Kirjutasin ajakirja "Saatus&Saladused" veebiajakirja kaaneloo armsast, positiivsest ja hakkajast Tiiast, keda üldsus teab Ratastooli Tiia nime all. Meil on väga palju temalt õppida, tegu on positiivse ja rõõmsameelse inimesega, kuigi ta on pidanud palju üle elama. Kopeerin ka siia selle loo:

Ingel võõras kehas?

Veebilehte saate lugeda SIIT.

Tiia Järvpõld on kunstnik, kelle liikumine on raskendatud. Rääkida on ka keeruline. Aga mõte lendab ja pintsel samuti.

Tiia, sa oled vaatamata raskustele väga positiivne ja hakkaja naine. Kui vana sa oled??Mis annab sulle elujõudu?
Mäletan, kui väike tirts olin, siis kasvatati mind kõige tavalisema lapsena. Kuigi olin teistmoodi. Ise ma ei saanud sellest arugi. Ma küll ei saanud käsi kasutada ega kõndida, kuid soovisin kõikjal ninapidi juures olla. Kõike tegema õppida. Pirukaidki ja triikimist sai näiteks õppida jalgadega tegema. Mulle räägiti koguaeg, et pean enda eest hoolitsema ning kunagi saab minust pereema. Soovisin kõikjal joosta sõpradega, lapsevankris istudes. Mäletan, et olin iseenda oma. Keeldusin lihtsalt olemast lapsena kellegi oma, või teiste laste moodi. Siiski siiani aeg – ajalt kuulen, et olin nii meeldejääv. Oma naeruga, rõõmuga, vähem teistmoodi füüsilise olekuga.
Neiuna ja abielunaisena olin väga erilisem, seda nii oma eksile kui ka ühiskonnale. Eksabikaasale olin alguses siiski see kõige-kõige erilisem, kes on ainult tema oma, kuid samas kõige tavalisem naine ja ka ema. Ühiskonnale tundusin veidi hullumeelsena. Minule oli olnud aeg õnnelik ja lõpuks õudne. Ma ei kahetse midagi. Lähisuhtevägivald oleks võinud vaid olemata olla. Sellest toibumisest võttis aastaid aega... Usun, et millegipärast oli seda vaja – mõistan vägivalla ohvreid hästi, ja julgen jagada õudseidki kogemusi, mis võivaid kasulikud teistele...
Abielu purunedes oli mul kaks valikut: kas kunagi surra hooldekodus, nii et keegi ei mäleta eriti või kui, siis mäletatakse mind õnnetu tavalise puudega naisena, kes ei saanud hakkama oma unistuste pähklitega ning kes vajas elu teisel poolel süüa ja magamist, ühesõnaga baasvajadustega hooldust....
Või põrgupõhjast välja rabeleda. Elada oma elu mõnuga edasi. Jääda samas iseendaks, kes olin olnud enne hooldekodusse minemist. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Loota saan kõigepealt oma mõistusele ja jalgadele, alles siis sõprade toele ning lõpuks Eesti sotsiaalsüsteemile.
Ma ei tea, kust jõu võtsin, kuid otsustasin teise valiku kasuks. Täna olen õnnelik, et mul on olemas täisväärtuslik elu. Mul on hubane kodu. On palju toimetusi ja tegemisi. Palju endalegi ootamatuid saavutusi. Hästi suur tutvusring. Suured unistused jätkuvalt.
Olen veendunud, et unistada on vaja jätkusuutlikult, kui kasutada moodsamat väljendit. Suurelt unistada kogu elu jooksul, sest see ei ole ju miskit muud, kui plaanide paika panemine. Mina ei oska viriseda.
Kindlasti ei ole ma iial unistanud endast teistsuguse Tiiana, kes kõnniks. Ma ei tea ju, kes võiksin olla käijana - nii lihtne see ongi. Olen tänulik, et minu füüsilised puuded ei takista olla särava terve hingega. Ka olnud eluraskused ja mured ei ole suutnud võtta minult olemise sädet. Usun, et kõigel on oma kaal. Tasakaal sobib mulle.
Halb on ehk see, et ma ei saa eales kõndida; hea on ju see, et mul alles võime armastada. Kui kõik on mõnel ajal super helge, et kõik tundub ideaalne – siis see tekitab kõhedust. Mul nagu poleks kuhugi areneda või edasi minna. Usun, et samm väga suure õnneni peab jääma alati. See hoiab mind erksana!
Ma olen selline nagu olen juba 49 aastat. Kas positiivne või mitte – ma ei teagi. Las teised otsustavad selle üle. Eks ole mul ka vigu ja pahesid.
Aga kes on öelnud, et elu peab kerge olema? Raskuste ja murede kaudu me just õpime. Ma ei ole tegelikult kunagi mõelnud, et mu elu on raske. Päriselt ka. On keerukamaid aegu, murederohkemaid päevi, aga raskusi – ei ole ju...
Naer on parim ravim!!!

Olen paar viimast aastat lugenud su blogi TIIA ELU http://ratastooli-tiia.blogspot.com.ee/. Oled seda pidanud juba 10 pikka aastat. Kas kirjutad sinna oma elulugu kindlal eesmärgil või blogid harjumusest ja kirest kirjutada?Päevikut hakkasin kirjutama 15–16 aastaselt. See ei meeldinud mu emale. Sellest olen avalikult väga vähe rääkinud ja siinkohal ma ka pikemalt ei räägiks, kuid lõpuks tegi ema oma pahameelega mulle vaid head. Ma ei jätnud kirjutamist. Ja mitte jonni pärast. Blogimist alustasin sõprade soovil, 10 aastat tagasi oli see suhteliselt uus asi. Esialgu kahtlesin, kuid siis mõistsin, et see on jälg neilegi, kes minust kaugel ja kes ehk siiski mõtlevad mulle ning soovivad aegajalt teada, kuidas mul läheb.
Ega ma ei osanud arvatagi, et mu blogi saab nii popiks, loetavaks nagu ta täna on. See on mulle üllatus, et paljudele meeldib seda lugeda.
Tänu blogile olen tutvunud paljude uute inimestega. Kunagi käis mul külas eestlanna, kes hakkas minu blogi lugema Hiinamaal elades.
Usun täna, et blogita ei oleks mind poolenisti olemas.

Kas sa oled nõus väitega, et need inimesed, kes on planeedile Maa tulnud puudega, või on saanud haiguse tagajärjel erivajaduse, on nagu inglid võõras kehas, sest neil on teatud meele(i)d rohkem arenenud, kui tervel inimesel, kuid nad ei suuda seda tervele inimesele selgeks teha? Kuidas üldse suhtud sõnasse puue? Kas erivajadustega inimene kõlab paremini?Mida enam aastad edasi lähevad, seda enam ma usun, et on olemas nähtamatu ja tundmatu maailm meie ümber, mida me võiksime ka reaalselt tunda ja näha. Usun, et mul on siin maailmas mingi missioon ning mulle on ka öeldud, et pean õppima headust, et kord olla kellegi ingel. Seda kuuldes tuli esmalt naer peale – see tundus nii võõrastav ja uskumatu. Järele mõeldes on loogiline: inglidki ju kusagilt õpivad.
Ma arvan, et mu praegune keha on väga õige. Tunnen end omas kehas hästi. Mu hing on selles ju terve. Mida veel vaja, et olla see, kes olen?
Olen mõelnud omaette, et need, kes on küll füüsilised ilusad ja kellel „normaalsed“ kehad, kuid kes ei oska südamega näha ega hoolitse oma hinge eest, ongi hall mass. Just neile on paljud asjad siin maailmas võimatud ja mõistmatud.
Olen kasvanud puudest üle! Jah, pigem olen erivajadustega, sest erivajadused on mul ju olemas. Need teevadki minust minu!

Suudad varvaste abil palju rohkem ära teha, kui terve inimene kätega. Millal avastasid endas kunstniku?
Ma ei tea siiani. Hoopis kergem on karjääri teha. Oma elu karjääri. Ma ei sooviks öelda, et armastust ei mahu elukarjääri, aga... Lihtsalt olla ja tasakesi toimetada ning teha mind ennast võluvaid asju. Mäkerdada värvidega, korraldada näitusi. 9 aastat tagasi ei osanud ma uneski näha, et täna tuntakse mind kunstnikuna, ammugi mitte, et mul on anne maalida. Kuid julgesin proovida. Ega ma ei uskunud häid tulemusi. 1. septembril saab 8 aastat olla Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. Iseendale olen seda võtnud küll tööna, sest see ongi töö. Maalida. Aga ka pidevalt rääkida ühingust, ja pisut eriliselt saab valmis maal. See on võluv töö.
Veel võlub mind psühhodraama, mis on aidanud mul iseend üha rohkem avastada ja läbi selle õpetanud ka teisi inimesi mõistma ja toetama. Soovin olla ükskord väga hea aitaja – mulle ei meeldi sõna "nõustaja" – sest inimene peab leidma enda üles ikka ise. Suurt nõu ei tohi ega saa anda, samuti peale suruda, aga ta vajab kedagi, kes aitab omaenda kogemustega tal iseend leida. Mul on Rootsi Moreno Instiitudi psühhodraamatiku assistendi tunnistus, soovin edasi õppida. Võib-olla ka kõrgkool lõpetada, arvan siiski, et psühhodraama annab praktilisema ja edukama edasi mineku. Kindlasti saan aitamise ja värvilise kunsti kokku siduda.
Elamine on kunst. Naiseks olemine on kunst.
Mis on aga mu erilisuse saladus, kui seda ongi, jäägu igaühe enda otsustada.
Mina ise usun, et olen tavaline kange Eesti naine, kelle käteks on jalad, jalgadeks ratastool ning kes kasutab isiklike abistajate käsi ning jalgu, kui vaja.

Kuidas on sinu perekonnaseis? Kas oled vaba naine või on ellu uued ja armastust tulvil tuuled saabunud? Kuivõrd sa üldse mehi usaldad peale kunagi kogetut abielu, mis lõppes üsna valusalt?
Olen vaba naine, vabal maal. Kuna olen palju haiget saanud, on teinud see mind väga ettevaatlikuks ehk olen teisisõnu „valge pipar“. Põiklen ahvatlevatest ettepanekutest kõrvale. Ma vajan eelkõige turvatunnet, mida ma pole leidnud. Turvatunde tekitamiseks peaks mees väga palju vaeva nägema. Neil aga pole selleks viitsimist ja tahtejõudu. On vaid seks ja rahakott... Minu, kui naise jaoks on armastus ja turvatunne suhtes palju tähtsamal kohal.
Olen mõistnud, et mu hing igatseb taas veel armastust. Armastust võib leida kõikjalt, kuhu südamega vaadata. Aga mõtlen just seda armastust, et mitte elu lõpuni üksinda jääda... Olen aru saanud, et selle leidmine ongi kõige raskem mul kui erivajadustega naisel. Sest sagedasti just siin mängivad rolli kas olematu säärejooks või see, et ma olevat oma puuetega liiga naiselik. Naiselik olemine erivajadustega teeb meestele paanikat. Seda on mulle lausa öeldud. Mõned mehed vabandavad, et mina olevat super lahe inimene, kuid naisena mitte nii väga, sest ma ei kõnni. See mu meelest halenaljakas vabandus. Kas naine ei olegi siis inimene?
Mu "nael" on kõrgel. Tean, mida soovin ja keda olen väärt. Armastus peaks ikka olema eriline ja vääriline kahele. Tutvused, kus on esikohal materaalne soov või ka ühe öö suhe – ei ole minu jaoks. Sooviksin siiski kõigepealt ise vaadata ja mõista, armastada inimest südamega. Anda endast vastu parima, olla ainus ... Ma ei usu, et see soov on enneolematu ja vaid erivajadustega naisel.

Margit Peterson

13. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Uued tassid

Saaremaa logoga tass

   Täna tõi hea Riina mu kollektsiooni taas tasse juurde. See Saaremaa tass on ilmselt uunikum, aga tänasest kollektsioonist minu lemmikuim millegipärast. Hakkan nüüd vaikselt tasside pilte siia lisama, et kõik saaks ikka blogitud, nagu mul kombeks on. Riinat tänan ikka ja endiselt! Aitäh!

Kaidi ja Germo

  Ja ma ei saa kohe lisamata jätta pilti Kaidist ja Germost. (viimasel ajal küsitakse, et kas Kaidi on Germo pruut. vastan: Kaidi ja Germo on kunagised koolikaaslased Pärnu Toimetulekukooli päevilt, kus Kaidi veel õpib. Pruudi ja peigmehega siiski tegu ei ole. Kaidi emast ja minust on viie kuuga saanud juba head sõbranned ja me suhtleme tihti. Germot rõõmustavad külalised alati. Mina rõõmustan, kui Kaidi hea meelega Germoga koos õue läheb, olgugi, et nad istusid vähest aega kuuri ees toolidel vaikides, kumbki oma mõtetes. Paparatso, nagu ma olen, püüdisin nad pildile.

selle põneva tassi kohta saab informatsiooni SIIT.

see on üks huvitav tass, võiks ütelda, et lausa rahvusvaheline. aga Wikipedia annab tassikohta järgmist infotmatsiooni: LOE SIIT. sama info kehtib ka järgmise tassipildi kohta, kuna see on sama tassi teine külg

vaata eelmise tassi alt kirja (see ona sama tassi teine külg)

selle tassi kohta guugeldades sain teada, et tegu on Norras, Oslos asuva Ülikooli Haigla logoga tassiga

selle tassi leidsin täitsa netiavarustes guugeldades. infot tassi kohta leiate SIIT. kuigi tassi alla on MADE IN ENGLAND, on vihjeid, et see on pärit Norrast

selle tassi info pärineb ka wikist: tass on toodetud Scotlandis. SIIT saate tutvuda lähemalt

see tass on pärit Norra kuurortist. rohkem tutvuda saate SIIN.




12. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Tulge külla teed jooma

Anneli, Kaidi, Germo

   Kui Muhamed mäe juurde ei saa ega jõua, jõuab mägi Muhamedi juurde, eksole? Täna jõudsid 3 külalist meile enamvähem ühel ajal külla. Annelist ja Kabristest olen ennegi kirjutanud. Eelmisel kolmapäeval oleks taas võimalik olnud Anneliga ravimtaimi korjama minna, seekord Matsiranda, aga jäi teatud põhjustel minemata. Suvi on ees, küll me jõuame veel korilusega tegelda. Aga maalt linna külla tulla on eriti mõnus, sest aiamaal alati jagub üht koma teist mida külakostiks kaasa tuua (kuigi see ei ole kohustuslik). Nüüd on mu köök täidetud värskelt aiamaalt võetud sibula- ja tillilõhnaga. Peab poodi kartuli ja hapukoore järgi lippama, sest suvisel ajal on ju parim söök värske kartul ja sibula-tilli-hapukoore salat. Anneli kodu ümbrus on ravimtaimedest tulvil ja ta käib ka laatadel ja teistel suvesündmustel pakendatud ravimtaimi müümas, värskeid, puhtast loodusest korjatud ravimtaimi. Nurga talu teesid. Nii sai ka mina täna kahe ravimtaimepaki võrra rikkamaks, põdrakanepi (Katrin Kuresalu, selle kingin sulle/vast Anneli lahkel loal/) ja pojengiõie tee. Panen pildid üles ja ravitaimede pakkide tagant saate lugeda (pilti suurelt avades) mille jaoks need teed vajalikud on.

pojengiõie tee ja põdrakanepi tee

pojengiõie tee ja põdrakanepi tee

  Tegelikult kasvab maal väga palju ravimtaimi, ühed ei saagi veel närtsida, kui teised juba võimust võtavad. Tuleb lihtsalt taimi tunda, et teie toidulauale ei satuks ülimürgiseid "isendeid." Näiteks metsades on ahvatlevad näsiniinid ja ussilakid, mis tihti lapsi meelitavad. Ka vereurmarohu ja teiste mürgisemate taimedega tuleb ettevaatlik olla. Eriti karuputkega, mida vohab viimastel aastate Eestis eriti palju, see on üliohtlik taim.

  Ja Eve ning Kaidi jõudsid ka täna meile kenasti külla. Ma olen endiselt valves ja ei taha veel Gemoga pikki teekondi ette võtta, seega on paras aeg astuda meie juurest läbi ja proovida erinevaid raviteesid. Oleme kodus olemas ja külaliste ootel. Aga juba kahe nädala pärast tahaks metsa liikuda, sest kõik lisavad ahvatlevaid seenepilteja pealegi saab veel ka augustis ravimtaimi korjata. Nii meie koos Eve ja Anneliga köögis kohvitasimegi, kui Germo ja ta kunagine kooliõde Kaidi toas nurmenuku-piparmündi teed rüüpasid.

  Eile õhtul istutasin ka tääkliilia ära. Tegelikult tahaks selle lille potti veidi liiva saada, aga küll ma ka selle saan. Praegu kasvab ta turbamullas. Minu meelest on toalilled just need mis (kes) teevad kodu hubaseks. Tahaks nii väga endale veel luuderohu ja juudihabeme võrseid saada. Kui kellelgi on need lilled olemas ja ta raatsib nendelt võrseid võtta, siis tänan juba ette.

tääkliilia

Imelist esmaspäeva!

11. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Ära moosisin

Germo ja Matu

   Eile oli nii tegus päev, lausa nii, et ma ei jõudnudki õhtul arvutisse. Tegelikult peaks üldse hakkama taas netivabu päevi tegema, sest asjatan netiavarustes niigi liiga palju. Pildil on Germo naabrikass Matuga, kes on ehtne Carfield. Matu käib iga päev meid tervitamas, ta on väga viisakas kass. Armas ja uhke kass, kes kõnnib omapäi. Eile oli ta meie esimene külaline, enne armsat Ingridit. Siis juba jalutasime Germoga teise koju šašlõkitama ja marju korjama.

no, vaadake! siin on Matu eriliselt nunnukas (ava pilt suurel peale vajutades)

vaarikad ja kirsid

 
  Ravimtaimed said ka eile purkidesse pandud. Tegelikult on tühjad šašlõkiämbrid ideaalsed ravimtaimede hoiustamiseks. Suvi on veel ees, jõuab šašlõkitada ja ka ravimtaimi ka veel korjata. Kuigi....täna öösel olin ma juba imeliselt muutumas, aga kahjuks unes...Olen ikka veel ootel, et kas...

Germo aias suve nautimas

vaarikamoosid

raviteed pakendites

vaarikamoosid ja kirsimoosid

  Nüüd oleme 4 vaarikamoosi ja 5 kirsimoosi võrra rikkamad, kuigi kirsimoos tuli nii vedel nagu kompott. Ometi ei pannud ma sellesse vett, aga suhkrut panin ikka hulgim. Vaarikamoos tuli selle eest kivikõva, lausa nii kivikõva, et hommikul purke õiget pidi keerates ei vajunud moos allagi. Aa, tegelikult vahet ei ole, ühte moodi maitsevad mõlemad, kuigi mina olen väike mooside tarbija, aga selle eest on mul pojad, kes moose armastavad.

  Germo on natuke veel unenäguse näoga ja veidi tõsisem, aga juba eile mängis ta hoovis jalgpalli, mille meie majas elav kunstnik Viktor Jastrepov meie maja "lastele" kinkis. Jah, meie majas elavad hudoosnik ja pisaatelnitsa ;) Kirju korrusmaja vajab kirjusi tegelasi.

  Täna on lebopäev, pühapäev ju, koristada võib ja lillede istutamiseks on ka see õige päev. Aga üleeile me tegime poolvennaga siin suuremat uborkat lausa poole ööni. Välisukse esine sai ka veidi viisakamaks, kuigi unistan endiselt terrassist. Tegelikult olekski vaja üks lill ära istutada, sest tal on suured juured juba all. Tegu on naabrinaise Terje kingitud tääkliiliaga. Homme on ju esmaspäev, nooretele õige päev laste eostamiseks. (kõlas nagu vanainimese jutt, aga noh, mina neid juba ju enam ei eosta) Ärge uskuge, et esmaspäevad on vaid sinised. Tegelikult on sinine ju väga hea energeetikaga värv, seega....

Imelist pühapäeva!

10. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Täna tuli päike välja

Germo kuuri ukse ees värsket õhku hingamas...

    No nii! Tänane päev algas juba palju päikeselisemalt. Germo on 2 ööd minu kõrval maganud, sest nii on endal kindlam tunne, et vajadusel saan talle abi anda, aga õnneks ei ole kolmapäeva õhust saadik haigushood enam kordunud, vaid veidike rahutult ta magab, lihasetõmblusi on veel. See äratas mind öösel mitmeid kordi üles, samuti äratasid ka köhatamised, aga üldiselt magasime lõpuks mõlemad möödunud öösel. Hommikul tõusin selle peale kuidas Germo naeris, et üks sääsk oli kusagilt tuppa pääsenud ja pinises minu pea kohal.

  Pool tundi tagasi lubasin ta õue. Värsket õhku vaja ja ilm ka päikeseline, patt toas istuda. Muidugi käin ma iga natukese aja tagant jälgimas mida ta seal teeb, sest alles on kõik nii värske ja olen valvas. Pesuresti tassisin ise välja ja panin ka telliskivid selle jalgadel, et tuul pikali ei puhuks, kuigi Germo peab kivide panemist enda kohustuseks. Palusin, et ta väljas rohkem istuks, kuigi ta kipub ka juba jooksma. Võibolla mõtlen üle, aga pole parata. Vahepeal istub kuuri ukse juures toolil ja siis jalutab. Toas teleka ees jääb lihtsalt nõrgaks ja liikuda on vaja. Eks näis, kas ta täna lõuna ajal magama ennast sätib või mitte. Mina ei sunni.

kassid uuu, kus te olete??! ;) 

pesu on kõige ohutum kuivatada meil siin ukse ees, mitte kuuride taga...

  Ise püüan asjalik olla, pesu sai pestud, toad koristatud ja sudoku lahendatud. Jah, ma põen sudokutõve juba lausa aastakümneid ja reedeti tuleb ju Nelli Teataja, siis olen mõneks ajaks laua taha naelutatud.
Oleme teel paremuse poole!


9. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Kõik päevad ei ole alati vennad...

   Eilne päev algas kenasti. Kõik tundus lilleline. Hakkasin suure tuhinaga elamist ümber tõstma. Siis tuli luulehaldjas Luule Luuse oma Vana-Pärnu aiast ravimtaimedega ning tõi ka Germole maasikaid ja rohelist salatit. Õhtul, kella 20.00-21.00 vahel hakkasin ravimtaimi varte küljest eemaldama ja kuivama panema, kui...Jah, eile arvasin, et ma ei kirjuta enam blogipostitust Germo haigusest, kuid täna tunnen, et pean selle endast välja kirjutama, see on minu jaoks nagu teraapia.

   Nii siis, kell 21.00 kuulsin köögis ravimataimedega tegeldes toast kahtlaseid hääli...Õnneks tabasid ülirasked epilepsiahood Germot istudes. Aga kuna hoo ajal tõmbub kogu keha krampi, oli mul päris raske teda küljele lükata, et ta keelde ei hammustaks ja lämbuma ei hakkaks. Ja, pagan! Kui sa ühe käega hoiad krambitava poja pead, ei ole võimalik teise käega nututelefoniga kiirabi numbrit valida. Nutika jaoks on kahte kätt vaja. Nii olin taas hädas. Pean endale ikka nuppudega telefoni muretsema. Kaks hoogu ründasid Germot järjest ja need mõlemad kestsid vähemalt 2 minutit. Enne kiirabi tulekut, kui hood möödusid, surusin Germole suhu Orfifili tableti ja tühjendasin ta pärasoolde 10 mg Diazepami. Kiirabi töötajad mõõtsid Germo pulssi ja vererõhku, kuid õnneks ei olnud näitajad kriitilised. Nad olid tänulikud, et olin shokiseisundis suutnud nende töö ära teha. Lahkudes lausisid nad, et, kui peaks hood korduma, kutsuksin kiirabi tagasi ja siis tuleb haiglasse sõita. Õhtul veel siin mõne kalli inimesega suhtlesin, sest vajasin seda. Kui Germo oli hoogudest toibunud ja juba hakkas aru saama mis toimub sõi ta suure isuga. Tegin eile rämpstoitu, sest suurem uborka oli käsil ja aega ei olnud midagi ise nikerdada, aga friikad ja hakkvorstid maitsevad ju hästi. Õnneks ei saa ma kunagi Germo söögiisu üle kurta ning ta sõi korralikult kõhu täis ja siis uinus mõneks ajaks. Südaööl talutasin ta sinna kus kuningas jala käib ja toimetasin oma voodisse magama. Õnneks hood ei kordnud. Aitäh ka sulle, mu kunagine Reikiõpetaja Tõnu Aru! Ja tänud kõigile neile, kes elie hilisõhtul meile toeks olid! Öö oli katkendlik, aga umbes 5 tundi magasin ikka, kuigi iga Germo köhatamise peale olin üleval.
Ahjaa, nagu tellimuse peale olid majakassid Kellu ja Kiti eile minu toas Germo voodi ees, kuigi ma neid enam tuppa ei luba, panen neile õue süüa. Ma isegi ei ajanud neid välja, sest nad tulid Germole seltsiks, kui ühed head sõbrad.

   Hommikul äratas meid Karin kõnega ja praeguseks olen ligi 2 tundi vahetpidamata üritanud perearstile helistada, kuid telefon annab kinnist, kahjuks...Ja kohale minna me nii ehk naa ei saa, sest vähemalt 2 nädalat oleme nüüd toareziimil, või, noh, kui ma kusagile lähen, võtan Germo kaasa. Kahjuks pean ma loobuma kallite Heli ja Herlendi pulmadest, aga nad on kallid ja mõistvad inimesed ning ei pahanda. Juba eile andsin Helile teada, kuna 16. juuli ei ole enam mägede taga. See perearsti kättesaamine raskes olukorras teeb muret, midagi tuleks süsteemis muuta, kuid mida? Meie ootame nüüd homset, et ehk...

ja nüüd juba vaatab oma toas telekat (praegu juba pikutab, nõrk alles)

täna on ta õnneks juba tema ise, ootame koos kas saame perearstiga ühendust

meie toalilled mida Germo kastma kiirustas...

  Praegu Germo pikutab, kuigi enne istus koos minuga minu toas ja ootas kas saan pereartsile helistatud. Ja hommikul tõustes jõime koos kohvi ning sõime ka. Kuigi Germo keel on veel paks ja katki, sõi ta kenasti. Jahutasin kohvi maha ja panin rohkem koort, siis oli tal parem juua, sest kuum teeb valu. Peale hommikusööki on harjunud Germo ise voodid ära tegema, kuid täna tegin mina. Ta tundis ennast segaduses olevat, võttis eilsest lauale jäänud veekannu ja hakkas lilli kastma. Kuigi mul on kindlad päevad selleks, ei sekkunud ma ta tegevusse.

  Ravimtaimed kuivavad pliidil, kuid suutsin unustada paari ravimtaime nimed selle ehamatusega. Neid on kokku 4, pipartmündi ja estragonpuju tunnen ära, aga teiste nimed on nagu noaga mälust lõigatud. Pean Luule Luusele helistama ja uuesti järgi küsima. Nüüd väike tutvustus nende kohta:

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Köögis[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse estragonpuju noori võrseid ja lehti. Võib säilitada sügavkülmutatult, kuivatades kaotab ürt osa oma maitsest. Tasub kasutada ettevaatlikult, kuna maitse on suhteliselt tugev.

Eriti populaarne on ta Prantsuse köögis. Estragonpuju sobib salatitesse, suppidesse, köögiviljaga, kalaga, lihaga ja munaga. Lisaks võib teda lisada sinepile ja majoneesile ning kurkide, tomati ja paprika marinaadile. Estragon sobib hapukoore-ürdikastmetesse ning seeneroogade maitsestamiseks. Estragon on tuntud béarnaise kastme koostisosa.

Sellega maitsestatakse veine ja likööre. Tuntud on estragonpuju-äädikas. Estragoni kasutatakse laialdaselt konservitööstuses, liha- ja kalatööstuses.

Estragonpuju eeterlik õli on ilusa rohelise värvusega. Sellest valmistatakse siirupit, millest tehakse karastusjooki "Tarhun".

Ravimina[muuda | muuda lähteteksti]

Estragonpuju tee parandab söögiisu. Välispidiselt kasutatakse reuma ja peavalu puhul. Estragonpuju õli kasutatakse aroomiteraapias.

estragonpuju

Andmed pärinevad Vikipeediast

************************************************************************************************************''

Piparmünt on tugeva lõhnaga mitmeaastane maitsetaim. Ta eelistab kasvada poolvarjulises kohas ja niiskemapoolses huumusrikkas mullas. 

Värskeid ja kuivatatud lehti kasutatakse salatites, suppides, kastmetes, liha- ja köögiviljatoitudes. Kõige tuntum on tema kasutamine tee valmistamisel, piparmündi toime on rahustav, seedimist soodustav ning iiveldust ja puhitust vähendav. 

Taim istutatakse välja pärast öökülmi. Värskeid lehti võib noppida kogu suve läbi. Kuivatamiseks lõigatakse varred hommikupoolikul maapinnast veidi kõrgemalt vahetult enne õitsemist või õitsemise alguses. Taim on soovitatav talveks kergelt katta. 

aedpiparmünt

Andmed pärinevad SIIT.

Kena neljapäeva!

7. juuli. 2016.a.

Vana-Rääma

Uus tass Türgist, uus Ingel Soomest jne...

uus tass Türgist

   Täna oli meil taas külalistepäev. Olen siiani Tallinna uudiste ootel, puude ootel ja veel ühe asja ootel,(millest ma veel avalikult ei räägi) seega päevad kipuvad koduselt mööduma. Mu kallid külalised arvasid samuti, et, kui tulevad uudised, tulevad kõik korraga. Sama tunne on ka minul. Sellepärast ma eriti kodurajoonist kaugemale ei kipu. Ootusärevus.

  Täna jõudis minu kollektsiooni tass Türgist. Selle tõi armas Triin, kes käis 2 nädalat Türgis puhkamas. Aitäh, aitäh, aitäh, kallis Triin! Nüüd on mul juba 2 erinevat Türgi tassi. Ja kokku on mul 2 lusikaga tassi. Olen õnnelik.

  Kallis sõbranne Jaanika jõudis eile Soomest tagasi ning tõi mu kollektsiooni juurde lausa 3 inglit, kõrvarõngad ja ripatsi. Nüüd on minu elamine veel rohkem kaitstud. Aitäh, kallis Jaanika!

Jaanika kingitud Inglid

 
  Ja armsale Irinale suured tänud lõngade ja niitide ning nende teiste asjade eest! Kui ma taas käsitöölainele satun, saad ka näha mille ma nendest kokku nikerdan. Üks heegeldis on pooleli, aga pole hetkel vaimu jätkamiseks, ehk sügisel.

Irina kingitud lõngad ja heegelniidid

  Ja ligi nädala eest korjatud põdrakanep ja teelehed jõudsid ka täna purkidesse. Taas paar purki talvevarusid juures. Annaks ilma, ma juba lausa kibelen korilusega tegelema. Plaanin sellel aastal ka moose, kompotte ja igasuguseid möginaid sisse teha. Järjest kõik aedviljad ja puuviljad valmimas.

põdrakanep ja teelehed

  Miski keeb, kisendab ja pulbitseb mu sees, see teeb rahutuks. Ma vist pean selle kõik endast välja kirjutama. Hea, et inspiratsioon on tagasi. Eile kirjutasin luuletuse, täna lühijutu, ehk homme jätkan mõne pooliku romaani kirjutamist. See kõik maandab ootusärevust. Ehk.


5.juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Tagasi minevikku

pilt illustratiivne, leitud netist

    TAGASI MINEVIKKU

   Seisin lagendikul. Tuul silitas mu hobusesabasse seotud juukseid. Eemal laotas traktor põllule sõnnikut ning tugev virtsalehk tungis mu sõõrmeisse. See mind ei häirinud, kuna olen kasvanud maal ja jooksnud lapsena paljajalu karjakoplis ning võõrad pole ka hetked, kui tervet küla täitis sõnniku hais.
   Telefon mu rukkilillemustrilise kittelkleidi taskus laulis juba kolmandat korda Terminaatori lugu Muinasjutumetsas. Ei mina tihanud kõnedele vastata, sest olin ise justkui muinasjutumetsas. Peas kummitasid sama laulu sõnad; "muinasjutumetsa sa ei tule tagasi..."
   "Tere. Vabandust, kas tohib teid tantsule paluda?" kuulsin meesterahva häält oma selja taga. Keerasin ennast ümber, kuid mitte kedagi ei olnud. "Oh, jah, hakkan vist hulluks minema!"teadvustasin endale, kuni leidsin taas ennast laulusõnade lummusest. Istusin murule ja unustasin intsidendi, meloodia viis mind enesega kaasa, aega mil Terminaator oli alles teel tippu. Silme ette kangastusid Jaagup Kreemi pikad, kontserdist higimärjad juuksed ning paarikümne aasta tagune aeg, mil leierdasin makil Terminaatori kassetti Kuld, millelt kõikide laulude sõnad olid mulle pähe kulunud, ka laulude järjekord.
  "Pagan! Ma pidin ju täna tööhõiveametisse minema!" ehmatasin ennast kaameks.
"Tühja sellest,"tunnistasin endale, kuna nii kui nii polnud seal käimisest tolku. Pealegi kippusid sealsed ametnikud töötuid alahindama ja mõnitama, tunnistamata, et töötuses on süüdi suurel määral meie ühiskond, kus töökohad pankrotistuvad, see kellel vähegi võimalus avaneb, emigreerub väljamaad orjama. Paari kuu eest langesin niigi ebameeldivuse osaks, kui ühes ajalehes ilmunud luuletuse eest väikse honorari sain, ning sellepärast töötuhüvitis ära taheti võtta. Ka peale avalduse kirjutamist jäid nad minu aususes kahtlema. Peale mida kaalusin isegi kodumaalt lahkumist. Isegi elu- ja töökoht olid mul imedemaal Soomes olemas, aga Eesti patrioodina jäin ning täna võin uhkusega nentida, et olen üks väheseid eestlasi kes pole Soomes jalgagi maha saanud. Esiteks armastan ma liiga palju oma kodumaad, peret, meie laugjaid lagendikke, põlismetsi, rahvuskultuuri ja mulda. Võõrad maad ja linnad mind ei inspireeri, olen järgi proovinud ja lausa haigeks jäänud võõrsil viibides. Minu juured on ilmselt liiga sügaval Eesti paeses pinnases ja kätte neid seal saada ei ole võimalik, ka parema tahtmise juures. Rassist ma ei ole, erinevate maade ja riikide kultuur ja kombed lähevad mulle vägagi korda, aga sellest kõigest on tänapäeval võimalik osa saada ka läbi internetimaailma, kui suurem huvi on. Selles olen ma sada protsenti kindel, et mina lähen siit vaid jalad ees.
  "Kõik see oli kord ja las ta jääbki nii..." laulsin ma juba kõrvulukustavalt, see lisas minusse sellist adrenaliini, unustasin, et peale minu on maailmas veel teisi, kasvõi lagendiku ääres laiuvas põlismetsas, mille asukad ilmselt mu lärmist segadusse sattusid. Just nii võib mõjuda üks laul, kui elad selle sõnade paralleelmaailmas ja unustad reaalsuse. No, ja mida kõike veel? Viib ka Terminaatori sõnum mind tagasi minevikku, aega, mil maailm oli muredest prii, mil kõhuliblikad võtsid päikesepõimikus üha rahutumaid tiivaripsutusi ette. See oli meie aeg, minu ja mu esimese armastuse aeg, ilus, õrn ja puutumatu, mürgitamata õelusest ja rikkumata tunnetest, vägivallast ja vaimupimedusest. See oli tingimusteta armastuse aeg. Minu noorusaeg.
   Nüüd ma seisan lagendikul, kuulen taas su häält, tunnen su puudutusi, meelaid huuli, erutun ja upun endasse, nagu sina tookord minusse.
  Mõtteil on väledamad jalad, kui valul.

5. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Maantetolmu...

pilt illustratiivne. leitud netiavarustest

  MAANTEETOLMU...

Maantetolmu upub vana vanker,
väsind hobu- kaarikut kes veab
Koidest puretud on luitund mantel
taadi seljas. Eit see päevi neab

Siis, kui meile kaugel noorusajal
kosjalised tulliva- oh, aeg!
Saivad mõrsjad kaasavaraks maja-
talu, millel mustad olid laed

Nüid ei enam kõlba hobusõiduk,
ubinadki ostetakse poest
Kihutataks`autodega võidu,
rahvuskombed pole enam moes

Maantetolmu upub vana tare,
aidauks vaid kriuksub tuulte seas
Talust jäänud alles ahervare,
sauna taga hauaristid reas...



4. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Võsa Petsi või Ain Allase asemel leiab vahel probleem lahenduse ka läbi ajakirjanduse...

artikkel Nelli Teatajas

   Terasem või aktiivsem (minu) blogide lugeja luges ka ehk reedel kirjutatud blogi, kus kirjutasin reedeses Nelli Teatajas ilmunud suurest probleemist Jõgeval, kus kassikuse haisu all kannatasid suure kortermaja elanikud. Korduvad pöördumised linnaisade ja korteriühistu poole ei toonud probleemile lahendust. Naabrid olid lootust kaotamas, kuni üks neist pöördus minu poole, et kirjutaksin sellest kõigest lehes.

  Jah, Võsa, Petsi saadet meil enam ei ole, Ain Allase "Kaua võib" on küll veel teleekraanil, aga ega paljud ei taha ju probleeme kaamerate ees lahata, kui saab ka need lahendatud läbi ajakirjanduse. Täna saan ma maitsta oma ajakirjanikutöö vilju, selles mõttes, et juba tänaseks on probleemile lahendus leitud ja kassid 60 korteriga elumajast ära viidud ning naabrid saavad taas värsket õhku hingata. Naabrid kurdavad muidugi siiani Jõgeva linnaisade loiduse üle kodanike probleemide lahendamisel, kuid loodan, et nüüd hakkavad nad ka mõtlema.

  See on minu hobitöö pluss, mis täidab mind positiivse energiaga. Lugemiseni ja kirjutamiseni!

Artikkel olemas ka veebis. Lugeda saate SIIT.

3. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma