Uus pereliige leidis endale pesa

ja kohustuslik söögipilt

  Esmaspäeval tõi Gerli mulle kuld-nõelköie ehk tarsaniköie ning täna istutasin selle ära. Ka Tihemetsast toodud tups-rohtliilia ehk pruudislepi istutasin suuremasse potti ning tema leidis koha köögis. Vikipeedia räägib nende lillede kohta järgmist.

kuld-nõelköis minu toa laes

tups-rohtliilia köögi laes

minu toa lillenurk. nüüd laes 3 lille. päeval panen külgkardinad kardinapuule, üles, kassi eest peitu ja nii saavad ka lilled rohkem valgust

6. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tups-rohtliilia ehk pruudislepp

Chlorophytum comosum

Üldiseloomustus

Tups-rohtliilia ehk klorofüütum on pärit Lõuna-Aafrikast ning kuulub orasliilialiste ( Anthericaceae) sugukonda.

Lehestik on tihe ja roheline. Pikkadel õisikuvartel ripuvad tütartaimed. Levinum ja ka vastupidavam on roheliste lehtedega taim, kuid esineb ka servast kollaste triipudega teisendeid. Eluiga on 4-5 aastat.

Kodudes on väga levinud taim, sest on väga vähenõudlik.

Liigid

Looduses on 215 liiki.

Temperatuur ja niiskus

Sobib nii soojem kui ka jahedam keskkond (talvel 16 kraadi ringis, kuid mitte alla 7 kraadi), mõõdukalt õhuniiske koht. Kui lehetipud kuivavad, on soovitav õhuniiskust tõsta nt piserdamisega.

Valgus

Nõuab valgusrohket (eriti triibuliste lehtedega liik) või poolvarjulist kasvukohta, soovitatakse akna vahetus läheduses hoida. Suvel võib viia õue kaitstes teda otsese päikese ja tugeva tuule eest, muidu muutuvad lehed luitunuks ja läbipaistvaks. Liiga varjulises kohas venivad lehed välja; triibuliste äärtega taim võib kaotada triibud.

Kastmine

Kasta nädalas korra, vältida ülekastmist. Peab ka pikemat aega kastmata vastu. Suvel on soovitatav hoida muld niiskena, talvel lasta kastmiste vahel mullal ära kuivada ja kastmist vähendada. Mitte jätta potialusele vett seisma. Liigne kastmine viib lehtede kolletumiseni. Võib piserdada.

Õitsemine

Väikeste valgete õitega. Liiga pimedas ei hakka õitsema.

Väetamine

Kasvuperioodil (kevad ja suvi) soovitatakse väetada vedelväetisega (kompleksväetisega või rohelistele taimedele mõeldud väetisega) kaks korda kuus. Talvel võib mitte väetada. 

Ümberistutamine 

Ümberistutada igal kevadel kasutades saviliivast mulda. Muld peab olema vett hästi läbilaskev ja toitaineterikas (nt komposti-liivasegu).

Roheliseleheline sort on tugevam kui valgetriibuline, seega ei soovitata neid ühte potti istutada, kuna roheliseleheline tõrjub teise välja.

Paljundamine

Paljundamiseks võib eraldada varre otsas rippuva juurtega taime (tupsu) ja istutada eraldi potti. Seda ei pea tegema, kuna tütartaimed ei kurna emataime. Kui tups ei ole juuri kasvatanud, võib hoida mõnda aega veeklaasis enne istutamist. Samuti saab paljundada jagamise teel.

Kahjurid ja haigused

Kedriklestad. Üldiselt ei esine.

Muu

• Aeg-ajalt võib viia duši alla tolmu lehtedelt maha pesemiseks.
• Teadaolevalt on hea õhupuhastaja.

Kuld-nõelköis

Kuld-nõelköis
Kuld-nõelköis (Epipremnum aureum)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae Hõimkond: ÕistaimedMagnoliophyta Klass: ÜheidulehelisedLiliopsida Selts: KonnarohulaadsedAlismatales Sugukond: Võhalised Araceae Alamsugukond: Monsteroideae Perekond: Nõelköis Epipremnum Liik: Kuld-nõelköis
Ladinakeelne nimetus
Epipremnum aureum L.

Kuld-nõelköie kultivari liaan.

Kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on võhaliste sugukonda kuuluva nõelköie perekonda kuuluv ronitaimeliik. Kuld-nõelköis on rahvapäraselt tuntud ka kui tarsaniköis.

Kuld-nõelköis on igihaljas liaan, mis looduses kasvab kuni 20 meetri kõrguseks. Lehed võivad olla peaaegu üleni rohelised, aga ka mitmesuguses suuruses kollaste triipude ja laikudega. Noortel taimedel on lehed väikesed ja südamekujulised. Troopikas kasvavatel vanadel taimedel on lehed hiigelsuured ja sulgjate lehehõlmadega. Kuld-nõelköis on populaarne toataim. Ta on leplik ja vähenõudlik taim ning tõhus õhupuhastaja. Tubase potitaimena kasvaval nõelköiel lõhestunud lehti, nagu looduses, peaaegu kunagi ei moodustu

Mööda kodukandi radu

Lõpe klubihoone

  Vahel on väga lõõgastav sõita linnast välja, eriti veel, kui teekond viib kodukanti. Kuigi ma olen selle 11 aastaga väga ära linnastunud ja oma elu maal enam ette ei kujuta, on ja jääb kodukant ikka armsaks. Ma olen sündinud Koonga vallas, Mihkli kihelkonnas, Veltsa külas. Jah, just seal Mihki kandis, paar kilomeetrit kirikust, kus peetakse iga aasta juulis Mihkli laata. Rahvasuu kutsub Mihklist pärit inimese pussjunnlasteks ja Koonga poolt inimesi paejunnlasteks. Sellest on ka legend, või on neid koguni mitu. Kellel sügavam huvi legendide vastu, saab ehk guugeldades targemaks. Või siis oma teise romaanis RIST TEEL kirjutasin igasuguseid legende, uuendatud variandis, oma romaani sisse.

siin sai kinos, trennis ja peol käidud. Lõpe klubihoone

lagunev kirik Lihulas

endine koolimaja (kui ma ei eksi) Lihulas. tellistest hoone

ajarattast pureda saanud hoone aken Lihulas

 Eile õhtul teatas õde Reet, et sõidab täna Lõpele ja Lihulasse. Kutsus ka meid Germoga kenasti kaasa. See oli armas, sest igatsen aegajalt linnast välja. Nii me siis hommikul suuna kodukanti võtsimegi, algul Lõpele, sealt võtsime Ema autole ja sõit kulges Lihulasse. Lihula on kohati ajarattast pureda saanud. Mäletan, kui me lapsena käisime Oidremaalt Lihulasse poodi, siis tundus toonane alev nagu suurlinn, aga täna tundub ta pisike küla, kuigi nostalgitsema ajab ikka. Tegin paar fotosüüdistust ka, ühe vanast koolimajast ja teise ilma katuseta kirikust, mille otsas lausa puud olevat vahepeal kasvanud. Tegelikult teeb see vaatepilt kurvaks, aga pole parata, vanade hoonete renoveerimine küsib palju raha ja ilmselt pole võimalusi nende korda tegemiseks. Mõni hoone on ka Lihulas uue kuue saanud, kuid räämas ja väsinud maju on kahjuks palju. Salaja jäädvustasin ühe maja akna pildile. Olgu nagu on, aga armas oli üle aastate Lihulas käia.

Germo oma kunagise kooliõe Aino-Lyga

  Lihula toidupoes ma lausa ehmatasin. Germo ju õppis kolm esimest õppeaastat Haapsalu Väikelastekodus, kuna toona veel Pärnus Toimetuleku Kooli ei olnud. Elas ta ka nädala keskel lastekodu majas ning koju sain teda tuua paari nädala tagant nädalavahetuseks. Nii oli Haapsalu ka mulle kunagi nagu teine kodu. Siis olid veel mul kehtivad load ja auto. See selleks. Tegelikult tahtsin rääkida muust. Lihula toidupoes astus mulle ligi üks naisterahvas. Kui ta mind kõnetama hakkas, arvasin ma esimese hooga, et tegu on mõne tundmatu Facebooki sõbraga, muutusin kohmetuks, vaikisin hetke ja siis teatasin, et ei tunne teda. Kui ta oma nime ütles, sain pehmelt üteldes shoki. Minu ees seisis Germo kunagine kooliõde Haapsalu päevilt, Aino-Ly, kes oli kunagi Germosse armunud ja kutsus Germot oma peigmeheks, kuigi Germo ei jaganud asjast midagi. Jah, Ainp-Ly ütles, et tundis mu kohe ära, et ma pole üldse muutunud, ega ka mitte vanemaks jäänud. Äratundmisrõõmu oli küllaga. Lapsed mäletavad millegipärast mind hästi. Minu mälu ka veel mind alt ei vea, aga toona oli Aino-Ly 4.klassi tüdruk ja nüüd täiskasvanud naisterahvas, raske oli minul teda ära tunda. Selline meeldiv üllatus siis.

Germo vanaema toalillide ees

mõned Ema lilledest

vaade Ema köögiaknast

Emal õitsevad veel aias minu lemmiklilled, kollased roosid

...ja punane roos

minu esimene töökoht, toonane lastepäevakodu "Miki" (nüüd kool ja lasteaed)

  Lõpel Ema juures tegin tema köögi aknast ühe fotojäädvustuse kortermajadest, mis olid kunagi inimesi tulvil, kuid kahjuks tänaseks on suhteliselt tühjad ja lagunevad. Ühte maja polegi enam ja töökoja olmehooneid ka mitte. Kurb. Aga Lõpe on ilusaks muutunud, kuna kunagi oli ta lage, paras tuulte pesa, kortermajadega magalarajoon, aga elu käis ja sinna korterit soetada oli raske, siis tänaseks on kuused suureks metsaks kasvanud ja puud alleel ka suured ja võimsad.  Just Lõpel alustasin ma nn tööliskarjääri, lasteaias "Miki," kuhu on koondunud tänaseks ka kool. See hoone on õnneks kenasti renoveeritud ja seal käib ka elu. Ka klubihoone on kenasti korras. Lõunatasime kalli Ema juures, vaatasime albumeid ja sõitsime Pärnusse tagasi. Päev on korda läinud ja oleme õnnelikud.
 Aitäh, kallis õde, et meid lapsepõlvemaale kaasa võtsid!


5. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Külalised ja kingitused

sünnipäevalaps väljamaa maiustustega

   Eile ma ei bloginud rohkem, sest tänasesse pidi ka midagi jääma. Noh, tegelikult on täna juba uus päev ja uued külalised ning mõne pildi ka jäädvustasin, kuigi liikuvaid objekte on minu telefoniga raske kaadrisse saada.

kuldnõelköis

  Eile käis armas Gerli meil külas ja ma olen taas uue lille võrra rikkam. Tegime vahetust, andisin Gerlile kulvuntsi võrse ja tema tõi mulle kuldnõelköie võrsed.(kulda kui palju!) Nüüd pean veel endale 4 makrameed soetama, sest tahan rippuvad lilled akna ette lae alla panna, kuna mul on siin vähe valgust, vana ja hõre (niiskust palju) maja ning muld kipub lillepottides hallitama minema. Aga akna all saavad nad piisavalt valgust ja pealegi teeb see ka toa hubasemaks ja kodusemaks. Homme lähen siis Tootsi aiandisse mulda tooma ja Koduekstrasse makrameesid soetama.

  Kalle tõi eile Germole Ungarist ja Tsehhist maiustusi. Germo alles täna avas vahvlipaki ja mina avasin šokolaadi, kui Germo kunagine kooliõde Kaidi koos ema Evega meile jõudsid. Küll oli Kaidil ja Germol pidupäev! Maiustused, maiustused ja maiustused...Peale maiutamist pani Germo Kukerpillide kasseti peale ja läks tantsuks, sünnipäevatantsuks :) No, muidugi tõid külalised veel juurvilju ja rullbiskviiti ka, ning ma vist hakkan ühepajatoitu nikerdama, kui hakkan. Täna olen kuidagi laisk, ei taha midagi teha, seega võib asi lükkuda.

Germo ja Kaidi sünnipäevatantsu tantsimas

vitamiinipommid

  Eile ma vihastasin üle pika aja. Muidugi mulle jääb hästi meelde uue presidendi valimise kuupäev, sest samal ajal on Germo sünnipäev ja ilmselt sai ka eile Zorro 4 kuuseks. Ammu on teada, et see valmissüsteem jätab soovida ja ei ole eestlasele meeltmööda. Mina olen seda meelt, et presidendi võiks valida rahvas. Aga see, et mõni inimene mööda netiavarusi presidenti jälgiks sõimab ja totakaid põhjendusi loobib, see on rohkem, kui alatu, see näitab selle inimese küündimatust ja madalalaubalisust. Esiteks võiks inimesed endale selgeks teha sõna tähendused, kui siiani pole neid osanud õigesti kasutada. Või siis tuleks uuesti kooli minna, või koguni lasteaeda, sest juba seal hakatakse õpetama sõnade tähendust. Kuidas üldse saab inimese kohta jälk ütelda, kui teda ei tunne? Kus kohast üldse võtab üks inimene õiguse kedagi sotsiaalmeediast nii sõimata? Kas viga kogu riigisüsteemi peale annab õiguse see välja valada ühe inimese peale? (antud juhul on selleks meie uus president). Või tunneb mõni mees ennast alaväärselt, et matriarhaat võimule pääses või on pääsemas? Minu jaoks ei ole vahet kas president on naine või mees, minu jaoks on tähtis, et ta oleks aus, tark ja meie ühiskonnale kasulik. Aga seda me ju ei tea keegi kuidas kõik kulgema hakkab, pole kunagi teadnud. See selgub aja jooksul.
  Tegelikult võiks sellised sapiloopijad vaadata enda sisse, leppida eelkõige iseendaga ära, näha oma vigu.
  Kahjuks jääb kõlama tõsiasi, et tõesti, tõesti on eestlase lemmiktoit teine eestlne, kuigi seda on valus tõdeda ja välja kirjutada...

  Tolerantsust rohkem!

Kallistage ja hoidke lähedasi ja tuttavaid!

4. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tänase sünnipäevalapse (Germo 24!) lapsepõlveradadel...

Germo(3. aastane) vennaga

   Uskumatu, et juba on Germol täitunud 24 eluaastat! Ma ise tunnen ennast alles 25. aastasena ja...Aga tuleb tunnistada, et aeg siiski ei peatu, vaid tõttab aina edasi.
  Kunagi sai ikka pärisfotosid tehtud, eriti siis, kui lapsed alles väikesed olid. Kodus on ikka päris mitmeid albumeid, millest täna lehitsedes osad pildid maha pildistasin. Paar tundi kulus nostalgitsedes. Paberfoto on ikka midagi muud, kui netiavarustusse uppuv foto. Olen mõelnud, et peaks hakkama arvutis olevatest fotodest pärisfotosid tegema, eks ikka mälestuseks, meenutuseks järeltulevatele põlvkondadele. Siiani on kahjuks vaid asi mõttetasandile jäänud.

 Siia tuleb nüüd väike fotogalerii Germo lapsepõlvest, ajast, kui ta paari aasta tagant käis Tartus, Oru haiglas ja ajast, kui ta õppis Haapsalu Väikelastekodus, sest Haapsalu Sanatoorne Kool ei olnud temale ja Pärnus siis veel Toimetulekukooli ei eksisteerinud.
 Tänane päev on ka mulle väga eriline. Jah, sain ju 24 aastat tagasi esimest korda tunda ennast emana ja see tunne on kirjeldamatu, seda ei saa sõnadesse panna, seda peab tundma.

1995 aastal Lavassaares suure fämili keskel, Germo see helesinises pusas Päikesepoiss, 3 aastane

1996 Lavassaares Germo/ valges T särgis/ (ja Geio) koos tädilastega

1995 aastal, Geio 11 kuune ja Germo 3 aastane. Hakkasime Suigust ära kolima

Geio ja Germo vanaema Lindaga Oidremaal

1994 aastal Murru külas laste isapoolsetel vanavanematel külas. Pildil Geio 1 kuune ja Germo 2 aastane

Germo 3 aastane ja vend 11 kuune (minu tikitud seinavaip veel) 

Geio ja Germo Lavassaare kodus

Germo ja Geio Lavassaare kodus

Kena esmaspäeva!

Germo (6 aastane) Tartus, toonases Oru tänava haiglas ravivõimlemas

Geio, Anna-Linda ja Germo Lavassaares 

Germo Haapsalu Väikelastekodus kasvataja Leida embuses. Leidaga oli neil eriline vastastikkune sümpaatia :)

3. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kodus ja kodust väljas

minu kallis poeg Germo, kes täna on veel 23. aastane...

   Mäletan, et 1992. aastal oli nii soe sügis, et ma kandsin alles kittelkleiti. Jah, ma olin sedapsi ja Germo ilmale tulek ei olnud enam mägede taga. Tulime toonase elukaaslasega (minu laste isaga) jalutades Murru külast Suigu külla, kui Germo enda tulekust teada andis, aga sündis ta siiski 3. oktoobril. Aga nii selgelt on see kõik alles meeles, nagu oleks eile olnud.

  Germo on mul täielik Päikesepoiss. Nii on teda aastaid kutsutud ja kutsutakse siiani. Viimastel päevadel on ta eriti õnnelik ja üliemotsionaalne, sest juba homme saab ta 24. aastaseks ja ta ootab seda päeva väga, sest juba iga päev kingitakse kingitusi talle ja ta on see inimene kes oskab iga pisemastki asjast rõõmu tunda, nagu erivajadustega inimesed ikka, siirad ja vahetud. Muidugi ei saa ma siin üldistada, sest erivajadusi on erinevaid ja mingite raamide ja piiride tõmbaja ma ka ei ole. (kes veel ei tea siis Germo sündis tervena, aga haigestus peaajukelmepõletiku ehk meningiidi tagajärjel ja tal on sügav puue).

  Rõõmustav ja üliõnnelik Germo on eriti armas. Tegelikult on ta seda peaaegu kogu aeg. Aga kõikide üliemotsinaalsete hetkede ajal pean mina olema valvas, sest need võivad esile tuua epilepsiahood. Ma olengi 24 h valves. Kuid saadan talle pidevalt positiivset ja tervendavat energiat, nii hoiame tema haigust kontrolli all. Kuigi, jah, vahel ei suuda isegi meditsiin kindlaks teha millest hood vallanduda võivad.

  Selle vahvlitordi üle on ta hetkel kõige õnnelikum, Helmi kinkis ju. Ütles, et hommikul kohvi kõrvale teeb tordki lahti. Eks siis hommikul mekime. Hetk tagasi ütles ta kass Zorrole, et tal on homme sünnipäev ja kass vaatas teda sellise näoga nagu oleks kõigest aru saanud, eks ta saigi, omamoodi sai. Tegelikult peaks ka Zorro täna või homme 4 kuuseks saama, sest sündis ta 2. või 3. juunil. Siis juba 2 sünnipäevalast homme.

  Oktoobrikuu "Saatus & Saladused" on ilmavalgust näinud ning sinna toimetasin ma Tulihobu ehk Natali Mereääre luuleloomingu sellel korral. Kui sa tahad, et ka sinu luuleloomingut avaldatakse selles ajakirjas siis anna mulle teada juba täna.

Tulihobu luue ajakirjas "Saatus & Saladused" 

 Kena pühapäeva!


2. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Imeline sügisöö Pärnus (uus tass!)

uued tassid Inglismaalt

   Ma ei tea kuhu see aasta kadunud on, aga ligi aasta tagasi tõi Andres mulle (meile) uued tassid Inglismaalt, aga alles eile õhtul sain need kätte, kuna polnud üle aasta Andresele külla jõudnud. Jah, ka mu maailma kallim sõbranne Jaanika kogub tasse, nii olengi ma tihti palunud, et kui kellelegi liiga ei tee, siis olen tellinud lausa 2 tassi reisijatelt. Paljud on ka toonud ja selle eest olen siiralt tänulik. Aitäh! Aitäh!

  Eile õhtul, kui kanasült sai kaussidesse, otsustasin ikkagi lõpuks minna ennast tuulutama. Poja haigus on kontrolli all ja ta on mul üldse viimasel ajal väga tubli olnud. Eile näiteks oli kartulaid praadinud, et ehk emmel on kõht tühi, kui öösel koju jõuab. Tõsi küll, sülti keetes panin kartulad keema, aga süüa ei jõudnudki. Germo muidugi soojendas endale veel suppi ka ja praadis kartulaid, seega pole mul muret, et ta söömata jääks. Ka süldid oli kenasti külmkappi kallerduma pannud ning voodi oli ka üles teinud, et kui ma öösel tulen, saan kohe magama potsatada.

  1. oktoobri sügisöö Pärnu rannarajoonis oli imeline. Kuigi Tallinna maanteelt bussile minnes kohtasin armsat kooliõde Kadrit ja kallistades kukkus ta ratas pikali ning selle tuli purunes ja kett tuli maha, loodan siiralt, et Kadri sai oma mersu korda. Vaat, mida üks kallistus maksma võib minna! Aga oli armas kohtuda. Uute kohtumisteni, kallis Kadri!
  Südaööl hakkasime rannarajoonist tagasi jalutama. Supeluse tänav oli nii ilus ja vaikne, nagu Pärnu sügis ikka, ei lärmakaid soomlasi, ega tüütuid puhkajaid (sorry, ei üldista!). Ometi sinna viimati sattudes toimus tänaval kärarikas Augustiunetus ja suviti vast selles piirkonnas elada ei tahaks, liiga lärmakas. Kuid samas, rand ligidal, kõik käe ja jala ulatuses jne, jne...Igal juhul ei saanud ma kohe ilma klõpsamata olla, ning jäädvustasin imelisest 1. oktoobri ööst mõned pildid. Soe ol. Mõnusalt tuuline oli. Kalli inimesega öös jalutada, mida sa hing veel ihaldada oskad!? Ja ma ausõna päeval ei vingunud ka ;) Ok, ok, tegelikult käisime veel mõnest kohast läbi, nautisime mõne kalli sõbra seltskonda jne...Tunnen ennast igal kümnel juhul imehästi. Aitäh kaaskannatajad!

  Täna on selline lebopäev. Kõigest 5 külalist käis. Hommikul üllatasid mind Luule ja Riho Luuse oma visiidiga ning vahele jäänud öö magasin päeval tagant järgi. Lihtsalt, tuleb tunnistada, et pole enam kõige nooremas nooruses, et kui üks öö vahlt ära jääb, pole hullu. Veel umbes 8 aastat tagasi ei näinud ma probleemi, kuid täna väsin jala pealt ja magan oma magamise päeval. Organism ilmselt vajab seda. Asi see kõik oli ka seda väärt.

  Lisan mõned pildid Pärnu sügisööst, kuigi mu telefon just kõige paremaid pilte pimedas ei tee. Aga need pildid kõnelevad eelkõige minu endaga ja meenutavad imelist ööd.

enne armsa Kadriga kohtumist kesklinna silla juures

endine Karusselli pood Supeluse tänaval, imeline, renoveeritud!

Supeluse tänaval, kui pingil ööromantikat nautisime

üks põnev graffiti

ja teine ka...

selle sügisliblika peal on kiri MARGITI ILUSALONG

 Naised, karjuge öösel, siis päevased vingumised kaovad! (fraas saatest EVELIN, autor Epp)Vaata siit! Aitäh!


1. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Siis, kui sul on igav...

kana-sealiha sült

  Kui mul oli vähemalt sellel kuul plaan iga päev blogida, siis vahel juhtub ka nii, et mõni päev jääb vahele. Jah, ma tegelesin oma häärberiloo ülelugemisega lausa 2 ööpäeva. Vahepeal magasin ka ikka mõningad tunnid, kuid isegi und ei tulnud, sest kondasin häärberis. Aga silmad olid arvutist lugemisel ikka korralikult paistes ja punased. Uut peatükki veel pole kirja pannud, seedib alles mu sees, sest mõtteid on nii palju ja pean neist parima välja valima, et edasi kirjutada. Tõsi küll, kui hakkasin järellugema, olin kindel, et kohe, kohe sünnib uus peatükk, aga kahe ööpäeva järel enam nii kindel ei olnud. Sellepärast tulebki mõte kohe kirja panna, muidu tekib neid liiga palju ja hakkavad lausa elu segama. Aga ma ei kaota lootust, küll ta tuleb!

  Eile tegelesin taas aktiivselt feng shuiga. Uue mopiga koristamine oli lausa nauding. Mul on siiani olnud põrandate pesuks see odav (müüakse ka suurimates toidupoodides) mille vars kohe pooleks läheb ja käed ära lõhub, kuid nüüd sain teistsuguse mopi omanikuks ja on kohe teisemad lood ka.

 Miski novell kipitab mu sees, hommikul juba hakkas looma, aga seda pole ma ka paberile saanud, igale asjale oma aeg ja ruum.

  Kuna hoidised on selleks hooajaks sisse tehtud, tunnen ma puudust vaaritamisest. Pealegi on kuu lõpp ja meie perele on kuulõpud alati raskemad, tuleb kuidagi ennast elus hoida, see on üks põhjuseid mille pärast täna taas süldi valmis keetsin, seekord kanalihast ja sealihast. Meil siin kodu ligidal on Rehtla talupood, selline asjalik pood, kus saab lisaks lihatoodetele ka porgandit, kartult, sibulat, küüslauku jne...osta. Sahvrist saan purgisalatit kõrvale ja kõigil kõht täis. Kanasült meeldib mulle endale ka rohkem, kui sealihasült.

Koostis:

1 seakoot
2 kanakoiba
1 seajalg (kallerdab paremini)
4 loorberi
12 terapipart
vett
soola
2 suurt sibulat
2 suurt küüslaugu küünt
1 porgand
natuke karrit

  Karri läheb hästi kanalihaga kokku ja annab maitset ka.

Ja nüüd on küsimus kas minna või mitte minna. Külapeale ikka. Kutsuti. Supelusse. Nädala lõpp ikkagi. Aga kodus on ka hea, tuba soe ja hubane, süldilõhnane.
Kena reede õhtut!

30. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Ma sain täna taas õnnelikuks!

sõnajalg

  Tegelikult on õnneks väga vähe vaja, kui oskad ja tahad õnne tunda ning õnnelik olla. Ütlen ausalt-mina olen! Ja mitte ainult sellepärast, et täna sain oma elamisse ühe oma lemmiklille, sõnajala. Olengi õnnelik inimene, sest tahan ja oskan olla. Suured ja siirad tänud võlgnen selle uhke ja ilusa lille eest kallile Marele. Aitäh, aitäh!
  Kunagi kasvas mu elamises kaks erinevat sõnajalga, ühe lehed kasvasid üles ja teise omad alla, nii, et lehed ja niidistik ulatusid lausa maani. Sõnajalg on minu jaoks armsalt uhke ja kuninglik lill. Lausa paitab silma ja hinge. Igatsesin ammu endale sõnajalga, siin ta on.

  Olen endiselt häärberis. Sain magama hommikul kell 6 alles ja minu hommik algas täna kell 12.30. Praeguseks on jäänud veel 9 peatükki läbi töödelda, siis asun edasi kirjutama. Aeg-ajalt on vaja käsikiri otsast lõpuni läbi lugeda, kui ta on jäänud kuudeks seisma, et loogikavigu ei tekiks. Tegelikult olen umbes paar viimast nädalat elanud juba paralleelmaailmas ja eile oli kohutavalt hea tunne, kui inspiratsioon peale tuli. Blogin ära ja panen taas neti kinni, sest see segab süvenemist. Ka poolvenna saatsin hetkel minema, sest ma ei suuda suhelda, kui olen lainel.

küdev ahi...

  Täna lõpuks sajab. Mulle meeldib. Ma kogun vihmavett, et sellega toalilli kasta. Ja kolmapäeviti on lilledel pidupäev. Ahju kütsin ka ära, tuba on soe ja hubane. Aga Zorro ei arva vihmasest ilmast midagi, magab nii pikalt, kui lailat oma tugitoolis ja näeb vist und, no, häälitseb läbi une.

unimüts Zorro :)

  Õhtul tuleb Heiki tagasi, siis leian tema jaoks aega, et rippuvate lillede tarvis konksud lakke panna, sest laudadele ja kappidele ei mahu mu toalilled enam ära, neid on juba üle kolmekümne mu elamises. Mõnusa ja hubase tunde tekitavad. Ma olen ju see inimene kes toalilledega pidevalt vestleb ka. Minu kiiks.

  Söögi jõudsin ikka ka valmis teha, kuigi mõtted on kogu aeg häärberis. Aga sööma peab, see toidab ka aju ning kirjutamine on ju vaimne töö, vahel isegi väsitavam, kui füüsiline töö.

keedukartul, suvikõrvitsa salat, kodukootud seened marinaadis ja täidetud suvikõrvits

  Aga nüüd läksin. Kena kolmapäeva!

28. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Massöör või bussijuht?

Karin ja Germo

  Kui Karin meile külla jõudis, oli Eve juba läinud. Jah, Eve tegi meile täna äratust. Kuidagi raske oli tõusta, sest uni oli täna väga magus. Aga tõele näkku vaadates, läksin ma ju alles hommikul poole neljast magama, öölane, nagu ma olen. Veidike üle 6 tunni ööunest mõnikord mulle ei piisa. Aga see selleks.
Nagu näete, on Germo pildil õnnelik ja rõõmus. Jah, Karin on ka temale kalliks inimeseks saanud, siiras ja abivalmis inimene, nagu ta on. Mina tunnen Karinit umbes 6 aastat, sest mäletan, et kui ma kunagi puidufirmasse tööle läksin, oli ta 32 aastane. Mida ma võin tema kohta ütelda? Teate, kui puidufirmas oli iga 2 tunni tagant 10 minutiline paus, oli just Karin see kes mulle appi tõttas, kui ma esimesed 2 töönädalat nagu hädapätakas olin, oma luid ja liigeseid (lihaseid) valutasin. Iga pausi ajal tegi Karin mulle lahkelt suitsuruumis massaži ja valud olid nagu peoga pühitud. Kahe nädala pärast olin juba töörütmi sisse sulanud ja enam abi ei vajanud.

rõõmurulli(ku)d :)

  Atkol on millegipärast töögraafikud sellised, et tihti tuleb bussijuhtidel Tallinna maantee lõpppeatuses seista ligi 3 tundi. Eks siis bussijuhid valivad mida nad selle ajaga peale hakkavad. Karinil on alati võimalus tulla mulle külla kohvi jooma ja lobisema, sest vahepeal koju magama minek teeks edasise tööpäeva pigem uimaseks. Karinile see ei sobi, on katsetanud. Nii ma hea meelega teda võõrustangi. Pealegi pargib ta oma bussi mu naabermaja, Kentuki kõrtsi nurgataga. Ja nüüd ta juba sõidabki Sindi poole.

 Täna olen energiast tulvil, sest massöör-bussijuht leidis vabatahtlikult aega mulle massaaži teha. Kogu mu kael ja õlad olid pinges, oli vaja punktid lahti masseerida ja kuna ma Karini headest kätest ja tugevatest biovooludest olin ammu teadlik, lubasin ma seda lahkelt teha. Olen nagu uuesti sündinud. Viimasel ajal kippusidki peavalud mind kimbutama ning õlad ja kael on mul tuuletundlikud. Nii, et kui roolimine ära tüütab, soovitan Karinil tõsisemalt masaaži tegema hakata.

  Mida siis veel? Kuigi päev on alles lapsekingades ja ma plaanisin alles õdaku eel blogida, tundsin, et pean seda kohe tegema, sest pakatan energiast ja ehk hakkan täna mägesid paigast liigutama. Kuigi ma ei ole just "äkkilähebvaja" inimene ja feng shui minu kodus on tihti teretulnud nähtus, kipub ikka aegajalt asju kuhjuma. Köögist tõstan hetkel mittevajaliku eseme sahvrisse, sealt kuuri jne...Nüüd oleksi vaja sahver ette võtta, sest 12. oktoobril tuleb meile korstnapühkija ja mu sahvris on pliidimüür. No, hetkel on tegelt mu hoidised ka otsapidi esikus, sest riiulid on täis ja ma olen ju meeletult hoidiseid sisse teinud. Aga juba peaaegu iga päev avame ka mõne.

  Lõpuks ometi jõudsid ka Eve aiast pärit aedsalveid purki ja Luule aiast toodud piparmündimelissid ka. Pikemalt ma neist blogima ei hakka, sest kõikvõimas google annab igaühele detailset nõu iga ravimtaime vajalikkuse kohta.

värskekapsasupp

aedsalvei ja piparmündimeliss

  Söögimenüü on lihtne. Värskekapsasupp. Õhtuks peaks ka midagi veel kokku keerama. Tegelikult on mul veel suvikõrvitsat alles, see tuleks ära kasutada. Lavash on küll otsas, aga röstsai on olemas, ka seda saab täidetud suvikõrvitsa alusena kasutada. Mozzarella juuustu on ka järgi, seega...

  Aga nüüd edasi feng shuitama!


27. september. 2016.a.
Vana-Rääma