LUULEKEVAD 2020 - Eesti Luuleklubide Liit

 Üritan pikemat aega ennast lugemisest eemal hoida, lugemispausi teha, aga kui mu kätte juhtub mõni luuleraamat, variseb mu unistus liiva ...
 Ilmunud on luuleraamat "Luulekevad 2020."

 Kogumiku kaanekujundus on muutunud, päris inspireeriv teine. Igal juhul kenam kui eelmised. Jah, mul on juba aastakümneid harjumus saata oma luuletusi sellele konkursile ja need saavad ka avaldatud. Tegu on igakevadise luulevõistluse paremikuga. Luuletuse, mille sinna saatsin, lisan fotona. Aitäh, žürii, kes te sinna iganes kuulute!

 Tore oli leida ka paari tuttava loomingut, näiteks Pilvi Rahnu, ˇEero Talisainen, Marge Viirg, Jüri Tamtik jt ...
 Nagu eessõnas mainitud on, on sellel korral rõhku pandud koroona teemalistele luuletustele. Aga on ka teistest teemadest loomingut. Paremat ei oskagi valida, eks ikka tuntumate tegijate luuletused ongi paljudest peajagu üle.

 Ka raamat ise on muutunud. Enam ei ole see klamberköites luulevihik, on liimköites ja kordi kvaliteetsem. Täitsa rõõm käes hoida. Ilus.

 Osale sina ka igakevadisel luulevõistlusel, saada oma 5 luuletust meilile: intuitiiv@gmail.com ja hea õnne korral võid ka enda read sellisest raamatust leida.

Fotod:

kena kujundus

head lugemist! 

Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

LUULEKEVAD 2020

**********LOE ARVUSTUSI (0)

 0 Google +0  0 Share0

Luulekluide Liidu poolt korraldatava igakevadise luulevõistluse paremik pakub pildi luuletavate eestlaste tunde ja mõtteilmast kevadel 2020.

ISBN	9789949494460
ILMUMISAASTA	2020
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	60 lk
MÕÕT	210x148x5 (mm)
LISAMISE AEG:	29.06.2020

 Aitäh!

14.99 €

• LISA LISA 
  OSTA 

E-POES PÜSIKLIENDILE: 14.24 €

KAUPLUSES: 14.99 €

KAUP KÄTTE:KOLMAPÄEV 15.07

• SAADAVUS

11. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Mu ees on avanenud ilmakaarevärav

foto: https://forte.delfi.ee/news/maa/lugeja-kusib-mitu-varvi-on-vikerkaares?id=78458319

 MU EES ON AVANENUD ILMAKAAREVÄRAV

Läks teele viimne rong,

päev uppumas on sohu.

Kõik vaikseks jäi,

vaid luik veel kluugutab.

Lõi väekas gong

mu ümber rohetama rohu.

See helin hingepõhjani

mind puudutas.

Nüüd kõnnin haljal aasal,

muru paitab talda.

Mu ümber välud kõik

on kõnekad.

Nii vargsi enesega

olla maldan

ja kuulda kuidas

kõiksus kõnetab.

Mu ees on avanenud

ilmakaarevärav

ja laternaks on 

vikerkaarelamp.

Ja selle paradiisi

parempoolne tänav

mind meelitab,

kui kaljukünkalt ramp.

Läks teele viimne rong,

pea rööpad purunevad.

Jääb lootus vaid,

et aeg seoks sõlme need.

Kui koidab kord su

viimne elukevad,

et tagasi sa taaskord

leiaks tee.

5. juuli. 2020.a.

Vana-Rääma

Kas hoomad kuidas vestleb sinimeri ...

  KAS HOOMAD KUIDAS VESTLEB SINIMERI ...

Taas laternate kumas itkeb taevas.
Ma seisan paljajalu porilombi sees.
Ei, minu hing nüüd küll ei ole vaevas!
Ma leian päikest igas itkus, sademes!

Las tuisuliivang elab oma elu.
Las raksatada kõu, kui selleks aeg.
Ka käsikäes ju käivad rõõm ja valu.
Sa usu, vahel tasub ära vaev.

Kas hoomad kuidas vestleb sinimeri?
Kas oled kordki kuulnud kõnelemas kuud?
Ja vahel, siis, kui rinnus pakitsemas veri,
kas oled enesele andnud suud?

Sa nuta, tüdruk, nuta kurbus hingest!
Loo kujutluses silme ette õnn!
Just nii saad vabaneda murepingest.
Sa kujutle, et oled taaskord põnn ...


5. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Juulikuu numbrid on ilmunud

 Täna hommikul olid juba juulikuu numbrid postkastis. Jutt käib ikka ajakirjadest "Saatus & Saladused" ( SaSa) ja "Müstilised lood" (ML).

 Juuli SaSas on sellel korral avaldatud minu luulet. Kui ka sina tahad, et su luule jõuaks sellesse ajakirja, võta minuga ühendust juba täna!? Juba augusti numbris võid oma luulet sellest ajakirjast leida.
 Samas numbris on ka minu lühijutuke " Ma tahaks nutta, aga ma ei saa ..."

 Kui sul on mulle rääkida mõni müstiline lugu, võta minuga ühendust, nendest kirjutan ajakirja "Müstilised lood."
 Kui sul on kodus mõni eriskummaline või põnev lemmikloom, kellest võiks kirjutada, võta ka minuga ühendust, lugusid lemmikloomadest kirjutan ajakirja "Lemmik."

 Ja loomulikult ajakirja "Saatus & Saladused" kirjutan ka lugusid. Kui sina arvad, et saaksin loo just sellesse ajakirja, anna sellest teada juba täna!

 Aitäh!

Fotod:

...

...

nii on! 

juulikuu numbrid

30. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Sadu ja seened

 Aa meie käisime eile seenel!

 Paar päeva on olnud (no 3 viimast) selline leitsak, nüüd küll lõppes sadu aga vähemalt Pärnus kestab leitsak edasi.
 Eile tegelesin põhimõtteliselt mittemidagitegemisega. No olgu, korra käisin Rimis ja korra Handymannis, aga ikkagi oli mittemidagitegemise päev. 35 sooja on ka minu jaoks natuke liig. Õhtul tundsin ennast väga imelikult, mõõtsin selle tunde peale veresuhkrut ja vererõhku, no rõhk oli liiga madal 100/71 ja pärast tassikest kohvi (õhtul kell 19.30) sain sellise energialaengu, et juba umbes tunni aja pärast olime me Maarjaga metsas seenel. Jah, lugesite õigesti! :)

 Just lõppes Pärnus padusadu, see oleks võinud kauem kesta, aga nüüd on lootust, et seeneniidistik hakkab vohama. Maarja leidis eile täitsa korraliku puraviku. Mina nägin vaid paari sitaseent ja noppisin ühe lambatatiku, mis osutus täiesti ussitanuks, no kuiv on olnud. Lisaks veel oli metsas ka ussitanud pilvikuid. Ja värskeid ämmatossusid ka ning mingeid kännu küljes kasvavaid seeni, nime anda ei oska. No igal juhul on seenelkäik alguse saanud, see üks mu suurimaid kirgi, seeni korjata, puhastada, kupatada, sisse teha ja süüa ikka ka. Pane mind marju korjama - no ei! Aga seened - ma armastan neid!

 Kahjuks mu inspiratsioon magab talveund, ei sünni ühtegi luuletust, novelli, romaani, artiklit jne ... no ma ei hakka neid pastakast välja imema, ootan millal inspiratsioon mind taas üles leiab, kõik mu lugejad ju niiiiii ootavad uut romaani. Mina ise ka!

 Mis seal ikka, naudime suve edasi, nii vähe kui seda meile antakse! Olge õnnelikud!

Mõni foto ikka ka:

peale padusadu

raju padusadu

iludused kännu küljes

värske ämmatoss

kes kaotas oma pesa?

28. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Meri, meri, meri ...

 No nii, selleks nädalaks on rannas käimine otsas. Ei saa enam minna, kuigi ma püüan päikest eirata, põlen ma ka suisa vee all ära. Täna käisime korraks vette, lausa kaelani ja tagasi, siis ruttu autosse, sest eile tulime rannast jalgsi ja ma suutsin ennast ära praadida. Germol ei ole häda midagi, tema nii ruttu ei põle, läheb pruuniks aga pikaldaselt, aga mina oma albiinonahaga mitte. Poisid lähevad mul mõlemad pruuniks.

 Vares oli ka muidugi kohal, sibas ümber koti aga ei saanud mitte meie riideid pihta panna, sidusin need kinni. Taas kell 10.00 olime kohal ja hämmastav on see, et siis pole palju rahvast, aga kui hakkasime ära tulema, oli rannatee autosid tulvil. Millegipärast lähevad inimesed randa just selleks kellaajaks, mil päike on kõige mürgisem 12.00- 14.00. Mina lebotan siis jaheda nurga taga, mõnuga.

 Täna helistasin perearstile ja rääkisin et ei saa hetkel kepikõndimisega ka tegelda, ta ei soovitanudki, see on piinamine ja lausa ohtlik. Samas merevesi mõjub hästi, ka Germo nahale, mis on selle talvega vinniline, aga juba, pärast 3 rannas käiku on paranemise märke näha. Päikese käes ei tohi ka tema olla, epilepsia tõttu ja ega ta ei kipugi, istub toas ja vaatab telekat. Nagu Simba, magab kogu päeva maha ja alles õhtul annab endast elumärki.

 Aga me oleme rõõmsad ikka, kena ja kuum suvi on, mida sa veel rohkem tahad! Olge teie ka!

Mõni jäädvustus:

meie lemmikpaik! 

Germo ikka ka

26. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Ei saa me ilma rannata ...

 Ma armastan merelinna - kodulinna Pärnut!

No ausalt, ma ei kujutaks ettegi kui ma peaks merest kaugel elama. Ülimõnus on selles suures basseinis ennast jahutamas käia. Naudin imelist suve ja ei kurda kuumuse üle, olengi ju suvelaps! Mis sest, et hetkel näen välja nagu keedetud vähk, milline ma hommikul veel ei olnud. Jah, me jõudsime juba kell 10.00 hommikul Germoga Vana-Pärnu randa. Patt on mitte vette minna kui veesoojus on suisa 22!

 No see parmude parv, mis rannas elusolendeid ründab, ei heiduta. Pigem oli rannaloomadest kahju /vaata ühelt fotolt/, neid nad ründavad jõhkralt, aga looduse vastu ju ei saa. Ja minu lemmiklinnud on ka kenasti kaldal valvel. Nii oleks vares täna Germo püksid pihta pannud, kui ma ei oleks avastanud ja ruttu veest välja jooksnud. Soovitan riided, kas kotti panna või koti külge siduda, kui teil pole autoga randa minemise võimalust. Aga ikkagi on varesed ja rongad nunnud linnud. Minu lemmikud. Ja tegelikult tegi see kõik Germole pigem nalja, kui ta nägi kuidas pisike vares suurt riidetükki sikutas :)

 Tagasi tulles jäi taas kirjanik Ivi Soomre kodumaja teeäärde ja käisime taas ka teda kallistamas. Üks armas päev taas õhtus. Enesetunne on positiivne, kuigi eilne õhtu just seda ei olnud, sest ühel naabrimutil on kombeks aeg-ajalt ennast täis juua ja ära pöörata. Juhtub, ka parimates peredes! Ma jätan nime mainimata, aga tean et paljud on kursis keda silmas pean. Mina pole kohtumõistja, lasen saatusel kohut mõista. Aga üks artikli materjal terendab küll.

 Jaanipäev möödus ülikenasti, oma kalli pere seltsis, vaid noorem poeg oli puudu. Magama saime alles kell 5.30 hommikul. Jaaniööl ju ometi ei magata! Tegime lõket koduaia taga, oja kaldal ja olime õnnelikud. Mina panin päev enne šašlõkiliha marinaadi ja üks noormees meie pundist muudkui küpsetas ja vaaritas kogu kupatuse valmis. Aitäh, mu kallikesed! Armastan!

 Minge randa ja olge ikka rõõmsad ja õnnelikud, isegi siis, kui keegi, kelle sees deemon elab, üritab teie elu põrguks teha!

Lasen positiivsetel fotodel edasi kõnelda:

ma niiiiiiiiii armastan seda teed Vana-Pärnu randa! 

emme, oota, tahan tissi! :)

parmude ja palavuse eest kraavis peidus ...

kamp

väike nunnu  kõneles meiega :)

suvi on, naised! :) kodukootud jalakett

vares- püksivaras:) taamal Vana- Pärnu muul

kabiin on ka rannas olemas

Germo täna Vana-Pärnu rannas

Germo jaaniõhtul

süti, süti lõke

ühe kokapoisi kodukootud grilliha jaanipäeval

25. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Meie jaoks on suvi alanud, esimene suplus tehtud!

  Täna saime siis jala märjaks, käisime Germoga Vana-Pärnu rannas. Vana- Pärnu rannas on rahulikum ja ega mina kunagi päikest võtmas ei käi, päike võtab mind ise, liiga kiiresti ja valusalt võtab, sestap ma ka eriti kaua rannas olla ei saa, eriti vees, nii me umbes 20 minutit veemõnusid nautisimegi. Küll oli lõõgastav!

 Kui proua Ivi Soomre helistas ja mainis, et merevesi on 20, pajatasid osad rannas et oli 21 juba. No igatahes väga soe oli, nagu nii-öelda supp. Ausalt. Mõnus!

 Ja loomulikult külastasime ka kirjanik ja poetess Ivi Soomret, ühte eakamat Suleklubi kauaaegset liiget, kes oli taas paari uue vihikuga valmis saanud, üks neist lastekas ja teine täiskasvanutele. Ivi on väga noore hingega ja hakkaja memm, kes sügisel saab juba 85. aastaseks, aga on endiselt positiivne ja tegus. Positiivsus aitabki elus edasi. No ja Germo sai ka taas rõõmustada, nagu oleks vanaemal külas käinud ...

 Kerge jume on nahal, olen nagu roosa põrsas, aga õnneks mitte põlenud, oskan ennast kavala päikese eest hoida.

 Kuna on suvi ja ma igapäevaselt ei raatsi arvutit üldse avadagi, tundsin siirast rõõmu taas ühe enda sõnadele loodud loo üle. Südamlikud tänud kõik see kamp! Kummardan kuuni ja maani!

 Minu lugu "Ärgake" elab aktiivset lugu ja veel on saadavad nimelooga luuleraamatuid, mida saad juuni lõpuni minu käest endale soetada vaid 5 euro eest! Raamatu tutvustust uuri SIIT!

 Imelist lugu saate vaadata SIIT!

Armastan!

Fotod:

August Sang

õnnelik Germo :)

teekond Vana-Pärnu randa on imeline :)

rannaloomad on ka kenasti koplis olemas

Vana-Pärnu rand

imelised Vana-Pärnu niidud

2 päikest :) Germo ja Ivi

Ivi Soomre uued raamatud

22. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Peale leitsakut oli mõnus ennast liigutada

 Peale mitmepäevast leitsakut oli, vähemalt Pärnus, suht talutav ilm. No ma armastan sooja, 25-30 sooja on hea, aga üleeile näitas tark aparaat lausa üle 37 ja see oli juba liig. Nii ma siis paar päeva lihtsalt vegeteerisin, suhteliselt tegevusetult. Täna tuli eluvaim sisse tagasi. Jah, ma isegi pole sellel nädalal igapäevaselt arvutit avanud ja endiselt ei käi (ega hakka ka ) ma telefoniga netis. Armastan reaalsust rohkem kui virtuaalsust.

 Niisiis! Osade kuuride eest vohas lausa mets - umbrohumets. Hakkasin seda likvideerima ja peagi liitus minuga naabrinaine Maarja. Kahjuks pole mul tööle eelnevat pilti olukorrast aga hea Terje jäädvustas meid ajalukku tööd tehes, üsna tööpäeva lõpus. Enne lõppu liitusid meiega veel 2 naabrimeest, Tiks aitas labidaga mättaid lahti kangutada ja kunstnik Aleksei Jastrebov, kes on samuti meie maja elanik, pani ka käe külge. Nii meie töö kenasti laabuski. Hea tunne südames ja silmale ka ilusam vaadata, kuigi see umbrohumets sobib meie majaga kokku, kõik kuidagi vana ja väsinud, nagu rohtu kasvanud  söötis taluhoov.

 Mis seal ikka, üks kasulik päev ajalukku jäädvustatud ja päev õhtus. Nautige suve!
Terje, aitäh!

Fotod:

Tiks, Maarja ja mina

Jastrebov, Tiks ja Maarja

20. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Ajakirja "LEMMIK" juunikuu numbris ...

 Saage tuttavaks, tema on Orientali tõugu kass Bagiira!

Alles täna avastasin, et lugu, mille eelmisel aastal kirjutasin, on avaldatud juuni "Lemmikus." Aitäh Ave ja Emili selle imelise loo eest!

 Tegu on väga erilisest kassitõust kassiga, mida Eestis just massiliselt ei ole, aga Avel ja Emilil seal Jõgeval on see lemmikloom täitsa olemas. Mis loomuomadused on Bagiiral? sellest loe ajakirjast!

 Mina mäletan kui see pere selle kassi endale tõi ja nad on põgusalt jaganud temast fotosid ka sotsiaalmeedias. No niiiiiiiiiii äge kass minu jaoks!


 Mõni foto ka:

...

...

juunikuu LEMMIK 

20. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma