ju?“ Leana vaatas teda nüüd hoopis teise pilguga, sellise pilguga nagu Ralf oli ammu soovinud, kuid hetkel olid mõlemad lollis olukorras. Esiteks ei tahtnud doktor Marjapuu, et ta õde Merin nende armuafäärist teada saaks ja teiseks oli Ralfi tulek ja näoilme nii naljakas, et õde lausa hoidis naeru kinni. Tekkis piinlik vaikus. „Patsient Eichen, sellest pole midagi, arvestame sellega, kui proovid veidi korrast ära on. Aga kui soovite, võite homme hommikul ka siit läbi astauda, aga ärge siis sööge. Teeme uued proovid ja asi ongi korras:“ muheles doktor Marjapuu. Just sellest muhelusest oli Ralf puudust tundnud, just sellest rõõmsast ilmest ja nendest säravatest silmadest millega Leana talle nüüd otse südamesse vaatas. „Head aega! Ma lähen teen selle uriiniproovi ka ikka nüüd ära.“ teatas Ralf ja sulges enda järel kabineti ukse. Kui ta proovi tegema läks, oli tal korraga niisugune põiekas, et oleks saanud ka nende eest proovid ära teha, kes mossis näoga ukse taga järjekorras ootasid. Vaid ühest pilgust piisas ja Ralf säras nagu jõulupuu. Ta istus autosse, et teavitada olukorrast Mari-Liisile. Ralf valis tütre numbri ja kui tütar kõnele vastas, hakkas ta nii kiiresti vadistama, et tütar ei saanud algul ühestki sõnast aru. „Ta naeratas! Ta naeratas mulle! Kuulsid, mu arm naeratas mulle!“hõiskas ta uuesti. „Jeee! Ma ju ütlesin, et selline taktika peab vett! Ma ju ütlesin sulle!“hõiskas Mari-Liis vastu ja rõõmustas isa õnne üle väga. „Aga olgu. Kodus näeme, kui sa juhtumisi ümber pole mõelnud.Või oled?“ küsis Ralf. „Vastus on kindel ei, jäi tütar endale truuks.“ „Selge. Kas tuleb sulle pärast järgi ka või? Ma võin hiljem ka tulla, kui soovid:“ õitses Ralf nagu esimene kevadine lill, kes lume alt oma pea välja pistab ja sellega kõigile rõõmu teeb. „Ma, ma ei teagi veel. Saame ju helistada. Ma tahaks Miralda-memmega veel paljust rääkida. Helsitama, onju?“ küsis Mari-Liis. „Jah. Teeem nii. Näeme.“ ja juba kostuski telefonist kinnist tooni. Juhtumisi oli Ralf parkinud oma auto oma raviarsti akna alla ning viimane nägi kui õnnelikult mees autos kellelegi helsitades särab. Leana arvas endiselt, et Ralfil on teine naine, kellele ta oma tervisest teatas, kes pani mehe lausa läbi telefoni õitsema, kes teda kindlasti juba kodus ootas. Ta tundis, et mees on talle väga palju liiga teinud. Selle hetkel oleks Leana tahtnud kas täiest kõrist karjuda või suurel häälel nutta, aga ta ei saanud. Ta pidi jääma viisakaks ja erapooletusk arstiks, kes oma patsiendidele tervise tagasi annab. Ta pidi suruma maha oma tunded, mis selleks ajaks lausa keesid ta sees. Ta pidi igaveseks unustama oma kalli Ralfi, keda ta paraku südamest armastas. Ralf käivitas auto ja juhtumisi nägi ta aknas Leana kurba pilku. Ralf arvas, et naisel on kahju, et ta lahkub ja kurvastan sellepärast, kuid ta ei teanud õiget põhjust. Ralf saatis Leanale autoaknast õhusuudluse, mille peale naine kurja pilgu tegi. „Fakk! Kõik rikkusin ära!“ sai mees enda peale vihaseks. Ta kihutas sihukese vingaaliga kohalt, et oleks lausa avarii teinud. Õnneks oli teise auto roolis naisterahvas, kes vibutas talle vaid rusikat. Oleks mees olnud, võinuks asi hullemini lõppeda. Muidugi nägi seda kõike pealt ka Leana, kellel käis südamest lausa valu läbi. „On hulle ikka ilma peal!“ ütles õde Merin. „Jagub.“ oli Leana taas konkreetne. Viieteitskümne minuti pärast peatus ta juba järgmisel objektil. „Noh, kas sa pole ikkagi veel minust üle saanud?“ irvitas üleolev Marelle talle näkku. „Marelle kuule, teeks õige diili? Diili- käsi peseb kätt. Mis sa arvad?“ tegi Ralf talle ettepaneku. Marelle oli taiplik. „Tahad siis ikkagi, et võtan süüdistuse tagasi ja siis aitad sina mind siit välja?“ küsis ta. „Just!“ vastas Ralf. „Ha-haa, mehel on vesi ahjus! Ha-haa!“ irvitas Marelle, kuid jäi ühtäkki mõtlikuks. „Kas sa oled nii kindel, et mina ei tapnud Neemet? Kas sa mätsiks kogu kohtugeissi kinni ka siis, kui ma olen Neeme surmas süüdi? Vasta? Ah?“ tahtis naine nii väga teada. Ralf vajus mõtteisse. „ Jah. Ma olen nõus.“ andis ta lubaduse, sest nii oli kindel, et Marelle ei tapnud Neemet. „Davai! Diil! Taganemisteed ei ole. Palun orgunni kõigepealt mulle võimalus, et saaksin süüdistuse tagasi võtta, siis vaatame edasi. Pakaa.“ ja juba ta lahkuski kambrisse. „Diil, diil, on ikka sõna välja mõeldud. Diil.“ kordas Ralf ja arvas, et võib oma päeva õnnestunuks pidada, kuna mingigi diil oli sõlmitud. Seda küll veel suusõnaliselt, aga asi seegi. Nüüd tundis Ralf ennast väga näljasena. Ta helistas Mari-Liisile ja kutsus teda sööma, kuid Mari-Liis teatas, et Miralda oli tal kõhu juba täis söötnud. Ta palus ka, et Ralf talle õhtul järgi tuleks, sest tüdrukul olla Miralda-memmega väga huvitav teema pooleli. Teema, mis vapustaks väga paljusid. Ralfi see uudis ei vapustanud üldse, ta parkis auto ühe rastorani juurde ja läks keha kinnitama. Kui ta oli prae söömist lõpetamas, avastas, et paar lauda eemal einestab Leana. Ta tahtis lausa tormata naise juurde, kuid nägi naist ühe soliidse võõra mehe seltsis naeratamas. Ralfil läks käsi automaatselt rusikasse, kuid ta suutis ennast taltsutada. „Head isu, noored!“ möödus ta lauast, lõi pea kuklasse ja lahkus. Lahkus tagasi vaatamata.

07-08.12.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 43. peatükk

  43. peatükk

  Keldrist kostus imiku nuttu, mis oli nii selge, et Ralf tormas esimese hooga häärberi keldrisse asja uurima. Kui ta keldri ukse avas, oli seal vaikus. Ralf võttis seinakapist oma veneaegse taskulambi, kuna selles keldri osas valgustust ei olnud, sest remont oli pooleli. Ta ronis keldritrepist alla, näitas taskulambiga igasse nurka tuld, kui ühtegi hingelist ta seal ei näinud. Hetke pärast kuulis ta krabinat ja pidi infarkti saama. Hiigelsuur rott jooksis üle mehe varvaste ning Ralf värises üleni, kuid hing ei andnud ikka rahu. Ta avas vanaaegse kirstu, kuid ka seal ei olnud ühtegi hingelist, vaid koide poolt peeneks pulbriks näritud vanad kampsunid vahtisid talle vastu. Ta kustutas taskulambi ja seisis veidi aega pimeduses, arvates, et ehk segab valgus majavaime, millesse või kellesse mees küll eriti uskuda ei tahtnud. Kuid ikkagi valitses vaikus. Ralf arvas, et hakkab hulluks minema ja siis meenus talle, et oli ülakorrusel valgusekuma koju jõudes näinud. Ta sulges kolkastusega vanaaegse, krigiseva keldriukse, pistis taskulambi seinakappi tagasi ja ronis kiirel sammul keldritrepist üles. Ta kuulis taas lapse nuttu ning tormas trepiasteid valele jättes ärklikorrusele, lõi õlaga Mari-Liisi toa ukse lahti, lülitas tule põlema, kuid tüdruk magas samas asendis õndsat und. Ta ei kuulnud isegi Ralfi sissetungimist. Mehel jättis süda lööke vahele. Ta kustutas tasakesi Mari-Liisi toa tule ning pani vaikselt ukse kinni, kui leidis ennast pimedast ärklikorruselt, mitte kusagilt ei paistnud ühtegi valguse kuma, veel vähem ärklikorruselt. Ralf astus ettevaatlikult mööda pimedat treppi alla, endal süda puperdamas ja sisemus värisemas, kuid lahendust ta ristsõnale ikkagi ei leidnud. Jõudnud alumisel korrusele, läks ja keeras tal häärberi välisukse lukku, kuna enne kiirustades oli ta selle lausa poikvele jätnud. Alles siis, kui ta võtmeid ukse kõrvale naela otsa riputas, avastas ta esikuvaibalt hiigelsuur porise jalajälje, ning nüüd värises ta juba üle kere. Olles küll hirmude meelevallas keeras ta uuesti häärberi välisukse lahti, pani välistule põlema, hiilis ümber häärberi, kuid ei näinud seal kedagi. Vaid kaks kisklevat kõutsi kräunusid eemal põõsastes. Ralf istus trepimademele, ohkas kergendatult, rahusnes ja astus tagasi majja. Ta tõmbas näpuga üle porise jalajälje, see määris ta näpu, ning hirm puges ta sisse tagasi. Ralf pistis häärberi võtmed igaks juhuks taskusse, ning läks maja aknaid ja uksi kontrollima. Kõik olid lukus. Pagan, äkki on keldri välisuks lukustamata, ehmus ta äkki ning kolistas uuesti keldrisse. Vana, massiivsete ingedega ja lingiga uks oli küll seestpoolt tabas, kuid kassid ja koerad oleks heal juhul selle vahelt läbi pääsenud, kuid nad oleks tahtnud. Ralf lükkas vana kirstu igaks juhuks keldri välisukse vastu, kontrollis keldri nurgad üle, kuid seal valitses täielik vaikus. Mees loivas kööki, võttis külmkapist purgi õlut, jõi selle peaaegu ühe sõõmuga tilgatumaks, viskas diivanile ja uinus.
„Issi, kas sa rääkisid kellegagi?“ ärkas ta paar tundi hiljem selle peale, et Mari-Liis seisis diivani ees ja küsis midagi. Ralf kargas voodist püsti nagu oleks tonti näinud. Mari-Liis nühkis oma uniseid silmi ja ütles; „Issi, ma ei taha üleval üksinda magada. Kas Keiro ja Kerdo võivad homme meile tulla? Üksinda on igav magada.“ Ralf raputas pead, keel oli suu lakke millegipärast kinni jäänud, ta sügas nina ja alles siis taipas,et on öö ja tütrekesel on läinud uni. „Mis lahti, kallis tütreke? Miks sa ei maga?“ „Ma, ma ei saa üksinda magada. Ma nii väga tahan, et Keiro ja Kerdo tuleks mulle homme külla. Koos on julgem ülemisel korrusel olla ja ei ole igav magada;“ kurtis Mari-Liis uuesti. Ralfile meenusid tite nutuhääl ja porine jälg. Ta lausa ehmatas ennast üles ja küsis tütrelt: „Kas midagi juhtus? Kes sind üles ajas? Kas keegi kõndis majas? Või häälitses?“ Mari-Liis vaatas Ralfi ja ütles; „Issi, ära hirmuta mind! Mul läks uni sellepärast ära, et ma arvasin, et keegi on meile külla tulnud ja sa räägid temaga. Tulin siis alla vaatama ja leidsin sinu siit magamast. Ma tegelikult ei saa aru kas ma nägin seda kõike unes, aga igal juhul läks mul uni pealt ära.“selgitas tüdruk. „Kallis tütreke, ei ole meil kedagi külas. Võibolla sa kuulsid teleka häält, sest ma jäin teleka taha magama. Panin teleka taimeri peale ja ta lülitus ise välja. Või nägid lihtsalt halba und. Oled viimasel ajal väga palju pidanud üle elama ja ma ei imestagi kui uni vahel kaob. Ole nüüd pai ja mine kenasti magama tagasi. Homme vaatame kas Keiro ja Kerdo saavad seulle külla tulla või mitte.Nüüd öösel ma nii ehn naa seda teada ei saa. Mine, mine nüüd ruttu magama, pannkoogipühapäev on juba alanud,“ lausus Ralf, kallistas tütart ja juba läkski Mari-Liis oma tuppa tagasi. Ralf ei saanud enam und. Lisaks häärberis juhtunule meenus talle Marelle. Ralf oli ju täies teadmatuses ja Marelle raviarst lubas küll hommikul helistada, kuid mehe uni oli nüüd nagu poega pühitud ja hommik alles mägede taga. Ralf tahtis hirmsasti juba nüüd Marellet näha ning ta pidas plaani kuidas öösel haigla uksest sisse saada. Ta pani viisakamad püksid jalga, lasi endale veidi deodoranti peale, kuid duši alla minna ei kavatsenud, kuna kartis, et vee sahin, mis mööda vaikse häärberi torusid tulvab, võib uuesti Mari-Liisi äratada. Kui ta tualettruumist pimedasse esikusse astus, seisis valges maani kleidis, pika habemega kuju ta ees, ning Ralf karjatas. Ta tardus justkui soolasambaks ning ei julgenud ennast liigutada. Kui ta hakkas käega lühikest mehikest katsuma, kadus teine nagu poleks teda olnudki. Kuid Ralfi röögatuse peale ärkas Mari-Liis üles ja lasi kiiresti, liueldes mööda trepi käepidet ennast alumisele korrusele. Nähes lille löödud ja lõhnastatud Ralfi, vaatas tüdruk teda ehmunud pilguga, „Issi, misks sa karjusid? Kuhu sa minema hakkad? Ära sina vähemalt mind maha jäta!“ Ralf kogus ennast natuke, nähes Mari-Liisi ehmunud pilku, oli sunnitud ta hädavalega lagedale tulema. Küll oleks mees tahtnud juhtunut kellegagi jagada, aga tütrega ta seda mitte mingil juhul teha ei saanud. Hirm külvab ju hirmu. Nii ta elas selle kõik endasse, arvates, et hakkab hulluks minema, sest ta ikka veel ei uskunud müstikasse ega kummitustesse. Mees kartis, et kõik viimase aja sündmused on ta hinge laostanud ja ta näeb lihtsalt nägemusi ja kuuleb olematuid asju. Ta arvas juba, et taas on kellegi õela inimese käsi kängus, kes käib poriste jälgedega tema elamises lolli mängimas, soovides meest hullukas ajada. „Ma, mul läks lihtsalt uni ära. Mõtlesin, et sätin ennast hommikuseks haiglasse minekuks varakult valmis ja ühtlasi võime siis juba ka Keiro Ja Kerdo juurest läbi käia, kui muidugi nende isa lubab. Näeh, koperdasin ennist varbaga vastu poolpimeda ruumi uksepiita ja väga valus oli. Vabandust, et sina oma röögatusega üles ajasin!“ jooksis Ralfi hädavale nagu makilindilt. „Aga issi, käime siis enne ikka haiglas ära, sest ma nii väga tahaks Keiro ja Kerdoga mängima hakata. Tgeleikult ma vist ei tahagi haiglasse tulla, em anii kui nii ei räägi. Ma lihtsalt tahaks kellegagi mängida kodus, sest üksinda on siin igav olla ja ma kardan.“ tunnistas tüdruk. „Jah, me võime tõesti poisid juba enne siia tuua, aga kas sa tõesti ei taha ema vaatama minna? Ta on ikkagi sinu ema ju.“ oli Ralf hämmingus. „Ei taha! Ma ei taha surnud ema näha!“ ütles Mari-Liis tusase häälega. „ Olgu, ma hommikul siis esimese asjana täidan sinu soovi ning siis käin haiglas ära. Aga sina mine ja tuku natuke, muidu sa ei jaksa poistega mängidagi.“ ajas Ralf Mari-Liisui uuesti voodisse, kuid tüdruk tegi mossis nägu. Tal oli hirm, et isa läheb minem aja jätab ta maha, miks Ralf muidu juba öösel ennast riidesse pani ja lõhastas. Mari-Liis mõtles välaj salajase plaani, ta otsustas minna voodisse ja teeselda magajat. Kui enne juba olid sellised asjad läbi läinud, miks siis nüüd mitte, mõtiskles ta. Tüdruk puges teki alla ja jäi ootama hetke mil Ralf tuleb teda kontrollima. Viieteistkümne minuti pärast hiiliski Ralf häärberi ärklikorrusele. Ta nägi, et tütre toa uks on poikvel ning kuulis tütre rasket hingamist, kui mitte ütelda, et lausa norskamist. Ralf ei tõmmanud ust kinni, kartes, et võib sellega tütre äratada. Ta sammus vaikselt trepist alla, jõi lonksu külma vett, kohendas veidi oma riideid, pani kingad jalga ja lahkus häärberist. Enne autosse minemist vaatas ta veel aia üle, et seal mõnda kutsumata külalist juhuslikult ei kondaks, kuid aias valitses vaikus. Koer magas ka kuudis nii õndsalt und, et ilmselt ei kuulnud ka tema Ralfi liikumist. Üleüldse oli koer viimasel ajal kuidagi väga passiivseks oma valvuriameti poolest jäänud. Enne ta ikka urises ja klähvis iga väiksemagi liigutuse või hääle peale, kuid nüüd magas kuudis ja ei teinud millestki eriti välja. Ralfi tegi see veidi tegelikult murelikuks, kuid ta ei saanud selles suhtes ka midagi ette võtta. Veendunud, et kõik on kõige paremas korras, keeras ta autoukse lukust lahti, istus sisse ja hakkas masinat käivitama, kui nägi taas häärberi ärklikorrusel valgusekuma ja ehmatas. Ralf kartis, et ta tütre elu võib ohus olla, sest talle meenus nutva lapse hääl ja hallis habemes, valges maani ürbis mees. Ta jättis autouksed lahti ning tormas häärberisse. Oli juba hilja. 07.12.2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 42. peatükk

  42. peatükk

„Jah. Kuulen.“ oli Leana kidakeelne. „Te-tere õhtust, kallis! Ma-ma siin mõtlesin, et otse rääkida on parem. Telefoni nupud on nii väikesed ja...“ kogeles Ralf ja otsis vabandust. „Jah. Kuulen.“ vastas Leana taas konkreetselt. „Ma- ma saan aru jah, et kuuled. Kuidas läheb?“ ei osanud Ralf ennast väljendada. Tema jaoks oli läbi telefoni ja arvuti suhlemine kuidagi väga raske, kuigi pidanuks just kergem olema, sest siis ei pea sa silma vaatama ja saad välja ütelda isegi selle mida silmast silma vaadates ütelda ei julge, nagu eestlasele tihtipeale omane on. Aga Ralf millegipärast armastas telefonis rohkem kuulaja rollis olla, kuigi ta ju ise helistas, tõsi küll, Mari-Liisi soovitusel, aga ikkagi. Leana vaikis ja ootas endiselt, et Ralf initsiatiivi üles näitab. Esiteks esitas mees talle sihukese veidra stampküsimuse, tundudes justkui süüdimatu. Ta ei rääkinud asjast, ei rääkinud põhjusest miks ta peale väga konkreetset sõnumit Leanalt, üldse talle helistas. Leana kaalus juba kõne katkestamist, kuid siis läksid Ralfi häälepaelad valla. „Miks sa, kallike, minuga enam suhelda ei taha? Mida paha ma sulle siis teinud olen? Miks selline suhtelõpetamise sõnum? Jõudsid ehk pigem ise järeldusele, et sul pole minu vastu tundeid ja ei julge seda mulle otse ütelda?“ sadas ühtäkki mehe suust küsimusi nagu tuulise ilmaga mädanenud õunu õunapuu otsast. Ja nagu näha, ei osa neist norivad., kuigi Ralf oleks võinud need viisakamalt esitada, kuna ta hing oli haige ja meeled segaduses. „Ah, tead, mul oli sinuga tore seal reisil, aga nagu näha on reaalne elu hoopis midagi muud. Kohe hakkab töönädal pihta ning kõik kulgeb endises joones. Ootan teid homme kliinikus, härra Eichen.“ lausus ta ja vajutas kõne kinni. Ralf oli sellises oleksus, nagu oleks ta just Leana käest puuga pähe saanud. Ta pea käis ringi ja sisemuses keeras kohati nii, et süda läks pahaks. Kogu tema maailm oli ühest telefonikõnest põrmu varisenud. Mees ei osanud enam kuidagi olla, ta tõusis diivanilt, käis mööda häärberi alumist korrust ringi nagu kuutõbine. Ralfile tundus, et kogu naissugu on südametu ja kalk. Juba jälle sai ta tunda kuidas naised manipuleerivad temaga, panevad endasse armuma ja siis viskavad minema nagu elutu asja, mida nad enam ei vaja. Just selle asjana Ralf ennast hetkel tundis. Ta haaras karafini ja hakkas sealt klaasi sisse viksit valama, kui kuulis häärberi ülemiselt korruselt samme. „Ei, isa! Ära hakka jooma! Parem istume ja räägi mulle mis juhtus.“ peatas Mari-Liis teda hetkel, kui viskiklaas oli juba mehe suu juures. „Ma küll ei taha, et sinust ka joodik saab! Vähe sellest, et...“ kaebas tütar. Need sõnad mõjusid Ralfile. Ta mitte ei valanud viskit karafini tagasi, vaid jalutas klaasiga kööki ning valas selle sisu kraanikausist alla.
„Aitäh, kallis tütar! Aitäh, et sa mul olemas oled!“ kallistas ta pisarsilmil Mari-Liisi ning tundis häbi, et tütar pidi ta pisaraid nägema. Kõige rohkem oli tal veel häbi sellepärast, et ta tütrele alkoholi tarbimisega vahele jäi, sest oli Marellest niigi alkohoolik saanud ja Ralf lubas tütrele hea isa olla. Tõsi küll, vahel ta kesvamärjukest õhtuti teleka ees ikka pruukis, kuid selle peale tüdruk ei pahandanud, tema jaoks võrdus purgi õlu tarbimine meeste puhul naiste kohvitamisega. „Issi, mis juhtus? Ma näen su silmadest juba kui õnnetu sa oled. Kas ma saan kuidagi sulle kasulik olla? Mida Leana vastas?“ tahtis terane tütar kõigest teada. „Ah, tead, ma ei tea isegi mis putukas teda hammustanud on. Hakkas mind poole lause pealt teietama ja härra Eicheniks kutsuma, muutudes ametlikuks. Ta ootab mind homme vastuvõtule. Mul on sihuke tunne, et ta vaid manipuleeris minuga, kasutas mind vaid puhkuse veetmiseks ja millegipärast arvan, et ta ei sattunud mitte juhuslikult samal ajal samasse kohta puhkama. Küllap tegi enne ikka uurimistööd. Kuid samas imelik. Mis sportlik huvi tal minu vastu küll olla võib? Või äkki Marelle...?“ vajus ta mõttesse. „Ei, ei, emal küll nii korralikke sõpru ei ole. Kindlasti mitte ei saatnud tema Leanat sinu järgi nuhkima.“ sai tütar isa mõttele pihta. „Oh, issand! Ma ju ei tohtinud maalt lahkuda. Ehk saatis sellepärast keegi Leana minu järele nuhkima?“ avastas Ralf äkki.

„Isa, kuule, ära sa nüüd üle ka mõtle. Miks sa üldse arvad, et asi nii hull on? Võib ju olla mingi palju kergem ja ületatavam põhjus Leana käitumiseks. Ei tarvitse kõike halba ühte patta panna. Kindlasti on Leana käitumisel mingi lihtsam põhjus. Te olete mõlemad armunud ja kanged. Laske suhtel veidike seedida, küllap paneb aeg selle paika. Lähedki homme ta vastuvõtule. Oled ise sama kange ja käitud nagu patsient. Sa pead seda suutma. Samas jälgi silmanurgast Leana reakstsiooni. Käitu temaga aupaklikult ja teieta ning ära kutsu teda Leanaks. Kutsu doktor Marjapuuks ja vaata mis toimuma hakkab. Seal on kaks võimalust, ta kas on sama konkreetne edasi või sulab. No jah, tegelt on kolmas võimalus veel, ta võib su käitumisest ära ehmuda ja mõtlema hakata. Igal juhul oota see homne ära ja vaata mis sündima hakkab. Lase suhtel natuke taheneda, ära torma, issike!“ õpetas Mari-Liis Ralfi, nagu oma last. Osad oleks nagu vahetunud. Mari-Liis oli just tänu Miraldale saanud küpseks ja tasakaalukaks nooreks naiseks, kes oskas juba täiskasvanulikku nõu anda. Ta tegelikult oli ise ka veidi hämmingus, kui isale moraali luges. Ta ise ka tundis kuidas mingi sisemine jõud teda suunas, kuid ta ei osanud seda seletust anda mis või kus kohast see jõud tema sisse tuli. Mari-Liis arvas, et Miralda saatis selle ning tal tuli kohutav Miralda-memme igatsus peale. Tüdruk otsustas, et kui isa hommikul arsti juurde läheb, laseb ta ennast autoga seniks Miralda juurde viia, et memme tänada. Samas ei peaks üldse Mari-Liisi suguste laste üle imestama. Tihti just katkiste ja lõhestunud perekondade lapsed saavadki varem täiskasvanuks, sest nenede lapsepõlv on peaaegu olematu, neil on suur koorem kanda juba lapsena. Eriti ausad ja elukogenud tunduvad ema poolt hüljatud tütarlapsed, sest nad õpivad maast madalast ise enda eest hoolt kandma, sest pole ema, kelle õla najale raskes hingeseisundis toetuda. Nad õpivad varakult süüa tegema ja üleüldse majandama. Pole harv ka juhus kus vanemad lapsed kasvatavad nooremaid õdesid ja vendasid, kuna vanemad ei leia nende jaoks lihtsalt aega. Või vanem, sest paljud mehed küll räägivad, et tahavad endale suurt peret, kuid siis osutuvad nõrgaks ja põgenevad vastutuse eest. Hülgavad oma lapsed ja jätavad pere maha või uputavad oma mured viinapitsi. See näitab nõrkust. Kui kõrval on ka nõrk naine, läheb ta oma mehega kaasa ja nii see elu allakäiguterpist alla kulgebki. Vaid tugevad võidavad. Selles peres on tugevam pool Ralf, kuigi ka temal on hell süda ja pole patust prii, ikka tahab käsi haarata alkoholi järgi, kui hingele raske taak laskub. Ralf on kohati nagu naise hingega, liiga hooliv ja allaandev. Võimalik, et Marelle jaoks ei olnudki temas piisavalt meest. Võimalik, et Marelle ihkas enda kõrvale sellist matšomeest, kes on nii kehalt kui hingelt tugev nagu härg. Kõik võib olla, aga meil kõigil on suud peas, et rääkida. Just introvertsus on see mis tõmbab suhetele vee peale. Kui suhte alguses kohtub pidevalt situatsioon, et pilt on ja häält ei ole, siis maksaks tõsiselt kaaluda kas siduda üldse ennast selle inimesega või mitte. Sellisel juhul on mõlemad partnerid introverdid ja head suhet ega kooselu sellest ei tule. Varem või hiljem on see suhe hukule määratud, kuna mõlemad elavad oma sisse, nii koguneb nende sisse üks vaikusepomm , mis ühelt maalt plahvatab ja hävitab kõik. Ka tunded, mis tundusid ennast vaka all peitvat.

„Oh, kalllis tütreke, sa oled mulle kullastki kallim! Mida ma küll ilma sinuta teeksin? Ole sa tänatud, et olemas oled! Sinust on saanud tark ja aus naine, mille üle on mul vaid siiralt hea meel. Alles sa olid pisike...“ neelatas mees. „Tead Ralf, ma olen küll juba jah suur inimene, aga ma tahaks ikka kogu aeg sind issitada, kuna ka sina oled mulle väga kallis. Tänu sulle ja Miralda- memmele on minust saanud tugev inimene. Pigem mina ei tea mida ma ilma teieta teeksin. Mäletad seda, kui ma väike olin ja kuidas ma ema sõna üldse kuulata ei tahtnud? See oli sterik. See oli minu sisemine vimm ja võitlus ema vastu, lootuses, et jonnides märkab ta mind rohkem ,osutab mulle rohkem tähelepanu. Muidu ma ei oleks isegi nii palju jonninudki, aga ema ise küsisi selle välja. Mitte kunagi ta ei kiitnud mind. Isegi ka siis kui tundiski veidi rõõmu mu üle. Pidevalt oli tal aega kõikide teiste jaoks rohkem, minu jaoks ei olnud peaaegu üldse. Kõige rohkem tegi haiget veel see, et ta hoidis Keirot ja Kerdot ka rohkem, kui mind. Ta jättis kõikide tuttavate ees mulje kuidas ta mind armastab ja kui armastusväärne pere meil on, aga tegelikult kandis ta maski, tegelikkus oli hoopis midagi muud. Juba lapsena sain ma tunda, et mind ei armastata, et ma ei ole oodatud laps. Ema poleks pidanud mind tõesti nii noorelt sünnitama. Võib olla oleks ta tõesti pidanud aborti tegema, kuna nimetas mind pidevalt abordijäänuseks...“ takerdus Mari-Liisi pilk pisaratesse.

Ralf kuulatas tütart ja ta ei uskunud oma kõrvu. Ta ei uskunud, Mari-Liis kõike nii selgelt mäletab, nagu oleks ta alles eile pisike patsidega jonnakas tüdruk olnud, kes igal sammul Marellele vastu vaidles. Ralf ei osanud arvata, et juba siis pani Mari-Liis Marellet proovile, ihates armastust ja tähelepanu, mida ta ei saanud emalt, küll sai Ralfilt, aga ju jäi siis väheseks. See pihtimus muutis Ralfi müüdi manipuleerivatest naistest. Ta tõdes, et tegelikult peitub naisinimestes palju tarkust ja siirust, kuid nad ei kipu seda välja näitama. Ralf arvas, et ka Marelle ei ole tegelikult nii paha inimene, millisena ta ennast näitab. Ta arvas peale tütre pihtimust, et oli ehk ise midagi siin ilmas valesti teinud, et Marelle eluga karile jooksis. Mees hakkas ennast süüdistama. Seda enam oli tal tahtmine Marellet päästa, teha temast endine naine, või vähemalt aidata naise sees pesitsevast kuradist võitu saada. Korraga oli tal Marellest nii kahju, et ta oleks hea meelega samal hetkel tõttanud naist päästma sellest õudustemaailmast, kus viimane hetkel elas. Samas mõtles Ralf, et mingi aeg trellide taga olemine tuleb ehk naisele kasuks, ta unistas sinisilmselt, et ehk saab naisest taas inimene, naine, keda ta kunagi oli kogu südamest armastanud, kuna seal ta ju alkoholi tarvitada ei saa. Ralf tõdes, et tegelikult tema tunded Marelle vastu ei olnud päriselt kadunud, need põlesid temas edasi, kuid tuhmima ja väiksema leegiga, aga siiski. Või oli Ralf hoopis Leanas pettunud ja Mari-Liisi pihtimused maalisid talle kunagised kaunid ajad silme ette ja mehe habras hing läks härdaks.

„ Tütreke, tegelikult oleks aeg magama minna. Homme vaja ju arsti juurde minna. Ja ma siin mõtelesin, et äkki üritame uuesti su ema sealt päästa? Ta on ikkagi su ema, ta ei ole välja teeninud sellist karistust.“ nentis Ralf. Mari-Liis vaatas Ralfi kummalise pilguga. Tegelikult ootas ta isalt tuge, kaitset, mõistmist, et Marelle käitumine on vale olnud, kuna tüdruk oli emas ikka väga pettnud. Kuid Ralf pigem mõtles Marelle päästmisest. Kummaline on ikka see täiskasvanute maailm, tabas Mari-Liis ühtäkki ennast mõttelt. Tüdruk tundis, et jutt ei vii enam kusagile, kuhu tema jõuda tahtis. Ta tõusis vaikides toolilt, soovis vaevu Ralfile head ööd ning ronis trepist üles. „Kell pool kahkesa on äratus!“ hõikas Ralf talle järgi ning peagi täitis häärberit vaikus.

07.12.2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 41. peatükk

  41. peatükk

„Tere õhtust, peremees! Kas ma räägin Ralf Eischeniga?“ seisis võõras, lüheldane kiitsakas naine ukse taga ja silmitses kuidagi väga uurival pilgul Ralfi. „Mina see olen jah. Kuidas saan teile kasulik olla?“ oli peremees suhteliselt jahmunud näoga . „Seda, et ...teie naine,,,“ tahtis võõras midagi rääkida, kuid Ralf katkestas teda. „Mis, mis Marellega juhtus? Rääkige! Miks te vaikite?!“ lausa röökis ta. Võõras vaatas Ralfi nõutul pilgul, sest ta oli uudise teatamisega suhteliselt kidakeelne. Ta tundis ennast insidendis süüdi ning ta silmadesse valgusid pisarad. „Rääkige nüüd! Ma ei talu seda vaikust!“karjus Ralf ja aimas, et midagi on totaalselt korrast ära. Siis alles nägi ta võõra naise seljas kihnu körti ja taipas, et naine tuleb Kihnust. „Asi oli nimelt selles, et ma leidsin ta kahel korral oma mehaga voodist ja...“ püüdis ta edasi rääkida, kuid kolmp tuli kurku ja naine neelatas. „Ja?“ muutus Ralf üha kärsitumaks. „Ja siis ma lajatasin talle ahjuroobiga, ning ta jäi elutult maha lamama...“ ei suutnud naine enam edasi rääkida. Ralfil valgus silmadesse veri. Ta hoidis kahe käega peast kinni ja vahtis ammulisui võõrast naist, ega osanud midagi ütelda. Mõnes mõttes oli tal kihnlasest kahju ja ta tundis tema ees Marelle pärast häbi, kuid Ralf ju ikkagi armastas oma naist ja ta karjus: „Kao minema, sa retsidivist! Kao minema, muidu ma tapan su! Kas sa kuuled, vana mõrd!“Naine langes põlvili, tal oleks ilmselt olnud hetkel pohhui ka sellest, kui Ralf tõesti oleks ta maha löönud. Tal oli üldse eluisu otsas, et ta sellise koleda teoga hakkama sai, sest südamest naine ju halba ei tahtnud. Aga iga inimese kannatustel on piir. Iga normaalne inimene väsib kord kõigest ja kõigist. Antud olukorras oli tema ja ta pere au mängus, ning ta tahtis ebameeldivast külalisest vabaneda, aga kindlasti mitte igaveseks vabaneda, nagu Ralfile tundus, sest naine ei suutnud juttulõnga edasi harutada ja see katkes tal nii nagu oleks Marelle selle löögi tagajärjel surma saanud. Naine kogus ennast ja jätkas. „Ei, ei, ta ei ole surnud! Tõime ta lennukiga Kihnust haiglasse ja hetkel on ta seis väga kriitiline, kuid sinna ei lasta kedagi. Sain haiglast teie andmed ja tulin teile isiklikult sellest teatama. Ja ma südamest kahetsen, et selline asi üldse juhtuda sai, aga ma ei jaksanud enam. Meil on seitse ühist last, osad neist alles koolieelikud, aga nad kuradid hoorasid lausa mu laste nähes, häbenematult. Silmad on vanamehe pärast nii häbi täis, et ma ei julge lastele isegi enam otsa vaadata, kui mul isegi selleks enam võimalust antakse. Kui mind trellid ei ähvarda...“ hakkas kihnlane südantlõhestavalt nutma, nähes vaimusilmad oma lapsi ilma emata kasvamas, koos joodikust isaga, kelle päevi sisustavad juba aastaid ainult alkohol, seks ja sõbrad. Muu vastu tal huvi ammu puudub. Naine on selles peres kes koos lastega kalal käib, et vanamehel oleks aurav toit laual ja toidukõrvane olemas, vastasel korral klohmib ta teda nagu poksikotti ning vägistab ja ähvardab. Pole ju Kihnus kohta kuhu aborti tegema minna ning linna sõiduks rahasid ei jagu. Nii sünnitabki naine igal aastal uue kihlase. Muidugi ta armastab oma lapsi, armastaba ka oma vägivaldset joodikust meest, ning sellepäerast ta kannatabki, nagu lootes, et alkohoolik jätab ühel päeval joomise maha ja nendest saab suur õnnelik pere. Ta arvab sinisilmselt, et tegelikult mees armastab ka teda, muidu ta ju temaga koos ei oleks. Ja pealegi kummitavad naist kadunud vanaema sõnad, et kui kihnu naine juba mehele läheb, siis kogu eluks, ei mingit lahutust, see ei tohtivat kõne allagi tulla. See oleks nagu häbiplekk suguvõsale. Kuigi väidetavalt on kihnlased kõik omavahel sugulased ja lahutusi ikka juhtub. Aga kuna võõra naise vanaema oli teda kasvatanud, kuna ta ema hülgas ta, läks mandrimehele naiseks, kuid lõpetas pordumajas ja jättis lapse vanemate turjale. Tänaseks pidi ta Pärnu tänavail asotsiaalset elu elama ja odekolonni tarbima, kuid ju see siis oli tema saatus. Igal juhul vanaema sõnad said naisele saatuseks ja ta pidas nendest kinni, ta pidas üldse Kihnu tavasid väga oluliseks, kuigi elas väga vaikselt oma perele, et kusagilt tõde mehe vägivallatsemisest läbi ei imbuks. Naise kannatustekarikas oli selleks korraks triiki täis ja siis see juhtuski, see indsident mille pärast ta võõrast meest mandrile otsima tuli. Tegelikult soovitas üks politseitöötaja minna Ralfi käest vabandust paluma, et ehk siis pääseb kergema karistusega. Naine käituski nii.
„Oehh! Tahad ütelda, et ta on siiski veel elus? Vasta! Kas sa ei tapnudki Marellet ära?!“ susisea Ralf nagu märg puuhalg ja ja näris oma nimetissõrme, nagu otsiks sellelt vastust. „Ei, ma ju ütlesin ei!“ vastas naine. „Mis ei? Räägi nüüd selgelt! Niigi on raske sellest kihnu murdest aru saada, õpi ükskord eesti keel ära!“ nähvas Ralf, mees kes oskas ise vabalt kihnu keelt ja sai kõigest aru. „Rahu, ma ei tapnud teda ära! Ma juba korra ütlesin, et tõime ta Kihnu saarelt raskes seisundis lennukiga haiglasse ja seal hetkel meedikud tegelavad temaga. Võibolla on isegi operatsioonil või mina ei tea kus või mis asi toimunud. Aga ta on elus, kuid raskes seisukorras. Taipad?“ oli kihnlanna juba väsinud seletamast, kuid talle tundus, et jutt selle mehega on nagu hane selga vesi. Naine kartis, et trellide eest ei ole tal pääsu, kuna Ralfi käitumise järgi oli just tema ainukene süüdlane juhtunus. Ralf jättis naise häärberi välisuksele seisma ja tormas ülemisele korrusele. Nähes et Mari-Liis magab sügavat und, pani ta vaiselt tütre toa ukse kinni, tormas trepist alla, võttis kummuti sahtlist autovõtmed, kutsus kihnlase autole ja kihutas haiglasse. Haiglasse pääseid nad vaid EMO osakonna kaudu. Algul ei tahetud neid sisse lasta, kuna Ralf oli väga raevunud olekus ja sõimas kõiki, kuid siis tundis haigla turvamees õnneks kihnlase ära ja nad pääsesid majja. „Kui sa mees rahuneda ei suuda, kutsun ma sulle politsei!“ pahandas aastates turvamees, kes ilmselgelt oli magamast ärganud, sest ta haigutas vahetpidamata ja silmad olid uniselt paistes. Ralf rahunes. Kihnlane värises ta kõrval nagu haavaleht, kuni kokku kukkus. Toodi kähku kanderaam ja peagi nägi ilmavalgust uus kihnlane, küll enneaegselt, aga ikkagi inimene. Alles siis ehmatas Ralf, et oli naist ilmselgelt alaväärselt kohelnud. Ta ju ei teadnud üldse, et kihnlane lapseootel on, kuna nende riiete alt on seda raske aru saada ja ega Ralf ei vaadanudki naist, tal oli palju muud teha. Eelkõige muretses ta ju Marelle pärast. „Tere. Kes teie haigele olete?“ päris nooremapoolne doktor Ralfi käest. „Ooo-olen tema mees. Jah! Tema mees olen!“ vastas Ralf kogeledes. „Olete ikka selles päris kindel, et te ta mees olete?“ küsis doktor uuesti, kuna nägi ebakindlust mehes. „Muidugi olen!“ vastas Ralf nüüd kindlamalt ja doktor jäi teda uskuma. „Mina olen tema raviarst, doktor Haavasalu. Kahjuks pean teile teatama, et midagi rõõmustavat ei ole. Teie abikaasa on hetkel koomas, kõik mu on saatuse kätes. Hommikul selgub kas talle tuleb operatsioon teha või mitte. Praegu ma teile rohkem midagi lisada ei oska.“ selgitas ta ning oli valmis lahkuma. „Oo-oodake üks hetk! Kas ma saan teda vähemalt näha? Olgu see kasvõi viimane nägemine...“ oli Ralf siiralt mures. Doktoril hakkas temast kahju ja ta lubas Ralfil Marellet vaatama minna, kuid vaid koos temaga. Marelle lamas teadvuseta kõhedust tekitavas palatis, kus oli lisaks temale veel paar koomas lamajat. Tema kahvatu nägu oli moondunud ning ta nägi välja nagu surnu, silmaalused tumedad ja näost lubivalge. Põsesarnad olid sinised ja ümber pea oli mässitud meetrite kaupa sidemeid. Tema külge oli ahldatud hulgim juhtmeid ja aparaate, mis vahelduva eduga piiksusid. Marelle kõrval voodis lamas piitspeenike, aastates mees, suu lahti ning nägi välja nagu surma vari. Ralfil hakkas paha ning ta palus lahkumiseks artilt luba. Doktor Haavasalu järgnes talle.

„Andke mulle palun oma telefoninumber ja minge rahulikult koju magama. Ma helistan teile hommikul ja annan teada kuidas asjalood on. Näe, võtke need rohud.Need on unerohud ja paluks ikka üks korraga võtta. Head õhtut!“ ulatas ta Ralfile unerohutopsi kätte ja lahkus. Ralfil oli tunne nagu tahaks ta kogu topsitäit rohtusid alla neelata, et Marelle kõrvale pääseda. Ta lausa põles kohutavast valust ning süüdistas ennast, et ta naise saarele jättis. Mees istus toolile ja jäi sinna nutma. Ta nuttis nii valjult, et medõde tuli vaatama mis toimub. Alles pärast veerandtunnist vestlust medõega suutis Ralf ennast toolilt püsti ajada ja haigemajast välja komberdada. Ralf taarus autosse, nagu vanatoi, kelle alajäsemed on juba kanged ja mõistus ei allu tegudele. Autosse istudes vaatas ta taas unerohupurki ning juba avas selle, et neid peoga endasse neelata, kuid siis meenus talle Mari-Liis. Ralfile tuli õigel ajal meelde, et tütreke on üksinda kodus ja võib ohus olla, sest ta niigi kardab üksindust ja alles hiljuti oli ta õppinud emata elama. Seda enam vajas ta Ralfi, kui oma ainsat lähedast inimest. Mees viskas lahtise unerohu purgi kõrvalistmele, käivitas auto ja kadus sihukese kummivilina saatel kohalt, et lausa pooled meedikud ja patsiendid olid haigla akendel vaatamas.

Koju jõudis Ralf õigel ajal, kuna ta nägi ülemise korruse akendes kuma. Mees parkis kiirelt auto, tormas sellest välja nagu tuulispask, keeras häärberi ukse lukust lahti ja pidi shoki saama.

06-07.12.2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 40. peatükk

  40.peatükk

   Mari-Liis ehmatas ära, kuna mängupüstol nägi nii ehtne välja. Tüdruk arvas, et Miraldal on taas haigushoog peale tulnud ja ta puges nurga taha peitu ning sikutas Ralfi ka enda poole. Ralf aga tõrjus ning haaras memme käest püstoli.
„Ohh, teie! Ma mõtlesin, et teab kes mu taas ukse taha midagi tahtma tuleb. Ei lasta vanainimesel rahulikult elada ka, küll vaja viinaraha, küll soola, küll tontteabmida. Olen nagu laohoidja.“ kurtis memm, kellel ei olnud õnneks juhe päris kokku jooksnud, kuigi selline käitumine ei olnud ka kuigi normaalne. „Tulge edasi, ma panen kohvi tulele,“ muutus Miralda lahkeks. „Tänud pakkumast! Meil ei ole kahjuks eriti aega. Tathsime vaid paar sõna juttu ajada ja siis peame kiirustama,“ teatas Ralf. „Arvan, et tean mis teid siia tõi. Ega vanainimese jaoks ei ole noortel ilmaski aega, alalõpmata on neil kiire ja kiire. Tormavad elust läbi nagu tuulispasad ja unustavad oma tuttavad, sõbrad ja lähedased. Heakene küll, kurtke oma mure, ma tahan pikali, visata, olen sellest sitasest elust väsinud,“ oli memme kuidagi eriti tõre. Kas tundis ta, et talle armsaks saanud Mari-Liis, kellest oli saanud lühikese ajaga justkui tema pereliige, hakkab käest libisema, või oli tal torisemiseks teine põhjus, seda teab memm ise. Ühest küljest oli tal õigus ka, sest viimaste aastakümnetega ongi inimeste elutempo lausa turbokiirusel kulgenud ja selles muutuvas maailmas ei jõua nad elutempoga sammu pidada, vaid kipuvad sellele jalgu jääma. See on meie muutuva ühiskonna kiiks, mis ühe armeerikalikumaid jooni võtab. Võtkem näiteks söömise koha pealt. Kui veel aastakümneid tagasi valmistasid pered ikka kodus endale sooja toidu ise, siis tänapäeval on see juba suhteliselt haruldasem nähtus. Üha enam ostetakse poodidest valmis toitu, lastakse see mürgises migrouunis soojas ja õgitakse endale tonttebkuivanat rämpstoitu sisse, mis kubiseb säilitusainetest ja pole kaugeltki nii maitsev ja kasulik kui kodutoit. „Miralda- memm, ma tulen mõnel päeva ja jään sinu juurde kauemaks, aga praegu on meil tõesti kiire. Isa alles jõudis koju ja sai nüüd selle kurva uudise Marelle kohta teada ja tahab sinu käest uurida kuidas see kõik juhtus,“ alustas Mari-Liis. „Minu käest teada? Ega ma mõni detektiiv ei ole! Kus kohast mina peaksin teadma mis täpselt juhtus? Minge politseisse ja uurige asja, jätke vanainimese hing rahule!“ tõreles memm ja ohkas, nagu oleks tal üliraske taak turjal. Mari-Liis oli memme käitumise pärast väga mures, tal tulid lausa pisarad silma, kuna oli ju memm olnud see kes talle tundide kaupa hirmudest ja elumuredest õpetust jagas. Nüüd tundus ta ise nendega pahkuksis olevat. Kogu tema olemine oli kuidagi hall ja muserdunud. Hetkeks arvas Mari- Liis, et ehk on Marelle jõudnud vahepeal memme tuju rikkuda, ehk on ta koju saanud, kuid ta ei sõandanud küsida, sest sellega oleks ta veel rohkem õli tulle valanud. „Issi, hakkame minema, las Miralda-memm puhkab veidi, talle on seda vaja,“ lausus Mari-Liis ning Miralda saatis nad teele suhteliselt pahuralt: „Vähemalt sellest oled sa aru saanud, et vanad inimesed vajavad puhkust. Vähemalt niigi palju on mu õpetustest kasu olnud. Hakake minema jah, ma tahaks pikali visata,“ sulges ta Ralfi ja Mari-Liisi järel ukse ja kadus vaikusesse. „ Midagi on väga valesti, issi. Ma nii väga armastan memme, aga tema on täiesti teistsuguseks muutunud. Vahepeal tundsin ma, et ta on täielik ingel, kaitseingel, kes on alati oma jõu ja nõuga toeks, kuid nüüd ona tema sisse nagu vanakurat pugenud. Vahepeal muutub ta tundmatuseni, toriseb ja viriseb iga asja pärast ning on väga õel. Ma ei saa temast aru. Samas on mul temast ka väga kahju, sest just tema oli sellel hetkel mulle toeks kui ma väga oma ellu kedagi vajasin. Just tema oli ainus lähedane inimene mulle siin maailmas. Aga äkki kõik muutus. Issi, miks see nii on?“ ei saanud Mari-Liis rahu. „Vaata, tütreke, meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Me ei suuda iga päev naeratada, eriti veel kui oleme näiteks midagi väga rasket üle elanud. Sellisel juhul valetaksime iseendale, eelkõige. Võimalik, et memm on siiski Marelle pärast väga mures ja ta näitab seda teisel moel välja. Äkki just Marellega juhtunu kurnab teda ja laeb negatiivselt. Tegelikult on memm ju väga aus, sest ta ei mana võltsnaeratust näole ning ei teeskle, et kõik on kõige paremas korras. Kuigi jah, tegelikult tuleks rääkida, kui asjalood tõesti nii on. Praegu kannatasime meie. Samas vanad inimesed muutuvadki aastatega seniilseiks ja dementseiks. Eks ole nendegi elus palju sellist olnud mis nende hinge on jäänud aastakümneid muserdama. Sama lugu on su emaga. Ega ta ju südames halb ei ole. Mina siiski armusin heasüdamlikku ja kenasse naisesse, miski köitis ikka väga, ta oli üleni armastusväärne. Kuid ma ei tea mis temaga juhtus, et ta päeva pealt muutus, ta ju ei räägi. Inimesed kipuvad kahjuks oma mured enda sisse elama ja siis haigestuvad. Kui kogu inimkond räägiks avameelselt oma hingemured lahti, siis oleks ühiskond palju tervem, siis ei ümbritseks meid selline pimedus ja valu, mis hinge mürgitab. Aga paraku inimene on kord selline persoon kellest ei saa aru, kui ta ise juba endast aru ei saa.“ vastas Ralf Mari-Liisile. „Ikkagi ma nii väga hoolin temast. Äkki ta oli lihtsalt väsinud või solvunud selle peale, et ma ära läksin. Oih, appi! Ma isegi ei kallistanud teda, ei enne sinu juurde tormamist, ega ka praegu. Nüüd ta ongi päris solvunud!“ avastas Mari-Liis ning oli üldse unustanud millepärast nad isaga linnapeale tulid. „Loodame, te kõik muutub. Aga nüüd lähme, juba olemegi kohal,“ teatas Ralf ja nad astusid politseijaoskonna uksest sisse. Mõne hetke möödudes said nad Marellega kokku. Viimane oli isegi trellide taga viibides ülbe. Lai irve näol, silmis äraolev pilk, nägu pohmas ja pundunud, sassis juuksed lohakalt õlgadel, sellisena lasti ta oma lähedastega kokku. „Mida teie siit otsite? Kadus keegi ära vä? Või tuli äkki igatsus peale vä?Mul on niigi sitt olla ja ma ei viitsi mingit moraali küll kuulda! Kaduge mu silmist!“ nähvas ta ja tahtis lahkuda. „Oota nüüd! Oota üks hetk! Ega me paha pärast tulnud, ikka hea pärast. Tahaks sind siit päästa, kui sa oled nõus tõtt tunnistama.“ takistas Ralf teda. Marelle peatus, mõtles hetke ja istus toolile. Taas olid tal omad kasud mängus kuid ta vajas seedimist, et kuidas Ralfi tillist tõmmata. Marelle sügas oma sasipead, tema huulil oli kaval naeruirve, ning ta tegi ennast esimese hooga lolliks. „Hmm, ma taipan, sa tahad, et ma sinu vastu kirjutatud süüdistuse tagasi võtan? Kuid milleks? Või mida?“ päris Marelle. „Asi ei puuduta üldse seda teemat. Ma ju ütlesin, et me tulime sind siit õudustemajast päästma. Vasta otse, kas sa tapsid Neeme?“ selgitas Ralf asja. „Ha- haa, vaat kus mul heategijad,“ irvitas naine ja unustas, et lubas viisakas olla. „Mis sa tahad ütelda, et sul on mingi huvi mind siit välja saada? Äkki isegi armastad mind veel, või kuidas? Äkki tahad isegi keppi saada, siin ja kohe?!“ muutus ta iga sõnaga aina vulgaarsemaks. Tal ei olnud mingit häbi ka oma tütre ees. Mari-Liis seisis, käsi rusikas ja tahtis nii väga midagi sekka ütelda, kuid hoidis ennast tagasi. Tal oli kohutavalt häbi, et temas voolas sama veri. Kogu tüdruku sisemus karjus, kuid ta suutis ennast tagasi hoida. Mari-Liis oli harjunud häbenema oma ema, aga hetkel oli tal ema pärast Ralfi eest meeletu häbi, valehäbi, sest tegelikult lapsed ei pea oma vanemate eest vastutama, aga siis ei ole küsimus pidamises, siin on küsimus tundes. Paraku tuleb selliseid asju elus ette üsna tihedamini. Ühe tihedamini kannatavad lapsed vanmate pattude pärast ja häbenevad oma sõprade ees oma perekonda. Iga aastaga aina enam kasvab lapsi lõhenenud perekondades, ja aina rohkem visatakse oma võsukesed vanavanemate turjale. Varsti polegi enam kedagi kes väärtustakls peremudelit, kui tervikut. Kohati tundub noorte seas isegi popp, et mida rohkem suhteid tapad ja partnereid vahetad, seda autoriteetsem sa oled. Tõsi küll, Mari-Liis ei olnud koolikaaslaste ees oma perekonda häbenenud, kuna tal oli kasiisa, keda ta väga armastas ja kelle õla najal sai ta alati nutta, kui ema taas mõne lollusega hakkama sai. Aga okas oli tal hinges ikka, kuigi oma ema kohta ta avameelselt ei rääkinud isegi oma parimale sõbrannele, sest elu oli teda ettevaatlikuks teinud. Ja isegi õpetajad ja kaasõpilased ei osanud kaheldagi, et Mari-Liisi pere lõhestunud on, sest tüdruk õppis väga hästi ja mingite eriskummaliste käitumistega ta ka kellelegi silma ei jäänud. Kuigi jah, Ralf oli see kes kogu aega lastevanemate koosolekutel käis, ning vabandas, et Marelle on tööl, teises riigis komandeeringus või tontteab kus. Hädavale tuleb vahel ikka kasuks ka, kuid ega see pidev hädavaletamine ka just meeli paita, kuid antud olukorras oli see vähemalt lapse mõrudast suutäiest, mis alla ei taha minna, poole endale haukamine. „Marelle, rahune nüüd! Ma ei tulnud siia üldse tüli norima. Vasta palun, kas sina oled Neeme surmaga seotud, või oli tegu õnnetusega? Teades Neemet...“ püüdis mees edasi uurida, kuid Marelle ei kavatsenudki rahuneda. „Mis see sinu asi on! Tahad teda surnust üles äratada või? Oled omasooiharaks hakanud vä? Miks sa tungid minu ellu üldse? Kas sul oma elu ei olegi? Ah, ma tean, sa ei oska ilma minuta elada, kuna ükski teine hoor ei paku sulle sellist seksi nagu mina pakkusin!“ rõvetses ta. „Issi, läheme minema! Ma vihkan seda naist!“ ei suutnud Mari-Liis enam seda välja kannatada. „Mine jah! Minge jah! Õpeta mu tütar ka siis hästi tööd tegema! Et ikka tase emast madalamaks ei jääks!“ ülbitses vang edasi. Selle lolli jutu peale läks ka Ralfi käsi rusikasse. Kõik halb mis puudutas ta tütart, oli Ralfi jaoks liig mis liig. Ta silmad läksid kissi ning ta põrnitses naist sellise näoga, et tahaks talle ühe hea kõrvakiilu anda, kuid suutis ennast taltsutada. Ralfi sees kees selline viha, et tal hakkas lausa Neemest sellel hetkel kahju ja ta soovis mõtteis, et Marellet ei oleks olemas, kuigi just seda naist oli ta kunagi kogu oma ihu ja hingega armastanud, mitmed aastad talle pühendanud, teda jumaldanud ühes naise pahedega, kuid seda valusam oli tal kõike seda taluda, mida nüüd pidi üle elama. „Idioot! Sa oled ikka täielik idioot! Mädane põrgus!“ käratas lõpuks Ralf, keeras otsa ringi, ja nad lahkusid tütrega tagasi vaatamata. „Issi, mul on kõht väga tühi. Lähme palun kusagile sööma.“ tegi Mari-Liis ettepaneku millega Ralf nõustus. Nad sõitsid äärelinna kohvikusse ja lasid toidul hea maitsata, sõnagi lausumata. Pole kahtlustki kus nende mõtted viibisid. Juhtumisi einestas kõrval lauas Leana. Naine nägi Ralfi koos võõra naisega ja ta lausa ehmatas. Nägi ju Mari-Liis tagantvaates välja nagu noor naine, kena figuuriga ja kenasti riides. Pealegi märkas Leana, et Ralf vaatab oma kaaslasele kuidagi väga erilise, armastust täis pilguga aeg ajalt otsa ning Leanal läks söögiisu. Kui ta muidu oli väga väljapeetud ja viisakas naine, muutusid ta meeleolud jalapealt, nagu armunud inimestel ikka. Ta tõusis lauast, marssis Ralfi laua äärde, nähvas ülbelt; „head isu noorpaar!“ ja kadus sama kiirelt nagu oli lauast möödunud. „Leana! Leana, kallis, oota!“ neelas Ralf suure suutäie korraga alla, kuid oli juba hilja. Ta sattus segadusse, arvates, et Leana arvab ka, et tal on oma tütrega arusuhe. Miks ta muidu neid noorpaariks nimetas. Mees lükkas toidutaldriku eemale ja muutus nukraks. Mari-Liis ei saanud algul midagi aru, aga siis nägi ta, et see naine läks Ralfile kuidagi väga eriliselt korda. Mari-Liis ei näinud naise nägugi, muidu ehk oleks ta isegi doktor Marjapuu ära tundnud. Tüdruk tundis, et isal on mingi saladus millest ta tütrele midagi rääkinud ei olnud. Mari-Liis kartis, et ka isal on armuke, kellega ta ehk juba pikka aega ema pettis, kuigi ema oli Ralfi patnud kogu nende kooselu aja. Hetkeks hakkas Mari-Liisil isegi Marellest kahju, kuna ta suutis ennast oma valede mõtetega nii üles kruvida, et lausa käratas isale, nagu mõni armukade naine;“ Kes see naine oli!?“ Ralf ehmatas, sest nägi korraga Mari-Liisis Marellet, sest tütar oli ütelnud samad sõnad nagu Marelle kunagi pidevalt, sama häälega ka veel ja üleüldse oli ta oma emaga hämmastavalt sarnane. Ralfil tulid isegi valed mõtted pähe, ta arvas, et ehk ongi Mari-Liis temasse kui mehesse armunud, kuna pärisisata või isata kasvanud tüdrukud kipuvad tihti armuma endast poole vanematesse meestesse, otsides neilt eelkõige isaarmastust, millest nad kas lapsena on ilma jäänud või pole seda piisavalt saanud. Uhh, lollid mõtted pähe tagasi, mõtles mees endamisi ja oligi Leana ununenud, kuna ta pidi nüüd tütrele keskenduma. Teel koju sõites tunnistas ta tütrele tõe üles. Mari-Liis oli pigem Ralfi üle väga õnnelik, et lõpuks ometi on isa leidnud endaväärilise naise, kuid Ralf oli väga mures. Koju jõudes valis ta Leana numbri, kuid naise telefon oli välja lülitatud. Ralf hakkas Leanale sõnumit trükkima, mis oli ka Mari-Liisi soovitus.

Kallis, Leana!

Kõigepealt muidugi tere. Kadusid ennist nagu tina tuhka ja ma ei saanud esimese hooga aru isegi sellest mida ütlesid. Või õigem oleks ütelda, et Sinu öeldu ei jõudnud mulle esimese hooga kohalegi, sest kõik toimub nagu une pealt. Nüüd on su telefon tumm. Mul on täna väga väsitav ja raske päev olnud, pole isegi korraks saanud rahulikult maha istuda, et reisipalavikust puhata. Aga see on pikem jutt. Ma nii palju ei jaksa trükkida. Palun võta minuga kohe ühendust, kui sõnumi kätte saad. Armastan Sind kogu südamest!

Sinu Ralf.

Mitme tunni möödudes tuligi Leanalt sõnum.

Tere!

Ma ei saa aru mida sa minust veel tahad? Pealegi ma ei usu enam ühtegi sinu sõna. Parem unusta kõik, nagu poleks mind olnudki.

Ilusat elu! L.

„Ohjah, saa siis nendest naistest nüüd aru!“ ohkas Ralf kogu südamest, mis ei jäänud ka Mari-Liisile kuulmata. „Issi, kuule, ma ei taha sekkuda sinu hingeasjadesse, aga ma kuulsin sõnumipiiksu. Parem helista talle. Ma lähen oma tuppa, kui mu kohalolek sind segab.“ soovitas Mari-Liis ning astuski häärberi trepist üles. „Pagan! Miks ma küll ise selle peale ei tulnud?“ nentus Ralf, et tütrel oli tuline õigus, ning valis Leana numbri.

06.12.2015.a Mai