LAIP RAAMATUKOGUTOAS - Agatha Christie

No krimkad saavad liiga ruttu läbi loetud, ega neid ongi raske käest panna, kui juba lugema hakkasid. Kunagi olid need ajad, mil ma hullumoodi just Christiet ja ka Cartlandi neelasin. Ei teagi palju ma neid läbi lugenud olen ja ei oska öelda kas ma ka enne selle raamatu läbi lugenud olin, aga lugemine oli värskendav, igatahes! No siin tegutseb ju paljudele tuttav Miss Marple ka! Nagu krimkade puhul ikka, kahtlustad sa igaüht, isegi juba ka uurijaid ja politseinikke, nii ka selles raamatus. Põnev on see, kui süüdlane tuleb ilmsiks nende hulgast, keda sa kõige vähem kahtlustad. Ma isegi ei oska öelda, kas ma nendest tegelaskujudest just antud kurjategijat kõige vähem kahtlustasin, aga põnevust pakkus see raamat kahtlemata, nagu kõik Christie lood. Vahelduseks eestlastest autoritele on kosutav ka väljamaa autoreid lugeda. Nüüd aga kopeerin ka siia raamatut tutvustava teksti ja soovin põnevat lugemist! Eramaja raamatukogutoas tapetakse inimene, kuna igavas alevikuelus sageli midagi nii põrutavat ei juhtu, siis otsustab majapernaine toimuvat nautida ning kaasab lisaks politseile mõrva uurima oma sõbranna miss Marple 5. märts 2025. Vana-Rääma

REPORTER - Avo Kull

Loetud sai järjekordne romaan Avo Kulli sulest. Kirjanik Kull kirjutab neid ehedaid romaane, mitte jutustusi, novelle jmm...ikka romaane, mis on ka minu lemmikžanr. Tema teosed on niivõrd elulised, lähiajaloolised. Antud raamat kätkeb ennast aega, kui meie vabariik taasiseseisvus, oli alles lapsekingades. Teos kajastab endas ka jäägrite konflikti Pullapääl ja Estonia hukku, mis kõik 90-il aset leidsid. Alles olime nagu lahti pääsenud puurilinnud pärast 50 aastat kestnud okupatsiooni, selle vabadusega oli raske algul midagi peale hakata, sest seadused enam ei kehtinud, kõik oli muutuses, maffia tegutses aktiivselt, mis on ka seda teost läbiv teema. Pisut kriminulli sugemetega. Olen läbi lugenud Avo Kulli 3 romaani ja ma pean saama läbi lugeda ka need mõned teised, mille ta oma elu jooksul valmis kirjutada jõudis, sest mulle väga-väga meeldib tema käekiri. 2 eelnevat, HAIGLA ja MUST KLAASMAJA on ka minul kodus olemas, mõlemad on romaanivõistluse paremiku tööd, mis tõesti väärivad seda tiitlit. Kahju et Avo Kull avastas endas kirjutamisoskuse kõrges eas, aga rõõm, et ta suudab siiani lugejaid rõõmustada ja ennast lugema panna, ehk saab ka tänusõnad postuumselt kätte. Aitäh! RAAMATUKAUPLUSE LEHELT: Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted. 3. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 635. päev

Täna tegime kõigest 4 km-se tiiru, sest tuul nõelus ja mu õlg pole veel terve. Olgugi, et termomeeter kesklinna sillal näitas 4 soojakraadi, oli külm. Isegi labakindad panin kätte, mustriga. Kannan neid terve talve, mitte üksnes vabariigi sünnipäeval, nagu üleskutse oli. Ehtsast lamba villast kootud mustrilised kindad on kõige ilusamad ja kõige soojemad. Kunagi sai neid ise ka kootud, enam pole ma ammu käsitööd teinud. Kunagi kudusin ja heegeldasin lastele kõik, sokkidest kampsuniteni välja. Homme vist enam sellest jalakäijate sillast, mis kesklinna silla juurest viib Jahtklubini, üle ei saa, täna juba oli see tihedalt hõivatud, nad seal uuendavad bensiinijaama jne... ühesõnaga vilgas töö käib, Pärnu uuenenb kenasti. Ohh, unistada ju võib, unistangi, et endal võiks ka seal kesklinna silla ja Jahklubi vahelisele alale valmivas uhkes majas (maju tuleb mitu) elamine olla, vaatega merele ja jõele. Imeilus on seal. Pärnu ongi imeilus linn. Maailmalinn. Aga mis seal ikka, olge ikka rõõmsad ja terved! 3. märts 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 634. päev

Jajaa, ka tänane rada tuli 8 km pikkune. Oi, ma tunnen nii pedomeetrist puudust, kuigi aastatega võin tõesti peast juba arvestada kui mitu kilomeetrit Pärnus punktist a punkti b on. Saab ju umbes kuu aja pärast juba 8 aastat aktiivset kepikõndi rajal. Ja nagu näha, annab mu haiget tegev õlg ka järgi, täna võtsin isegi kepid rajale. Vahepeal jõudis nii pimedaks minna, aga soe on, kuigi termomeeter näitas üksnes 2 soojakraadi. Ja nii see laupäev õhtusse jõudis, iga päevaga jõuame kevadele lähemale, ilmad soojenevad ja valgust tuleb ka üha juurde, see kõik teeb rõõmsaks. Liigu sina ka ning ära istu toas ja ahmi negatiivseid uudiseid endasse, see kurnab ja otseses mõttes laastab tervist. Nüüd lähen premeerin ennast apelinigi, Ehtel eile tõi, aitäh, need on tõeliselt magusad. Mõnusat laupäeva õhtut! Ahjaa, Urmas tõi kukilt ka, ma isegi sõin, juhtus päris hea ning esimest korda elus maitses mulle vahukoor, aga tervet ma siiski ära ei söönud, pool sai Germo endale. 1. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 633. päev

Tänane trenn sai meelega õhtusse lükatud, sest päeval on alati tegemist ning õhtud on pikad ja venivad. Nüüd juba igatsen raamatu seltsi, aga varsti läen ka. Raamatud ka taas sõidavad, aga homme vist post ei käi, oodake esmaspäeval. Raja pikkuseks tuli 8 km või isegi veel peale. Enamvähem nii. Trajektooriks vanalinn, kesklinn jne... Ülejõelt jõudsime veel Vaeste Patuste Alevisse ehk Rääma linnaossa ka. Mõnus on olla peale trenni. Germo juba ootab hommikut, muudkui lobises kõigile, et homme lähme trenni, peab minema. Täna oli juba mõnus ilm, pisike vihm ei tee midagi, vähemalt oli tuulevaikne ja soe, õhtul küll vaid 3 soojakraadi veel, päeval olla Pärnus suisa 6 olnud. Evega käisime ka lobisemas Vana-Saugas. Ja Germo kutsus ennast Paikusele Arielile külla :) Oli armas teid kõiki kohata! Homseni! 28. veebruar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">